esmaspäev, detsember 08, 2008

I Carry Your Heart With Me

http://hk.youtube.com/watch?v=5FPSVJQrPpw <--- mina olen see blondiin dirigendi ja viiulimängija vahel. Ehk siis: laupäeval oli Kenyon Community Choir ja Chamber Singers'i ühiskontsert. Mina siis esimeses koosseisus ja laulan - nagu alati - esimest alti. Community Choir'il on kord nädalas (kolmapäevaõhtuti) kahe tunni ja viieteistkümne minutiline proov ja nende kolme kuuga saime selgeks umbes täpselt kolmteist laulu viies erinevas keeles. Esindatud olid Euroopa poole pealt inglise, saksa ja ladina keel ning mujalt heebrea ning zulu (mitmes Aafrika lõunapoolses riigis räägitav keel). Laulsime näiteks Bachi 'Sicut locutus est' ning Schumanni 'Ungewitter'. Kava oli selline, et kõigepealt laulsime kaksteist laulu ära, siis kobisime lavalt maha ning kümneminutilise vaheaja järel esines Chamber Singers, kes muidugi rahva täielikult ära võlus - tegemist on poolprofessionaalidega, kellel on kõigil tibake muusikaalast haridust. Nemad teevad proovi viis korda nädalas. Väga ilus oli, isegi venekeelsed laulud, mis nad esitasid, kõlasid päris õigesti - ameerikalikku hääldust oli vaevu-vaevu kuulda. Järgmisel semestril võtan kindlasti jälle CC'st osa. :)

Reede õhtu oli ka superlahe. Pärast seda kui ma Annasilviale olin Skype'is kurtnud, kuidas ma ameeriklaste (võlts?)sõbralikkust tõsiselt võtta ei saa ja ei tunne end nende seltsis eriti mugavalt, kutsuti mind alla Maddy ja Heleni tuppa (Maddy on minu bändikaaslane, kuigi meie bändi elutuleke hetkel vaid vaevu-vaevu hingitseb, ja Helen on koorikaaslane) kitarri mängima. Läksin alla ilma eriliste ootusteta, kuid alla jõudes avastasin toast viis inimest nelja kitarriga, hiljem lisandus veel pea kümme inimest, süntesaator ja suupill, ja toimus kahetunnine improviseeritud kontsert kõigi lauludega, mida me kõik teadsime. Teadmatus oli sageli minupoolne, ent vahepeal oli nii, et hakkasin midagi mängima ja siis tuli kiljatus, 'I LOVE THAT SONG!' ja aset leidis väike improviseeritud duett. Väga vahva oli! Enne seda muusikaõhtut käisin Clay'ga Mount Vernonis ÜKT-d tegemas (pole ikka suutnud sõnale community service head eestikeelset vastet leida - kas kellelegi on ideid?) ehk siis külastasime üht abikeskust, kus elavad koduvägivallaga kokku puutunud pered. Meie perekond ehk ema viie lapsega vanuses 3 kuni 12 oli viimse põnnini kohal, niisiis veetsime poolteist tundi viie superenergilise lapsukesega, kes kõik minuga sõnamängu mängida ja Clay'le selga ronida tahtsid. Väga vahva, aga vaene Clay oli omadega läbi, kui me lõpuks keskuse uksest välja saime. :D

Praegu on kooliga sellised lood, et kahes aines on suht kindel A-seis, üks on A ja B vahepeal ja üks on kindel B. Nädal aega on veel loenguid, siis on nädal aega eksameid ja siis sõidame Daniellaga New Yorki, kus veedan poolteist päeva ja kust mind lennukile pannakse. Kodu kallis kodu, sa pole enam kaugel. :)



Minu kasuvanavanemad Gambieris :)

3 kommentaari:

marika ütles ...

Ma olen seekord esimene. See postitus on nõnna nunnu, et ütleks lausa - päkapikusussikiri :)
Ja sa oled oma ameerikavanaemaga natuke ühte nägu.

Anu ütles ...

hei,
loomulikult olen huvitatud :). viicid võid saata :).
jep, üks nädal veel ja siis on vaheaeg...mõnus :).
ning sul kh ju :)).
Eesti - mu isamaa, mu õnn ja rõõm.

kolanekaru ütles ...

kas see tähjendab et sa tuled eestisse alles pärast 24.detsembrit?
pS!vabandused silmapiirilt kadumise pärast muidugi ka