esmaspäev, detsember 08, 2008

I Carry Your Heart With Me

http://hk.youtube.com/watch?v=5FPSVJQrPpw <--- mina olen see blondiin dirigendi ja viiulimängija vahel. Ehk siis: laupäeval oli Kenyon Community Choir ja Chamber Singers'i ühiskontsert. Mina siis esimeses koosseisus ja laulan - nagu alati - esimest alti. Community Choir'il on kord nädalas (kolmapäevaõhtuti) kahe tunni ja viieteistkümne minutiline proov ja nende kolme kuuga saime selgeks umbes täpselt kolmteist laulu viies erinevas keeles. Esindatud olid Euroopa poole pealt inglise, saksa ja ladina keel ning mujalt heebrea ning zulu (mitmes Aafrika lõunapoolses riigis räägitav keel). Laulsime näiteks Bachi 'Sicut locutus est' ning Schumanni 'Ungewitter'. Kava oli selline, et kõigepealt laulsime kaksteist laulu ära, siis kobisime lavalt maha ning kümneminutilise vaheaja järel esines Chamber Singers, kes muidugi rahva täielikult ära võlus - tegemist on poolprofessionaalidega, kellel on kõigil tibake muusikaalast haridust. Nemad teevad proovi viis korda nädalas. Väga ilus oli, isegi venekeelsed laulud, mis nad esitasid, kõlasid päris õigesti - ameerikalikku hääldust oli vaevu-vaevu kuulda. Järgmisel semestril võtan kindlasti jälle CC'st osa. :)

Reede õhtu oli ka superlahe. Pärast seda kui ma Annasilviale olin Skype'is kurtnud, kuidas ma ameeriklaste (võlts?)sõbralikkust tõsiselt võtta ei saa ja ei tunne end nende seltsis eriti mugavalt, kutsuti mind alla Maddy ja Heleni tuppa (Maddy on minu bändikaaslane, kuigi meie bändi elutuleke hetkel vaid vaevu-vaevu hingitseb, ja Helen on koorikaaslane) kitarri mängima. Läksin alla ilma eriliste ootusteta, kuid alla jõudes avastasin toast viis inimest nelja kitarriga, hiljem lisandus veel pea kümme inimest, süntesaator ja suupill, ja toimus kahetunnine improviseeritud kontsert kõigi lauludega, mida me kõik teadsime. Teadmatus oli sageli minupoolne, ent vahepeal oli nii, et hakkasin midagi mängima ja siis tuli kiljatus, 'I LOVE THAT SONG!' ja aset leidis väike improviseeritud duett. Väga vahva oli! Enne seda muusikaõhtut käisin Clay'ga Mount Vernonis ÜKT-d tegemas (pole ikka suutnud sõnale community service head eestikeelset vastet leida - kas kellelegi on ideid?) ehk siis külastasime üht abikeskust, kus elavad koduvägivallaga kokku puutunud pered. Meie perekond ehk ema viie lapsega vanuses 3 kuni 12 oli viimse põnnini kohal, niisiis veetsime poolteist tundi viie superenergilise lapsukesega, kes kõik minuga sõnamängu mängida ja Clay'le selga ronida tahtsid. Väga vahva, aga vaene Clay oli omadega läbi, kui me lõpuks keskuse uksest välja saime. :D

Praegu on kooliga sellised lood, et kahes aines on suht kindel A-seis, üks on A ja B vahepeal ja üks on kindel B. Nädal aega on veel loenguid, siis on nädal aega eksameid ja siis sõidame Daniellaga New Yorki, kus veedan poolteist päeva ja kust mind lennukile pannakse. Kodu kallis kodu, sa pole enam kaugel. :)



Minu kasuvanavanemad Gambieris :)

esmaspäev, detsember 01, 2008

Jet lag

Kell on 3 öösel ja ma olen 100% ärkvel... Tulemused on järgmised:


Esimene asi on siis üks Facebook'i ahelkiri, aga väga lahe seekord, kohati paneb lausa ahhetama oma õigsusega. Ülesandeks siis oma media library'st pärit juhuslike laulude pealkirjadega küsimustele vastata.

1. Put your music on shuffle.
2. For each question, press the next button to get your answer.
3. YOU MUST WRITE THAT SONG NAME DOWN NO MATTER HOW SILLY IT SOUNDS!
4. Tag 10 friends who might enjoy doing the memo as well as the person you got the memo from.

IF SOMEONE SAYS "IS THIS OKAY" YOU SAY?
What a Wonderful World

WHAT WOULD BEST DESCRIBE YOUR PERSONALITY?
Upholsterers

WHAT DO YOU LIKE IN A GUY/GIRL?
Feel

HOW DO YOU FEEL TODAY?
Lady Madonna

WHAT IS YOUR LIFE'S PURPOSE?
The Road to Mandalay

WHAT IS YOUR MOTTO?
Misty Mountain Hop

WHAT DO YOUR FRIENDS THINK OF YOU?
Last Resort

WHAT DO YOU THINK ABOUT VERY OFTEN?
Fly With Me

WHAT IS 2+2?
Cosmos

WHAT DO YOU THINK OF YOUR BEST FRIEND?
Dig In

WHAT DO YOU THINK OF THE PERSON YOU LIKE?
A Million Miles Away

WHAT IS YOUR LIFE STORY?
Pump It

WHAT DO YOU WANT TO BE WHEN YOU GROW UP?
Holiday

WHAT DO YOU THINK WHEN YOU SEE THE PERSON YOU LIKE?
Can You Feel the Love Tonight

WHAT DO YOUR PARENTS THINK OF YOU?
Bulletproof Cupid

WHAT WILL YOU DANCE TO AT YOUR WEDDING?
I Need Some Sleep

WHAT WILL THEY PLAY AT YOUR FUNERAL?
Blood Brothers

WHAT IS YOUR HOBBY/INTEREST?
Losing Grip

WHAT IS YOUR BIGGEST SECRET?
Why Can't I?

WHAT DO YOU THINK OF YOUR FRIENDS?
Breakaway

WHAT'S THE WORST THING THAT COULD HAPPEN?
Of Wolf and Man

HOW WILL YOU DIE?
FF

WHAT IS THE ONE THING YOU REGRET?
Twenty Years

WHAT MAKES YOU LAUGH?
Teenage Angst

WHAT MAKES YOU CRY?
Bittersweet Symphony

WILL YOU EVER GET MARRIED?
Californication

WHAT SCARES YOU THE MOST?
Macy's Day Parade

DOES ANYONE LIKE YOU?
Perfect Enemy

IF YOU COULD GO BACK IN TIME, WHAT WOULD YOU CHANGE?
Still Waiting

WHAT HURTS RIGHT NOW?
Stand Still, Look Pretty

WHAT WILL YOU POST THIS AS?
May It Be


:D

Teine asi on uus laul. Jepp.

http://rapidshare.com/files/169040883/I_Will_Dream_With_You.mp3



I Will Dream With You


A night so warm and the lights so pretty
You and me all alone in the city
Hours pass and the moonshine
Lighting up your eyes
Gets you deeper into me
Deeper into


Let it be just one more time
I would come to see you
Let it be just one more time
I would be your hero


We had our doubts before
But never really knew
Where it was going
You were East and I was West
With oceans keeping us apart
On separate shores
But dream and I will dream with you


And I will dream
And I will dream
And I will dream
With you


Kirjutan elamustest järgmine kord. Praegu on veel liiga palju emotsioone. :P

neljapäev, november 13, 2008

Isn't it ironic?

Uskumatu. Vahepeal tundub mulle, et elu ongi nii seatud, et head inimesed saavad täiesti teenimatult karistada. Ma ei hakka nimesid nimetama, aga üks minu jaoks täiesti eriline inimene sai sellel nädalavahetusel elult nii julma hoobi, et sellest kuulmine lõi isegi minu meelerahu ja arusaamad täielikult sassi. See võiks juhtuda igaühega, aga fakt on see, et see juhtus kellegagi, kes armastab maailma rohkem kui keegi teine, on kristlane ja taimetoitlane ning tahab tulevikus saada muusikaterapeudiks. Ja mind paneb imestama see, kui vähe viha ja enesekesksust temas on, mis oleks minu jaoks täiesti normaalne reaktsioon pärast sellist elamust - pugeda teki alla, olla omaette ja vihata maailma. Tema ei ole selline, tema sees on miski vägi, mis aitab tal edasi liikuda. Kas see on usk? Väga võimalik.

esmaspäev, november 10, 2008

36 tundi sünnipäeva

Puudusin täna esimest korda loengust - kõhuvalu. Ja ikka korralik. Käisin korraks raamatupoes oma ülemusega rääkimas - väidetavalt ei klapi minu antud tunnid tema omadega (ehk siis arvab ta, et ma panen rohkem tunde kirja, kui tegelikult teen). Väga kahtlane olukord, eriti arvestades seda, et ta on mulle eelmisest perioodist veel viis tundi võlgu. Aga olgu, ootame homseni, kuni olukord selgineb. Ma tahan järgmisest poolaastast kuhugi mujale tööle saada - raamatupoes töötada on lihtsalt kahtlane, ja just sellesama ülemuse pärast. Teised tädid (pluss üks onu) on kõik hästi vahvad, eriti üks tädi, kes Halloweenil muideks mereröövliks riietus. Aga jah, tahaks KAC (Kenyon Athletic Center, või BARF - BigAss Recreational Facility) desk attendant'iks hoopis. Pöidlad pihku et mõni junior järgmisest poolaastast välismaale õppima läheks.

