Viimane öö

Ja ongi jõuluvaheaeg. Täna viimases bioloogiatunnis oli olemine talumatult kerge - ees on ootamas kolm nädalat MITTEMIDAGITEGEMIST! JEE! No mitte sõna otseses mõttes, aga üsnagi. :)

LPC on mind kodustanud. Ja muutnud - lausa käegakatsutavalt (jah, need 4 lisakilo vöökohal). Pea on siiski isegi rohkem laiali otsas kui enne, aga veel see mind ei häiri (oodakem veel aasta ja küll siis tuleb paanikatuba). Hetkel on unevaegus ja ärevus kaks tohutut barjääri minu ja suurepärase blogi kirjutamise vahel, aga panen paar pilti üles.

Ülemine rida (vasakult):
Angela (Hispaania), mina, Tia (USA), Jean (Uus-Meremaa), Sagan (USA), Nadia (Nepaal), Olimpia (Itaalia)
Alumine rida: Melissa (HK), Amanda (Norra), Sasha (Guatemala), Amaranta (Hispaania), Stephanie (Ecuador)

What time is it??
It's time to go to work now!
What kind of work??
Hard work! LPC! Hu!



(Aktsioonis)

Nädal Hiinas

Bloog!!!

China Weekist on mxxdas 3 n2dalat (jah, ma ei ole oma arvuti taga) ja m2lestused hakkavad vaikselt tuhmuma - ehk siis viimane aeg k6ik eemal-isse kirja panna.

China Week oli kahtlemata parim n2dal minu LPC-elus. Mis selle siis nii eriliseks tegi? K6ik, alustades odavatest ja kivik6vadest hiina kommidest, l6petades katkise autokummiga tagasiteel. K2isime tagasihoidliku 16-liikmelise grupiga Guangdongi provintsi (selles provintsis asub ka HK) p6hjaosas Liannanis. Yks vaesemaid piirkondi kogu Hiinas, mida asustab p6hiliselt etniline v2hemusrahvus h6imunimega Yao. Sealne maastik koosneb p6hiliselt v6imsatest m2gedest, mis k6rguvad m6lemal pool teed, ja m6ningast taimestikust. Kylad/linnad paiknevad m2gede vahel ja tekitavad ajas tagasir2ndamise tunde, sest sealne elu on ysna erinev elust HK-s. Majades on muldp6randad, seinad on ysna 6hukesed, kytta saab ahjuga. Inimesed on vahetud, s6bralikud, kylalislahked (!!! see l2heb kolme hyyum2rgiga - sulle pakutakse ALATI istet, l6unat, teejuhiseid jms). Masendusstekitav olukord valitseb aga kohalikes koolides: sageli pakutakse meile kooli nime all lihtsalt yht kahekorruselist hoonet, kus igas ruumis on kivip6randad ja logisevad toolid-lauad. Seda teades v6tsime oma grupiga ette shopingu yhes kohalikus kirjatarvete poes ja hankisime laste tarvis pabereid, rasvakriite, vildikaid, joonlaudu, pliiatseid ja komme auhindadeks. Seej2rel maabusime oma hotellis. Haarasime Lahyaga yhe kaheinimese toa ning avastasime oma 'meeldivaks' yllatuseks, et normaalse tualetipoti asemel on meil Squat Toilet! Jei! Kuigi selline asi on Hiinale ysna tyypiline. Hiinlaste seletus on, et Squat Toilet on palju hygieenilisem kui tavaline tualetipott. :P

Igal juhul, meie CW ylesanne oli 6petada yao lastele inglise keelt ning esineda neile kultuurikavaga. Eks me siis seda tegimegi. Meie 6ppemeetoditeks olid valdavalt laulmine ja karjumine, nii et kolmanda p2eva l6puks oli enamusel h22l veidike 2ra ja kurk valus. Lapsed olid tublid ja suhtlemisaltid, mis valmistas mulle palju r66mu. Tunnis ehk oli m6ningaid raskusi nendega kontakteerumisega - enamuse txxst tegid 2ra hiina keele oskajad - ent p2rast tunde m2nguv2ljakul leidsid ja hiina keele v6hikud nagu mina ja Jane endale lemmiklapsed. Minu lemmiklapse nimi on muideks Xiao Yuen, mis peaks t2hendama v2ikest lindu. :) Viisime oma lapsed kolmandal p2eval linna restorani ja poodidesse - oi, see oli neile paradiis! Mulle delegeeriti kaks last (iga hiina keele oskaga pidi v6tma kolm, ylej22nud 2), kes muutusid toidupoes v2gagi n2udlikuks ning kulutasid kogu mu 50-dollarilise eelarve 10 minutiga, nii et k6ik ylej22nud sisseostud tegin juba omast taskust. :P Ostsime neile yliarmsad roosad (tydrukutele muidugi) koolikotid nende lemmikute Disney tegelastega. Lastest lahkumine oli ysna kurb, aga me peame nendega posti teel yhendust, v2hemalt nii ma loodan. Xiao Yuen, Ting Hua.

Meie kultuurikava oli ysna mitmekesine. See sisaldas tantse Aafrikast, Uus-Meremaalt, Koreast ja Kagu-Aasiast, flxxdim2ngu, prantsuse laulu ja banaanitantsu. Me esinesime igas koolis ja esinesime kokku neli korda. Meie esitus l2ks iga korraga yha paremaks, sest esinemisest sai korraga rutiin, mille vastu v6idelda ei saanud, niisiis tuli lihtsalt minna ja end h2sti tunda - mis meil p2rast 2 esimest etteastet juba ysna h2sti v2lja tuli. :)

K2isime kokku neljas kohalikus algkoolis (I-III klass) ning viimase kohana kylastasime piirkonna 'vingeimat' yao kooli, kuhu algkoolide 6pilased LPC-lt stipendiume saavad. Selles koolis on k6ik olemas: korralikud yhiselamud (sest see on internaatkool), spordiv2ljakud, sxxkla, arvutiklass, isegi s6idu6ppe(v6i ohutuse)klass!

Peale koolide kylastamise ja intervjuude tegemise k2isime veel l6kke6htul ning vaatasime traditsioonilistes yao kostyymides mehi ja naisi demonstreerimas yao inimeste traditsioone ja suhtekombeid. Nimelt siis, kui mees ja naine yksteisele meeldivad, vahetavad nad m6ne v22rtusliku eseme, n2iteks joogisarve yao koti vastu. (Yao kotid on lahedad!! Sain 2 - yhe, mille ka kogu ylej22nud grupp sai, ja teise yhelt perekonnalt, keda seoses intervjuuga kylastasime. Ainult vanaema oli kodus tol hetkel, niisiis pakkus tema meil l6unat ja r22kis meiega jutu. Olin segaste asjaolude t6ttu sunnitud 2ra jooma 3 kausit2it riisiviina ja tundsin end j2rgneva kolme tunni jooksul ysna veidralt.) Ja iga kord, kui midagi lava peal toimuma hakkas, kutsi publikut kaasa lxxma/aitama. Niisiis k2isin mina yao peiuga tervist joomas, Lahya syytas traditsioonilise l6kke, James, Fioni ja Melissa riietusid yao kostyymidesse.... Yhes6naga, LPC 6pilaste osav6tuprotsent igast etteastest oli ligi 100%. :P

Uni suleb uksed ja aknad ja silmad, ma ei saa midagi parata. Ehk homme? :)
MUAHH

Kiri

Vanaema-vanaisa, teie kiri jõudis kohale! Väga mõnus lugemine oli. Mul on hea meel, et kõik on hästi ja te rohkem väljas käia saate. Aitäh nõuande eest! Kallistan teid kõvasti, kohtume varsti! :)

