Talveseiklus vol 2

Niisiis, istusime kummalisse eiteakust v2ljailmunud autobussi heas lootuses, et 2kki j6uab, kui yldse j6uab t2na 6htuks Hanoisse. Autobussijuht n2htavasti selle p2rast nii palju ei muretsenud: meie viiekesi pluss kaks kohalikku koormaks, tiirutas ta l6pmatult mxxda Lang Soni t2navaid, arusaadavalt otsides rohkem inimesi, kes Hanoisse tahaksid minna. Tund tiirutamist ja neli inimest hiljem olime valmis Lang Sonist lahkuma. Enne soovis Anna WC-sse minna ja ka Igorile meenus, et ta pole Hong Kongist ehk siis eelnevast hommikust saadik ennast kergendanud, niisiis ootasime veel viis minutit, aga keda see enam tapab, kui juba tund aega oodatud on. :P

Vietnami elanike p6hiline transpordiviis on mootorratas/motopeed/jalgratas. Vanalinna kitsad t2navad on pidevalt umbes tuututavatest kaherattalistest. Teeyletamine on t2iesti harjumuse kysimus, nagu pea ees vettehyppamine. Esimene kord on hirmus, edaspidi toimub k6ik automaatselt: kiire vaade vasakule, esimene samm teele, lased mootorratturitel endast m6lemalt poolt mxxduda, ootad, kuni voolu tekib sekundiline tyhik, teed veel paar kiiret sammu, kiire vaade paremale, ja samasuguse taktikaga edasi. Esimesel pilgul v6imatuna tunduv ylesanne on tegelikult samm-sammult t2iesti lahendatav. Hindade p2rast kauplemine on teine v2ga iseloomulik asi Vietnamile (ja mitte ainult - igal pool Kagu-Aasias on edukas shoppamine k6nekunsti kysimus). Alustatakse kolmekordsete hindadega, n2iteks 2000-3000D v22rt pirukas on alguses alati 10 000D, kust me ta kohe kiirelt 1000 peale kukutame, et siis 2500D peal m6lemaid pooli rahuldava kokkuleppeni j6uda. Muidugi olen blondijuukselise turistina tohutult t6mmata saanud, aga mis seal ikka. T2navakaubanduse toetamise vastu pole mul ausalt midagi, v2hemalt l2heb k6ik otse tootjale. :)

Vietnam, Vietnam. 19. sajandil prantslaste poolt koloniseeritud riigis toimus pidev v6itlus imperialistidega, mis v2ljendus 20. sajandi alguse tohutus kommunismivaimustuses. II m/s l6pus s6disid vietnamlased nii Prantsusmaa kui Jaapani vastu ning m6ned aastad hiljem sidus riigipea Ngo Dinh Diem oma lapsukese USAga, mis osutus riigile saatuslikuks, vallandus yle 20 aasta pikkune s6da, mille l6puks oli Vietnam ysna laastatud. P2rast seda pxxrasid kaks riiki vastastikku yksteisele selja ning Vietnamis l6i 6itsele kommunism. Kommunistlik partei on v6imul praegugi, ent parteisiseselt ei suudeta otsusele j6uda, kas tahetakse riigile rohkem majanduslikku vabadust anda v6i peaks k6ik olema ilusti riigi kontrolli all. Tulemus: Kagu-Aasia majanduslik hiigelhype on Vietnamis ainult ysa 6rnalt n2ha - pealinn Hanoi on kyll suur ja t2is pooleliolevaid ehitisi, ent ylej22nud riik on siiski primaar- ja sekundaarsektoris veel.

Puhkuseks soovitan Vietnami soojalt! Ainult Hanois ei tasu yle kolme p2eva olla, kui myrataluvus v2ike - hommikul kella 6-7 paiku hakkab kellegi t2di teadustajah22l yle kogu vanalinna vietnamikeelseid uudiseid h6ikama. Samal ajal hakkavad ka sadade mootorrataste mootorid p6risema ja pasunad txrtsuma. Saime retseptsioonist teada, et see hommikune teadustamine on vajalik info, mis vaja linnaosale teatavaks teha, ja kuna enamik inimesi t6en2oliselt hommikuti televiisorit-raadiot lahti ei tee, siis edastatakse teave valjuh22ldi abil. N2iteks yhel hommikul plaaniti kogu linnaosas paariks tunniks elekter 2ra v6tta. Nojah, v2ga armas muidugi, aga kui ikka puhkusel olles keegi sind hommikul kell 6 valjuh22ldiga yles ajab, tekib tahtmine midagi kellegi pihta visata kyll. :)

(Jõudsin vahepeal HK-i tagasi, täpitähed jee!)