Käisin eelmisel nädalavahetusel Earlham College'is, seal on LPC-st minu 2nd yearid Radu (Rumeenia), Kamil (Pakistan), Martin (Makedoonia), Alvaro (Boliivia) ja Onik (Bangladesh) ja kakss co-yeari Angad (India) ja Tomi (Ungari). Earlham on Indianas, Kenyonist u. 3 tunni autosõidu kaugusel. Ameeriklane Matt sõidutas mind ja sakslast Laurinit - vaeseid rahvusvahelisi õpilasi, kellel pole ei autot ega lube. Väga lahe oli! Kohale jõudes sattusime kohe ühele kontserdile, kuna neil oli seal parasjagu Parents' Weekend ja igasugu üritused olid toimumas. Sain kokku Angadi ja Onikuga, kes mind pärast kontserti Kamili juurde viisid. Istusime tema ühikas ja rääkisime tund aega juttu, siis käisime poes ja ostsime igasugu ebatervislikku nänni, et õhtut täiustada. Läksime tagasi tema ühikasse ja rääkisime veel tund aega juttu, siis tuli Tomi ja viis meid kõiki peole, majja nimega Blue Shutters (ehk siis Sinised Rulookardinad:P). Võtsime taaskohtumise puhul paar shot'i ja käisime all keldrikorrusel tantsimas. Kella kahe paiku olin omadega läbi! Järgmisel päeval käisime Kamiliga Tim Hortonsis hommikust söömas, tegime hästi palju pilte ja rääkisime niisama maast ja ilmast. Poliitika oli muidugi põhiteemaks, kuna Obama võidu korral oleks Pakistan olnud veel kehvemas olukorras kui enne. Sellelegi vaatamata oli Kamil Obama poolt, mida mina täiesti uskumatuks pidasin, aga siiski oli mul hea meel. Käisime Earlhami sööklas söömas ja pidin taaskord tunnistama Kenyoni üleolekut - Peirce on kordi suurem ja ilusam. Samas polnud toidul viga, nii et kritiseerima ma ei hakanud. :P
Kuskil kahe paiku oligi aeg taas Ohio poole vurama hakata. Kamil lubas millalgi ka Kenyonisse külla tulla - hoian teda sõnast!


Sünnipäev oli järgmine major event, mis algas juba 3. novembri südapäeval, mil Hong Kongis resideeruvad sõbrad-tuttavad oma sünnipäevasoovid Facebooki kaudu teele saatsid ehk siis sünnipäev venis tänu USAs viibimisele 12 tundi pikemaks! Sain esmaspäeval ka perekonna saadetud paki kätte, ehkki tolliamet oli sellele küüned taha ajanud ja kõik šokolaadi pakist kõrvaldanud!! Oi, ma olin pettunud! Samas on Jüri Üdi luulekogumik vägagi meeliülendav ja lipp ja fotod ja Anneli CD tegid ka tuju heaks! Eriliselt suur aitäh Helarile kauni sünnipäevakaardi eest!
Pool tundi pärast südaööd, kui mõned inimesed juba ukse vahelt sisse piilunud ja mulle õnne soovinud, tuli üks sophomore suure plaaditäie banaani-kreeka pähkli brownie ja liitri piimaga. Piima lükkasin ma viisakalt tagasi, aga brownie oli parim! Istusime kuskil kaheni üleval, sõime ja ajasime juttu. Pärast seda läks rahvas laiali ja mina istusin veel poole viieni üleval ja tegin kodust tööd. Sünnipäevahommikul äratas mind üles Larissa (LPC-st) šokolaadimuffiniga, millel hulk küünlaid peal (õnneks vähem kui 20, muidu ma oleks vist parafiinimürgituse saanud :D), ja suure karjatusega, mis tulenes sellest, et tilk kuuma vaha kukkus talle käe peale. Käisin loengus ära ja enne lõunat sain Katade, Kristeli ja Jaanika sünnipäevapaki kätte, kus õnneks šokolaad alles oli! Aitäh! Suht tüütu võib olla, kui sõbrad niimoodi välismaale pagevad, ma usun, aga ikkagi olete te nii toredad, et mind ikka meeles peate. Ma loodan, et saan teile selle eest jõulude ajal kuidagi tasuda. ;)
Lõunat sõin oma Ameerika vanavanematega ehk siis Helina ja Carlos Pianoga. Mul on tohutult hea meel, et Gambier's ka üks eestlane elab, ja tema teeb eriliseks veel see, et väliseestlasena on tal Eesti vastu tohutu huvi ja ta ei väsi kunagi Eestist rääkimast. Eks Eestis olles ei olnud minulgi otsest huvi Eesti-teemalisi vestlusi ärgitada, aga siin annab nende puudumine valusalt tunda. Tahaks juba jõule ja koju. Enivei, sain Helina ja Carlose käest kingitusi: Gambier' kokaraamatu, amišite tehtud sinimusta mustriga põlle ja karbitäie šokolaaditükkidega küpsiseid. Pole ime, et ma pea iga päev jõusaalis käin - siinne dieet on üsna rasva- ja suhkrurohke!
Õhtul olin kahe tunni asemel poolteist tundi tööl - kes siis oma sünnipäeval särke voldib - ja läksin seejärel Middle Ground'i (kohalik kohvik) toakaaslase Allisoniga ja sõbranna Daniellaga õhtust sööma. Mm. :)
Ühesõnaga, sünnipäev ei jäänud teps mitte tähistamata ja õnnesoove tuli mitmest ajavööndist. Suur tänu kõigile. :)

Madli

P.S. Kahe nädala pärast olen HK-s!!!!!!!!

esmaspäev, oktoober 20, 2008

Kirjutan midagi...

... muidu mind unustatakse 2ra! Muide, kui keegi soovib mulle enda elust midagi r22kida, siis mul on kolm erinevat e-maili: madli.rohtla@gmail.com, magic_styx@hotmail.com ja rohtlam@kenyon.edu. Note the bitterness. Ahjaa, telefoninumber on ka: (1) 740 427 6869. Mul on muide v2ga hea meel, et v2hemalt vanaema-vanaisa mulle kord n2dalas helistavad (v6i vastupidi). J2tkakem seda head traditsiooni, mis aitab v2hemalt minu kergestiununevat h22lt meeles pidada.

Koolis l2heb h2sti, kirjutamine on paremaks l2inud. Mu esimene kirjatykk IS-s oli v2idetavalt jube ja tal puudus ingliskeelne loogika.... Mis seal ikka. Teise, YHE-lehekyljelise kallal txxtasin 2.5 tundi ja parem sai. Kuidas txx, n6nda palk. Teised ained on korras, hiina keeles on t2na mid-term suuline eksam, milleks ma peaks kohe-kohe 6ppima hakkama. Kirjutan veel paar rida, et ma teile ikka kindlasti meelde j22ks j2rgmise korrani (ei tea t2pselt, millal see on).

Kaks l6busat n2dalavahetust oli: Reading Days (neljap-pyhap) ja Parents' Weekend (reede-pyhap). Reading Days kulus poodlemise ja magamise peale + k2isime rahvusvahelise 6pilastega USA social security numbrit taotlemas. M6nus oli. Ahjaa, Jaapani poisid korraldasid International House'is sushi- ja pelmeeni6htusxxgi. Mmmm! P2rast istusime niisama seal, j6ime h2id jooke ja r22kisime Bulgaaria tydruku ja Jaapani poisiga juttu.

Parents' Weekend mxxdus ysna syndmusterohkelt. K2isin vaatamas "Three Penny Operat" ("Kolme krossi ooper" eesti keeles, mida nii m6nigi kindlasti n2inud on), Kenyoni a capella koosseisude kontserdil (ma niiii tahaks ikka yhte sisse saada....vb j2rgmisel semestril) ja yhe tegelase show'l, kes nimetas end 'mentalistiks' ja tegi nii hulle asju, et kogu saal ahhetas. Kas on v6imalik, et sa lased kogu 400-500-pealisel publikumil valida v2lja yhe kolmekohalise numbri, et sinu number on 319 ja tydruk, kelle sa lavale kutsud, valis samuti numbri 319 ning et seej2rel m2ngid sa kassetilt salvestist, millel on sinu eelneval 6htul lindistatud T2PNE kirjeldus sellesama tydruku kohta? V6i et sa syytad m6ttej6uga elektripirne? V6i tead inimese social security numbrit ja e-maili PIN-koodi? Ei. See oli t2iesti uskumatu! Aaaahh! Tyybi nimi on muideks Christopher Carter ja tema veebilehekylg on www.mindcramp.com - check it out.

See oli siis v2ike m2luv2rskendaja. Ja 2rge unustage *2hvardava tooniga*: ma tulen j6uluks koju.

xx

neljapäev, oktoober 09, 2008

Vanaisa pidas loengut :)

http://tartu.postimees.ee/091008/tartu_postimees/tana/342937.php

teisipäev, oktoober 07, 2008

Karini soovil üks väike F5

USA presidendivalimised jõuavad lähemale ja õhus on tunda pinget. Vaatasin eelmisel nädalal asepresidentide väitlust ja sel nädalal kuulasin demokraatide ja republikaanide avalikku arutelu Kenyoni ühes akadeemilises hoones nimega Ascension. Põhimõtteliselt ei tea ma faktidest eriti midagi, aga kummagi kandidaadi mõningad vaated võin siinkohal välja tuua.

John McCain, republikaan - tahab jätkata ja 'võita' sõja Iraagis, tahab USA energiasõltuvuse vähendamiseks suurendada kohalikku nafta- ja maagaasitootmist; tahab alandada korporatiivmaksu (corporate tax...?) -- http://www.johnmccain.com/

Barack Obama, demokraat - sõdurid 16 kuuga Iraagist välja; kliima soojenemine on inimtegevuse tulemus -> tuleb minna keskkonnasäästlikuma energiakasutuse peale üle ('puhas' kivisüsi); astmeline tulumaks ehk hoidku alt kõik, kes teenivad üle 250 000USD aastas -- http://www.barackobama.com/index.php

Igal juhul on kõik ameeriklased täiesti pöördes ja räägivad valimistest igal võimalikul juhul. Kenyon on üldiselt üsnagi vasakpoolne ehk demokraatlik kolledž ja republikaanide hääli siin eriti ei kuule, aga tänases Ascensioni arutelus tundus McCaini tugevaim külg olevat tema usaldusväärsus ja etteaimatavus, samas kui Obama lubab 'muutust' ja keegi ei tea täpselt, kuidas see välja nägema hakkab. Samas tahab Obama nagu miljonid ameeklasedki lõpetada Iraagi sõda - thumbs up! Neil on oma raha parematessegi paikadesse panna! GO OBAMA!!

pühapäev, oktoober 05, 2008

Vanaema-vanaisa!