Sünnipäev ja esimene Talka kohtumine

Tjah. Nüüd on see siis käes. Täisiga, täiskasvanupõlv, teismeea eelviimane aasta, maagiline kaheksateist. Ja kui naljakas on mõelda, et emps ei olnudki hommikul minu voodi juures, et mind kallistada ja öelda PALJU ÕNNE selges eesti keeles. Et ei olnud klassikaaslasi, koolikaaslasi, trennikaid, suvalist vanatädi bussis, kes loeks Sirli kirjutet silti 'MUL ON TÄNA SÜNNIPÄEV' minu seljakoti pealt ja sooviks mulle seejärel südamlikult õnne. Oi kui hästi on mul veel meeles need kohukesed, need naljaka maitsega Olympia shokolaadid, mida Tormi nii hea meelega kapi otsas istudes näost sisse ajas, need vinged sünnipäevakaardid (Jaanika stiil!) ja kõik muu, mis ikka sünnipäevade juurde kuulub. Oma kaheksateistkümnenda võtsin siiski võrdlemisi õnnelikult vastu, kell 12 toimus väike oleng blokk 4 katusel kümnekonna inimesega, hunnik rõõmsaid inimesi ja mõned naljakad kingitused. Chishio, Jaapani poiss, kinkis mulle väikese rohelise kellukese, mis pidi jaapani traditsioonide kohaselt head õnne tooma. Jane'i, Denise'i ja Jamesi poolt oli telefonikaart (lõpuks on mul HK telefonikaart :P), Jane'i ekstrakink oli veel võtmehoidja, mille küljes rippus pisike punane inglise postkast (vaimukas :)). Oma tuppa astudes leidsin selle olevat pimeda ning laual oli süüdatud väike teeküünal (lahtine tuli magamisruumides on muide keelatud :P). Väga eriline tunne oli sees. Hommikul seitsmest hakkas vaikselt inimesi uksest sisse voorima ning ega siis enam magada ei saanud. Avasin teie paki - SUUR-SUUR AITÄH ja biljontriljon kallistust, see on parim kingitus, mis üks kodust eemal viibiv (eemalviibiv?) inimene vähegi saada võiks. Ma ei tea, mis ma teile ütlema peaks, aga igal juhul olin ma kogu päeva maailma õnnelikem inimene. Uus Kalevi shokolaad on vapustavalt hea, kollase lehe kleepisin oma kapiukse siseküljele, et Eesti sügis ikka meeles püsiks. DVD vaatasin alles täna ära (---> Kristel, sinu kirja hakkan kohe-kohe lugema) ja süda läks kohe nii soojaks et ... Njah, eks neid pisaraid tuli ka omajagu, kui teid ja teie õnnesoove kuulsin-nägin. Eks ma ikka igatsen teid küll, ei ole midagi teha.
Peab tunnistama, et enamik teist on ikka täpselt sellised, millistena teid mäletan. Aga kuidagi kasvanud olete. Ei oskagi seletada, aga mitte enam 11. klass. Kuidas teile endale tundub? (üritab siin interaktiivset blogi aretada) Ja õpetajatele samuti suur tänu! Teiepoolset toetust on ikka alati vaja, eriti nüüd, kui Treffner on minu jaoks 'vana' kool ja teie 'vanad head' õpetajad. Inimesed kahtlevad mõnikord endas ja oma otsustes. Teie julgustus on minu julgestus.
Ehk siis: Elagu D4 ja sõbrad!!!

Sountrack: Sombambuul "Haldjamälestus" (meenutades Mihkli maakodu)



Edasi, pärast sentimentaalset shokolaadisöömist (inimesed on sellesse armunud) kutsuti mind hommikusöögile. Philippe (Quebec), Ida (Taani) ja Libbe olid mulle ette valmistanud armsa eine murul, pannkookide, saiakeste, puuvilja ja jäätisega. Väljas oli 25 kraadi sooja, mõnulesin öösärgi väel päikeselaigus ning rääkisin teistele Eestist ja esimesest lumest. Edasi üritasin natuke Hiina nädala jaoks pakkida, veetsin inimeste seltsis aega ning ootasin õhtut - Balti õhtut! Kell 7 sõitsime Austraga metrooga Kowloon Tongi (meie peatuse nimi on muideks Wu Kai Sha), kus ühe lätlase korteris toimus kõigi baltlaste kogunemine. Tuli hulganisti leedukaid, mõned lätlased ja kaks eestlast - mina ja Maarika. Esimesed eestikeelsed laused olid hirmkohmakad, sõnade järjekord lausetes oli kohutavalt inglisepärane, imelik aktsent oli juures - kõhe tunne tekkis! Õnneks oli see ainult ajutine. Eesti keel on ikka maailma parim keel. :)
Toidulaud oli rikkalik: must leib, kotletid, kartulivorm munaga, rollmops, seenekaste, tuuletaskud, kohupiimatort ja palju muud. Kõlab tavaliselt? Noh, pärast kaht kuud sööklatoitu olid soolavaesed kotletid siiski taevamannamaitselised (okei, õnneks oli liha ja sibula maitse siiski tugevam). Hiljem tähistasime Austraga (minu 2nd yeari nimekaim, tegelikult ühe läti naise ema, kes elab hetkel Austraalias) oma sünnipäevi - selgus, et tema sünnipäev on samuti neljandal novembril. Tordi peal oli muidugi kirjas ainult 'Happy birthday Austra', sest keegi ju minust ei teadnud. Aga see ei loe. Loeb see, et tort oli kohupiimaga ja mulle sooviti PALJU ÕNNE sulaselges eesti keeles. :)
Ahjaa, lisaks sain veel tööpakkumise. HK-s elab üks ülikooli õppejõud, kes on pool-eestlane-pool-hispaanlane ning eesti keelt eriti ei valda, aga tahaks õppida oma ema emakeelt. Ja kuna Maarika on üsna tööga hõivatud ning lisaks ootab last (kes sünnib muideks maikuus, yay!), pakkus üks leedukas mulle seda võimalust. Tunnid hakkaks olema kord nädalas ning muidugi tuleks selle eest ka väike tasu. Leian pakkumise olevat kohutavalt ahvatleva, aga nädalane koormus paneb juba vaikselt mõtlema. Aga tõenäoliselt proovin järgi ja eks siis näis. :)

Hiljem, õhtul kell 11, kui mina juba koolis pidanuksin olema, tuli ka Lauri, eesti poiss, kellega ei saanudki juttu ajada, sest kell sundis tagant. Kuna pidin järgmisel päeval Hiinasse sõitma, ei saanud võtta õhtust pikendust (kella üheni), nii et kell 11 oleksin pidanud juba koolis olema. Jõudsin sinna kell 12, aga petsin valvurit ja kirjutasin, et jõudsin tagasi kell 11, muhaha. (6)

Praeguseks kõik. Hiinast järgmine kord!

Palju õnne:
Helen (palju-palju õnne, pisike musirullike!)
Jaan (ja aitäh õnnesoovide eest)
Ave (kas oli 11. november?)
!!!






Austra vasakul, Maarika paremal
Austra süles on pildil oleva korealase poeg
Ärge palun nimesid küsige,
ma ei tea veel ühtegi :)

Kayaking in Paradise

Ehk siis muljeid meie kajakimatkast.

Laupäeva hommikul kell 7 olin jalul, et peast välja pesta must juukselakk (mälestus reedesest Rock Cafe-st) ja pakkida oma koli oranzhi veekindlasse torukotti. Kell 8 jalutasin courtyardi, et täita oma kohustusi matkapoes. See tähendas, võtta teatavast majakesest kastrulid-potid-matid-magamiskotid-telgid ja vedada need alla valvurimaja juurde. Seda me siis tegime. Teised inimesed tõid sellel ajal basseini juurest päästevestid, kajakid ja aerud.

Kolmandad inimesed pakkisid kõik meie saiad, tuunikala, tomati, lehtsalati, müsli ja makaronid. Kell 9 toimus kajaki juhtimise lühikursus ning varustuse suurde kaubikusse toppimine, seejärel hommikusöök ning umbes veerand 11 asusime taksodega ranna poole teele. Leone, Libbe, Ema, Ju Li, Helen, Sanja, Anna, Philippe, Sybille, Stephanie, Kasperi, mina + Steve Udy = meie tore väike seltskond. Meil oli 9 üksikut kajakit + kaks paariskajakit. Sybille ja mina hõivasime ühe, Anna ja Libbe teise. Paariskajakis aerutamine on mõnus tunne. Edasiliikumine on siiski meeskonnatöö tulemus. :)
Alustasime oma reisi umbes 10 minuti autosõidu kaugusel LPC-st. Liikusime kõigepealt u 500m üle üsna avara lahe ning sisenesime seejärel kahe saare vahelisse n-ö kanalisse. Ilm oli soe, päikeseline, puhus kerge briis (Pool seltskonda oli end sisse määrinud SPF 55-ga, mistõttu mingit hirmu päikese ees ei olnud). Mõlemalt poolt ümbritsesid meid kaljused mäed, mille nõlvadel kasvasid mõned optimistlikud ja vähenõudlikud puud-põõsad. Äkki nägime keset kogu seda pruuni ja pruunikasrohelist maastikku ühte piirkonda, kus kasvas tõsiselt roheline muru ning kuhu oli ehitet paar euroopa stiilis maja, üleni valget ning kenade roheliste viilkatustega. Ahhetasime. Aga siis selgus, et tegemist oli golfirajaga. Oh jah.