Veetsime ühe päeva Halong Bay's, mis on ilusa ilmaga lausa paradiis, aga kahjuks tol päeval päikest pilve tagant välja ei tulnudki. Pärast neljatunnist bussisõitu asusime ümber paadile, mis viis meid paari kilomeetri kaugusele rannikust, merest väljaulatuvate hiiglaslike kaljude juurde. Kaljude sees olid kõrged koopad, stalaktiite ja stalagmiite täis. *vaatab järele, kummad laest ripnevad* Ahaa, Laurenzil oli õigus. 'Tits hang.' :)
Halong Bay koopad on märgistet 'World Heritage Site', mis tähendab, et idee poolest on nad muinsuskaitse all, aga kohalikud on sellegipoolest kõik koopad igatpidi neoonlampe täis riputanud ja loonud jalutusrajad niimoodi, et vasakul ja paremal on stalagmiidiid lausa käeulatuses - patsuta aga nagu koera nina. Väidetavalt aga pole see nende moodustiste 'tervisele' üldse hea ning paneb nende kasvu kinni. See on Halong Bay koobastes mitmes kohas juba juhtunud ning TIIDID on pealt pruuniks tõmbunud. Muidugi pole see kohalike süü rohkem kui kellegi muu - nemad teenivad lihtsalt oma igapäevast elamist. Aga mõnda asjalikku loodus- või muinsuskaitsemeest oleks küll sinna vaja.

J6ulu-v6i-mis-iganes-vaheaeg

Heihopsti!



Kuu aega tagasi otsustasime Annasilviaga, et meie j6uluvaheaeg peab mxxduma reisides. Ja teate, mis - t2pselt nii juhtuski. T2iesti uskumatuna tunduv fakt on see, et hetkel istun ma Hanoi, Vietnami pealinna vanas kvartalis Blue Sky International Youth Hostelis ja kasutan nende tasuta internetti. Kaks korrust ylevalpool lesivad voodis kolm laiska eurooplast Stefan, Laurenz ja Igor, vastavalt Makedooniast, Austriast ja Bosniast. R66mustav on teada, et oleme viiekesi kaheses toas ja saame xxmaja 3.5USD eest. Imelik. Misasi on Imelik? Nimi on Imelik! Nyyd siis meie uskumatust teekonnast pikemalt.



