laupäev, august 23, 2008

Writing and Thinking... Või teistpidi?

Kõik Kenyoni rahvusvahelised rebased peavad lisaks International Student Pre-Orientation programmile osa võtma teisestki programmist nimega Writing and Thinking Pre-Orientation, tõestamaks et nad on tõepoolest võimelised inglise keeles kirjutama. Ja ehk ka mõtlema, kuigi seda nii hästi näha ei ole. Programm algas esmaspäeval, 18. augustil ja kahjuks puudub mul igasugune fotomaterjal, et näidata, kuidas see kõik välja nägi. Loodetavasti täidavad mu rikkalikud kirjeldused selle visuaalse lünga.

Niisiis. Alustati sellise põneva teemaga nagu 'Why am I here?' ehk 'Miks ma siin olen?' ja inimesed tulid lagedale igasuguste mõtete ja lahedate kirjutistega sellel ja ka kahekümnel järgmisel teemal, mida me tollel esimesel päeval arutasime. Kuus päeva hiljem, programmi viimasel päeval võin ma julgelt öelda, et see oli kogu IB Theory of Knowledge kursus ühte nädalasse surutuna, ehk siis palju üldisem, ent samas ka palju värskendavam kui IB TOK. Mina olen igal juhul selle nädalaga rahul. Ei tasuks ka mainimata jätta, et mul õnnestus kuskil teisipäeva pärastlõunal metsikult haigeks jääda ehk siis kolmapäeva hommikul ärkasin 102.2 (umbes 39) palaviku ja jubeda kurguvaluga. Tore-tore, mõtlesin ja lesisin kaks päeva järjest vahelduva eduga voodis, üritades palavikku välja higistada, naerda ja nutta. See oli üks üsna huvitav ja segane kogemus. Ei oleks oodanud, et miski koduigatsuse-laadne asi mind niimoodi tabab, aga täpselt see juhtuski - kuigi mitte päris kodu vaid pigem tuttava keskkonna vajadus. Mõtlesin palju LPC ja sealsete inimeste peale ning kirjutasin luuletuse oma maakodust Pollis. Sõin kaheksa erinevat tabletti päevas. Tervisekeskuse õest on saanud mu parim sõbranna - teisel haige-oleku päeval läksin lõuna paiku tema juurde, olles just üles ärganud, ja ta pakkus mulle pitsat ja 7UP-i, et ma oma tablette süües mingit imelikku reaktsiooni ei saaks. Ta võttis ka vereproovi, mille tulemused näitasid muide, et mul võib olla nii mononukleoos kui strep throat - kahjuks pole ma suutnud veel välja mõelda, mida see tähendab. Igal juhul pidavat antibiots selle vastu aitama, niisiis söön ma neli rohelist kapslikest päevas. Elame veel.

Toakaaslane Allison saabus esmaspäeva õhtul - see oli tohutu rõõm ja kergendus. Kuigi üksi on üsnagi mõnus ja mugav elada, on siiski toredam, kui on veel keegi, kellega lihtsalt öösel kella kaheni juttu rääkida, kui sellelaadne tuju tuleb, mis juhtus näiteks eile õhtul. Me saime algusest peale suurepäraselt läbi, kuna mul on ühikaelukogemus ja tal on vend, mis tähendab, et kompromisse on tehtud ja lahendusi leiab alati. Allison ütles, et mul on väike aktsent, mispeale ma imiteerisin kõige hullemat ueilsi inglise aktsenti, milleks mu suu võimeline oli. Tundub, et aktsendid avaldavad siin rohkem muljet kui täiuslik ameerika inglise keel. Uus-Meremaa poiss Daniel, kes tuli siia nii jalgpalli kui rahvusvaheliste õpilaste pre-orientationi pärast, arvas, et mul on austraalia aktsent - just siis, kui ma üritasin imiteerida uusmeremaalikke täishäälikuid ja mõtlesin, et võidan sellega natuke respekti. Aga ei. Mis seal ikka. On ka muid viise. :)