Paari tunni pärast jõudsime oma lõunatamispaika, milleks osutus imepisike, ent -kaunis rand kaljude, lopsakate troopikataimede ja logiseva paadisillaga. Muah! Sõime paar võileiba ja küpsist, olesklesime niisama, tegime pilte meist kui teadmata kadunud turistidest/metslastest, viskasime lutsu (inglise keeles 'skem', tšehhi keeles 'konn' <- see oli muidugi tõlge). Umbes tunnikese pärast jätkasime teekonda. Vahetasime Sybille'iga paadis kohad, mina läksin ette, tema taha s.t. peale aerutamise pidi tema kui tagumine ka tüürima. Mina leidsin selle alguses natuke raske olevat, sest kui ma keskendusin tüürimisele, läks aerutamisrütm sassi ja kui aerutamisele, siis kaldus meie kajak no vähemalt 45 kraadi valesse suunda. :)

Olles umbes pool tundi aerutanud, jõudsime jälle välja suurele lahele. Kasperi sattus mingitel põhjustel natuke hoogu ning keeras oma paadi külili. Õnneks oli meil olnud õppus teemal 'Mida teha, kui kellegi kajak ümber läheb, mis siis, et seda juhtub ainult korra 11 aasta jooksul' ning kõik lõppes õnnelikult. Kasperi keeras ise oma kajaki tagasi õigetpidi ning 15 minutit hiljem maabusime me PARADIISIRANNAS. See oli umbes 15 meetri laiune ning 45 meetri pikkune rannariba, mis oli ümbritset kaljude ning rohelusega. Ujusime 25-kraadises merevees, tähistasime Tšehhi iseseisvuspäeva, matsime Ema liiva alla ning katsime ta Tšehhi lipuga, mängisime lendava taldrikuga, tegime vees inimpüramiide ja palju muid lollusi. Õhtul kell 6 läks juba pimedaks, nii et haigutus kippus tulema juba 7 paiku, kui meid kostitati pastaga tomatikastmes. Peale jõime maailma kõige magusamat kakaod, aga oi kui hästi see maitses. :) Seejärel istusime lihtsalt lõkke ääres ning ajasime paar tundi juttu. Vahepeal pidime veel väikest ümberkolimist tegema, kuna vesi oli tõusnud juba kajakite tüürilabadeni. Umbes 10 paiku oli kogu seltskond nii kustunud, et vajus ära magamiskottidesse. Magasime rannaliival tähtede all. Ja uskumatu fakt oli see, et me tõepoolest nägime tähti! Ja kümneid ja kümneid! Üsna anomaaliline moment, arvestades seda, et HK taevas on tavaliselt suduvines ning sul veab, kui paari üksikut tähtegi näed. Aga jah, igal juhul nägime tohutul hulgal tähti ning kratsisime oma sääsehammustusi. Ärkasime Libbe'ga vaheldumisi üles ning piserdasime sääsetõrjevahendit. Mingi hetk panin ma läbi une lihtsalt oma käe kuhugi tema näo peale, nii et ta ärkas üles ja mina muidugi ka - suurest ehmatusest, et mida paganat ma nüüd tegin. Tõenäoliselt nägin ma unes lihtsalt sääsetõrjevahendit ning hakkasin seda võtma. Muideks, virsikulõhnaline OFF on super. ;)
Järgmisel hommikul ärkasime, käisime ujumas, sõime müslit piimaga, tegelesime tai chi ja budistliku meditatsiooniga. Korjasin hunniku merikarpe ja lahedaid kivimeid, millest ehteid teha (või siis lihtsalt purki panna ja koju tuua... mul pole õrnematki ettekujutust, kuidas karpidest ehteid teha... O_o). Tagasitee oli ehk veidi väsitavam kui sinnasõit, aga ei midagi ületamatut. Võtsime Sybille'iga plaani, et olümpiasuvel teeme koos ühe kajakimatka. Ja seda tõenäoliselt juba Eesti vetel!

Tagasi jõudes lõunastasime Steve Udy korteris, kuna söökla lõunaaeg oli juba ammu möödas. Ahh! Kui on olemas täiuslik lõpp kahele täiuslikule päevale, siis on see söömaaeg Steve Udy pool. Alustuseks sõime kõik ta omaküpset' leiba, mis oli kaetud krõbekoorikuga ning omas tõepoolest ehtsa leiva pruunikat tooni. Pealepanemiseks oli juustu (juust! maitse! mitte see kiletatud plastikjuust, mida meile sööklas pakutakse. Aga ärge arvake, et ma vingun), tomatit, võid, tuunikala, salsakastet ning maapähklivõid. Appike, Steve Udy maapähklivõi! Pärast seda ei taha söökla maapähklivõi poole enam vaadatagi, y'know. :P Igatahes, kui kellelgi on huvi seda valmistada, siis protsess on selline:
kuumuta maapähkleid ahjus, olenevalt kuumusest tuleb seda teha erineva ajaperioodi jooksul (uurin täpsemalt välja kõik ajad ja kuumused). Siis pane maapähklid köögikombaini, purusta nad, lisa sool (uurin jällegi koguse välja) ning lase köögikombainil senikaua käia, kuni pähklitest hakkab õli välja tulema. Tulemus püsib tänu sellele paremini koos ja pole vaja õli lisada. Ja ongi kõik. Ja seejärel naudi värske leiva või saiaga. Mm! Ja kui sinna veel vanaema tehtud moosi panna... mm! Ma ei kujuta ettegi, milline tulemus olla võiks. Parem mitte mind selle ligi lasta. :P

Veel üks naljakas seik eile õhtust. Mu toakaaslase õde tuli talle HK-i külla ning ta sai kohvritäie šokolaadi, krõpse ja ajalehti-ajakirju pluss 5-6 karbitäit snooze'i. Pakkus tema siis viimast mullegi ja nii me siis istusime tema toas, mõlemal tubakas huule all ja rääkisime juttu. Mingi hetk hakkas suht põnev olla ja ma unustasin asjaolu, et teen sellist asja esimest korda. Uskumatult hea oli olla, noh. :D ja siis, pool tundi hiljem leidis toakaaslane, et ehk nüüd aitab. Njah, olgu, arvasin ma. Äkki läheb veel süda pahaks, kui liiga palju saab. Ja viisteist minutit hiljem tormasin juba vetsu poole, niivõrd kui ma oma seisundis üldse tormata sain. :)

Nii lõppes minu kauneim nädalavahetus LPC-s. Aga pole hullu, uued kogemused ja oma piiride avastamine tulevad alati kasuks. Olen loobunud olemast liiga enesekriitiline ja hakanud rohkem usaldama kõhutunnet. Ja pärast esimesi '6' bioloogias, matas ja hiina keeles on ka akadeemiline pinge hakanud langema. Täna on meil muideks vaba päev, niisiis ootab mind umbes 6 tundi õppetööd. Aga sellest pole hullu, kuna Amandal on karjuv vajadus midagi oma koolitööga ette võtta, niisiis otsustasime me ukse lukustada ja end mitte millesti/kellestki segada lasta. Jeah, täna õhtuks oskan ma 70 hiina tähte!

Sain eile siseinfot, et Eestis hakkas koolivaheaeg. Inimesed, puhake ja tehke kõike, mis pähe tuleb! Ja magage! Uni on seda väärt! Olen õppinud, et kui lõbus sul ka ei oleks, kuu aega järjest kell 2 magama minnes ilmub sulle lõpuks tulikirjas otsaette SLEEP-DEPRIVED. See on krooniline ja nakkav, nii LPC-s kui ka mujal. Ennast ja oma tervist tuleb armastada, eks ole. :)

Sõpruse Puiestee "Kaks meest" ja nostalgiline meeleolu. Armastan teid!