Mul sai telefonikaardi pealt raha otsa! Pidin täna kell 1 loengu jaoks filmi vaatama minema, aga ei saanud teile kuidagi teada anda. Järgmisel nädalal uuesti?

teisipäev, september 30, 2008

Kaks nädalat möödub kiiresti

Mulle tundub, et mida vähem aja peale mõelda, seda kiiremini ta möödub. Kalendrisse pole ma viimase kahe nädala jooksul kordagi jõudnud vaadata ja ütlesin mikroökonoomika loengus klassivennale tänaseks kuupäevaks 29nda. Tegelikult on täna 30nes ja Eestis ja HK-s juba 1. oktoober.

Kahe nädala hittsündmused:

1. Orkaan Ike'i jäänused puhusid üle Gambier' ja laastasid meie väikest külakest. Puid murdus vasakule ja paremale, elekter oli üle 24 tunni ära ja Peirce'is sõid kõik papptaldrikutelt. Keskkonnast oli kahju, aga sellised on sanitaarnõuded. Meie koridoris oli lõbus: esimesel õhtul toimus 'Tõde või tegu' ja sardines, mis on nagu tagurpidi peitus: üks peidab ja kõik teised otsivad. Teisel õhtul, kui elekter taaskord ära läks, tellisime Mount Vernonist pitsat ja istusime siis 20-kesi meie korruse ainukeses kolmeinimesetoas ja sõime taskulambi valgel pitsat.

2. Sain endale töökoha - töötan nüüd Kenyoni raamatupoes, mis müüb igasugu Kenyoni nänni alates pastakatest lõpetades mütside, pusade ja šokolaadis rosinatega. Hinnad ei ole just kõige odavamad, aga riided on üsna kenad ja väga kvaliteetsed. Ma olen vähemalt kümmet erinevat pusa juba selga proovinud ja kahetsenud, et Helari enam kahene pole, sest siis ma saaks talle üliarmsad fliistunked selga toppida! :)

3. Käisin vabatahtlike treeningul ja olen nüüd ametlikult vabatahtlik!! Hakkan sellest neljapäevast Mount Vernonis ühte last koolitöödega abistama. Muidugi oli treening tõsisemate asjade jaoks, aga nendega ma kohe algusest pihta hakata ei julgenud.

4. Mängisin jalkat ja tegin JÄLLE varbale haiget, nii et pool küünt läks siniseks ja tõenäoliselt tuleb millalgi maha. Aga mis siis. Jalka oli tore! Mängin varsti jälle. Meie võistkonna nimi on Team X.

5. Ma arvan, et see blogi on selle uudise avalikustamiseks üsna turvaline koht ja ANU, ÄRA HINGA SELLEST VEEL KELLELEGI, aga pmst ma lähen novembri lõpus nädalaks HK-i!!!!!!!!!!!!!!!! Ehk siis mina ja Larissa oleme Kenyoni suursaadikud nüüd. :) Hoiame seda veel mõnda aega saladuses, pidin isegi oma Facebook'i Wall'i tsenseerima, sest inimesed küsisid juba selle kohta. Aga jah. Ma olen nii õnnelik, et kõik koolijamad tunduvad täiesti tühistena hetkel. Õigupoolest ei olegi mul erilisi koolijamasid. Lihtsalt nii tore on iga päev üles ärgata ja mõelda, et ma näen veelkord LPC-d, kuna siiamaani mõtlesin ma, et ega enne 10 aasta kokkutulekut nagunii sinna ei satu. Aga küsija suu pihta ei lööda, nagu ma Jennifer Delahunty'ga rääkides teada sain. Tema on Kenyoni admissions officer ja suuresti inimene, kelle pärast ma üldse Kenyonisse tulin. Ja tema jaoks polnud 2200USD kahe lennupileti eest mingi probleem. Way to go, girls, oli tema reaktsioon. Nii et nüüd me siis lähmegi. ANU, MITTE SÕNAGI MITTE KELLELEGI. :D

Vot nii. Lähen nüüd raamatukogu audikasse filmi vaatama ('Go', räägib Põhja-Ugandast) ja siis KAC'i (Kenyon Athletic Center, mille ehitamine maksis muide 70 miljonit USD-i).

Tsauplau!

laupäev, september 13, 2008

Kirjutaks...

Istun siin laupäeva õhtul kell 19.45 ja mõtlen, mida kirjutada.

Kirjutaks sellest, et olen über-väsinud, kuna pidin täna hommikul kell pool 9 üles tõusma ja eile õhtul vallutasid mu toa ja voodi varaste hommikutundideni mõned ühikakaaslased, nimeliselt Jeff, Zach ja Sarah, kellega koos sai mugavas A-helistikus Coheni 'Hallelujah'-t lauldud ja lolli juttu aetud.

Kirjutaks sellest, et hakkan järgmisel nädalal raamatupoes asjade lahtipakkijana tööle.

Ja sellest, et kohe pärast selle töökoha saamist sain pakkumise teisele, mis oleks esmaspäevast reedeni hommikul kaheksast üheksani. Alguses olin peaaegu huvitatud, aga mõned tunnid hiljem sain siiski aru, mida hommikul kaheksast üheksani minu jaoks tähendaks. See tähendab, et ma ei saa oma pikkade ja ebaproduktiivsete õhtute võlga hommikuse unega tasuda. Mis tähendaks surma. Või vähemalt täielikku vaimset apaatiat tundides. Tänasin ja keeldusin viisakalt pakkumisest.

Või sellest, et käisin eile õhtul Eastonis, kaubanduskeskuste kompleksis ja ostsin paari ketse ja ühe raamatu ja vaatasin sealses kobarkinos totralt geniaalselt/geniaalselt totrat ameerika filmi nimega 'Tropic Thunder'. Ja veel sellest, et käisin täna Hillel House'is juutide sabati lõppu tähistamas, mis kulmineerus pitsa ja järjekordse totra komöödiaga.

Kirjutaks sellest, et raamat, mida ma IS seminari tarvis ülepäeviti loen, sisaldab nii palju infot, et mu protsessor ütleb kohati üles ja ma loen ühte lehekülge neli korda järjest ja kulutan selle peale viisteist minutit. Harilikult antakse sellest raamatust koju kuskil 20 lehekülge - võite ise arvutada.

Sellest võiks kindlasti kirjutada, et eelmisel nädalal toimus minu kolledžikarjääri kaks esimest kontrolltööd - üks muusikas ja teine hiina keeles. Mõlemad toimusid kolmapäeval ja hiina keeleks jõudsin ilusti õppida pärast muusikat, kuna loengute vahe on kaks tundi.

Aga tegelikult mõtlesin, et kirjutaks hoopis sellest, miks ma täna hommikul nii vara üles tõusin, kuigi ometigi on tegemist õndsa laupäevaga. Sundisin end siiski üsna edukalt pool üheksa voodist välja ja riidesse, et kõndida alla raamatupoe juurde ja kohtuda seal Clay'ga. Clay on lüli minu ja koduvägivalla ohvrite abistamise programmi New Directions vahel. Nimelt korraldavad nad septembrikuu vältel igal laupäeval ühe töötoa, kus räägitakse koduvägivallast, seksuaalsest ahistamisest ja kuidas aidata taoliste kuritegude ohvreid. Ilma seda kursust läbimata ei ole kellelgi lubatud ND-s vabatahtliku tööd teha. Niisiis saab sellest tõenäoliselt mu esimese aasta service. Esimene kursus oli igal juhul väga huvitav, kuigi üsna pikk - hommikul üheksast pärastlõunal neljani. Osavõtjaid oli kümme, kellest seitse olid vanemad inimesed ja kolm üliõpilased - mina, Clay ja Kayla, kes käib Mount Vernon Nazarene U's. Käisime koos lõunavaheajal hiina restoranis nimega Hunan Garden. Minu esimene õnneküpsis! Sõnum oli à la 'good things will come your way'. :P

Vot nii siis. Ja tegelikult võiks sellest ka kirjutada, et vahepeal tahaks hullult kodus olla ja kitarri mängida ja Riinu pool kambaga filme vaadata ja Kerliga juttu rääkida ja Kristeliga tortillat süüa (Kristel mõistab, miks just tortillasöömine eriline on). Ja vahepeal tahaks HK-i, treppidele vesikat suitsetama ja pikki öiseid vestlusi arendama. Üldse tahaks kogu aeg kuskile. Aga see on mul vist veres.

Igatsusega teie
M.

teisipäev, september 09, 2008

Out and about - paar pilti Kenyonist

Day One



Siin juba mõnevõrra lahtipakituna



Koolibuss!



Peirce - meie kaunis gooti stiilis toiduparadiis



Õhtune jämm toas #305


Ilus valge maja... Poliitikute oma


Kirik


Middle Path


Cluster Outing observatooriumi juurde... muusika ja smore'id (küpsis, šokolaad, küpsetatud vahukomm)


Tähti piidlemas



Kunagi tuleb vast veel pilte, kui ma jälle kaamerat kuhugi kaasa vedada viitsin. :)

neljapäev, september 04, 2008

Selliseid asju ju tegelikult ei juhtu. Eks?

Eile 6htul kella kymne paiku j6udsin ma ysna l2bikylmununa (6hukonditsioneer) kooriproovist tagasi oma armsasse yhikatuppa ning sukeldusin otsekohe ninapidi oma China's Transformations raamatusse, et saada mingitki arusaama Hiina XX sajandi juhtumistest. Kuigi tekst polnud igav, oli kell palju ja mina v2sinud keskendumisest ning k6rvaltoast kostuv kooriproov ei aidanud ka palju kaasa, otsustasin minna Laura tuppa lugema.

