pühapäev, november 12, 2006

Sünnipäev ja esimene Talka kohtumine

Tjah. Nüüd on see siis käes. Täisiga, täiskasvanupõlv, teismeea eelviimane aasta, maagiline kaheksateist. Ja kui naljakas on mõelda, et emps ei olnudki hommikul minu voodi juures, et mind kallistada ja öelda PALJU ÕNNE selges eesti keeles. Et ei olnud klassikaaslasi, koolikaaslasi, trennikaid, suvalist vanatädi bussis, kes loeks Sirli kirjutet silti 'MUL ON TÄNA SÜNNIPÄEV' minu seljakoti pealt ja sooviks mulle seejärel südamlikult õnne. Oi kui hästi on mul veel meeles need kohukesed, need naljaka maitsega Olympia shokolaadid, mida Tormi nii hea meelega kapi otsas istudes näost sisse ajas, need vinged sünnipäevakaardid (Jaanika stiil!) ja kõik muu, mis ikka sünnipäevade juurde kuulub. Oma kaheksateistkümnenda võtsin siiski võrdlemisi õnnelikult vastu, kell 12 toimus väike oleng blokk 4 katusel kümnekonna inimesega, hunnik rõõmsaid inimesi ja mõned naljakad kingitused. Chishio, Jaapani poiss, kinkis mulle väikese rohelise kellukese, mis pidi jaapani traditsioonide kohaselt head õnne tooma. Jane'i, Denise'i ja Jamesi poolt oli telefonikaart (lõpuks on mul HK telefonikaart :P), Jane'i ekstrakink oli veel võtmehoidja, mille küljes rippus pisike punane inglise postkast (vaimukas :)). Oma tuppa astudes leidsin selle olevat pimeda ning laual oli süüdatud väike teeküünal (lahtine tuli magamisruumides on muide keelatud :P). Väga eriline tunne oli sees. Hommikul seitsmest hakkas vaikselt inimesi uksest sisse voorima ning ega siis enam magada ei saanud. Avasin teie paki - SUUR-SUUR AITÄH ja biljontriljon kallistust, see on parim kingitus, mis üks kodust eemal viibiv (eemalviibiv?) inimene vähegi saada võiks. Ma ei tea, mis ma teile ütlema peaks, aga igal juhul olin ma kogu päeva maailma õnnelikem inimene. Uus Kalevi shokolaad on vapustavalt hea, kollase lehe kleepisin oma kapiukse siseküljele, et Eesti sügis ikka meeles püsiks. DVD vaatasin alles täna ära (---> Kristel, sinu kirja hakkan kohe-kohe lugema) ja süda läks kohe nii soojaks et ... Njah, eks neid pisaraid tuli ka omajagu, kui teid ja teie õnnesoove kuulsin-nägin. Eks ma ikka igatsen teid küll, ei ole midagi teha.
Peab tunnistama, et enamik teist on ikka täpselt sellised, millistena teid mäletan. Aga kuidagi kasvanud olete. Ei oskagi seletada, aga mitte enam 11. klass. Kuidas teile endale tundub? (üritab siin interaktiivset blogi aretada) Ja õpetajatele samuti suur tänu! Teiepoolset toetust on ikka alati vaja, eriti nüüd, kui Treffner on minu jaoks 'vana' kool ja teie 'vanad head' õpetajad. Inimesed kahtlevad mõnikord endas ja oma otsustes. Teie julgustus on minu julgestus.
Ehk siis: Elagu D4 ja sõbrad!!!

Sountrack: Sombambuul "Haldjamälestus" (meenutades Mihkli maakodu)



Edasi, pärast sentimentaalset shokolaadisöömist (inimesed on sellesse armunud) kutsuti mind hommikusöögile. Philippe (Quebec), Ida (Taani) ja Libbe olid mulle ette valmistanud armsa eine murul, pannkookide, saiakeste, puuvilja ja jäätisega. Väljas oli 25 kraadi sooja, mõnulesin öösärgi väel päikeselaigus ning rääkisin teistele Eestist ja esimesest lumest. Edasi üritasin natuke Hiina nädala jaoks pakkida, veetsin inimeste seltsis aega ning ootasin õhtut - Balti õhtut! Kell 7 sõitsime Austraga metrooga Kowloon Tongi (meie peatuse nimi on muideks Wu Kai Sha), kus ühe lätlase korteris toimus kõigi baltlaste kogunemine. Tuli hulganisti leedukaid, mõned lätlased ja kaks eestlast - mina ja Maarika. Esimesed eestikeelsed laused olid hirmkohmakad, sõnade järjekord lausetes oli kohutavalt inglisepärane, imelik aktsent oli juures - kõhe tunne tekkis! Õnneks oli see ainult ajutine. Eesti keel on ikka maailma parim keel. :)
Toidulaud oli rikkalik: must leib, kotletid, kartulivorm munaga, rollmops, seenekaste, tuuletaskud, kohupiimatort ja palju muud. Kõlab tavaliselt? Noh, pärast kaht kuud sööklatoitu olid soolavaesed kotletid siiski taevamannamaitselised (okei, õnneks oli liha ja sibula maitse siiski tugevam). Hiljem tähistasime Austraga (minu 2nd yeari nimekaim, tegelikult ühe läti naise ema, kes elab hetkel Austraalias) oma sünnipäevi - selgus, et tema sünnipäev on samuti neljandal novembril. Tordi peal oli muidugi kirjas ainult 'Happy birthday Austra', sest keegi ju minust ei teadnud. Aga see ei loe. Loeb see, et tort oli kohupiimaga ja mulle sooviti PALJU ÕNNE sulaselges eesti keeles. :)
Ahjaa, lisaks sain veel tööpakkumise. HK-s elab üks ülikooli õppejõud, kes on pool-eestlane-pool-hispaanlane ning eesti keelt eriti ei valda, aga tahaks õppida oma ema emakeelt. Ja kuna Maarika on üsna tööga hõivatud ning lisaks ootab last (kes sünnib muideks maikuus, yay!), pakkus üks leedukas mulle seda võimalust. Tunnid hakkaks olema kord nädalas ning muidugi tuleks selle eest ka väike tasu. Leian pakkumise olevat kohutavalt ahvatleva, aga nädalane koormus paneb juba vaikselt mõtlema. Aga tõenäoliselt proovin järgi ja eks siis näis. :)

Hiljem, õhtul kell 11, kui mina juba koolis pidanuksin olema, tuli ka Lauri, eesti poiss, kellega ei saanudki juttu ajada, sest kell sundis tagant. Kuna pidin järgmisel päeval Hiinasse sõitma, ei saanud võtta õhtust pikendust (kella üheni), nii et kell 11 oleksin pidanud juba koolis olema. Jõudsin sinna kell 12, aga petsin valvurit ja kirjutasin, et jõudsin tagasi kell 11, muhaha. (6)

Praeguseks kõik. Hiinast järgmine kord!

Palju õnne:
Helen (palju-palju õnne, pisike musirullike!)
Jaan (ja aitäh õnnesoovide eest)
Ave (kas oli 11. november?)
!!!






Austra vasakul, Maarika paremal
Austra süles on pildil oleva korealase poeg
Ärge palun nimesid küsige,
ma ei tea veel ühtegi :)

5 kommentaari:

Anonüümne ütles ...

Ma siin juba jätsin kommentaari, aga vist siiski mitte...
Kõik igatsevad Sind. Nii et kokkuvõttes on see ju tohutult kaunis. Ma olen alati seda armastust rohkem väärtustanud, mida sümboliseerib ka igatsus.
Kas Sa mu kirja ei ole veel saanud?

marika ütles ...

Nonii .... olen seekord asjalik:
Esiteks, Ave sünnipäev oli 9-ndal (hea, et meelde tuletasid);
Teiseks, lennukipiletid on olemas, mis tähendab, et jaanuaris lendad tagasi Hong Kongi;
Kolmandaks ehk siis tegelikult esiteks - viie nädala pärast oled sa juba Eestis!!!!
Neljandaks, ka Tartus ootab sind tööpakkumine (ühesõnaga, suvetöö);
Tervita minu kolme a-ga nimekaimu ja ole ise ka tubli !

Nimetu ütles ...

Madli-Madli, see oli nii armas blogi:)

Anonüümne ütles ...

Jah, see oli päris kiri - paberil ja ümbrikus. Nüüd on muidugi naljakas, see pidi üllatus olema, aga..miks see kohal ei ole? Jaa...sisu oli ka naljakas. Ütle, kui kätte saad. Loodan, et panin õige aadressi!

Jaanika ütles ...

Mul on nii hea meel, et sa ikka elus oled ja eesti keelt kõnelda oskad!!!!
Kallistan kõvasti!!!
P.S Kuu aja ja ühe päeva pärast oled tagasi:)