Freaky Friday

Haigutuuuus!

Neljapäeval oli Ema (Tšehhi) sünnipäev, mida tähistasime Steve Udy korteris (Steve Udy on parim!) omaküpset' leiva, omatehtud maapähklivõi ja ehtsa kohviga. Sanja tegi Horvaatia pudingut - pmst kiirpulber, aga tema jaoks tähtis ja piimaga tehtult üsna hea. :)

Neljapäeva öösel vastu reedet magasime Emaga courtyardis. Reedel visati mind pr. keele tunnist välja, sest mul polnud koduse töö lehte kaasas ja Michele ei lubanud teiste lehti vaadata. Oijah. Pärast tunde oli jalka 2.15-st 4.15-ni, siis Music Recital direktori majas - laulsin tšehhi unelaulu Ema kitarri saatel - ja õhtul Halloween Cafe, kus laulsin Johnny Cashi "Personal Jesust" ja Kasperi (Soome) saatis mind kitarril. Enesetunne on üsna hea, kuigi üleväsimus annab tunda. :)

Homme kell 7 pakin asjad ja lähen kajakimatkale. Tagasi pühapäeva pärastlõunal. Ahoi!

APCE pildid

Asia Pacific Cultural Evening
Teema: Lost!

Korea tants lehvikutega

- You shall not pass!

<--- Denise Yahia Jane --->
Wilson

- Mina nälg. Mina tahtma liha!
- Reede! ... Ärge pange teda tähele, hehe. Ta on teist päeva sööklas taimetoitlaste nimekirjas. Väga frustreeriv.

- Rar!
- Rar!

- Appi, Ema! Troopiline vihm!
- Rahu. Tule varju alla!

(polytantsu video on uppimiseks liiga suur, sniff)

N2dal hullumeelsust

Koht: raamatukogu (andestage puuduvad t2pit2hed)
Aeg: 10.45 a.m.
Viimati oma toas: 10.15 p.m.
S22sekuplu paremal k2el: 7
Hiina keele s6nu p2he 6pitud: ca 50
Teste viimase 7 p2eva jooksul: 4

Camilo, minu Tshiili co-yeari algatusel veetis umbes 12-ne grupp hulle mxxdunud xx A-blockis (academic block - klassiruumid, rmt kogu, sxxkla, bassein) - 150 ruutmeetri suurusel murulapil telkide ja magamiskottidega. Eesm2rk: mitte minna tagasi oma tuppa, testida oma vastupidavust ja kohanemisv6imet. Kell 1.30 a.m. ronisin oma magamiskotti ning kavatsesin veeta kogu xx lageda taeva all, tunda (kuivanud) muru(r2balaid) oma kylje vastas ning nautida 6hk6rna tuulekest yle n2o pyhkimas. Njah. Kell 2.30 hakkas vaikselt vihma rabistama ning p2rast 5 minutit loodusliku dushi all leidsin, et ma pole veel piisavalt loodusega yks ja kolisin telki. Palav, kylm, palav, kylm, s22sed, s22sed, s22sed! Hommikul kell 7 oli enamik rahvast juba yleval ning mekkis sxxklast toodud maisihelbeid ja mahla. K2isin dushi all, 6ppisin mata txxks, tegin mata txx, nyyd istun siin ja v2ldin geograafia essee kirjutamist. AIDSi geograafilised tagaj2rjed (sinna kuulub k6ik: poliitika, majandus, yhiskond jne). Te ju tahate kuulda, mis viimasel ajal juhtunud on? Tore. :)

Mxxdunud laup2eval leidis aset Asia Pacific Cultural Evening ehk siis k6ik ylevalt Jaapanist ja L6una-Koreast alla Uus-Meremaani v2lja (v.a. Hiina). V6rratult tore yritus! Minagi kusjuures v6tsin yhest esinemisest osa, nimelt polyneesia tantsust. Yritan ysna pea ka pildid yles saada, aga kuna ma hetkel oma tuppa ei l2he, ei ole ka pilte kusagil v6tta. Vot. :)

Eile oli hull p2ev: Cantonese ab initio + 2 China Week'i ettevalmistuskoosolekut. Meie kui 6petajate ylesanne on Yao h6imu lastele selgeks teha ysna algeline inglise keele s6navara, ent meie kui kylaliste ylesanne on palju suurem ja huvitavam: esineda. 6pime 2ra ysna mitu tantsu: aafrika tants, korea tants, polyneesia tants, haka (Asia Pacific, meeste tants), tahiva (pole kirjapildis kindel, aga selline tiba aloha-stiilis r66mus ja rytmiline liikumine), prantsuskeelne laul, muusikainstrumendid. 6petasime Angelaga oma grupile polyneesia tantsu - vapustavalt andekad inimesed, poole tunniga oli neil asi peaaegu selge. :D (ja m6elda, et meie 6ppisime seda n2dal otsa... oh well)
Ahjaa, minu parmupillike tuleb ka esitlemisele ja on lausa olemas t6en2osus, et ka hiina kultuuris eksisteerib taoline instrument. Kultuuride segunemine. :)
Ja Yao h6im esineb meile oma traditsiooniliste laulude-tantsudega. Ootan juba!

Suur uni + geograafia essee. Kirjutage mulle!

P.S. K6ik, kelle e-mailidele ma pole j6udnud vastata - andke andeks ja kirjutage ikka edasi, eks ole? ;)


Jane (Saksamaa) ja Jane (Tarzan)

Sündmusi

Kuna viimasest asjalikust postitusest on nii kaua möödas, ei saagi enam konkreetset pealkirja panna, pigem lihtsalt kokkuvõte möödunud nädalate tähtsamatest ettevõtmistest.

Minu campus support ehk LEAF ehk Environmental Action Group korraldab jaanuaris Focus Week'i. See on teemanädal mitmesuguste ürituste, loengute ja võistlustega. Kuna korraldajaks on LEAF ja võib-olla ka Greenagers, on teemaks muidugi keskkond. Kes teab, äkki isegi midagi konkreetsemat. Igal juhul. Koosolekul sündis hulk häid ideid! Mina ja Marta hakkame näiteks tegelema kompostiga. Ei kujuta veel täpselt ette, kuidas see välja peaks nägema, aga loodetavasti loeb seda bloogi keegi asjalik inimene ja oskab mulle midagi soovitada! :)

Eelmisel reedel oli hiina Mid-Autumn Festival. Käisime Victoria Park'is, mis oli kenasti laternatega kaunistet. Mid-Autumn Festivali taga on tegelikult ka lugu:

Kunagi ammu ennemuistsel ajal oli taevas 9 päikest, mis särasid iga päev. Inimestel oli kogu aeg palav ja kiiskav päikesevalgus võttis silmanägemise ära. Nad ohkisid ja kurtsid, kuni ükskord tuli üks vapper vibumees ning lasi 8 noolega 8 päikest alla. Jäi vaid üks, mis särab meile tänapäevani. Kogu rahvas oli vibukütile ülimalt tänulik ning viis ta kuninga juurde. Kuningas tänas meest ning andis talle pudelikese surematukstegevat jooki. Kütt tänas ning lahkus. Koju jõudnud, näitas ta pudelikest oma naisele ning ütles: "Seda jooki joome ükskord vanaks saades koos ning siis elame igavesti."
Naine oli aga uudishimulik ning tahtis kohe surematuks saada. Kord, kui mees oli välja läinud, avas ta pudeli ning tahtis natuke maitsta. Kogemata jõi ta aga ära kogu jooginatukese ning tundis äkki, kuidas kõik keerlema hakkas ning gravitatsioon kadus. See oli jumalate töö, kes said naise peale vihaseks, et ta oli meest petnud. Nad lennutasid naise kuule, kus teda siiamaani näha võib (kui vaadata kõige täiuslikuma täiskuu ajal Mid-Autumn Festivalil ;)).
Mingitel põhjustel lendas ka tubli vibukütt kuule ning lisaks veel puuraidur ja jänes... aga seda ma enam seletada ei oska :P
Traditsiooniline hiina magustoit Mid-Autumn Festivali ajal on kuukook (mooncake). See on pisike ja ülirammus koogike, mis sisaldab endas kõigepealt tervet pardi munakollast, selle ümber lootosseemnetest ja rasvainest segatud massi ning kõige peal õhukest tainalaadset kihti. Maitse varieerub tohutult. Olen saanud üsna head ning samas ka väga halba kuukooki. Huvitav on see, et keskmes asuv munakollane võib olla nii soolane kui magus. Seetõttu säilib alati üllatusmoment.