Haarasin telefonitoru, et helistada 200m kaugusel olevasse Caples'i yhikasse (mis on muideks 9-korruseline torn) ja kontrollida, kas ta on oma toas - kuid telefonist tuli kinnist tooni.
H22ls6num! Paar n2dalat tagasi sain neid mitu p2eva j2rjest kooliarstilt, kes kontrollis, kas ma ikka veel elus olen, viimasel ajal polnud aga keegi yhtegi s6numit j2tnud. Hmm, huvitav, m6tlesin, ja sisestasin parooli, et s6numit kuulata.

S6num algas j2rgmiselt:
"Hi! This is a message for -" - ja j2rgnev xeldi t2iesti selge eesti h22ldusega - "Madli Rohtla." See oli t2iesti erakordne! Mitte keegi ei suuda siin mu nime korralikult v2lja h22ldada ja nyyd 2kki tuleb telefonitorust normaalne eesti 'a' (mis on enamusele minu eesnime raskeim osa) ja kompetentne 'Rohtla' - mitte 'wotlah', milleks mu perekonnanimi harilikult muutub.

Edasi! Edasi! Kuulasin ja selline tunne oli, et kohe tulevad heldimuspisarad. R22kijaks oli vanem daam nimega Helina Piano. Ma vaatasin p2rast telefoniraamatust j2rgi, oli kyll Piano, kuigi oma loogikaga arvasin alguses, et 2kki ma kuulsin valesti ja tegelikult on Jaano. Igatahes, Helina on Gambier's elanud ligikaudu 40 aastat ja ta abikaasa oli vanasti Kenyonis hispaania keele 6petaja. 40 aastat Eestist eemal olnud inimese kohta r22kis ta v2ga selget eesti keelt, kuigi lauseehitus oli kergelt inglise keelest m6jutet. Andestust, m6jutatud. Helistasin talle t2na hommikul tagasi ja p2rast vastastikusi r66muh6iskeid otsustasime homme Kenyon Inn'is l6unat syya. See telefonik6ne oli kyll suurim ja parim yllatus kogu Kenyonis-oleku aja jooksul. Tundub, et seegi aasta ei j22 iseseisvusp2ev t2histamata!

***

esmaspäev, september 01, 2008

Orientation + esimesed koolipäevad

OK, endiselt pole ma veel kaameraga mööda linnakut kõndima jõudnud. Pildid tulevad, varuge kannatust! Ilmad on siin ka vahepeal kehvad olnud, kuigi Ohio ilm on veel vaheldusrikkam kui Eesti oma: ühel päeval on 15 kraadi ja vihm ja pori, järgmisel on 27 ja päikesepaiste. Müstika. Lähen järgmisel nädalavahetusel oma vahetusperega Columbusesse, kunstigaleriidesse ja poodlema. Mul on kindlasti kummikuid vaja, sest muidu ootab mu vaeseid jalanõusid ees kiire lõpp läbiligunemise ja laialivajumise teel.

Möödunud nädal oli niisiis Orientation, mille käigus saime teada kõik teaduskondadest, kursustest, huvitegevustest ja kõigest muust kolledžieluga seonduvast. Valisin endale neli vahvat kursust: Basic Musicianship, China in Transition, Intro to Microeconomics ja Intermediate Chinese. Viimane neist tundub olevat kõige raskem ja muusikateooriast saab kindlasti mu lemmiktund. Ostsin endale 50USD eest vinge muusikaõpiku ja veetsin kaks tundi ilusaid seest täidetud ellipseid maalides. Kusjuures väga asjalik raamat on, laiendab kindlasti mu hägust muusikaalast silmaringi.

Huvitegevustest niipalju, et olen Community Choir'i täieõiguslik liige. Chamber Singers jäi seekord kättesaamatuks ning kaks a capella koosseisu on ka mulle ära öelnud. Ootan veel kolmelt vastust - eks hiljem siis näis.

Käisin ära ka oma esimesel kolledžipeol. Kuna linnakul on oma turvakontroll ja kõik suuremad peod peab registreerima, siis toimub tavaliselt igal reede ja laupäeva õhtul üks suuremat sorti läbi n-ö linnaku piiridest väljas, 'piimapakkide' juures. Piimapakid on pisikesed majakarbid, kus elavad harilikult vanemate klasside õpilased ja kuna sinna turvad ei tule, siis leidub igal peol alati kümneid ja kümneid alkoholilembeseid 'alaealisi' ehk siis alla 21-aastasi. Päris naljakas on jälle alaealine olla ja keelatud lõbusid nautida. Vesipiibud on muideks linnakus keelatud, aga ma loodan siiski enda oma pärast jõule kaasa tuua ja seda aeg-ajalt kasutada. Probleem tundub olevat selles, et inimesed suitsetavad tavalise tubaka asemel n-ö keelatud aineid, mis on kooli territooriumil rangelt keelatud. Narkootikumide omamine ja tarbimine on siin üks rängemaid kuritegusid, samas tavalised sigaretid on igal pool (v.a. siseruumides) lubatud. Alkohol on lubatud kõigile, kes on 21 ja peale ehk siis kõigile ameeriklastele tavaliselt alles 3ndal või 4ndal kolledžiaastal. Mul juba teisel. :)

Allisoni (toakaaslane) vanemad olid o-nädala ajal siin ja olid hästi toredad, näiteks viisid nad mind K-Marti poodlema ja Ruby Tuesdays'i lõunat sööma. Ja ostsi mulle madratsikatte - vot see oli parim! Mul on tunne, et kutse Californiasse puhkusele on ka juba lunastatud. Võin ausalt öelda, et need inimesed, kes Residential Life Office'is inimesi kombineerisid, on auga mõned kudod välja teeninud. Ma ei oleks osanud paremat tahtagi. :)

Kõik. Öö on laskunud Gambier' kohale ja ritsikad siristavad uimastavaid tiraade. Õppisin täna õhtul salsat tantsima, partneriks poiss Zimbabwest. Homme on tšatša - minu lemmik ladina-ameerika tants üldse. Juhuu!


Teie oma
kultuurišokist toibuv
M.

laupäev, august 23, 2008

Writing and Thinking... Või teistpidi?

Kõik Kenyoni rahvusvahelised rebased peavad lisaks International Student Pre-Orientation programmile osa võtma teisestki programmist nimega Writing and Thinking Pre-Orientation, tõestamaks et nad on tõepoolest võimelised inglise keeles kirjutama. Ja ehk ka mõtlema, kuigi seda nii hästi näha ei ole. Programm algas esmaspäeval, 18. augustil ja kahjuks puudub mul igasugune fotomaterjal, et näidata, kuidas see kõik välja nägi. Loodetavasti täidavad mu rikkalikud kirjeldused selle visuaalse lünga.

Niisiis. Alustati sellise põneva teemaga nagu 'Why am I here?' ehk 'Miks ma siin olen?' ja inimesed tulid lagedale igasuguste mõtete ja lahedate kirjutistega sellel ja ka kahekümnel järgmisel teemal, mida me tollel esimesel päeval arutasime. Kuus päeva hiljem, programmi viimasel päeval võin ma julgelt öelda, et see oli kogu IB Theory of Knowledge kursus ühte nädalasse surutuna, ehk siis palju üldisem, ent samas ka palju värskendavam kui IB TOK. Mina olen igal juhul selle nädalaga rahul. Ei tasuks ka mainimata jätta, et mul õnnestus kuskil teisipäeva pärastlõunal metsikult haigeks jääda ehk siis kolmapäeva hommikul ärkasin 102.2 (umbes 39) palaviku ja jubeda kurguvaluga. Tore-tore, mõtlesin ja lesisin kaks päeva järjest vahelduva eduga voodis, üritades palavikku välja higistada, naerda ja nutta. See oli üks üsna huvitav ja segane kogemus. Ei oleks oodanud, et miski koduigatsuse-laadne asi mind niimoodi tabab, aga täpselt see juhtuski - kuigi mitte päris kodu vaid pigem tuttava keskkonna vajadus. Mõtlesin palju LPC ja sealsete inimeste peale ning kirjutasin luuletuse oma maakodust Pollis. Sõin kaheksa erinevat tabletti päevas. Tervisekeskuse õest on saanud mu parim sõbranna - teisel haige-oleku päeval läksin lõuna paiku tema juurde, olles just üles ärganud, ja ta pakkus mulle pitsat ja 7UP-i, et ma oma tablette süües mingit imelikku reaktsiooni ei saaks. Ta võttis ka vereproovi, mille tulemused näitasid muide, et mul võib olla nii mononukleoos kui strep throat - kahjuks pole ma suutnud veel välja mõelda, mida see tähendab. Igal juhul pidavat antibiots selle vastu aitama, niisiis söön ma neli rohelist kapslikest päevas. Elame veel.

Toakaaslane Allison saabus esmaspäeva õhtul - see oli tohutu rõõm ja kergendus. Kuigi üksi on üsnagi mõnus ja mugav elada, on siiski toredam, kui on veel keegi, kellega lihtsalt öösel kella kaheni juttu rääkida, kui sellelaadne tuju tuleb, mis juhtus näiteks eile õhtul. Me saime algusest peale suurepäraselt läbi, kuna mul on ühikaelukogemus ja tal on vend, mis tähendab, et kompromisse on tehtud ja lahendusi leiab alati. Allison ütles, et mul on väike aktsent, mispeale ma imiteerisin kõige hullemat ueilsi inglise aktsenti, milleks mu suu võimeline oli. Tundub, et aktsendid avaldavad siin rohkem muljet kui täiuslik ameerika inglise keel. Uus-Meremaa poiss Daniel, kes tuli siia nii jalgpalli kui rahvusvaheliste õpilaste pre-orientationi pärast, arvas, et mul on austraalia aktsent - just siis, kui ma üritasin imiteerida uusmeremaalikke täishäälikuid ja mõtlesin, et võidan sellega natuke respekti. Aga ei. Mis seal ikka. On ka muid viise. :)

Mängin iga päev kitarril Laura Junsoni 'Kodumaad' - olen lõpuks õppinud samaaegselt ka kaasa laulma, sest alguses, kui ma seda veel korralikult mängida ei suutnud ja küürutasin üle kitarri, et ikka täpselt näha, mida see käsi seal all teeb, ei olnud ma võimeline ühtegi sõna kaasa laulma. Õnneks oli Katrin see inimene, kes oma vokaalsed võimed minu instrumentaalse võimetusega ühildas. Nüüd kõlab asi palju paremini - ehk leiutame jõulude ajal sellele ka mingi harmoonia. Aga jah, sellest laulust rääkides - naljakas on seda siinsele rahvale laulda, kuna keegi ei tea, millest ta räägib, aga räägib ta ju ometigi nii tähtsast teemast, eriti minu jaoks praeguses ajas ja ruumis. Lahe on, et ma saan niimoodi oma mõtted välja öelda - ma ei ole eriti kurtja tüüp. :P

Tutvusin Melanie'ga, kes on mu Upper Class Counselor. UCC on inimene, kes on kas sophomore, junior või senior ning juhendab neid rebaseid, kes tunnevad huvi sama eriala vastu, mida tema ise õpib. Melanie puhul on siis tegemist International Studies'iga (enam-vähem sama mis rahvusvahelised suhted TÜ-s) ning täna õhtul tuleb meil pikem jutuajamine erinevate ainete ja IS suundade teemal - kuna põhimõtteliselt on IS-il olemas küll kindel põhi, aga palju erinevaid suundi, millel jätkata (see vist ka TÜ-s samamoodi). Mind kisub ikka sinna Oriendi poole - hiina keel, kultuur jne. Ja pärast oma isiklikku India-kogemust oma toakaaslasega on huvi ka selle piirkonna vastu, nii et kui kusagil mingiks võrdlemiseks läheb, siis oleks huvitav need kaks hiiglaslikku riiki ja kaks erinevat ent ka omavahel põimunud kultuurilugu uurimisobjektideks võtta. Aga tegelikult ei tea ma veel üldse, mida lõpuks oma erialaks valida, kuna esiteks on sinna veel kaks aastat aega ja teiseks tahaks ma veel kõike muud proovida, millega varem eriti põhjalikult kokku puutunud pole: muusikateooria, astronoomia, psühholoogia... Nelja päeva pärast peame juba oma ained ära valima, nii et eks ma siis raporteerin oma valikud.


Where I Come From and How I Know It

Imagine where we are was a sea once
The silent poetry of species at their birth

Imagine wind that brought the pollen
For the first time to its rightful place

A forest now lies stagnant where
The motion of blind beings gave to us

Our beginnings, the idea that we float
We've grown established now, grown our roots

I for one could tell and tell about
The endless fields of crawling grass

About the rock I conquered at the age of four
If even in my head I leave it behind

My body knows and remembers more
Than I could ever put in words

I follow the shades of trees and clouds
And soar with my roots attached

to the soles of my feet

teisipäev, august 19, 2008

Kenyon. Haige. Aadress.

Madli Rohtla
PO Box 1674
Gambier, OH 43022

Palavikuillusioonid... Ja minu esimene ingliskeelne luuletus. Järgmine kord.

reede, august 15, 2008

Kohal!

Astusingi oma jalakesega Ameerika Ühendriikide pinnale ja toimus see lõikuskuu neljateistkümnendamal päeval EST (GMT -5) aja järgi kell 18.45. Kõik lennureisid möödusid komplikatsioonideta, pidin ainult kahes lennujaamas kokku 200 eesti krooni toidu peale kulutama, kuna magamatus ja lennukisõidud tekitasid süsivesikuvajaduse. Kõige paremad muljed on pärit muide Chicago O'Hare'i lennujaamast, kuna esiteks oli minu immigratsiooniametnik, keegi kreeklase välimuse ja nimega tüüp, väga sõbralik ja võiks isegi öelda, et mingil määral familiaarse jutuga ning rahustas mu immigratsiooninärvi üsnagi maha. Teiseks, esimene asi, mida ühest terminalist teise rännates eskalaatori peal kuulsin, oli eesti keel! Kaks vanemat daami minu ees arutasid, kuidas oma L.A. lennule jõuda - sulaselges eesti keeles! Säh sulle tõenäosust.

Olen siis praegu oma host family juures, kelleks on muide kaks Kenyoni professorit - Melissa Dabakis, euroopa ja ameerika kunstiajalugu, ja Dan Younger, kelle põhitööks on Kenyoni kunstigalerii juhatamine, aga ta annab ka paari kunstikursust. Mõlemad on toredad vanemapoolsed inimesed, kelle elu suursündmuseks praegusel hetkel on vanaduspõlve korteri soetamine Massachusettsis. Tänu neile sain tuttavaks ka näiteks ühe muusikaprofessoriga, kes soovitas mul kindlasti muusikas Placement Test teha ja võtta üks kahe semestri pikkune ja kahe kursuse punkte väärt olev muusikateooria kursus, mis pidi selle teoreetiliese asja tõepoolest ülimalt selgeks tegema. Tundub, et asi on seda väärt. 2ooUSD eest saaks veel võtta ka 14-tunnine kitarrikursus eraõpetajaga (!). Selle peale tuleb kindlasti veel mõelda. Majanduslikus mõttes nimelt. :)

Mis veel. Tutvusin veel mõnede Kenyoniitidega: Nicholas Birmast, Elsa Prantsusmaalt, Yinan Hiinast ja Laura Uus-Meremaalt, kes alustab Kenyonis juba kolmandat aastat ja kes on olnud mu Kenyoni-guru kogu kolledžiotsusetegemise perioodil.

Olen siin olnud küll vaevalt kaks päeva, aga siiski tundub, nagu tunneksin juba inimesi üsna hästi. Ameeriklased ei ole kõik üldse mitte sellised, nagu neid tihti kujutatakse: oma riigi kesksed ja rumalad. Oma riiki armastavad nad küll, paljude majade küljes ripuvad tähed ja triibud, aga samas on nad ka väga huvitatud teistest piirkondadest. Minu host family veedab näiteks igal aastal vähemalt kuu Itaalias - mõnikord ka pool aastat, kui nad viivad grupi Kenyoni õpilasi Roomasse kunsti õppima. Lisaks sellele on mu host mom kreeklane ja tema sõnade kohaselt on itaallased suured Kreeka-fännid. Aga ameeriklastest üldisemalt rääkides: ma pole veel hetkekski tundnud enda kui 'immigrandi' suhtes mingit vaenulikkust või võõrastust. Juba Chicago lennujaamas rääkisin ma pikad jutud maha ühe Wisconsinist pärit tüübiga, kes töötab Precious Screw Thread nimelises suurfirmas - proovige seda nime välja hääldada, ega eriti libedalt küll ei lähe! Igal juhul oli tüüp kirglik republikaan, ise sõjaväes olnud ja soovis kõik USA vaenlased maamunalt pühkida, et tulevikus ei tekiks 9/11 sarnast olukorda. See võttis mul küll üsna hinge kinni, aga julgesin siiski talle ka oma arvamuse välja öelda: et oma riigi kaitsmiseks on ka teisi ja vähem veriseid variante. Muidu meeldis talle rahvusvaheline õpilasvahetus väga ja tema sõnade kohaselt peaks rohkem USA noori välismaal õppimas käima, et näha midagi muud peale selle heaoluühiskonna, kus enamik neist elab. Nii et mingis mõttes oli ta päris tore onu. Poliitikajutu jätsime üsna varsti pärast tema republikaanikõnet. :)

Homme on siis suurpäev - kolin oma ühikasse sisse. Tulekski vist hakata magama sättima, et homme üles saaks ja kogu päeva ka üleval püsida suudaks. Jet lag annab ikka veel natuke tunda. :)

Ootan teateid kodumaalt - meilige mulleeeee!

pühapäev, august 03, 2008

Romeo, oo Romeo, miks oled Romeo?

Ah! Lõkendav armastus kalgi kalkuleerituse vastu! Suguvõsade iidne riid ja isa raudne tahe! Ja mürk kui kiire ratsu, millega kallimale teise ilma järele jõuda... Ehk siis suurepärane esitus Emajõe Suveteatri näitlejate poolt, aplodeerin teile nagu äsja Toome varemetes, nii et te kolmat kordagi lavale tagasi pidite jooksma.

[vabandust, see tuli vist natuke dramaatiline välja]

Ei osanukski oodata, et õhtu nii kordaläinuks osutub. Vihmgi ei tihanud korralikult sadama hakata, tibutas ainult natuke. Külm puges kontidesse esimese vaatuse rõõmsaks lõpuks ja kimbutas kogu teise vaatuse, aga südamesse ei jõudnud, see elas kaasa näitlejate mängule, mis oli tõepoolest vägagi elutruu ja hingestatud. Naeru tõmbas näole amm oma rikkaliku kõnepruugi ja familiaarse olekuga, nooruslikku uljust võis aimata Mercutio ja Romeo käitumisest ja jutust. Ursula Ratas(s?)epp mängis hästi noort Juliat, kes ei tea elust veel eriti midagi, ent andub täielikult oma armastatule ja valib selle armastuse üle kõige muu. Julia isa tundus küll vägagi karm, ent samas võis ka mõista tema kavatsusi ja näha, kuidas Julia oma isa tundes näiliselt tema meele järgi püüdis olla. Ainuke okas, mis etenduse ajal veidi kriipis, oli Julia ema emotsioonivaesus ja - see on küll täiesti minu isiklik tunne - ebakindlus rollis. Ei saanud aru, millist ema ta kujutada püüdis ja see oli ikkagi ka imelik, et ta Tybalti surnukeha kohal rohkem pisaraid valas kui neil kahel korral, kui ta Juliat surnuna nägi. Ma ei oskagi täpselt seletada, mis mind selle näitleja mängu juures häiris, aga mis iganes see ka polnud, õnneks polnud tegemist kandva rolliga ja seetõttu jäävad meelde ikkagi ilusad dialoogid armastatute vahel ja need vaenutsevatele suguvõsadele nii omased mõõgavõitlused.

