reede, jaanuar 25, 2008

Ainevahetus taas korras

Nonii, pärast kuuajalist blogipausi ja elamuste seedimist üritan ikka oma Vietnami ja Hainani loo lõpuni rääkida. Lugesin Jänese blogi ja sain inspiratsiooni, sellepärast. Ja Kristel saatis ka juba KirjadMadlile vol 57, kus mainis, et ma võiks jälle midagi uut kirja saada. No eks ma annan siis oma parima. Kõik fotod on muideks kronoloogilises järjekorras saadaval aadressil: http://picasaweb.google.com/this.is.not.my.desired.username/VietnamHainanTalv2007
Panen ühe pildi ilusast Halong Bay'st ka:

Järgmine päev, jõululaupäev, muideks, oli täidetud shoppingu ja muu tühja-tähjaga. Läksime Laurenziga kahekesi vanalinna peale kondama, kaasas korralik piirkonnakaart. Ühel hetkel õnnestus meil aga mingi parempöörde abil kaardilt välja jalutada ja täielikult ära eksida. Kõndisime vapralt edasi, aga ühtegi tuttavat kohta ei näinud. Sattusime kergesse paanikasse, kuna pidime kella kuueks teiste juurde tagasi jõudma, et välja õhtust sööma minna. Mingeid kommunikatsioonivahendeid meil kaasas polnud, nii et Anna ja Stefaniga ühendust võtta ka ei saanud. Igor lahkus muideks hommikul, Bangkokki vanemate juurde. Lõpuks ei jäänud meil Laurenziga midagi muud üle kui lasta end paaril vanemapoolsel mootorratturil tagasi hosteli juurde transportida. Pidime muidugi hinna eest kauplema, kuna mehed küsisid alguses 30,000D (15HKD) ratta pealt. Laurenz pakkus julgelt 10,000D ja saigi küsitud hinna! Meie imestus oli suur ja istusime natuke ärevalt rataste peale: kas viivad meid ikka õigesse kohta? Varsti selgus odava teeenuse tegelik põhjus: hostel oli meie pealevõtupaigast vaevalt 5 minuti kaugusel! Olime ainult mõnisada meetrit kaardilt välja läinud ja enam-vähem hosteli piirkonnas ringi tiirutanud.

Jõuluõhtu veetsime peenes paigas nimega Bobby Chinn. Tegemist on Californiast pärit poolhiinaka-poolegiptlasega, kes omab restorane paljudes erinevates maades ja tegemist on üsna korraliku paigaga. Eriti Hanois ja meie jaoks, kes me olime juba üle nädala peaagu ainult kohaliku ja tänavatoidu peal elanud. http://bobbychinn.com/en/home.htm see on link, kui kunagi Hanoisse satute, soovitan külastada! Tähendab, juhul kui nõustute korraliku õhtusöögi, väikese veini ja vesipiibu eest 25USD välja käia. Iseenesest pole ju paha, aga minu tolleaegse eelarve juures lõi korraks silme eest mustaks. Järgmisel hetkel jagasime Annaga põhirooga ja palusime kokalt tasuta leiba juurde. :) Proovisime ka mingit magusat Bayley'se-taolist jooki, mis segatud mündilikööriga. Õhtu lõppes magusa mango maitselise (kõik lahku, kuna tegemist on mangosordiga, eks, õpetaja Tering?) vesipiibuga. Istusime lounge'i-alas pehmete diivanite ja madalate jaapani stiilis laudadega. Restorani põhiosast olime eraldet punaste siid(!)kardinatega. Valgustus oli stiilselt ja salapäraselt hämar, meie laua lähedal seisis pidevalt üks kelner ja WC-potti oli puistet roosilehti!!