Tegelen nüüd veel rohkemate asjadega. Lisaks hetkel kolmele service'ile, ühele campus supportile, kahele actionile ja ühele creativity'le võtan osa ka LPC a'capella tööst. Njah, eks vaatame, kuidas see välja kukub :D . Ahjaa, malemäng ja piljard ka. Kõik muidugi mitteametlikud Quan Cai'd, nii et kui mõnikord ei saa osa võtta, pole lugu.

Üritan sellel pühapäeval jõuda apostillima ja panka!

Sellel reedel korraldame Anna (ITA) ja Martaga (SPA) rahvusvahelise õhtusöögi. Marta teeb hispaania omletti, Anna pastat ja mina leivasuppi. Ärge imestage midagi valiku üle, mitte keegi ei tea, mis asi leivasupp on, niisiis peab see olema eestimaine! :P

Käisime esmaspäeval Jane'i, Winteri (Winter-Dawn - kujutage ette!), Shen Sheni ja Jamesiga Sunshine'is (lähim ostukeskus 1 metroopeatuse kaugusel) pärliteed joomas. Mm, maasika pärlitee! Pao pao cha mandariini keeles. :P Inglise keeles tegelikult bubble tea, aga need bubble'id on sellised kõva marmelaadi laadsed kuulikesed, mille põhikoostisaineks on tegelikult riis. Asi näeb siis välja niimoodi, et on maitsestatud tee piimaga (maitseid on igasuguseid: erinevad puuviljad, kookos, shokolaad, punane uba) ning põhjas ja joogi sees hulbivad väikesed mustad kuulikesed. Mmmmm!

Austral on täna sünnipäev. Palju õnne!

Jalgpall on üsna tõsine. Igal hommikul kell 5.30 või 6.30 käivad inimesed jooksmas, mida ma (õnneks) teha ei saa, kuna jalanõusid pole. Trennis annavad kõik endast parima - ja see on tohutult mõnus. Sulgpallis samamoodi. Meid juhendab Nimal de Silva, endine Indoneesia koondise treener. Teisipäevane trenn nägi välja selline:
5 minutit tagant-taha
tilk - eestkäediagonaal, tagantkäediagonaal, mõlemad nurgad
kahe palliga tagant-taha (rütm ja stabiilsus)
võrguesine diagonaal
võrguesine mäng, petted
paar
Kestvus: tund-poolteist

Olen kooli võistkonnas, mängin nii üksikut kui paari. Kusjuures avastasin, et pärast kolmekuust pausi tuleb paar üsna mõistlikult välja. Kõik ükshaaval pähe topitud teadmised tuletavad ennast meelde just õigel hetkel ja aitavad õigeid lahendusi leida. :) Üksik seevastu on raskem, kuna füüsiline vorm pole just parim. (A)

Magasin eile maha OMSi (Open Mind Scheme) ning see juhtus olema esimene praktiline koosolek, kus jagati ülesandeid jne. Dääm.

Tervitaks empsi (aitäh retsepti eest!), Kristelit (et sa ka viitsid neid vol-e kirjutada, aitäh), Jaanikat (ootan oma sünnipäeva nüüd :P), Kertut (uus tore blooginimi :P), Jaaku (et oleks vähemalt üks rasta, kui talvel tulen! :P) ja teisi.

Ahjaa, ja kuna kõik on hetkel üsna rahul, et ma midagi postitasin, oleks asjakohane öelda, et magasin hommikul sisse ja puudusin prantsuse keelest :$. Aga seda postitust poleks olemas, kui ma tundi oleks jõudnud, nii et emps, ära pea viha. (A)

Ülikiired kallistused ja muud armastusavaldused

Madli

Reede 6htu

P2evad l2evad nagu lennates. Palju 6nne, Marge!

Igal neljap2val toimub koolis selline yritus nagu Global Issues Forum - GIF. Harjuge lyhenditega, neid hakkab palju tulema. Igatahes, GIF kestab umbes poolteist tundi ning umbes 20 minutit sellest on m6ni 6pilaste poolt ettevalmistet teema, kriteeriumiks kogukonna huvi asja vastu. N2iteks esimese GIF-i teema oli 'Konflikt Ida-Timoris' - muidugi mitte globaalne teema, aga kuna LPC-s on selle regiooni esindajaid ysna mitu, oli teema esitus asjakohane ja edasine diskussioon samuti ysna m6testet. Selle n2dala teema oli paavsti loeng Saksamaal ja moslemite reaktsioon sellele. Nii kristlased kui moslemid kandsid seda teemat ette ning p2rast ametliku osa l6ppu l2ks asi ysna tuliseks. Kuigi enamus ei n6ustunud sellega, et katoliku kiriku pea t6i just sellise n2ite usuv2givalla taunimiseks, l2ksid arvamused lahku selle koha pealt, mida peaks nyyd ette v6tma paavst ja mida tema syydistajad.

Oeh, 6htusxxgiaeg. Andke andeks, et nii lyhidalt. Ja postitage oma arvamus!

Mai Po ehk kaelani vette!

Seekord siis minu põhiservice'ist, milleks on Mai Po Ecosystem - looduskaitseala korrashoidmine. Mai Po on üsna suur lahmakas maad HK loodeosas, kus on palju soist maad ning tiike. Sügiseti saabub sinna parvede kaupa rändlinde, kes kasutavad tiike ajutise elu- ja toitumispaigana. Aga kuna HK kliima on suviti üliniiske ja palav, põhjustades sellega kõige elava metsiku vohamise, kasvavad tiigid enne sügise saabumist vetikaid täis. See ei sobi ei lindudele, looduskaitseala omanikele ega ka turistidele, kes tahavad pildistada kauneid parte siledal veepinnal. Ehk siis: meid kui noori agaraid maaparandajaid saadeti tiike vetikatest puhastama. Asjal on muideks veel konks. Mitte ainult soodsad ilmastikutingimused ei põhjustanud veetaimede edukat kasvu, vaid sellele aitas kaasa ka viljakas põhi - eelmisel aastal tiike väisanud partide väljaheited. Muidugi anti meile kummikud ja kindad ning nii me siis läksimegi plastikpaatides vetikamerre hulpima. Algul roobitsesimegi ettevaatlikult rehadega pinnast, üritades oma ebastabiilses sõiduriistas tasakaalu hoida. Mõne tunni möödudes sai Edwinil villand ja ta hüppas üle ääre. Ja siis mina ja siis Marta. Kummikud lendasid jalast, kindad käest. Ja peab tunnistama, et jalgupidi pehmes põhjamudas ja -kakas (:P) oli palju mugavam tööd teha + vesi oli üsna soe! Päeva tipphetk oli vetikasõda, kui John Green (juhendaja) ei vaadanud. Päris tore on tilkuva vetikapuntraga pikku pead saada. :)
Lõunaks oli kõigil kergelt külm ning Marta ja mina tekitasime endile kuuri taha Squeezing Area (nagu koolis on Smoking Area), kus me käisime riideid kuiv(em)aks väänamas. Väike võileib + õun + veel üks väike võileib ning töö jätkus. Kella 4-ks (alustasime 10 paiku) oli üle poole tiigist kindlasti puhastet ning märjad ja haisvad LPC-kad asusid kooli(tegelikult peaks siin vist olema tühik, sest buss kuulub koolile)bussiga tagasiteele. Korra peeti meid veel maanteel kinni - ? tõenäoliselt sellepärast, et kellelgi polnud turvavöö kinnitet. Seadused on siin karmid. Ja rikkumiste eest karistatakse lausa absurdini. Trahvid metroos söömise/joomise/suitsetamise eest ulatuvad tuhandetesse, narkootikumide omamise eest määratakse üsna pikk vanglakaristus, sama varguse ja füüsilise vägivalla puhul. Pipragaasi omamine (isegi enesekaitseks!) on keelatud. Relvad ainult relvaloaga. Ja nii edasi ja nii edasi... meil oli selleteemaline ettekanne ühe HK politseijaoskonna ülema poolt. Lõpuks küsis üks poiss, kas meile midagi lubatud ka on. Ülem naeris ja ütles, et hingamine. Tõde on see, et tegelikult on hingamine üks ohtlikumaid tegevusi HK-s. :)

Mis veel vahepeal juhtunud on? Hmm, pidime prantsuse keeles valima ühe frankofoonia (?) maa ning tegema selle kohta ettekande. Valisin Belgia, kuna Sybille on tore ja abivalmis. :P Alguses oli mul paariline, kellega koos ettekannet teha, aga ta loobus prantsuse keelest (see oli tal 7. aine) ---> Madli tegi kõik ise. Lisaks jäin ma kõige viimaseks, niisiis pidin peaaegu kogu nädala grillima, enne kui see asi kaelast ära sai. Huh!