Üldkokkuvõttes olen õhtuga nii-nii rahul. Ja lahe oli kuulata, kuidas kultuuriminister Laine Jänese Toome varemetesse saabudes meie selja taga äratundmisrõõmus ja koodnimedega sosistama hakati. :)

neljapäev, juuli 17, 2008

You can always depend on the kindness of strangers /T. Williams

Olen sellest initsiatiivist vist juba varem ka rääkinud siinsamas blogis. Ei viitsi hetkel lingijahile minna, aga eks ta kuhugi lähiminevikku langeb. Free Hugs on ühe Austraalia tüübi väljamõeldis, kes arvas, et musta masenduse vastu just kalliteraapia aidata võib. Ja mitte et sa kelleltki selle välja pigistama pead - oh ei, kõnni lihtsalt mööda tänavat ja leia inimene Free Hugs sildiga. Mõnikord piisabki sellest, et päike jälle välja tuleks.


pühapäev, juuli 13, 2008

Hämarik (kliki siia)

oled taas siin
toas, kus hääbub päiksevalgus

vaatan su poole ja su pilgust
paistab uus algus

viska vastu seina see klaas
rahu tuleb, kui tükid on maas

...

teisipäev, juuli 01, 2008

Suvi ja muud loomad

Suvi kaks tuhat kaheksa. Ilusad ajad, isegi mõned ilusad ilmad on juba olnud. Eestis on nii hea olla, no kohe ütlemata hea. Palju kalleid inimesi on juba ära nähtud ja mõnesid saab veel näha. Haigusepisik jõudis muidugi juba ligi ajada ja toredad sõbrad nohu ja kurguvalu kaasa tuua. Aga optimism jääb.

Suur Hiina-kogemus on nüüd läbi. Kaks murrangulist aastat, palju erilisi inimesi ja tohutul hulgal mitmesuguseid valusaid ja valgustavaid teadmisi. Läbivaks jääb ikka Sokratese paradoksaalne 'Ma tean, et ma midagi ei tea' - aga mis olekski parem motivatsioon teadasaamiseks? :)

Kirjutasin veel ühe laulu. Seekord ingliskeelse. Seda sellepärast, et pühendet on lookene nendele tüdrukutele, kellega Manilas CRIBSi keskuses tutvusin ja kes mulle kolme päeva jooksul kustutamatu mulje jätsid. Tublid tüdrukud :)

http://rapidshare.com/files/126354277/Madli_-_Fly_Out.mp3.html

Sõnad ka.

Little girl, you were always alone
You looked for love just to find hearts of stone
They made you hate their words
And doubt if there was anyone left in this world

To hold you tight
And treat you right
To make sure the darkness stayed outside
To teach you to yearn

To know and to learn
About the mysteries of life

To fly out
To fly out
To fly out and be someone
To fly out
To fly out
To fly out and give what you've got

Sudden lights shone in your way

An angel picked you up from astray
She saw you alone and brought you home
She gave you a family who really

Held you tight
Treated you right
Made sure the darkness stayed outside

They loved your smile
They stayed for a while
To tell you a story that was like yours

We'll fly out
We'll fly out
We'll fly out once again

To be true
To know who we really are
Cause now we're friends
And now we're strong
And we can choose the path to go along
To live our dreams
To shout and scream
Throughout these times

We'll have each other 'till the end

____

Panen mõned pildid koolilõpu puhul sooritet Hiina reisist ka.


Shanghai...

Vaade uuele linnaosale (tagaplaanil)

Vanalinnas


Budistlikus aias

Draakonipaadifestivalist osavõtja


Suzhou...

Vaade linnale budistlikust templist


Samast kohast vaade Buda ees palvetavale budistile

Sillal... Meenutab natuke Tartut, kas pole? :)

Veel üks tempel... Nägi pimeduses suursugune välja


Nanjing...

Nanjing Massacre Memorial Hall'i ees... nota bene kuju kõrgus



Ja jõudsimegi Pekingisse
Sisenedes Taevase Rahu Väljakule, tunneli lõpus paistab Mao mausoleum (Maosoleum?)

Sõdurid Keelatud Linnas riviharjutust tegemas

Pisike poiss punase lipuga

Keelatud Linn... oli kindlasti palju enamat, kui see, mis mu tõrkuv audio guide mulle pakkus

Reisiseltskond... ja ikka Keelatud Linnas (6 tundi jutti kõndimist)

Ja ma peaksin nüüd mäletama, mida need tähemärgid seal trooni kohal tähendavad... bu hao!

Viimane pilt Keelatud Linnast... mastaabid, inimesed, mastaabid!

Müüril... Ühtegi ilmajumalat meid õnnistamas muidugi polnud

Endiselt the Great Wall of China. Mida siiski kosmosest näha pole :P

Raamides

Natuke läks selgemaks... Meiega koosolnud mormoonide jumal oli neile tõenäoliselt armuline :)

Soojas ja kuivas prantsuse stiilis kohvikus malega mõistust teritamas

Suvepalee katused ja järv

Veel katuseid

Suzhou imitatsioon Suvepalees... Hiina Veneetsia

Tunnelimuusik.. andsin talle kümneka, armsa naeratuse eest (muusika oli ka hea)

Kohtasime Taeva templis Lennartit :)


Xi An ehk viimane sihtpunkt Hiinas

Peamošee moslemi kvartalis

Xi'Ani linnamüür päikeseloojangu ajal

... ja siis, kui päike päris ära kadus

Ja lõpuks - nende meeste poolest on Xi'Ani linn ju kuulus... Ma ta numbrit kahjuks ei tea!


Zhong guo, zai jian. :)

Luo Ma Li

teisipäev, mai 06, 2008

Stipulatsioon

Baby's black balloon makes her fly
I almost fell into that hole in your life
And youre not thinking about tomorrow
cause you were the same as me
But on your knees

A thousand other boys could never reach you
How could I have been the one
I saw the world spin beneath you
And scatter like ice from the spoon
That was your womb

Comin down the world turned over
And angels fall without you there
And I go on as you get colder
Or are you someones prayer

You know the lies they always told you
And the love you never knew
Whats the things they never showed you
That swallowed the light from the sun
Inside your room

Comin down the world turned over
And angels fall without you there
And I go on as you get colder
Or are you someones prayer

And theres no time left for losin
When you stand they fall

Comin down the world turned over
And angels fall without you there
And I go on as you get colder

All because I’m
Comin down the years turn over
And angels fall without you there
And I’ll go and lead you home and
All because I’m
All because I’m
And I’ll become
What you became to me



reede, märts 21, 2008

PMS

Post Mock Syndrome. Täpselt selline tunne on mul praegu. Proovieksamid lõppesid ja nädal Filipiinidel võttis igasugu tahtmise õppetööga tegelda. Niisiis istun ma praegu oma toas, laisklen ja räägin suvaliste inimestega suvalist filosoofilist juttu. Mõningad viimased teemad: kes on sõber? kuidas valitakse sõpru? kas inimese mõtlemine muutub, kui ta vahetab oma emakeele mõne teise keele vastu? jne. Sain äsja kirja Taurilt, kes kirjutas täheteadusest ja paralleeluniversumitest. Mõnus. Sain mõned proovieksamite tulemused tagasi ja ega midagi eriti rõõmustavat küll ei paista, siiamaani on kõik viied olnud (ärgem unustagem, et IB kasutab 7-pallisüsteemi). Miskipärast see mind küll eriti ei morjenda. Põhjuseks võib olla positiivne vastus ühest USA kolledžist. Kuigi see pole USA absoluutses tipus, on siiski tegemist hea erakolledžiga, kust on tulnud mitmed kaasaegsed ameerika kirjanikud. Ei ütleks, et rahvusvaheliselt tuntud, kuna nimesid nähes ei läinud peas ükski lambike põlema, aga siiski näitab see, et kirjutamisele pannakse seal palju rõhku. Positiivne.

Tahtsime sel nädalavahetusel Lantau saarele telkima minna. Lantau asub Hong Kong Islandist lõunas, selle loodeosas asub ka uus lennujaam. Valisime välja ühe ranna lõunarannikul ehk siis Hong Kongi kõige kaugem punkt üldse LPC-st. Grupp oli üsna kirev: Jane (Saksamaa), Camilo (Tšiili), Carmen, Melissa ja Grace (HK), Anna (Itaalia), Laurenz (Austria), Stefan (Makedoonia), Daniel (Tšehhi), Tony (Sri Lanka) ja Alex (UK). Kahjuks sain eile teada, et sellise ettevõtmise jaoks on kõigepealt end bürokraatiavõrgustikust läbi närida: saada kindlustus, vanemate nõusolekut tõestavad kirjad jne. Ehk siis sel nädalavahetusel meie vaimustavat reisi kindlasti ei juhtu.





Kirjutasin laulu. Pealkirjaks sai "Viiv" ja sõnad on järgmised:

taevaalleel
pilvisse kuu
heitunult peidab end
tühjust on täis
otsatu aeg
sus kaotasin iseend

kadudes hämaras kuhugi
usun vaid mitte millessegi
millessegi

(refrään)
laula kui jõuad ja laula kui saad
laula mu kodust ja laula me maast
võta see hirm ja minema vii
valva mu und veel üks viiv

miski mu sees
hingab ja on
maailma tulemas
puruneb klaas
valuleb hing
tean veel olen olemas

kuuvalguses õhk vaid väreleb
su lauludest lõhn jäi järele

(refrään)


Tunded, mõtted, olemine. Natuke popkultuurset juhanviidinglikkust.