Lahkusime HK-st esmasp2eva varahommikul rongiga. Pooleteise tunni p2rast olime Guanzhous, kus Igoril 6nnestus esimese asjana oma mobiiltelefon rongi unustada. Sel ajal, kui vaeseke yritas k6iki turvameetmeid trotsides tagasi rongi juurde j6uda, istume meie ylej22nud rongijaama ees suures hallis kuhja seljakottide otsas ja tegime pilte yksteisest v6imsaid 6hkuhyppeid sooritamas. 6nneks leidis Igor oma telefoni, me hiivasime oma reisipaunad selga ja suundusime metroosse. S6itsime kesklinna, kus k6ndisime natuke aega mxxda t2navaid ja astusime sisse igale poole, kuhu v6imalik. Yonexi reketid ei maksa Hiinas peaaegu mitte midagi, aga mul on v2ike kahtlus nende autentsuse suhtes. :) Edasi kylastasime yhte budistlikku pagoodi ja s6ime l6unat kohalikus taimetoidurestoranis. Siis oli aeg edasi liikuda, nimelt j2rgmisse rongijaama, kust rong meid Nan Ningi toimetama pidi. Meid pandi istuma hiiglaslikku ja rahvast t2is ooteruumi number kaheksa, kus n2gime kampa hiina rokkmuusikuid vms - pikkade mustade juuste, t2toveeringute ja nahkriietega. Mingil hetkel teadustati valjuh22ldist midagi hiina keeles ja kogu rahvamass hakkas liikuma, osad yhes, teised teises suunas. M6ne aja p2rast voolusuund yhtlustus ja me m6istsime, et m6istatuslik teade k2is rongi v2ljumisplatvormi kohta, mis oli, nagu v2lja tuli, kuskil suure rongijaama teises otsas. Niisiis haarasime taaskord oma pagasi ja suundusime yldise massiga oma rongi poole. Overnight train t2hendas, et igas vagunis oli kahe vaheseina vahel kaks kolmekorruselist narivoodit, yks wc ja yks kuumaveetank. P2ris l6bus ja minu jaoks esmakordne kogemus. Olles kuulnud piisavalt lugusid xistest rahakoti- ja dokumentide kadumisest, otsustasin lihtsalt oma seljakoti otsas magada, mis ei osutunudki k6ige hullemaks kogemuseks. J2rgmisel hommikul kell 5.30 olime Nan Ningis, kus ostsime esimese asjana rongipiletid Ping Xiangi, oma j2rgmisesse sihtpunkti. Seej2rel asusime avastusretkele mxxda kesklinna t2navaid ning leidsime yhe kohaliku restorani, kus Anna ja minu suurep2rased survival hiina keele oskused m2ngu tulid ja meid k6iki n2ljasurmast p22stsid. :D
Kuna Laurenz v6ttis oma lendava taldriku HK-st kaasa, otsustasime igas oma peatuspaigas v2hemalt yhe korra seda lennutada. Nan Ningis osutus suurep2raseks kohaks rongijaamaesine hiiglaslik v2ljak, mis hommikul 7 paiku suhteliselt inimestevaene oli. V6i ehk yritasid inimesed meid, veidraid 'tulnukaid', lihtsalt v2ltida. Igaljuhul kell 8.00 olime taaskord rongi peal ja keskp2eva paiku 60 000 elanikuga Ping Xiangis, kus polnud t6epoolest mitte midagi teha - linn oli inimtyhi nagu need k6rbelinnad Metsikus L22nes, kus on ainult yks t2nav, mida mxxda ei liigu miski muu peale kuivanud rohurullide. Saime takso 50 yuani eest Hiina-Vietnami piirile Friendhip Passi, kust k6ndisime yle piiri (muidugi vastavaid dokumente n2idates jms ja 2rgem unustagem lendavat taldrikut immigratsiooniputka ees). See oli punkt, kus tundsin ennast korraks ysna ebamugavalt, sest meie t2helepanu ja rahakottide eest v6istlesid korraga 5 erinevat autojuhti, kes k6ik seletasid, kuidas nad 10 dollari eest meid k6iki yhte autosse mahutavad ja j2rgmisesse sihtpunkti viivad. L6puks otsustasime t2iesti hirmunult yhe ametlikuma v2ljan2gemisega takso kasuks, mille juht, nagu tee peal teada saime, absoluutselt s6idusuunadest jms tyhjast-t2hjast absoluutselt ei hoolinud. J6udes Lang Soni (vms.. meelest l2inud), n6udis ta meilt lisaks rohkem raha, kui alguses kokku lepitud oli. Muideks, Vietnami rahayhik on elegantse nimega DONG ja yks USD on v22rt umbes 16 000 DONGi. :P Niisiis, olime Lang Sonis, v2idetavalt rahvusvahelise panga peav2rava ees, aga seesamunegi peav2rav oli kahtlaselt lukus ja l2hedalasuv ATM absoluutselt vietnamikeelne. Niisiis olime suhteliselt DONGitud ja meeleheitel keset Lang Soni, kui 2kki yks t2iesti suvaline mootorrattur ajas oma masina meile kylje alla ja kysis, kas meil on minibussi vaja. Tule taevas appi! Kuidas neil selliste asjade peale NII hea nina on?! Igal juhul oli kahe minuti p2rast minibuss pangav2rava ees ja meie 60 yuaani eest nina pealt selle sees. Mis seal ikka - Hanoisse!!

Kirjutaks ka j2rgnevast kolmest p2evast, aga yks kannatamatu bosnialane istub mu selja taga ja ootab oma 6igust tasuta internetile. Sest nagu silt ytleb, "20 minutes if some waiting please thank you!"
:)
Bao bao ja nautige j6ule!!

Uued inimesed

Delat' delat' delat' novõh ljudei...