Mängin iga päev kitarril Laura Junsoni 'Kodumaad' - olen lõpuks õppinud samaaegselt ka kaasa laulma, sest alguses, kui ma seda veel korralikult mängida ei suutnud ja küürutasin üle kitarri, et ikka täpselt näha, mida see käsi seal all teeb, ei olnud ma võimeline ühtegi sõna kaasa laulma. Õnneks oli Katrin see inimene, kes oma vokaalsed võimed minu instrumentaalse võimetusega ühildas. Nüüd kõlab asi palju paremini - ehk leiutame jõulude ajal sellele ka mingi harmoonia. Aga jah, sellest laulust rääkides - naljakas on seda siinsele rahvale laulda, kuna keegi ei tea, millest ta räägib, aga räägib ta ju ometigi nii tähtsast teemast, eriti minu jaoks praeguses ajas ja ruumis. Lahe on, et ma saan niimoodi oma mõtted välja öelda - ma ei ole eriti kurtja tüüp. :P

Tutvusin Melanie'ga, kes on mu Upper Class Counselor. UCC on inimene, kes on kas sophomore, junior või senior ning juhendab neid rebaseid, kes tunnevad huvi sama eriala vastu, mida tema ise õpib. Melanie puhul on siis tegemist International Studies'iga (enam-vähem sama mis rahvusvahelised suhted TÜ-s) ning täna õhtul tuleb meil pikem jutuajamine erinevate ainete ja IS suundade teemal - kuna põhimõtteliselt on IS-il olemas küll kindel põhi, aga palju erinevaid suundi, millel jätkata (see vist ka TÜ-s samamoodi). Mind kisub ikka sinna Oriendi poole - hiina keel, kultuur jne. Ja pärast oma isiklikku India-kogemust oma toakaaslasega on huvi ka selle piirkonna vastu, nii et kui kusagil mingiks võrdlemiseks läheb, siis oleks huvitav need kaks hiiglaslikku riiki ja kaks erinevat ent ka omavahel põimunud kultuurilugu uurimisobjektideks võtta. Aga tegelikult ei tea ma veel üldse, mida lõpuks oma erialaks valida, kuna esiteks on sinna veel kaks aastat aega ja teiseks tahaks ma veel kõike muud proovida, millega varem eriti põhjalikult kokku puutunud pole: muusikateooria, astronoomia, psühholoogia... Nelja päeva pärast peame juba oma ained ära valima, nii et eks ma siis raporteerin oma valikud.


Where I Come From and How I Know It

Imagine where we are was a sea once
The silent poetry of species at their birth

Imagine wind that brought the pollen
For the first time to its rightful place

A forest now lies stagnant where
The motion of blind beings gave to us

Our beginnings, the idea that we float
We've grown established now, grown our roots

I for one could tell and tell about
The endless fields of crawling grass

About the rock I conquered at the age of four
If even in my head I leave it behind

My body knows and remembers more
Than I could ever put in words

I follow the shades of trees and clouds
And soar with my roots attached

to the soles of my feet

3 kommentaari:

Karin ütles ...

küll sa varsti tunned ka seal sellist turvalist keskonda.... alguse asi ju...... oi tibu igatsen sind ja nii mõtlsime jeannega et kuidas sina puudusid meie rootsi trippilt

marika ütles ...

See sinu luuletus kõlab kuidagi väga .... ürgselt (?)

Ja veel.
Carmenilt tuli postkaart (esmaspäeval). Taist.
Ja Chishiolt tuli täna kiri. Jaapani lennupostiümbrik näeb servadest täiesti nõukaaegne välja.
Kirjuta veel.

kolanekaru ütles ...

vau luuletuse koha pealt, hakkasin kohe mõtlema et mis viis sellele sobiks ja selle harmoonia koha pealt
you bet we're gonna more on that ;) (parimas mõttes muidugi)

tulin just esimeselt aktuselt tagasi, kuhu ma rahvarohkuse tõttu sisse ei pääsenud, aga noh vähemalt sain ma paar vajalikku asja linnas ära teha ja unustasin ka mõned tegemata, aga pole hullu mul tuleb kohe 1,5 tunni pärast samas kohas teaduskonna aktus, nii et loodetavasti jõuan sinna mitte nii viimasel minutil
Cheerio ;)