Muide. Jõuluõhtu kõrghetk polnud minu jaoks kindlasti mitte see hõrk pardipraad Bobby Chinni restoranis, vaid hoopis sugulaste telefonikõne meie numbrituppa hostelis! Aitäh, vanaema-vanaisa, Anneli-Urmas, Helen ja Helari! Ja emps! :)


Järgmisel hommikul olime kell 6.30 jalul, et jõuda kella 7sele Nanningi bussile. Jah, me pidime tõepooolest minema kogu tee tagasi Hiinasse, et saada Hainani saarele, mis tegelikult Vietnami rannikust eriti kaugel pole. Aga kahjuks mingit meretransporti (vähemalt meie eelarvele vastavat) me ei leidnud ja Stefani kõhukene poleks seda vist kannatanud ka... Igal juhul jäime magama viis minutit pärast bussijõudmist. Illustratsioon kah:



Nanningis tulid jällegi minu ja Anna conversant hiina keele oskused kasuks. Nimelt pandi meid maha bussijaamas, kust tegelikult järgmise bussi peale minna ei saanudki. Sai vaid osta bussipileti, millega me üsna edukalt hakkama saime, ja siis tuli teha pooletunnine taksosõit, et õigesse bussijaama jõuda. Ristisime selle bussijaama ingliskeelse nimega busport, kuna tegemist oli tõeliselt vägeva ehitisega, kuhu juurdesõit oli kõrgendusega (nagu Tallinna lennujaama ees). Kohale jõudes oli meil viis minutit aega WC-s käia ja endale 12-tunnise bussisõidu peale natuke kehakinnitust osta. Tormasin natuke aega ringi nagu peata kana, otsides KFC-d, mis oli hoopis korrus allpool. Selle äratundmiseni jõudes oli mul vaevalt minut aega, niisiis kihutasin alla, karjusin natuke leti taga seisva kõrendi peale ja sain oma kanakoivaämbri üsna kiiresti kätte. Ärge minust nüüd valesti mõtlema hakake: tavaolukorras ma sellist asja ei ostaks, aga see oli tõepoolest ainus soe toit, mis kogu selles busport'is leidus.

Eeldan, et keegi siinsest lugejaskonnast pole veel Hiinas üleööbussiga sõitnud. Võin julgelt öelda, et need kaksteist tundi olid kogu mu reisi kõige vaheldusrikkamad. Kohe tuleb ka selgitus.
Buss näeb seest välja selline:
Voodid on kahekorruselised ja kolmes reas. Otsustasime kõik neljakesi alguses alla jääda: saab põrandal kaarte mängida, süüa jne. Ronisime igaüks oma koikudesse, mis olid mõnusalt lühikesed, ja peakõrgendus oli nii libe, et vajusime pidevalt jalutsi poole kõverasse. No olgu, ühe öö kannatab vast ikka ära, mõtlesime kõik ja vajusime paaritunnisesse unne. Üles ärgates sõime kanakoiba ja imelikke hiina küpsiseid ning mängisime natuke aega kaarte. Siis tabas meid arusaamine, miks ikkagi enamik rahvast end ülemisele korrusele oli sättinud: meist kahe meetri kaugusel asuv käimla haises nagu muiste! Ja mitte ainult ei soovinud me kõik endale Igori põit, mis 40 tundi ilma tühjendamata vastu pidas, vaid ka haistmismeele ajutist kadumist. Kolisime kirudes ülemisele korrusele, kus kõrbetormi tugevusega õhukonditsioneer meile jäist õhku näkku puhuma hakkas. Üritasime siiski magada, kui äkki kella 10 paiku televiisor tööle pandi ja mingi kahtlane poolpaljaid inimesi täis tantsuvideo jooksma hakkas, saateks vilets teknotümps. Naljakas oli vaadata, kuidas kõik meist eespool lamavad hiina mehed äkki end küünarnukkidele ajasid ja erksa pilguga telekat vaatama hakkasid. Meie vaatasime tükk aega hämmingus, et kus see hiina tagasihoidlikkus ja konservatiivsus siis on. Ei paistnud teist kusagilt. Anna kargas püsti ja läks juhi juurde oma puudulikus hiina keeles seletama, et 'muusika on LIIGA SUUR, me ei saa magada'. Natukeseks ajaks keeratigi tümakas vaiksemaks ja isegi tuled läksid kustu, aga kell 12 oli jälle kogu buss ärkvel ja valge, kuna toimus söögipeatus. Saime riisi, kahtlast liha ja keedukapsast. Eksperimenteerima keegi peale minu ei hakanud, osteti hoopis kollektiivselt paar kilo mandariine. Suurepärane põieergutaja. :P
Kell kaks öösel ületasime praamiga lahe maismaa ja Hainani saare vahel. Pidime praamisõidu ajaks bussist lahkuma ja kui kell kolm öösel taas bussi peale saime, nägime esimese asjana hulganisti prussakaid mööda põrandat ringi roomamas. Anna poolt tuli poolmetsik-poolhumoorikas 'NI HAO' ja juba ta haaras mu tossu ja hakkas sellega prussakate tapatalguid korraldama. Kümme minutit hiljem olime sügavas unes, hoolimata kõikjal hõljuvast tualetiaroomist ja võimsatel detsibellidel tümpsuvast teknost.