Laulu võib järgmise 90 päeva jooksul leida siit: http://rapidshare.com/files/101157726/Madli_-_Viiv.mp3

Laulu lindistamisele aitasid kaasa Daniel trummidel, Chun Ho hiina flöödil ja Camilo kõristi ning salvestamiseks vajaliku tehnoloogiaga. Aitäh. :]



Ahjaa, midagi toredat juhtus veel. Käisin kolmapäeval Maroon 5 kontserdil. Vägev elamus oli, kuna meie ropendavalt kallid piletid võimaldasid lausa Adam Levine'i nägu näha. Olime kokku umbes 20 LPC-kat, aga pooled olid odavamate piletitega saali tagaotsas, umbes 200m kaugusel lavast. Heli oli küll igal pool super, aga pärast kurtsid kõik 'tagumised', et lava peal toimuvast nad eriti aru ei saanud. Maroon 5 poisid aga on väga head kontserdimuusikud. Helikvaliteet oli super, trummi-, kitarri- ja sündisoolod olid täiesti olemas ning Levine tegi oma kidraga aeg-ajalt lahedaid punkarlikke hüppeid. Üliarmas. Istusin "This Love'i" ajal Nicki õlgadel, nii et maailm muutus kohe tüki maad ilusamaks ja tunne võimsamaks. Siis hakkasid inimesed meie taga kurtma, et nad kohe midagi ei näe, mispeale Nick hüüdis: "Why didn't you get a better ticket, then!" Ei ütleks, et just viisakas tegu, eriti arvestades seda, et igal inimesel oli oma istekoht, mille ees oli lubatud püsti seista, aga oma sektorist välja liikuda ei tohtinud. Samas andis see mu kontserdielamusele tohutult palju juurde, nii et me end väga süüdi ei tundnud. :]


2nd yearidel on täpselt 15 koolipäeva järel, mis jaotuvad koos vabade päevadega ilusti nelja nädala peale. Siis algab 2-nädalane study leave ja pärast seda ongi kohe eksamid. Kõige selle vahele mahuvad veel kõik kolledžiotsused, European Cultural Evening, prantsuse, hiina ja eesti keele suulised IB eksamid ja loodetavasti üks ilus ja rahvarohke telkimisüritus millalgi aprillis, rannahooajal.


Olge rõõmsad!

kolmapäev, märts 12, 2008

Filipiinid 8-16 m2rts

Tervitused taaskord neile, kes vahetevahel siiakanti eksivad. Olen hetkel Filipiinidel 6 hullu tydruku (Marta - Hispaania, Winter - Kanada, Anna - Itaalia, Nabilla - Malaisia, Carmen - HK, Melissa - HK) ja yhe vaikse Jaapani poisiga (Chishio). Oleme siin laup2evast saadik ja esimesed p2evad veetsime Batadi kylas kaunite riisiterrasside vahel. Tekkis plaan siia j2rgmisel aastal m6ned inimesed appi saata riisi istutama. Loodus on lihtsalt imeline, kaks tuhat aastat tagasi ehitet terrassid panevad ahhetama ja ujumas saab k2ia 40-meetrise kose all. :)


New Beginnings

Oleme nyyd Manilas, kus teeme sotsiaaltxxd CRIBS Foundationis, kes v6tab enda hoole alla teismelisi tydrukuid, keda on (valdavalt peresiseselt) seksuaalselt 2ra kasutatud. Tydrukud on 11-18-aastased, ilusad ja tohutult andekad. Oleme kahe p2eva jooksul kuulnud laulmist ja n2inud hiphopiliigutusi, mis ei teeks h2bi ka Destiny's Childile endale (ausalt ka!!!!). V2idetavalt 6petab neid professionaalne tantsutreener ja k6ik nad tegelevad mingit sorti tantsuga. Lisaks sellele 6pivad nad koolis inglise ja jaapani keelt, millest esimeses on enamus v6imeline end vabalt v2ljendama. Ameeriklaste kolonisatsiooniaja positiivne tagaj2rg, kui nii v6tta.

Ja k6ige selle juures kipun ma pidevalt unustama, mis p6hjusel me yldse nende juurde sattusime. Ykski neist tydrukutest ei l2he enam koju oma perekonna juurde tagasi. K6ik nad alustavad varsti iseseisvat elu ja panevad oma eluj6u ja andekuse sinna, kus seda t6eliselt vaja on. Nad on s6bralikud ja avatud hinged, aga enam ei lase nad endale haiget teha. Mul on t6eliselt hea meel, et nad nyyd CRIBSis on.

:)

(Internetiaeg sai otsa. Kalli.)

pühapäev, veebruar 10, 2008

Minu elu F5

Ehk siis tundsin vajadust natuke blogitseda. Kõik läheb ikka vaikselt oma rada pidi, avaldused USA koolidesse on nüüd kõik saadet', viimase hetke Financial Aid dokumentide saatmisega sai ka veel päris palju nalja. Pidin sama käiguga veel oma eelmise aasta toakaaslasele tema VISA kaardi saatma, mis äkki minu nimele LPC-sse saabus. Ja mitte lihtsalt posti panema, vaid 150HKD maksma ja KIIRPOSTIGA saatma, kuna oli tema parasjagu Vietnamis ja tahtis kaks päeva hiljem Kambodžasse startida, aga kuna pangakaarti polnud, siis elas ta lihtsalt äsjaleitud tuttavate kulul ja maalis mulle e-mailis koledaid kujutluspilte sellest, kuidas ta kusagil Vietnami ja Kambodža piiril kraavis elab ja tagasi Pekingisse sõitmiseks raha palub. Nõustusin lõpuks selle õnnetu kaardi talle saatma ja olin rahul, et lõpuks miski mind postkontorisse minema sundis: FA vaja ju ka posti panna. Võtsin siis kõik oma dokumendid, aga kuna kandideerin seitsmesse kooli, siis oli kõigest vaja ju seitse koopiat teha. Tegin koopiad ja jaotasin ümbrikesse, aga iga kooli FA-le oli vaja kirjutada kõigi teiste koolide nimed, kuhu kandideerin. Mõtlesin, et küll jõuan MTR-is (metroo) seda teha, aga ei jõudnud, rääkisin hoopis Sanjaga juttu. Jõudsime postkontori juurde umbes poole viie paiku ja mul oli hea rahulik olla, et küll jõuab kõik asjad ära teha, postkontor pannakse alles kell viis kinni. Siis tuli jube avastus: jätsin aadressi, kuhu Amanda pangakaart saata, LPC-sse! Jooksuga tagasi MTR-i, viiesajameetrine ülesmäge-sprint, valvurilt laenatud jalgratas, et tagasi neljandasse majja jõuda (block 4 really IS that far away!) ja kõige kallim takso tagasi Sunshine'i, mis ma kunagi võtnud olen - 27 HKD läks (tavaliselt läheb see sõit umbes 18). Jõudsin täpselt 5-ks tagasi postkontorisse, kus just sulgema hakati. Jooksin huilates leti juurde ja sain lõpuks ikkagi oma kaardi ära saata. Ostsin hunniku marke ja Sanja tuli ümbrikega, Ana Paola oli ka seal, niisiis hakkasime kõik kolmekesi aadresse ja marke ümbrikele kleepima. Lõbus veerandtunnike ja FA oligi teele saadetud!


Käisin eelmisel nädalal protestimas. FARC, Colombia n-ö 'rahvaarmee', mis loodi mitukümmend aastat tagasi tõepoolest rahva kaitseks, on nüüd muutunud colombialaste õudusunenäoks. Organisatsioon teenib raha narkootikumide kasvatamise ja ekspordiga, mille tarvis terroriseerivad FARCi liikmed sageli maakohtade elanikke, ajades neid nende maalt välja, et seal igasugu taimed kasvama panna. Selle terrori vastu protestimiseks korraldas grupp Colombia noori vaikse demonstratsiooni, eesmärgiga õhutada Colombia valitsust FARCi korrale kutsuma ning mõista hukka FARCi liikmete teod. LPC-kad läksid kambakesi, igaüks rahvuslipuga oma riiki esindamas, Hong Kongi Centralisse ning moodustasid protestialal vaikides istumisringi. CNN tuli kah meid kaema ja jõudsime seetõttu isegi kohalikesse uudistesse. Sama üritus toimus üle maailma veel paljudes riikides. Loodame, et meedia võimendusest on abi ja sõnum jõuab kohale!
Ahjaa, kui ma seal parasjagu Eesti lipuga ringi vehkisin, tuli üks tüsedamapoolne punaste juuste ja habemega lühike mees minu juurde ja küsis, kas ma olen Eestist. Vastasin, ise üsna positiivselt üllatunud, et jah, olen küll, ja imestasin, kuidas ta Eesti lippu teab. Tuli välja et on lätlane, kes teeb vahetusaastat HK Babtist U-s. Kutsusin ta kohe Talkasse ka. All baltic people in HK, unite! :)

No mas sequestros
No mas mentiras
No mas muertes
No mas FARC
!




Pannkoogiõhtu kunagi 4 aastat tagasi :)

reede, jaanuar 25, 2008

Ainevahetus taas korras

Nonii, pärast kuuajalist blogipausi ja elamuste seedimist üritan ikka oma Vietnami ja Hainani loo lõpuni rääkida. Lugesin Jänese blogi ja sain inspiratsiooni, sellepärast. Ja Kristel saatis ka juba KirjadMadlile vol 57, kus mainis, et ma võiks jälle midagi uut kirja saada. No eks ma annan siis oma parima. Kõik fotod on muideks kronoloogilises järjekorras saadaval aadressil: http://picasaweb.google.com/this.is.not.my.desired.username/VietnamHainanTalv2007
Panen ühe pildi ilusast Halong Bay'st ka:

Järgmine päev, jõululaupäev, muideks, oli täidetud shoppingu ja muu tühja-tähjaga. Läksime Laurenziga kahekesi vanalinna peale kondama, kaasas korralik piirkonnakaart. Ühel hetkel õnnestus meil aga mingi parempöörde abil kaardilt välja jalutada ja täielikult ära eksida. Kõndisime vapralt edasi, aga ühtegi tuttavat kohta ei näinud. Sattusime kergesse paanikasse, kuna pidime kella kuueks teiste juurde tagasi jõudma, et välja õhtust sööma minna. Mingeid kommunikatsioonivahendeid meil kaasas polnud, nii et Anna ja Stefaniga ühendust võtta ka ei saanud. Igor lahkus muideks hommikul, Bangkokki vanemate juurde. Lõpuks ei jäänud meil Laurenziga midagi muud üle kui lasta end paaril vanemapoolsel mootorratturil tagasi hosteli juurde transportida. Pidime muidugi hinna eest kauplema, kuna mehed küsisid alguses 30,000D (15HKD) ratta pealt. Laurenz pakkus julgelt 10,000D ja saigi küsitud hinna! Meie imestus oli suur ja istusime natuke ärevalt rataste peale: kas viivad meid ikka õigesse kohta? Varsti selgus odava teeenuse tegelik põhjus: hostel oli meie pealevõtupaigast vaevalt 5 minuti kaugusel! Olime ainult mõnisada meetrit kaardilt välja läinud ja enam-vähem hosteli piirkonnas ringi tiirutanud.

