Kaks nädalat möödub kiiresti

Mulle tundub, et mida vähem aja peale mõelda, seda kiiremini ta möödub. Kalendrisse pole ma viimase kahe nädala jooksul kordagi jõudnud vaadata ja ütlesin mikroökonoomika loengus klassivennale tänaseks kuupäevaks 29nda. Tegelikult on täna 30nes ja Eestis ja HK-s juba 1. oktoober.

Kahe nädala hittsündmused:

1. Orkaan Ike'i jäänused puhusid üle Gambier' ja laastasid meie väikest külakest. Puid murdus vasakule ja paremale, elekter oli üle 24 tunni ära ja Peirce'is sõid kõik papptaldrikutelt. Keskkonnast oli kahju, aga sellised on sanitaarnõuded. Meie koridoris oli lõbus: esimesel õhtul toimus 'Tõde või tegu' ja sardines, mis on nagu tagurpidi peitus: üks peidab ja kõik teised otsivad. Teisel õhtul, kui elekter taaskord ära läks, tellisime Mount Vernonist pitsat ja istusime siis 20-kesi meie korruse ainukeses kolmeinimesetoas ja sõime taskulambi valgel pitsat.

2. Sain endale töökoha - töötan nüüd Kenyoni raamatupoes, mis müüb igasugu Kenyoni nänni alates pastakatest lõpetades mütside, pusade ja šokolaadis rosinatega. Hinnad ei ole just kõige odavamad, aga riided on üsna kenad ja väga kvaliteetsed. Ma olen vähemalt kümmet erinevat pusa juba selga proovinud ja kahetsenud, et Helari enam kahene pole, sest siis ma saaks talle üliarmsad fliistunked selga toppida! :)

3. Käisin vabatahtlike treeningul ja olen nüüd ametlikult vabatahtlik!! Hakkan sellest neljapäevast Mount Vernonis ühte last koolitöödega abistama. Muidugi oli treening tõsisemate asjade jaoks, aga nendega ma kohe algusest pihta hakata ei julgenud.

4. Mängisin jalkat ja tegin JÄLLE varbale haiget, nii et pool küünt läks siniseks ja tõenäoliselt tuleb millalgi maha. Aga mis siis. Jalka oli tore! Mängin varsti jälle. Meie võistkonna nimi on Team X.

5. Ma arvan, et see blogi on selle uudise avalikustamiseks üsna turvaline koht ja ANU, ÄRA HINGA SELLEST VEEL KELLELEGI, aga pmst ma lähen novembri lõpus nädalaks HK-i!!!!!!!!!!!!!!!! Ehk siis mina ja Larissa oleme Kenyoni suursaadikud nüüd. :) Hoiame seda veel mõnda aega saladuses, pidin isegi oma Facebook'i Wall'i tsenseerima, sest inimesed küsisid juba selle kohta. Aga jah. Ma olen nii õnnelik, et kõik koolijamad tunduvad täiesti tühistena hetkel. Õigupoolest ei olegi mul erilisi koolijamasid. Lihtsalt nii tore on iga päev üles ärgata ja mõelda, et ma näen veelkord LPC-d, kuna siiamaani mõtlesin ma, et ega enne 10 aasta kokkutulekut nagunii sinna ei satu. Aga küsija suu pihta ei lööda, nagu ma Jennifer Delahunty'ga rääkides teada sain. Tema on Kenyoni admissions officer ja suuresti inimene, kelle pärast ma üldse Kenyonisse tulin. Ja tema jaoks polnud 2200USD kahe lennupileti eest mingi probleem. Way to go, girls, oli tema reaktsioon. Nii et nüüd me siis lähmegi. ANU, MITTE SÕNAGI MITTE KELLELEGI. :D

Vot nii. Lähen nüüd raamatukogu audikasse filmi vaatama ('Go', räägib Põhja-Ugandast) ja siis KAC'i (Kenyon Athletic Center, mille ehitamine maksis muide 70 miljonit USD-i).

Tsauplau!