Käisin eelmisel nädalal ka oma teises service'is ehk siis Lok Yuk lasteaias inglise keelt õpetamas. Tund aega service planningut esmaspäeviti ning tund aega 5-6-aastaste koolieelikutega tegelemist neljapäeviti. Eelmine kord laulsime neile "Good afternoon, good afternoon, nice to see your smiling face" ja õpetasime m-tähte. Nad olid üllatavalt tublid ning ei võõrastanud mitte-aasiapäraste nägudega inimesi. :P

Minu creativity ehk art for the non-artists pole ikka veel hakanud. Aga loominguga tegelesin sel laupäeval, kui sööklas toimus maskiball. Läksime Peteriga kogemata 2nd yearide kunstiklassi ja võtsime nende pintsleid ja kui nad selle avastasid, saime paraja koosa. Läksime alandlikult alla 1st yearide kunstiklassi ning viis minutit hiljem tulid nad järele: "Andke andeks, et teid niimoodi ära ehmatasime." Selgus, et iga kunstiõpilane saab koolilt ainult ühe komplekti pintsleid ja seetõttu hoiavad kõik omi erilise hoolega. Aga me säilitasime siiski (loodetavasti) soojad suhted. :P

Huh. Uni kuubis. Tervitused kodumaale!
P.S. Keegi võiks mulle ilmast kirjutada.

Ikka ja alati Teie
Määdli


Lisaks tervitan oma lahedaid sugulasi!

UWC kogemus

Open Mind Scheme - minu teine service peale Mai Po (looduskaitseala). Seda juhivad Ruari Walesist ja Sasha Guatemalast ning eilne õhtu - esimene koosolek - oli maagiline. Ruari ja Sasha rääkisid sellest, kuidas nemad eelmisel aastal pettusid, kuna UWC mission statement ei paistnud paljudele inimestele korda minevat. Sellest tulenevalt lõid nad Open Mind Scheme'i, mis tähendab, et inimesed võivad rääkida kõigest, mis nende arust meie ühis- ja keskkonnas valesti on. Miks pool maailma rahvastikust elab ebainimlikes elutingimustes, miks ühele kuuendikule inimkonnast pole kättesaadav värske joogivesi, miks naistel Araabia maades on vähem õigusi ja puudub võimalus ise oma elu suunata, miks inimesed peavad jätma oma kodud maakohtades ning kolima viletsatesse agulitesse suurlinnade ääres. Miks inimesed ei teadvusta endale, et nende vigade eest saab karistada keegi teine, võib-olla palju teisi. Miks?
Seda juttu kuulates tuli meelde kevad ja kohtumine teiste UWC-katega Eestis. Kusagilt alateadvusest ujus välja tundmus, et selliste inimeste ja selliste koosviibimiste pärast sai siia püüeldud, kirjutatud esseesid, iseloomustusi, isegi üks lühinäidend. Jah. Palju emotsioone. See on õhtu, mida meenutada aastaid pärast lõpetamist. Isegi kui see jääb vaid üheks õhtuks ja ideaalideks. Oeh.

Laager

Kiiresti ja valutult.

(Inimesed, kes olid eelneval ööl maganud 2-4 tundi... keskel Vicky, minu toakaaslane)

Eelmisel nädalal viidi kõik 1. aasta õpilased laagrisse. Blokk 4 läks koos blokk 2-ga - paras 50+ inimest. Sõitsime bussiga sadamasse, sealt u poolteist tundi ühele mägisele saarele (nad kõik on mägised ja Vicky pole kindel, mis just selle saare nimi on... tõenäoliselt Lantau), kus oli meie ööbimiskoht - mõnetärnine noortehostel. Esimese asjana joosti karjana alla kaile ja sooritati mõnusaid 4-5-meetrisi õhulende otse kibesoolasesse 25-kraadisesse merevette. Aaaaaahhh!
Õhtul toimusid toredad seltskonnamängud.

Seltskonnas tekitas meeleolu näljane sääseparv

ning nii mõnedki jalad olid õhtu lõpuks ilusti punasetäpilised. 2. aasta omad esitasid meile Playbacki (Quan Cai), mis on improvisatsiooniline ja interaktiivne teater. Playbacki juht, Roni Iisraelist vestles pealtvaatajatega problemaatilistel teemadel ning ülejäänud PB grupp lõi selle põhjal inimkompositsiooni. Tõsiselt lahe asi, loodan sellega ka teisel poolaastal liituda.
Järgmisel hommikul kell 6, pärast kosutavat 4-tunnist und jagunesid inimesed kaheks: osad sooviga minna mäetippu vallutama, teised alla randa. Madli liitus mäetipuseltskonnaga ja ei kahetse seda otsust. Mägi oli umbes 400m kõrge, aga et sinna saada, pidi kõndima, ronima, roomama, tasakaalu hoidma ning ahmima rohkem hapnikku kui kopsud lubasid. Laurenz Austriast ja mina olime kaks esimest 1. aasta õpilast tipus! :D

(selle pildi peal on herilane ametis kiili söömisega... Tipus)

Tippu jõudes oli kogu ümbrus mattunud tihedasse (s?)uttu. Tekkis tunne, nagu meie, see väike grupp inimesi, olemegi ainsad kogu universumis ning kivine-rohune pinnas meie jalge all on lihtsalt tükk maad, mis hõljub sihitult piimjas avaruses.... AGA! ärgem mingem tobedaks ega luuleliseks. Tegime hulgaliselt grupipilte, mida on võimalik vaadata allpool.
Kuna meie hostel asus orus/mäe all, siis bussi jõudmiseks pidime ronima järjekordse kilomeetri ülesmäge, kandes seljas kogu oma 2 päeva varustust. See-eest, mida kõrgemale me jõudsime, seda nauditavamaks muutusid vaated alla lahele ja seda ümbritsevatele rohelistele mägedele. Panen pilte ka:


Vaade tipust udusele rannale. Böö.

Blokk 4! Tipus! Mina see punase näoga, kohe Steve'i (õpetaja, habemega) kõrval.












Vaade, mis avanes üsna tagasitee lõpus puude vahelt. Aaahhh! Ja päike paistis tegelikult.

Oodata ei saa... Dagöt kuulates

Tere taas!

Valisin oma ained:
eesti keel (self-taught)
prantsuse keel B HL
geograafia HL, bioloogia HL
matemaatika SL
hiina (mandariini) keel ab initio
Quan Cai (igakülgne areng): service'ist plaanin võtta Mai Po (looduskaitseala koristamine) ja lasteaias õpetamise, campus supportist esmaabi, actionist sulgpalli ja jooga, võib-olla jalgpalli, creativity'st asja nimega Art for the Non-artists ja võib-olla keraamika. :P

HL - higher level
SL - standard level

Hong Kong laiub 3 saarel: New Territories, Kowloon ja Hong Kong Island. LPC on NT-s. Eile käisime HKI-l, sõitsime trammiga 45-kraadise nurga all HK kõrgemaisse paika (The Peak) ja nautisime vaadet Victoria lahele, mägedele ja naljakatele pilvelõhkujatele. HK kõrgeim hoone on 88-korruseline ja ühe õpetaja sõnade kohaselt maailmas top 10 kõrgema hoone hulgas. Seejärel sõitsime üle lahe ning vaatasime õhtust valgus-ja lasershow'd HKI-poolsel kaldal. Muusika mängis ja pilvelõhkujad vilkusid erinevates värvides muusika taktis. :P
Täna olid basseinimängud: kajakiralli, vesivõimlemisvõistlus (meie grupp oli parim! jee!) ja veepolo (agressiivne :P). Käisime immigratsiooniametis, 20 päeva pärast saame oma ID-kaardid. Kui ma 18 saan, pean minema uut kaarti saama, jei.
Jäin täna igale poole hiljaks: hommikune koosolek tuutoriga, lõunasöök, õhtusöök... ma olen 10 minutit graafikust maas. Kõik on nii... hektiline.

