pühapäev, juuli 30, 2006

Even the wrong words rhyme


Howie Day "Collide" kummitab. Mingi hetk leidsin ühest oma failist järgmised read: "Ka parimad murduvad. Ka valed sõnad riimuvad. Sinu meeli täitvas kahtluses leiad sa lõpuks, et me sinuga ei sobi." Mõtlesin tükk aega, kuni jõudsin järeldusele, et see on "Collide'i" refrääni tõlge. Kohmakas, aga "ka valed sõnad riimuvad" kõlab hästi ja õigesti.

Pildil on Karepa rand õhtupäikese punas. Autoriks muide allakirjutanu. Very special thanks to: onu Raul ja jaapanlane. Oeh, perepuhkused on üle kõige.

Lugesin läbi E. M. Remarque'i "Läänerindel muutuseta". See oli shokk ja kainestus. Ja rõõm ja kurbus korraga. Ja südantsoojendavalt minimalistlik, päevikuvormis personaalne. Polegi midagi nii head juba tükk aega lugenud. P. Süskindi "Parfüüm" ehk. Hetkel loen Dan Ackroydi "Oscar Wilde'i viimast testamenti" ja hakkan vaikselt seda hullu iirlast mõistma. Kahjuks tuleb välja tema tohutu lugemus - tekst on rikastatud tärnikestega, mille seletused asuvad tihedas kirjas raamatu viimastel lehekülgedel ja on tüütud leida. Oo ebavõrdset intelligentsi.

Käisin nädalavahetusel pilvises Pärnus (3 kuud planeerimist!). Neljapäeva õhtul asusime (Jeanne, Karin, mina) Karini onu punase Audi 80-ga Tartust teele, CD-mängijas krooksumas "Crazy Frog", külmkastis loksumas natuke surnud kana vürtsises marinaadis, üks hapukoorekook ja poolik kookose Caribbean Twist. Südaöö paiku jõudsime Karksi-Nuia (minu maakoht), kus toimus ujumine kasinast kuupaistest üleujutatud Karksi paisjärve soojas vees. Tegelikult oli küll peaaegu kottpime ja kõik lasid näkki. :P
Hommik: söömine, puudeladumine, Karin ja Jeanne hoidsid Helarit ja Robit tegevuses. Ja siis: edasi Pärnu poole! Pärnus muidugi ilm kehvapoolne, õhk u 20 kraadi, vesi 18, aga mina suure entusiastina muidugi jooksuga merre. Kohtusime Karini ristiema tütre Airi ja tema tütre Carolinaga. Aw! Hiljem 3 tundi Veeparadiisisi - oh lõbu! Limpa Hull Tunnel oli seest kottpime, kohati valgustas teed särav lampiderida. "Juga" oli vaimustavalt lõbus yet ohutu pikk-pikk toru, kus veesurve sind iga kord eri suunda viis. Inimesed sõitsid aeg-ajalt üksteisele sisse ja siis jälle lõbusalt edasi. Armas. Oli ka surmalähedane kogemus: 4 meetri kõrgune hüpe 4 meetri sügavusse basseini. Hüpe kestis nii kaua, et tekkis tunne nagu unenägudes Sõpruse sillalt Anne kanalisse kukkudes. Selline... paratamatuse tunne. Üsna õõvastav, ent meeldejääv. Mulle meeldis kohutavalt sisekujundus: erksais punastes-oranzhides-valgetes toonides riietusruum, libisemist (edukalt) takistavad materjalid põrandal. Nii värvi-, materjali- ja ruumikasutuse kui turvalisuse poolest ületab Pärnu veekeskus oma Tartu liigikaaslast. Pluss see väsimus, mis meid õhtul kell 10 laiade haigutustega voodisse surus. Nojah, keda voodisse, keda põrandale magamiskotti. :) Loomulikult promeneerisime ranna ääres vastaval teel ning käisime Steffanis soome pitsat söömas. Hitusarvonen, kui ma ei eksi - salaami, sinihallitusjuustu ja paprikaga. Jeanne suutis oma tüki hävitada, meie Kariniga andsime pitsale loobumisvõidu. 2:1 Hitusarvonen. Tänu Jeanne tutvustele saime muideks pitsa kätte kolmveerand tunni asemel 10 minutiga (mul polnud veel ootesalatki söödud) ning joogid tasuta. Oi mõnu. Õnneks lahkusid naaberlauas ebameeldivate kehahelidega hiilanud (vististi) soomlased kiiresti. :P
Laupäev: pilvine. Hommikul väike söök, siis mina merre. Vaatasime rannajalgpalli ning asusime seejärel pettunult tagasi Tartu poole teele. Viljandis ostsid J&K hot dogi, mina hamburgerit, mille vahele oli vist küll kilo kapsasalatit pandud. Äestasin parkimisplatsil oma uksega kogemata kõrvalseisva auto ust: väike täke tuli sisse. Helistati Pärnust: päike olla välja tulnud. Nja. Tartusse jõudes kallas juba nii, et kojamehed vehkisid üsna lõbusasti. Hurraa! Järgmine kord läheme spontaanselt. Leppisime selle juba kokku. ;)

