Ah! Lõkendav armastus kalgi kalkuleerituse vastu! Suguvõsade iidne riid ja isa raudne tahe! Ja mürk kui kiire ratsu, millega kallimale teise ilma järele jõuda... Ehk siis suurepärane esitus Emajõe Suveteatri näitlejate poolt, aplodeerin teile nagu äsja Toome varemetes, nii et te kolmat kordagi lavale tagasi pidite jooksma.
[vabandust, see tuli vist natuke dramaatiline välja]
Ei osanukski oodata, et õhtu nii kordaläinuks osutub. Vihmgi ei tihanud korralikult sadama hakata, tibutas ainult natuke. Külm puges kontidesse esimese vaatuse rõõmsaks lõpuks ja kimbutas kogu teise vaatuse, aga südamesse ei jõudnud, see elas kaasa näitlejate mängule, mis oli tõepoolest vägagi elutruu ja hingestatud. Naeru tõmbas näole amm oma rikkaliku kõnepruugi ja familiaarse olekuga, nooruslikku uljust võis aimata Mercutio ja Romeo käitumisest ja jutust. Ursula Ratas(s?)epp mängis hästi noort Juliat, kes ei tea elust veel eriti midagi, ent andub täielikult oma armastatule ja valib selle armastuse üle kõige muu. Julia isa tundus küll vägagi karm, ent samas võis ka mõista tema kavatsusi ja näha, kuidas Julia oma isa tundes näiliselt tema meele järgi püüdis olla. Ainuke okas, mis etenduse ajal veidi kriipis, oli Julia ema emotsioonivaesus ja - see on küll täiesti minu isiklik tunne - ebakindlus rollis. Ei saanud aru, millist ema ta kujutada püüdis ja see oli ikkagi ka imelik, et ta Tybalti surnukeha kohal rohkem pisaraid valas kui neil kahel korral, kui ta Juliat surnuna nägi. Ma ei oskagi täpselt seletada, mis mind selle näitleja mängu juures häiris, aga mis iganes see ka polnud, õnneks polnud tegemist kandva rolliga ja seetõttu jäävad meelde ikkagi ilusad dialoogid armastatute vahel ja need vaenutsevatele suguvõsadele nii omased mõõgavõitlused.
Üldkokkuvõttes olen õhtuga nii-nii rahul. Ja lahe oli kuulata, kuidas kultuuriminister Laine Jänese Toome varemetesse saabudes meie selja taga äratundmisrõõmus ja koodnimedega sosistama hakati. :)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar