teisipäev, september 30, 2008

Kaks nädalat möödub kiiresti

Mulle tundub, et mida vähem aja peale mõelda, seda kiiremini ta möödub. Kalendrisse pole ma viimase kahe nädala jooksul kordagi jõudnud vaadata ja ütlesin mikroökonoomika loengus klassivennale tänaseks kuupäevaks 29nda. Tegelikult on täna 30nes ja Eestis ja HK-s juba 1. oktoober.

Kahe nädala hittsündmused:

1. Orkaan Ike'i jäänused puhusid üle Gambier' ja laastasid meie väikest külakest. Puid murdus vasakule ja paremale, elekter oli üle 24 tunni ära ja Peirce'is sõid kõik papptaldrikutelt. Keskkonnast oli kahju, aga sellised on sanitaarnõuded. Meie koridoris oli lõbus: esimesel õhtul toimus 'Tõde või tegu' ja sardines, mis on nagu tagurpidi peitus: üks peidab ja kõik teised otsivad. Teisel õhtul, kui elekter taaskord ära läks, tellisime Mount Vernonist pitsat ja istusime siis 20-kesi meie korruse ainukeses kolmeinimesetoas ja sõime taskulambi valgel pitsat.

2. Sain endale töökoha - töötan nüüd Kenyoni raamatupoes, mis müüb igasugu Kenyoni nänni alates pastakatest lõpetades mütside, pusade ja šokolaadis rosinatega. Hinnad ei ole just kõige odavamad, aga riided on üsna kenad ja väga kvaliteetsed. Ma olen vähemalt kümmet erinevat pusa juba selga proovinud ja kahetsenud, et Helari enam kahene pole, sest siis ma saaks talle üliarmsad fliistunked selga toppida! :)

3. Käisin vabatahtlike treeningul ja olen nüüd ametlikult vabatahtlik!! Hakkan sellest neljapäevast Mount Vernonis ühte last koolitöödega abistama. Muidugi oli treening tõsisemate asjade jaoks, aga nendega ma kohe algusest pihta hakata ei julgenud.

4. Mängisin jalkat ja tegin JÄLLE varbale haiget, nii et pool küünt läks siniseks ja tõenäoliselt tuleb millalgi maha. Aga mis siis. Jalka oli tore! Mängin varsti jälle. Meie võistkonna nimi on Team X.

5. Ma arvan, et see blogi on selle uudise avalikustamiseks üsna turvaline koht ja ANU, ÄRA HINGA SELLEST VEEL KELLELEGI, aga pmst ma lähen novembri lõpus nädalaks HK-i!!!!!!!!!!!!!!!! Ehk siis mina ja Larissa oleme Kenyoni suursaadikud nüüd. :) Hoiame seda veel mõnda aega saladuses, pidin isegi oma Facebook'i Wall'i tsenseerima, sest inimesed küsisid juba selle kohta. Aga jah. Ma olen nii õnnelik, et kõik koolijamad tunduvad täiesti tühistena hetkel. Õigupoolest ei olegi mul erilisi koolijamasid. Lihtsalt nii tore on iga päev üles ärgata ja mõelda, et ma näen veelkord LPC-d, kuna siiamaani mõtlesin ma, et ega enne 10 aasta kokkutulekut nagunii sinna ei satu. Aga küsija suu pihta ei lööda, nagu ma Jennifer Delahunty'ga rääkides teada sain. Tema on Kenyoni admissions officer ja suuresti inimene, kelle pärast ma üldse Kenyonisse tulin. Ja tema jaoks polnud 2200USD kahe lennupileti eest mingi probleem. Way to go, girls, oli tema reaktsioon. Nii et nüüd me siis lähmegi. ANU, MITTE SÕNAGI MITTE KELLELEGI. :D

Vot nii. Lähen nüüd raamatukogu audikasse filmi vaatama ('Go', räägib Põhja-Ugandast) ja siis KAC'i (Kenyon Athletic Center, mille ehitamine maksis muide 70 miljonit USD-i).