reede, juuli 21, 2006

Ida-Virumaalt, armastusega

Ei teagi, kust alustada. Kus oli algus? Kas autos teel Tallinnasse, mil reisimeeleolu lõi "Joonistatud mees"? Või äkki juba kodust, Tartust, kus kotti sai pakitud 'nii vähe kui võimalik', millest siiski osa kasutamata jäi? - tüüpiline. Või "Jaapani turistist", mille Raul meile lahke sõna ja pilgu ja paraja hulga instruktsioonidega kaasa andis? See armas digikaamera suutis küll kahjuks jäädvustada vaid umbes kolmandiku meie elamustest, mispeale tema akukene tühjaks sai ja tühjaks see jäigi. Aga eks see vist nii peabki olema, et neid hetki, neid parimaid hetki juba CD-lt JPEG-formaadis ei leia. Ei peagi leidma.

Oletame, et algus oli ikkagi siis, kui kõik inimesed ja kotid said juba autodesse pakitud - nimelt siis Ülle kui meie joogi- ja roolivanem (tähtsuse järjekord?), siis emps, kellest varsti sai Jaapani turist, siis Ülle vanemad kes hoolitsesid meie eest konstantselt ja suure entusiasmiga (minu suur tänutunne), mina ise (iluza aktsjenndi juurutaja ja ljevitaja), teises autos Tiina, kes avastas anomaalilisuse, Anni - võimekas "roheline leht", osav manööverdaja - ja Mae, kes teab nüüd, kust saada kätte kõik eluks vajalikud vitamiinid. Sai vist kõik? Tundub nii.

Arvan, et neid 3 päeva ei tasu minut-minutilt kirja panna, sest nagu öeldud, parimad mälestused jäävad igaülehele meenutamiseks. Aga tuleks ära märkida tähelepanuväärsemad paigad ja juhtumised. Nimelt (ja ajaline järjekord on mul juba sassis):

Veski talu - kõigil suur nostalgia, v.a. minul. Tehakse suuri avastusi: Karl, Mart, Anni ja Mae olnud väiksena lumeinimesed!, suur tuba on kolm korda väiksemaks jäänud!, läinud on lehmad ja sipelgad!

Viinistu - ekspositsioon John Smithi rännakutest ehk kohvrimeri. Sai tehtud kaader 'Madli Hong Kong kohvri otsas'. Anni ja Mae leidsid samuti suhteliselt sobiva pagasi endale. Sai istutud restoran/kohvikus, suumitud "Jaanpani turistiga" hiiglaslikku parmu, mis kuidagi suumuda ei tahtnud jms. toredat.

Võsu - seal sai väike suplus tehtud + mõningane kujundujumine liiva peal, teemaks geomeetria. Ringid, segmendid, puutujad. Ranna lähistel asus Hagari kohvik, kust igamees sai jäätise ja saia, kui tahtis. Sealne veekeeduaparaat oli küll katki, aga tänu loomingulisele lähenemisele sai Mae topsi teed. See tegi ta üsna vaguraks ja teistelgi oli hea meel :P

Karepa rand - meie esimese öö ankrupaik. Mereäärne männimets, väike tuul, salat pähklimaitselise GMO-kapsaga ja varajane põhkupugemine. Hommikul ujumine. Meres oli üks kivi, mida me lootsime kasutada hüppamiseks, kuid selgus, et tema selg on pidevast laine loksumisest libedaks muutunud ning ainus viis peale saada oli oodata, kuni laine sind kaasa võtab. Võttiski ja viis üles. Ja kohe teisele poole alla.