Tere vana kere! 19 aastat on nüüdseks täis tiksunud ja vastavad pidustused ja austusavaldused ära tehtud, nimelt viidi Madli kõigepealt Türgi shishabaari nimega Merhaba (issand, isegi Eestis on vesipiip odavam) ja teiseks korraldati talle sünnipäevapidu tõelises kodus, 20 sõbra ja tõelise šokolaadikoogiga!

http://hs.facebook.com/album.php?aid=7169&id=508423076

http://hs.facebook.com/album.php?aid=67830&page=3&id=635430656
http://hs.facebook.com/album.php?aid=67832&id=635430656

Hiina nädal oli mõnus ja 'pudinate'-vaba, sest kõik 1st yearid olid Hiinas, kust tuldi tagasi hulgaliste kõhuprobleemide, käheda kurgu ja rõõmsa meelega. Kuulsin palju erinevaid muljeid: kes 'võlus' ülejäänud gruppi oma 'ahhetamapaneva' lauluhäälega, kes igatses McDonalds'it, kes vehkis maju ehitada... Ise jõudsin täpselt niipalju ära teha, et kirjutasin 7 lk oma EE-d, mis tähendab Extended Essay ehk 4000sõnaline referaat geograafiast minu puhul. Lisaks sellele valmistasin natuke ette prantsuse keele esitluseks (teema: Tour de France) ja käisin 1 päev Shenzhenis, mis on HK ja Hiina piirilinn. Ostsime odavaid filme ja sõime palju odavat hiina kiirtoitu (praetud kalmaar pulga otsas, pärlitee ja karamelli kastetud puuviljad (taaskord pulga otsas). Palju vaheldusrikkam kui mäkdoonalds - igas kohas maitseb sama asi teistmoodi.
Eelmine pühapäev möödus paanitsedes, kuna vaba nädala plaaniks oli ikkagi väike catch-up teha. Edasi läks sujuvalt: prantsuse keele esitlus VÄGA HEA, geograafia töö asustuse peale HEA, hiina keele eelmiste aastate eksamitöö ÜSNA HEA... Bioloogias olen endiselt viis, aga mis seal ikka. Hetkel on peamised ülikoolivalikud USA kolledžid: Brown (Ivy(=Out of My) League), Kenyon, Richmond U. Pean leidma veel ühe õpetaja, kes mulle soovituskirja kirjutaks, hetkel on ainult Martin (matemaatika, BEST LAUGH EVER).
Nädalavahetuse poole läks elu huvitavamaks ja õppimisvaesemaks: reede õhtul Baltic Evening, tähistasime Läti iseseisvuspäeva ja Eesti taassünnipäeva (! kui paljud teist seal kaugel põhjamaal Eesti auks klaasi tõstsid? :P) kapsarullide, musta leiva ja küpsisetordiga. Laupäeval oli jalkamatš, jäime Peruu tüdrukuga bussist maha ja võtsime takso kuhugi Kowlooni, pool tundi võttis aega, aga jõudsime! Ronny näitas mulle keelt, kui ma kohale jõudsin, aga platsile pani mind ikkagi ja andis kaptenipaela ka! Mäng jäi 0:0 viiki muide.
Õhtul läksime mina ja Urvashi (toakaaslane Indiast) Emily, minu 1st year HK toakaaslase poole ööseks. Sõime superhead kodustehtud hiina toitu ja vaatasime TELEKAT! Ärge imestage. Mul läheb vahepeal meelest ära, kuidas seda suurt musta lameekraaniga kasti kutsutakse, kuna näen seda umbes kord kuus. Pühapäeva hommikul läksime dim sum (=HK suupiste, harilikult soe toit) restorani, kus lauale toodi umbes 10 erinevat rooga ja 4 magustoitu. Võite arvata, et me vaarusime pärast seda kooli tagasi. Aga asi ei olnud sellega veel lõppenud. Magan, füüsikaõpetaja ja meie sulgpallitrenni õpetajast juht kutsus meid enda poole inda magustoidule. Poolteist tundi ja umbes pool kilo suhkrut hiljem oli aeg tagasi oma tuppa minna ja koduste tööde tegemist teeselda. Abituurium, oh õnnis aeg!