Tsauplau!

laupäev, september 13, 2008

Kirjutaks...

Istun siin laupäeva õhtul kell 19.45 ja mõtlen, mida kirjutada.

Kirjutaks sellest, et olen über-väsinud, kuna pidin täna hommikul kell pool 9 üles tõusma ja eile õhtul vallutasid mu toa ja voodi varaste hommikutundideni mõned ühikakaaslased, nimeliselt Jeff, Zach ja Sarah, kellega koos sai mugavas A-helistikus Coheni 'Hallelujah'-t lauldud ja lolli juttu aetud.

Kirjutaks sellest, et hakkan järgmisel nädalal raamatupoes asjade lahtipakkijana tööle.

Ja sellest, et kohe pärast selle töökoha saamist sain pakkumise teisele, mis oleks esmaspäevast reedeni hommikul kaheksast üheksani. Alguses olin peaaegu huvitatud, aga mõned tunnid hiljem sain siiski aru, mida hommikul kaheksast üheksani minu jaoks tähendaks. See tähendab, et ma ei saa oma pikkade ja ebaproduktiivsete õhtute võlga hommikuse unega tasuda. Mis tähendaks surma. Või vähemalt täielikku vaimset apaatiat tundides. Tänasin ja keeldusin viisakalt pakkumisest.

Või sellest, et käisin eile õhtul Eastonis, kaubanduskeskuste kompleksis ja ostsin paari ketse ja ühe raamatu ja vaatasin sealses kobarkinos totralt geniaalselt/geniaalselt totrat ameerika filmi nimega 'Tropic Thunder'. Ja veel sellest, et käisin täna Hillel House'is juutide sabati lõppu tähistamas, mis kulmineerus pitsa ja järjekordse totra komöödiaga.

Kirjutaks sellest, et raamat, mida ma IS seminari tarvis ülepäeviti loen, sisaldab nii palju infot, et mu protsessor ütleb kohati üles ja ma loen ühte lehekülge neli korda järjest ja kulutan selle peale viisteist minutit. Harilikult antakse sellest raamatust koju kuskil 20 lehekülge - võite ise arvutada.

Sellest võiks kindlasti kirjutada, et eelmisel nädalal toimus minu kolledžikarjääri kaks esimest kontrolltööd - üks muusikas ja teine hiina keeles. Mõlemad toimusid kolmapäeval ja hiina keeleks jõudsin ilusti õppida pärast muusikat, kuna loengute vahe on kaks tundi.

Aga tegelikult mõtlesin, et kirjutaks hoopis sellest, miks ma täna hommikul nii vara üles tõusin, kuigi ometigi on tegemist õndsa laupäevaga. Sundisin end siiski üsna edukalt pool üheksa voodist välja ja riidesse, et kõndida alla raamatupoe juurde ja kohtuda seal Clay'ga. Clay on lüli minu ja koduvägivalla ohvrite abistamise programmi New Directions vahel. Nimelt korraldavad nad septembrikuu vältel igal laupäeval ühe töötoa, kus räägitakse koduvägivallast, seksuaalsest ahistamisest ja kuidas aidata taoliste kuritegude ohvreid. Ilma seda kursust läbimata ei ole kellelgi lubatud ND-s vabatahtliku tööd teha. Niisiis saab sellest tõenäoliselt mu esimese aasta service. Esimene kursus oli igal juhul väga huvitav, kuigi üsna pikk - hommikul üheksast pärastlõunal neljani. Osavõtjaid oli kümme, kellest seitse olid vanemad inimesed ja kolm üliõpilased - mina, Clay ja Kayla, kes käib Mount Vernon Nazarene U's. Käisime koos lõunavaheajal hiina restoranis nimega Hunan Garden. Minu esimene õnneküpsis! Sõnum oli à la 'good things will come your way'. :P

Vot nii siis. Ja tegelikult võiks sellest ka kirjutada, et vahepeal tahaks hullult kodus olla ja kitarri mängida ja Riinu pool kambaga filme vaadata ja Kerliga juttu rääkida ja Kristeliga tortillat süüa (Kristel mõistab, miks just tortillasöömine eriline on). Ja vahepeal tahaks HK-i, treppidele vesikat suitsetama ja pikki öiseid vestlusi arendama. Üldse tahaks kogu aeg kuskile. Aga see on mul vist veres.