Tutvusin Kaspariga Soomest. Jei! Yksi, kaksi, kolmi, nelja, viisi, kuusi, seitsene/me (pole kindel) kahteksan, yhteksan, kümmene. :D
Tshak - viska viis! (türgi keeles)
Nihao - tere (hiina keeles)
:D

















Valgusshow



















4. blokk Peak Tramis



















Victoria laht Peak'ist (sudusudusudu)

Hi, I'm Madli from...

Kolmanda päeva lõpp (1:20 öösel) ja ma olen ennast tutvustanud umbes 150 korda. Umbes sama palju tuleb seda tõenäoliselt uuesti teha. Tänase päeva nael: "Hi, I'm Madli from Hong Kong." Kaks korda. !!

Täna oli tervitustseremoonia. Direktor Stephen Codrington pidas väikese kõne ja paljud Hiina/HK õpilased esinesid. Õpilaste tervitus oli kolmes keeles: inglise, mandarini ja kanton(ese?)i keeles. Kanton(?) aka cantonese on hiina keele dialekt, mis on HK suhtluskeel. Märgid on samad, mis mandarini keelel. Igatahes, nägime dragon dance'i ja line dance'i, kogu traditsiooniline hiina kaadervärk oli väljas, tõsiselt lahe, aga pilte saab hiljem (küsin kelleltki). Hiljem tulime oma blocki (BLOCK 4 IS THE BEST, PPL) ehk majja/residentsi ja kohtusime oma tuutorgrupiga. Minu tuutorgrupp: Hayley (õpetaja, kelle korteris kohtumine toimus) - tal on nii armas tütar!, Sarah (Hiina/Austraalia, 2nd year), Simon (Hiina/Lõuna-Korea, 2nd year), Valerie (Hiina/USA, 2nd year), Calvin (HK, 2nd year, minu buddy!) + neli 1st yeari: Anna (Itaalia), Aubrey (Botswana), Chris and Fioni (both HK). Üsna informatiivne, saime Quan Cai paberid (Quan Cai - "terviklik inimene", sisaldab service'it, campus supporti, actionit ja creativityt) - sulgpall ja Ace Mandarin on samal ajal! Mää! Pärast tuutorgruppi oli meil common roomis (kuidas seda "Harry Potteris" tõlgitakse?) 2nd yearide poolt korraldet pidu, väljas toimusid naljakad mängud a la "jookse riidehunniku juurde, pane midagi suvalist selga ja lase endast pilt teha, AJA PEALE, võistkondades" ja "zip! zap! boing!". Hiljem käisin Austral külas. Ta elab 1. blokis - kõige kaugemal. Meie neljas toakaaslane Vicky saabus - lõpuks! Nüüd ma oskan kirjutada numbreid hiina tähemärkides! Ja aitäh oskan öelda. :) Kirjapilt on selline: "xie xie", aga nad hääldavad seda umbes nagu "shie shie" (oleksin kirjutanud katusega s-i, aga millegipärast hakkab ta siis bloogi postitama (??).

Tänaseks kõik, aitäh ja head ööd. Homsest (või tegelikult juba tänasest) hakkab Orientation Week, mille kohta öeldakse pigem DisOrientation Week. Ootan!

Kohal!

Ja siin ma olen. 10 Lok Wo Sha Lane, Sai Sha Road, Sha Tin, New Territories, Hong Kong. Kõik see + minu nimi ongi aadress, kuhu saata kirjutised-joonistused. ;)

Lahkumine oli kena. Natuke nutune, aga kena. Kõik oli korras enne kõnet Katrele. Inimesed, ärge olge kenad mu vastu! Koduigatsus tuleb niimoodi.
Tallinn-Helsingi lend oli lühike ja natuke ärev. Õhkutõusmise ajal näris Madli paaniliselt nätsu. Trinka, panin sulle lagritsakommi kõrvale! Helsingi lennujaamas kohtusin ärimees Alexiga Maltast, kes oli üsna sõbralik ja sisustas mu aega nii, et taipasin lennukile minna alles siis, kui tema Shanghai-lennu check-in lõppemas oli. Väikest kasvu pilusilmseid inimesi oli palju, samas oli ka suuri heledapäiseid soomlasi. Õhtusöögiks anti raviolit. Lugesin "Alkeemikut" ja vahtisin pidevalt aknast välja, sest pimenes kohutava kiirusega. Öö oli kihvt, süsimust taevas suurte helendavate tähelatakatega. Üritasin magada, kasutades selleks 3 istet, 3 patja ja 1 tekki - üsna harjumatu. Ärgates oli suur valge väljas ja hommikusöök ootas (vist juba mõnda aega :P). Maandumine oli üsna jube, kõrvad ei tahtnud rõhumuutust vastu võtta. Hong Kong oli ülalt vaadates jube lahe - mäed nagu suured rohelised põõsad teravate tippudega, nende vahel pilvelõhkujad nagu pappkarbid üksteise kõrval püsti, lahesopis kümned ja kümned laevad. Lennujaam oli nii suur, oeh! Käsipagasiga mööda koridore trampimine võttis üsna läbi. Passikontrollist läbi - ja mind ootasid Tia (US) ja Sara Lee (Eem...?) suure Li Po Chun sildiga. Edasi tulid Austra (Läti), kes mind adopteeris ehk oma first-yeariks võttis, ja Sasha (Guatemala) koos oma first-yeari Katyaga (Honduras). Kõik olid jutukad ja toredad! Ahjaa, ilm. Nagu botaanikaaias - tohutult niiske ja üle 30 kraadi sooja. Ja me sõitsime bussiga õigest peatusest mööda, nii et pidime tegema väikese 10-minutilise jalutuskäigu, mis Hong Kongi päikese käes üldsegi nii väike ei tundunud. Mm, kooli jõudes sain juba täiesti läbivettinult kallistada oma toakaaslast Amandat (Norra), kes hakkas mulle kohe aktiivselt kõike tutvustama. Toas on veel Johanna (HK) ja Vicky (first-year, pole veel saabunud, HK), igal inimesel on oma pisike ala voodi, kapi, riiuli ja lauaga. Kõik on hetkel suht OK, pole eriti midagi teha. Second-yearidel käib juba õppetöö. Homme saabub suurem ports first-yeare. Vahepeal on järjest inimesi juurde tulnud ja end tutvustanud - häbi, umbes 30-st nimest on vaevalt 6-7 meeles. Hea seegi?!

Üsna suur ärevus on sees ja mõtteid ei suuda koguda. 4.-9. september on orientation week, siis saab kõik selgeks. Loodetavasti. Tervitused madala õhuniiskusega jahedasse kodukohta!

www.fotoalbum.ee
kasutaja: madel

Üritan varsti kõik pildid üles saada. :)

Special memories

Kaks kallist punast ja üks kallis hall
+ tore Meelis ja tema kitkutud kanade foobia :)









"Otsi kohta, kus sa saad... ja piilu!"








Mäletate, mis meid ühendab? ;)










Katkend kaksikutest + veel midagi :P









Külmkapireklaam :D








Suur aitäh alljärgnevaile:

Jaanika
Kristel
Kerli
Brita
Gertu
Katz
Merili
Liisu
Marek
Martin
Obe
Tauri
Tiina
Karl
Margo
Meelis

Väga erilised tänud: trennikad ja Tarmo. Nüüd mul on, mida lastelastele näidata. :)

I'll be there for you
Cause you're there for me, too.

-----------

Ja lisaks. Kõik need inimesed, kes on alati nii mõistvad ja toetavad ja nemad ise, olenemata asjaoludest:

Kertu (very special K. Sina ise oled muinasjutt.)
Paju (kitarr. luule. phäh, intelligent! :P)
Priido (uu... icky!)
Marko (küla nobuim mees)
Katrin (millal me jälle koos laulame?)
AnniMae (saatusekaaslased... & Ida-Virumaa forever!)
Sugulased (sugulased!)
Üllar (Üllari nimel!)
D4

Fun in the a.m.