Tegelikult juhtus sellel laupäeval veel midagi. Nimelt tegin ma oma toas suurpuhastust ja leidsin selle käigus oma voodi alt septembrikuust seal vedelenud matkajalanõud. Tead küll, emps, need Salomoni omad, mis enne HK minekut ostetud said. Tõstsin mina siis jalanõud voodi alt välja, kui äkki üks sentimeetripikkune vaaraosipelgas sealt välja sibas ja meeleheitlikult edasi-tagasi siiberdama hakkas. Ehmatasin end kangeks ja pillasin mõlemad jalanõud keset põrandat. Selle tulemusena hakkas mõlemast kossist laviinina sipelgaid välja voolama. Püha Kristus, karjusin mina, muidugi inglise keeles, hüppasin voodi peale ja hakkasin palehigis tolmuimejaga sipelgatõrjet tegema. See kestis umbes 5 minutit, saateks meloodiline 'OUMAIGAADOUMAIGAAD', kuni naabritüdruk kohale tormas ja küsis, kas keegi on suremas. Ei olnud, aga südameataki lähedale viis jalanõude allkorrusel tühjakspuistamine küll. Nimelt oli seal veel hulganisti sipelgaid + valgeid vaklu, kus tulevased sipelgad rahulikult nukkusid. Pärast seda desinfitseerisin kogu toa, viskasin vaiba aknast välja ja piserdasin putukatõrjet igasse prakku ja eriti voodi ümber - minu und küll ükski eksinud vaaraosipelgas segama ei hakka.

Esmaspäev on nagu esmaspäev ikka, ainuke erinevus on see, et meie Theory of Knowledge tunnid on nüüdseks läbi ja 1st yearidel oli täna esimene loeng. YEAHHH!!

Okidoki, jooksen nüüd service planningusse. Bao bao!

P.S. Õppisin sushit tegema!

Heihei!

Elu läheb edasi seitsmepenikoormasaabastes, nagu alati. Iga päev juhtub midagi, aga harilikult jääb see kirja panemata. :) Et rahvast vähegi asjadega kurssi viia:

*Käisin ooperis! "Aida", itaalia keeles, väga rahvusvahelise trupiga. Soomlane, austerlane, venelased, itaallased, inglane, hiinlased jne. Lava kohal jooksid kogu aeg subtiitrid :D asjalik. See oli muideks minu esimene tõeline OOPER. -rahulolu-

*Inimesed hakkavad ära õppima, kus Eesti kaardi peal asub, või teavad enam-vähem piirkonda. Jei!

* Kaotasime oma esimese jalkamängu....6:0. Aga moraalne võit oli. :P

*Hollandi narkoseaduse kohaselt on 'kohvikutel' keelatud kanepit osta, aga on lubatud omada kuni 500g.

* Birma hunta saadab munkadele lepituse märgiks 4000 naela väärtuses toitu, ravimeid ja HAMBAPASTAT.

...

Viimaste nädalate jooksul on tekkinud naljakas tunne, et ainult 2-3 inimest mäletavad veel, et ma olemas olen. Seetõttu on mul tunne, et mu eesti keele oskused käivad veidike alla. Üldse on eesti keel kuidagi kaugeks-kaugeks jäänud... Peaks vist self-taughti raamatuid lugema. :)

Bao bao (kallikalli)
:)

You know you've been to an international school when...

Päris selline ma veel ei ole... Aga mõned asjad peavad paika küll :)