Igatsusega teie
M.

teisipäev, september 09, 2008

Out and about - paar pilti Kenyonist

Day One



Siin juba mõnevõrra lahtipakituna



Koolibuss!



Peirce - meie kaunis gooti stiilis toiduparadiis



Õhtune jämm toas #305


Ilus valge maja... Poliitikute oma


Kirik


Middle Path


Cluster Outing observatooriumi juurde... muusika ja smore'id (küpsis, šokolaad, küpsetatud vahukomm)


Tähti piidlemas



Kunagi tuleb vast veel pilte, kui ma jälle kaamerat kuhugi kaasa vedada viitsin. :)

neljapäev, september 04, 2008

Selliseid asju ju tegelikult ei juhtu. Eks?

Eile 6htul kella kymne paiku j6udsin ma ysna l2bikylmununa (6hukonditsioneer) kooriproovist tagasi oma armsasse yhikatuppa ning sukeldusin otsekohe ninapidi oma China's Transformations raamatusse, et saada mingitki arusaama Hiina XX sajandi juhtumistest. Kuigi tekst polnud igav, oli kell palju ja mina v2sinud keskendumisest ning k6rvaltoast kostuv kooriproov ei aidanud ka palju kaasa, otsustasin minna Laura tuppa lugema.

Haarasin telefonitoru, et helistada 200m kaugusel olevasse Caples'i yhikasse (mis on muideks 9-korruseline torn) ja kontrollida, kas ta on oma toas - kuid telefonist tuli kinnist tooni.
H22ls6num! Paar n2dalat tagasi sain neid mitu p2eva j2rjest kooliarstilt, kes kontrollis, kas ma ikka veel elus olen, viimasel ajal polnud aga keegi yhtegi s6numit j2tnud. Hmm, huvitav, m6tlesin, ja sisestasin parooli, et s6numit kuulata.

S6num algas j2rgmiselt:
"Hi! This is a message for -" - ja j2rgnev xeldi t2iesti selge eesti h22ldusega - "Madli Rohtla." See oli t2iesti erakordne! Mitte keegi ei suuda siin mu nime korralikult v2lja h22ldada ja nyyd 2kki tuleb telefonitorust normaalne eesti 'a' (mis on enamusele minu eesnime raskeim osa) ja kompetentne 'Rohtla' - mitte 'wotlah', milleks mu perekonnanimi harilikult muutub.

Edasi! Edasi! Kuulasin ja selline tunne oli, et kohe tulevad heldimuspisarad. R22kijaks oli vanem daam nimega Helina Piano. Ma vaatasin p2rast telefoniraamatust j2rgi, oli kyll Piano, kuigi oma loogikaga arvasin alguses, et 2kki ma kuulsin valesti ja tegelikult on Jaano. Igatahes, Helina on Gambier's elanud ligikaudu 40 aastat ja ta abikaasa oli vanasti Kenyonis hispaania keele 6petaja. 40 aastat Eestist eemal olnud inimese kohta r22kis ta v2ga selget eesti keelt, kuigi lauseehitus oli kergelt inglise keelest m6jutet. Andestust, m6jutatud. Helistasin talle t2na hommikul tagasi ja p2rast vastastikusi r66muh6iskeid otsustasime homme Kenyon Inn'is l6unat syya. See telefonik6ne oli kyll suurim ja parim yllatus kogu Kenyonis-oleku aja jooksul. Tundub, et seegi aasta ei j22 iseseisvusp2ev t2histamata!