"Uu, kas ma pean nüüd poseerima või?"













Üritame olla...








... ja sellised oleme me tegelikult.










Mittemidagiütlev mina.









Andsin oma parima... "Mrmmmhhh!"










... aga Katrinil tulid pilusilmad paremini välja!










Madli: "Me ei näe teineteist neli kuud."
Katrin: "Ma tean!"






Muahh. Lahe oli!

Tee tööd ja näe vaeva, siis tuleb ka armastus

Pühapäev, 20. august 2006 kell 08.17. Varsti tuleb tööle minna.

Kristel: "Oi! Ma plekkisin mõlki!"

Rahva palvel

Pagan. Ühe pildi ülespanemine võttis nii kaua aega, et hetkel peate leppima selle ühe kaadriga 4-st identsest, v.a. Üllari naeratuse kerge hääbumine lõpupoole. :P

Nüüd lõunaks salatit tegema ja siis väikese hilinemisega tööle. Üllari nimel, et suur hilinemine ei tuleks! :P

1/2 augustit veel

Pärast Ida-Virumaad on olnud töö. Ja töö. Eelmisel nädalal alustasime stabiilse 12 tunniga päevas, lõpus kiskus 15 peale. Meie eest siiski hoolitseti: ühed tõid süüa, teised riideid jne. :D

Haiglane on see, et mulle meeldis see nädal, tundub, et rohkemgi kui mõni (mõttetu?) puhkusenädal. Haiglane on see, et kell 7 hommikul pole raske tõusta. Haiglane on olla mõne inimesega koos 24/7 ja mitte lõplikult ära pöörata. :P Let's do this again sometime?

15. august sõitsin maale. Aahh. Paradiis vms. Urmas pani katust, meie Heleniga (6-aastane onutütar) lõime naelu. Nii armas, kuidas tirts mul iga viimane kui hetk sabas jõlkus. :) Kusjuures meenutab mind ennast selles vanuses. Kuigi ma olin tiba eraklikum ja suutsin vahepeal endale ka ise tegevust leida. Helen tahab, et pidevalt oleks keegi või muidu on tal igav. Suutsin tal oma 20 korda kopsu üle maksa ajada. :P Näiteks sellega, et ei viitsinud temaga Barbie'dega mängida või siis, kui tal põrandat pestes liiga lõbusaks läks. Helari (peaaegu 3a) tegi nonstop midagi põnevat, näiteks sõi ära 5 toorest õuna ja oiii siis lekkis pükstes päev otsa. :P

Urmas läks lastega neljap. õhtul minema, nautisin vabadust. Tegin katusel pilte, korjasin pimedas kurke, käisin koeraga lennuväljal jooksmas. Lapsepõlve tunne tekkis. Reedel ujusin üle järve ja tagasi - põnev! :P Astusin ema jalajälgedes, või noh, ujusin tema kiiluvees - tema sai ka noorena selle trikiga maha. Korjasin ära herned, oad, sibulad ja küüslaugud ning piinasin koera digikaga... Lasin teadvusel puhata ning võtsin tardasendeid kuumal kummi- ja bituumenkatusel palava päikese käes.

Flames to dust
Lovers to friends
Why do all good things come to an end?

Even the wrong words rhyme

Howie Day "Collide" kummitab. Mingi hetk leidsin ühest oma failist järgmised read: "Ka parimad murduvad. Ka valed sõnad riimuvad. Sinu meeli täitvas kahtluses leiad sa lõpuks, et me sinuga ei sobi." Mõtlesin tükk aega, kuni jõudsin järeldusele, et see on "Collide'i" refrääni tõlge. Kohmakas, aga "ka valed sõnad riimuvad" kõlab hästi ja õigesti.

Pildil on Karepa rand õhtupäikese punas. Autoriks muide allakirjutanu. Very special thanks to: onu Raul ja jaapanlane. Oeh, perepuhkused on üle kõige.

Lugesin läbi E. M. Remarque'i "Läänerindel muutuseta". See oli shokk ja kainestus. Ja rõõm ja kurbus korraga. Ja südantsoojendavalt minimalistlik, päevikuvormis personaalne. Polegi midagi nii head juba tükk aega lugenud. P. Süskindi "Parfüüm" ehk. Hetkel loen Dan Ackroydi "Oscar Wilde'i viimast testamenti" ja hakkan vaikselt seda hullu iirlast mõistma. Kahjuks tuleb välja tema tohutu lugemus - tekst on rikastatud tärnikestega, mille seletused asuvad tihedas kirjas raamatu viimastel lehekülgedel ja on tüütud leida. Oo ebavõrdset intelligentsi.

Käisin nädalavahetusel pilvises Pärnus (3 kuud planeerimist!). Neljapäeva õhtul asusime (Jeanne, Karin, mina) Karini onu punase Audi 80-ga Tartust teele, CD-mängijas krooksumas "Crazy Frog", külmkastis loksumas natuke surnud kana vürtsises marinaadis, üks hapukoorekook ja poolik kookose Caribbean Twist. Südaöö paiku jõudsime Karksi-Nuia (minu maakoht), kus toimus ujumine kasinast kuupaistest üleujutatud Karksi paisjärve soojas vees. Tegelikult oli küll peaaegu kottpime ja kõik lasid näkki. :P
Hommik: söömine, puudeladumine, Karin ja Jeanne hoidsid Helarit ja Robit tegevuses. Ja siis: edasi Pärnu poole! Pärnus muidugi ilm kehvapoolne, õhk u 20 kraadi, vesi 18, aga mina suure entusiastina muidugi jooksuga merre. Kohtusime Karini ristiema tütre Airi ja tema tütre Carolinaga. Aw! Hiljem 3 tundi Veeparadiisisi - oh lõbu! Limpa Hull Tunnel oli seest kottpime, kohati valgustas teed särav lampiderida. "Juga" oli vaimustavalt lõbus yet ohutu pikk-pikk toru, kus veesurve sind iga kord eri suunda viis. Inimesed sõitsid aeg-ajalt üksteisele sisse ja siis jälle lõbusalt edasi. Armas. Oli ka surmalähedane kogemus: 4 meetri kõrgune hüpe 4 meetri sügavusse basseini. Hüpe kestis nii kaua, et tekkis tunne nagu unenägudes Sõpruse sillalt Anne kanalisse kukkudes. Selline... paratamatuse tunne. Üsna õõvastav, ent meeldejääv. Mulle meeldis kohutavalt sisekujundus: erksais punastes-oranzhides-valgetes toonides riietusruum, libisemist (edukalt) takistavad materjalid põrandal. Nii värvi-, materjali- ja ruumikasutuse kui turvalisuse poolest ületab Pärnu veekeskus oma Tartu liigikaaslast. Pluss see väsimus, mis meid õhtul kell 10 laiade haigutustega voodisse surus. Nojah, keda voodisse, keda põrandale magamiskotti. :) Loomulikult promeneerisime ranna ääres vastaval teel ning käisime Steffanis soome pitsat söömas. Hitusarvonen, kui ma ei eksi - salaami, sinihallitusjuustu ja paprikaga. Jeanne suutis oma tüki hävitada, meie Kariniga andsime pitsale loobumisvõidu. 2:1 Hitusarvonen. Tänu Jeanne tutvustele saime muideks pitsa kätte kolmveerand tunni asemel 10 minutiga (mul polnud veel ootesalatki söödud) ning joogid tasuta. Oi mõnu. Õnneks lahkusid naaberlauas ebameeldivate kehahelidega hiilanud (vististi) soomlased kiiresti. :P
Laupäev: pilvine. Hommikul väike söök, siis mina merre. Vaatasime rannajalgpalli ning asusime seejärel pettunult tagasi Tartu poole teele. Viljandis ostsid J&K hot dogi, mina hamburgerit, mille vahele oli vist küll kilo kapsasalatit pandud. Äestasin parkimisplatsil oma uksega kogemata kõrvalseisva auto ust: väike täke tuli sisse. Helistati Pärnust: päike olla välja tulnud. Nja. Tartusse jõudes kallas juba nii, et kojamehed vehkisid üsna lõbusasti. Hurraa! Järgmine kord läheme spontaanselt. Leppisime selle juba kokku. ;)

It often feels like time is running out