Jõuluõhtu veetsime peenes paigas nimega Bobby Chinn. Tegemist on Californiast pärit poolhiinaka-poolegiptlasega, kes omab restorane paljudes erinevates maades ja tegemist on üsna korraliku paigaga. Eriti Hanois ja meie jaoks, kes me olime juba üle nädala peaagu ainult kohaliku ja tänavatoidu peal elanud. http://bobbychinn.com/en/home.htm see on link, kui kunagi Hanoisse satute, soovitan külastada! Tähendab, juhul kui nõustute korraliku õhtusöögi, väikese veini ja vesipiibu eest 25USD välja käia. Iseenesest pole ju paha, aga minu tolleaegse eelarve juures lõi korraks silme eest mustaks. Järgmisel hetkel jagasime Annaga põhirooga ja palusime kokalt tasuta leiba juurde. :) Proovisime ka mingit magusat Bayley'se-taolist jooki, mis segatud mündilikööriga. Õhtu lõppes magusa mango maitselise (kõik lahku, kuna tegemist on mangosordiga, eks, õpetaja Tering?) vesipiibuga. Istusime lounge'i-alas pehmete diivanite ja madalate jaapani stiilis laudadega. Restorani põhiosast olime eraldet punaste siid(!)kardinatega. Valgustus oli stiilselt ja salapäraselt hämar, meie laua lähedal seisis pidevalt üks kelner ja WC-potti oli puistet roosilehti!!

Muide. Jõuluõhtu kõrghetk polnud minu jaoks kindlasti mitte see hõrk pardipraad Bobby Chinni restoranis, vaid hoopis sugulaste telefonikõne meie numbrituppa hostelis! Aitäh, vanaema-vanaisa, Anneli-Urmas, Helen ja Helari! Ja emps! :)


Järgmisel hommikul olime kell 6.30 jalul, et jõuda kella 7sele Nanningi bussile. Jah, me pidime tõepooolest minema kogu tee tagasi Hiinasse, et saada Hainani saarele, mis tegelikult Vietnami rannikust eriti kaugel pole. Aga kahjuks mingit meretransporti (vähemalt meie eelarvele vastavat) me ei leidnud ja Stefani kõhukene poleks seda vist kannatanud ka... Igal juhul jäime magama viis minutit pärast bussijõudmist. Illustratsioon kah:



Nanningis tulid jällegi minu ja Anna conversant hiina keele oskused kasuks. Nimelt pandi meid maha bussijaamas, kust tegelikult järgmise bussi peale minna ei saanudki. Sai vaid osta bussipileti, millega me üsna edukalt hakkama saime, ja siis tuli teha pooletunnine taksosõit, et õigesse bussijaama jõuda. Ristisime selle bussijaama ingliskeelse nimega busport, kuna tegemist oli tõeliselt vägeva ehitisega, kuhu juurdesõit oli kõrgendusega (nagu Tallinna lennujaama ees). Kohale jõudes oli meil viis minutit aega WC-s käia ja endale 12-tunnise bussisõidu peale natuke kehakinnitust osta. Tormasin natuke aega ringi nagu peata kana, otsides KFC-d, mis oli hoopis korrus allpool. Selle äratundmiseni jõudes oli mul vaevalt minut aega, niisiis kihutasin alla, karjusin natuke leti taga seisva kõrendi peale ja sain oma kanakoivaämbri üsna kiiresti kätte. Ärge minust nüüd valesti mõtlema hakake: tavaolukorras ma sellist asja ei ostaks, aga see oli tõepoolest ainus soe toit, mis kogu selles busport'is leidus.

Eeldan, et keegi siinsest lugejaskonnast pole veel Hiinas üleööbussiga sõitnud. Võin julgelt öelda, et need kaksteist tundi olid kogu mu reisi kõige vaheldusrikkamad. Kohe tuleb ka selgitus.
Buss näeb seest välja selline:
Voodid on kahekorruselised ja kolmes reas. Otsustasime kõik neljakesi alguses alla jääda: saab põrandal kaarte mängida, süüa jne. Ronisime igaüks oma koikudesse, mis olid mõnusalt lühikesed, ja peakõrgendus oli nii libe, et vajusime pidevalt jalutsi poole kõverasse. No olgu, ühe öö kannatab vast ikka ära, mõtlesime kõik ja vajusime paaritunnisesse unne. Üles ärgates sõime kanakoiba ja imelikke hiina küpsiseid ning mängisime natuke aega kaarte. Siis tabas meid arusaamine, miks ikkagi enamik rahvast end ülemisele korrusele oli sättinud: meist kahe meetri kaugusel asuv käimla haises nagu muiste! Ja mitte ainult ei soovinud me kõik endale Igori põit, mis 40 tundi ilma tühjendamata vastu pidas, vaid ka haistmismeele ajutist kadumist. Kolisime kirudes ülemisele korrusele, kus kõrbetormi tugevusega õhukonditsioneer meile jäist õhku näkku puhuma hakkas. Üritasime siiski magada, kui äkki kella 10 paiku televiisor tööle pandi ja mingi kahtlane poolpaljaid inimesi täis tantsuvideo jooksma hakkas, saateks vilets teknotümps. Naljakas oli vaadata, kuidas kõik meist eespool lamavad hiina mehed äkki end küünarnukkidele ajasid ja erksa pilguga telekat vaatama hakkasid. Meie vaatasime tükk aega hämmingus, et kus see hiina tagasihoidlikkus ja konservatiivsus siis on. Ei paistnud teist kusagilt. Anna kargas püsti ja läks juhi juurde oma puudulikus hiina keeles seletama, et 'muusika on LIIGA SUUR, me ei saa magada'. Natukeseks ajaks keeratigi tümakas vaiksemaks ja isegi tuled läksid kustu, aga kell 12 oli jälle kogu buss ärkvel ja valge, kuna toimus söögipeatus. Saime riisi, kahtlast liha ja keedukapsast. Eksperimenteerima keegi peale minu ei hakanud, osteti hoopis kollektiivselt paar kilo mandariine. Suurepärane põieergutaja. :P
Kell kaks öösel ületasime praamiga lahe maismaa ja Hainani saare vahel. Pidime praamisõidu ajaks bussist lahkuma ja kui kell kolm öösel taas bussi peale saime, nägime esimese asjana hulganisti prussakaid mööda põrandat ringi roomamas. Anna poolt tuli poolmetsik-poolhumoorikas 'NI HAO' ja juba ta haaras mu tossu ja hakkas sellega prussakate tapatalguid korraldama. Kümme minutit hiljem olime sügavas unes, hoolimata kõikjal hõljuvast tualetiaroomist ja võimsatel detsibellidel tümpsuvast teknost.

Järgmisel hommikul olime Sanyas, mis on Hainani kuurortlinn. Viibisime taas kord Blue Sky nimelises hostelis, mis asus rannast viieminutilise jalutuskäigu kaugusel. Siin on meie rand nimega Dadonghai:



Kohtusime Anna perekonnaga, kes on kolm väga toredat inimest ja mul on hea meel, et paljud minu Annaga seotud küsimused on nüüd geneetilise informatsiooni põhjal vastuse leidnud! :P Anna isa on füüsik, ema reoveespetsialist ja 14-aastane vend täiskohaga teismeline. Siia pildile on jäänud vaid ema ja vend (kaks parempoolset), aga parem kui mitte midagi:


Pildil on muideks meie Hainanil-viibimise kõrghetk sõna otseses mõttes. Nimelt ronisime me 1800 meetri kõrguse mäe otsa, mis kannab nime Wuzhishan ehk otsetõlkes Viie Sõrme Mägi. Oli küll viis mäetippu üsna lähestikku, aga kuna pärast kolmetunnist peaaegu 90-kraadise kalde all ronimist olid meie jõu- ja veevarud end ammendanud, otsustasime lihtsalt tagasi pilvede alla laskuda. Siinkohal pilt mõnusalt suurest vatimadratsist:



Hainan on muideks jõulude ajal vene turiste puupüsti täis, mille auks me ka vene restoranis ära käisime. Toidud olid vaimustavad, nagu vanaema tehtud! Vana hea nõukogude köök. :) Sain veel naaberlauas istuva Kasahstani perega jutule ja võisin oma vene keele oskuste üle lausa uhke olla: terve pikk vestlus sai maha peetud! Muidugi väikeste komistustega (kuidas öelda 2. vene keeles? mis kääne kuhu käib?), aga hääldus pidi mul hea olema. :P

Uusaasta võtsime ka vastu Wuzhishanis ja saime teada, et samamoodi nagu vietnamlased ei tähista jõule, ei pea hiinlased 31. detsembrit sugugi eriliseks. Niisiis saabus uusaasta pudeli kehva hiina shampusega meie hotelli aiapaviljonis. Edasi läks Anna pere magama ja meie mängisime hommikul kella viieni 'nätsupurgikeerutamist' - pudelikeerutamise uuendet variant (oludega tuleb kohanduda).

Siinkohal pilt meie põhilisest transpordivahendist Wuzhishanis, mille täpset nime ma öelda ei oskagi (tuktuk?):


Tagasi Shenzheni (HK-ga piirnev Hiina linn) lendasime eriliste vahejuhtumiteta Haikoust. Tagasi LPC-sse jõudsime hommikul ühe paiku ja leidsime eest viieteistkraadise sisetemperatuuriga toad. Halleluuja, Hong Kongi talv!