***

esmaspäev, september 01, 2008

Orientation + esimesed koolipäevad

OK, endiselt pole ma veel kaameraga mööda linnakut kõndima jõudnud. Pildid tulevad, varuge kannatust! Ilmad on siin ka vahepeal kehvad olnud, kuigi Ohio ilm on veel vaheldusrikkam kui Eesti oma: ühel päeval on 15 kraadi ja vihm ja pori, järgmisel on 27 ja päikesepaiste. Müstika. Lähen järgmisel nädalavahetusel oma vahetusperega Columbusesse, kunstigaleriidesse ja poodlema. Mul on kindlasti kummikuid vaja, sest muidu ootab mu vaeseid jalanõusid ees kiire lõpp läbiligunemise ja laialivajumise teel.

Möödunud nädal oli niisiis Orientation, mille käigus saime teada kõik teaduskondadest, kursustest, huvitegevustest ja kõigest muust kolledžieluga seonduvast. Valisin endale neli vahvat kursust: Basic Musicianship, China in Transition, Intro to Microeconomics ja Intermediate Chinese. Viimane neist tundub olevat kõige raskem ja muusikateooriast saab kindlasti mu lemmiktund. Ostsin endale 50USD eest vinge muusikaõpiku ja veetsin kaks tundi ilusaid seest täidetud ellipseid maalides. Kusjuures väga asjalik raamat on, laiendab kindlasti mu hägust muusikaalast silmaringi.

Huvitegevustest niipalju, et olen Community Choir'i täieõiguslik liige. Chamber Singers jäi seekord kättesaamatuks ning kaks a capella koosseisu on ka mulle ära öelnud. Ootan veel kolmelt vastust - eks hiljem siis näis.

Käisin ära ka oma esimesel kolledžipeol. Kuna linnakul on oma turvakontroll ja kõik suuremad peod peab registreerima, siis toimub tavaliselt igal reede ja laupäeva õhtul üks suuremat sorti läbi n-ö linnaku piiridest väljas, 'piimapakkide' juures. Piimapakid on pisikesed majakarbid, kus elavad harilikult vanemate klasside õpilased ja kuna sinna turvad ei tule, siis leidub igal peol alati kümneid ja kümneid alkoholilembeseid 'alaealisi' ehk siis alla 21-aastasi. Päris naljakas on jälle alaealine olla ja keelatud lõbusid nautida. Vesipiibud on muideks linnakus keelatud, aga ma loodan siiski enda oma pärast jõule kaasa tuua ja seda aeg-ajalt kasutada. Probleem tundub olevat selles, et inimesed suitsetavad tavalise tubaka asemel n-ö keelatud aineid, mis on kooli territooriumil rangelt keelatud. Narkootikumide omamine ja tarbimine on siin üks rängemaid kuritegusid, samas tavalised sigaretid on igal pool (v.a. siseruumides) lubatud. Alkohol on lubatud kõigile, kes on 21 ja peale ehk siis kõigile ameeriklastele tavaliselt alles 3ndal või 4ndal kolledžiaastal. Mul juba teisel. :)

Allisoni (toakaaslane) vanemad olid o-nädala ajal siin ja olid hästi toredad, näiteks viisid nad mind K-Marti poodlema ja Ruby Tuesdays'i lõunat sööma. Ja ostsi mulle madratsikatte - vot see oli parim! Mul on tunne, et kutse Californiasse puhkusele on ka juba lunastatud. Võin ausalt öelda, et need inimesed, kes Residential Life Office'is inimesi kombineerisid, on auga mõned kudod välja teeninud. Ma ei oleks osanud paremat tahtagi. :)

Kõik. Öö on laskunud Gambier' kohale ja ritsikad siristavad uimastavaid tiraade. Õppisin täna õhtul salsat tantsima, partneriks poiss Zimbabwest. Homme on tšatša - minu lemmik ladina-ameerika tants üldse. Juhuu!


Teie oma
kultuurišokist toibuv
M.