Kunda - laisk noorpõlv lootis autosse vedelema jääda, aga esivanemad kasutasid mobiilsidet, et meid tsemendilinna vaatamisväärsusi kaema kutsuda. Koht, kus veest sai elekter, avaldas muljet. Samas oli üks lagunenud maja, kust leidsime kena graffiti tekstiga 'It often feels like time is running out' , mille diagnoosisime sügavaks, ent mõttetuks.

Kalvi mõis - tore maakivist loss, kus sees hotell ja restoran. Istusime maja taga välikohvikus, samas oli ka roosidest ümbritset bassein, tenniseväljak ning vaade merele. Kalvi mõisas kasvatatakse ise köögivilja ning küpsetatakse leiba. Isetehtud jäätis oli meeldejääv, mm :P

Aseri - kiire läbisõit. Teatavasti on seal tellisevabrik. Ja sildi kohaselt tegeldakse ka keraamikaga.

Aa rand - võimsad lained, äralöödud varbad. Einelauad "Primera" ja "Vectra". Anomaaliline piirkond, kus meid pidevalt saatnud tuul lihtsalt ära kadus. Operatsioon "Ehita silda", et vältida kahjustusi autode kõhu all mingi toru ületamisel.

Sagadi mõis - installatsioonid tiigi peal, üsna mitu head kaadrit "jaapanlasega" ning tõsine toitumisalase teabe jagamine.

Vihula mõis - Tiina sattus vaimustusse õitsvatest takjapuhmastest, Ülle omakorda putukapilvest augu kohal.

Sillamäe - umbkeelsed müüjannad kesklinna poes, rikkalik valik Vene jäätisi. Tallinlaste suur rõõm, kui linna ääres avastati Viru keskus!

Meie teine ööbimispaik oli kusagil Sinimäe läheduses. Iseenesest oli ehmatus suur, kui selgus, et nüüd on õhtu käes ja sinna me jäämegi, aga koha lähemal uurimisel tekkis lausa vaimustus. Meie telkimis- ja lõkkeplats asus jõeorus, samas oli ka kunagi sauna otstarvet täitnud majake, mis nüüd seisis tühjalt ja lukus. Plaan oli aga selline, et ostame ära, teeme korda ja hakkamegi Ida-Virumaal suvitamas käima. Ekstreem! :P
Rand oli kohutavalt kena ja üllatavalt inimtühi, v.a. kaks jalgratturit õhtul. Pärast suurt lainepüüdmist tuli meil minna joogivee otsinguile teisele poole jõeorgu, kus asetses üks vene küla/suvilarajoon. Tee sinna oli tõeline troopika, tellistest ehitet trepp, mida ümbritses sõnajalgade meri. Ahh! Aga kohale jõudes tuli meil rakendada kogu oma kesine venekeelne teadmistepagas, et saada 3 liitrit vett ja lisaks näida sama sõbralike ja toredatena kui meie heategijad - vanemapoolsed vene mees ja naine. No see pole Tartu või Tallinna venelane, vaid inimene, kes tunneb end tõepoolest koduselt ja oskab käituda sellele vastavalt. Majad olid kenad, aiad lilli täis ja hoolitsetud, kellelgi ei jooksnud aias lõukoerad ringi. Väga tore elamus.
Kodustasime ühe kassi, kes tuli laagriplatsile ja sõi meie makarone.
Hommikune merreminek nõudis kõige suuremat pingutust üldse senimaani, sest ilm polnud teps mitte soe. Õnneks, see-eest, oli seda meri. Õnneks liitusid minuga ka Ülle ja Tiina, kelle lainevaimustust ei seganud küll mitte miski. ;)

Narva - võrreldes Tartu ja Tallinnaga üsna puhas linn, samas koohati hoolitsemata ja lagunenud. Käisime Narva kindluses, ronisime mööda lõputuid treppe ja uurisime sadu väljapanekuid. Narva sai linnaõigused juba 13.-14. sajandil, aga Tallinn ei lubanud teda Hansa Liitu, sest muidu oleks kaubanduse tuiksooneks saanud just see strateegiliselt väga heal kohal asetsev linn.
Vaatasime Aleksandri mis-ta-nüüd-oligi kirikut või katedraali. Toitusime Vene piiri lähedal vabaõhukohvikus.