Järgmisel hommikul olime Sanyas, mis on Hainani kuurortlinn. Viibisime taas kord Blue Sky nimelises hostelis, mis asus rannast viieminutilise jalutuskäigu kaugusel. Siin on meie rand nimega Dadonghai:



Kohtusime Anna perekonnaga, kes on kolm väga toredat inimest ja mul on hea meel, et paljud minu Annaga seotud küsimused on nüüd geneetilise informatsiooni põhjal vastuse leidnud! :P Anna isa on füüsik, ema reoveespetsialist ja 14-aastane vend täiskohaga teismeline. Siia pildile on jäänud vaid ema ja vend (kaks parempoolset), aga parem kui mitte midagi:


Pildil on muideks meie Hainanil-viibimise kõrghetk sõna otseses mõttes. Nimelt ronisime me 1800 meetri kõrguse mäe otsa, mis kannab nime Wuzhishan ehk otsetõlkes Viie Sõrme Mägi. Oli küll viis mäetippu üsna lähestikku, aga kuna pärast kolmetunnist peaaegu 90-kraadise kalde all ronimist olid meie jõu- ja veevarud end ammendanud, otsustasime lihtsalt tagasi pilvede alla laskuda. Siinkohal pilt mõnusalt suurest vatimadratsist:



Hainan on muideks jõulude ajal vene turiste puupüsti täis, mille auks me ka vene restoranis ära käisime. Toidud olid vaimustavad, nagu vanaema tehtud! Vana hea nõukogude köök. :) Sain veel naaberlauas istuva Kasahstani perega jutule ja võisin oma vene keele oskuste üle lausa uhke olla: terve pikk vestlus sai maha peetud! Muidugi väikeste komistustega (kuidas öelda 2. vene keeles? mis kääne kuhu käib?), aga hääldus pidi mul hea olema. :P

Uusaasta võtsime ka vastu Wuzhishanis ja saime teada, et samamoodi nagu vietnamlased ei tähista jõule, ei pea hiinlased 31. detsembrit sugugi eriliseks. Niisiis saabus uusaasta pudeli kehva hiina shampusega meie hotelli aiapaviljonis. Edasi läks Anna pere magama ja meie mängisime hommikul kella viieni 'nätsupurgikeerutamist' - pudelikeerutamise uuendet variant (oludega tuleb kohanduda).

Siinkohal pilt meie põhilisest transpordivahendist Wuzhishanis, mille täpset nime ma öelda ei oskagi (tuktuk?):


Tagasi Shenzheni (HK-ga piirnev Hiina linn) lendasime eriliste vahejuhtumiteta Haikoust. Tagasi LPC-sse jõudsime hommikul ühe paiku ja leidsime eest viieteistkraadise sisetemperatuuriga toad. Halleluuja, Hong Kongi talv!

1 kommentaar:

marika ütles ...

Ma ei saa aru, miks keegi nii silmapaistvat postitust ei kommenteeri! Jälle pean mina esimene olema ... mis sest, et ma pooli asju juba tean. Kaasa arvatud see, et sa meil tuntud russofiil oled :)
Ja ära loobu ootamast oma uusaastakingitust!