Narva-Jõesuu - kuidas on võimalik, et kogu linnas pole absoluutselt ühtegi kohta, kus saaks tasuta parkida?! Nagu mis mõttes?!

Oru park - vanasti asus seal Oru loss, mis oli Pätsi suvine residents. Nüüd on sellest järgi jäänu mõnevõrra metsistunud park, 10-miljonilise vaatega paviljon mereäärses küljes, väike iluaed, terrass ning koht, kust kunagi voolas allikas. Rannas olid tohutud lained, mis tõi kaasa ka vee sogasuse. Ka Ülle ja Mae tulid lainet püüdma. Oli üsna meeldejääv. Sündis Mae suur plaan sõita jalgrattaga Hong Kongi. Äkki saad ikka rikkaks? ;)

Seitse maailmaimet:
Cheopsi püramiidid
Zeusi kuju Olümpias
Semiramise rippaiad
Pharose tuletorn Aleksandrias
Artemise tempel Ephesoses
Halikarnassose mausoleum
Rhodose koloss

Vähemalt neli olid meil õiged. ;)

Tagasiteel kaotasime Ülle ning Veku rooli asus emps. Õhtul väike magamiskotitragöödia kahes vaatuses - "Kaotatud ja leitud".
Reedel Tallinnas käisime Anni ja Maega Kalev SPAs ja Kohvicumis ning valmistasime endile Mustamäel kuningliku lõunasöögi. Tsivilisatsioon võib kohati üsna lõõgastav olla, olgu outbackis kui lahe tahes. :)

Mis ma siis kogu selle jutuga öelda tahan?
Hjeppi oljen.
Agga fakt on sje, et mjessoost nunna hinnge mina pruovida ei saanudki.

~_O

teisipäev, juuli 18, 2006

Benny Benassi live

Jeah. Tallinn, Õismäe.
Hall viiekordne, autod hoovis reas, päike siramas üle suduvine, eemalt õhkub kerget adruhõngu... Mm.
Ülemise korruse naabrid teevad köögis remonti. Ülle ema muigab ja ütleb, et las möllavad, enne oli hullem, kui nad magamistoas puurisid. :)
Pidime minema Saaremaale, aga see plaan kukkus teatavatel põhjustel ära. Tundub, et nüüd on minek hoopiski mööda põhjarannikut Aa ranna ja Kalvi mõisa poole. Asi seegi.
Ilmad on jäised - 17 kraadi ja üle. Tahaks kitarri ja harjutada. C#m.


(Under the weight of your wings
Should ever we meet on your side of the stereo
I will pretend I know not of your thoughts
Not even the way that they mirror my own)

(Driving away from the wreck of the day
And the light's always red in the rearview
Desperately close to a coffin of hope
I'd cheat destiny just to be near you)

Ühel peretuttaval, kellega koos rändlema läheme, sõidavad mõlemad tütred varsti kodust minema - välismaale õppima. Oo irooniat. :P Ja üksikuks jäänud lapsevanemad lubasid üksmeelselt, et sõidavad seepeale Aafrikasse vabatahtlikuks.

Ja ammu enam ta ei kaeba
Ta ei vaeva enam lootustega pead
Longib mööda vanalinna
Alati kuid ikka jõuab sinna
Aga huuled tema kaelal
Seda kaela, mida suudelda sai kord
Mäletavad tuule käes
Praegu sügis, varsti talv on käes

Kuid keegi meist ei pannud tähele -
aeg solvus ja suri meie vahele.

Meie sõiduvahendis on CD-mängija ja parimad plaadid. Superluks. (HÕKK)