1) You can't answer the question: "Where are you from?"
2) You speak two (or more) languages but can't spell in any of them.
3) You flew before you could walk.
4) You have a passport, but no driver's license.
5) You run into someone you know at every airport
6) You have a time zone map next to your telephone.
7) Your life story uses the phrase "Then we went to..." five times (or six, or seven times...).
8) You speak with authority on the quality of airline travel.
9) National Geographic (OR THE TRAVEL CHANNEL) makes you homesick.
10) You read the international section before the comics.
11) You live at school, work in the tropics, and go home for vacation.
12) You don't know where home is.
13) You sort your friends by continent.
14) Your second major is in a foreign language you already speak.
15) You realize it really is a small world, after all.
16) You feel that multiple passports would be appropriate.
17) You watch a movie set in a 'foreign country', and you know what the nationals are really saying into the camera.
18) Rain on a tile patio - or a corrugated metal roof - is one of the most wonderful sounds in the world.
19) You haggle with the checkout clerk for a lower price.
20) Your wardrobe can only handle two seasons: wet and dry.
21) Your high school memories include those days that school was canceled due to tear gas, riots, demonstrations, or bomb threats.
22) You get back to the states and seriously cannot remember the currency exchange
23) You think VISA is a document stamped in your passport, and not a plastic card you carry in your wallet.
24) You automatically take off your shoes as soon as you get home.
25) Your dorm room/apartment/living room looks a little like a museum with all the "exotic" things you have around.
26) Half of your phone calls are unintelligible to those around you.
27) You go to Pizza Hut or Wendy's and you wonder why there's no chili sauce.
28) You know the geography of the rest of the world, but you don't know the geography of your own country.
29) You have best friends in 5 different countries.
30) It takes 24 hours to reach home in a plane
31) You can only call your parents at 8am and 8pm
32) You never really use a seatbelt
33) School trips meant going to a different country
34) Your high school football team had to play against itself.. if it had one
35) When you were in middle school you could walk into a bar and order a drink without being questioned
36) You got sick a lot and often had food poisoning
37) It wasn't unusual to find a lizard or cockroach in your house
38) You got to go home twice a year ...thats if you're lucky
39) Home almost felt like a museum
40) You are a pro packer, or at least have done it many times
41) Living out of a suitcase, you find, has its pros
42) You bump into your old teachers all the time
43) Family photos you sent every year took months to arrive and often were in front of some exotic statue or endangered animal no one has heard of
44) Your check from your parents takes a month to reach you
45) Talking to your school office and getting signatures from your parents is a week-long event
46) When you return to the States you are overwhelmed with the number of choices in a grocery store ( I stood by the chocolate syrup for about 20 min. because there was a whole row)
47) You literally have real friends (not facebook friends) from different schools all over the nation on your friends list
48) Everyone had a 'staff'; maid, house cleaner, driver and babysitter
49) Most of the 1st graders have cell phones
50) You get excited when a relative sends a video tape of regular TV with commercials.. its in ENGLISH!
51) There was only one grocery store.. usually at the embassy that resembled the ones at home.
52) Once you get home you miss your adopted home and vice versa
53) You are never content in one place, be it city, state or country for long. You're a mover.
54) You never had a job until you reached college
55) Blackouts are quite common, yet after a while no one seemed to notice and sometimes you would find yourself doing homework to the light of your phone or flashlight
56) Class reunions.. are not at your old school.. not even close
57) Police, imported from a different country, guard your school...carrying machine guns
58) you know everyone else in this group, because he/she went to school with one of your friends
59) Your passport has more stamps than a post office
60) When the power cuts out and you sit there wondering when the generator is going to kick on... only then you realize there is no generator
61) When you carry converters because you actually realize there are different types of outlets
62) When people give you funny looks because you are a gold or platinum elite member of your airlines
63) When you constantly feel like you have to catch up with TV programs, actors and other people or songs you are not familiar with
64) You don't think its strange that you haven't talked to your best friend in a while because you know you will always have a unique bond
65) You wake up in one country thinking you are in another
66) You don't feel at home at home anymore
67) When a friend talks about their dreams of traveling to across the world to a secluded country and you can give them all the best restaurants and places to visit. You're like the traveler guidebook.
68) You don't even bother to change your watch when traveling
69) You hate subtitles because you know there is someone that can make an accurate translation.. you!
70) When you have little or no contact with he locals but are best friends with people across the globe
71) When you think everyone else is a foreigner in a county foreign to you
72) When something unusual happens and it just doesn't seem to phase you as being something unordinary
73) You speak many broken languages at once when you are drunk
74) When your friends take you to an 'ethnic' restaurant as a joke and you can read the menu, order food for them and actually stomach the meal
75) When you start introducing yourself followed by your country of origin....
76) Your yearbooks are all different; made of fabrics known to that area and have stuff like elephants on them. Its your favorite keepsake.
77) Famous people like Uma Thurman went to your school and you had no idea until you researched (AES)
78)You have to change your passport because it's full... not because it's expired... and this several times during your school years
79)Paying a cop is not considered a bribe
80)You've dated people from other countries
81)You start to keep your experiences overseas to yourself because people look at you as though you are spoiled for having the opportunity to indulge in a new culture.. sad
82)You are afraid to go back to visit your school because you know no one will be there that you used to know, they all moved
83)You have the opportunity to intern at your Embassy/Commission over summer without qualifications
84)When you have free accommodation in any city you travel to around the world because some friend from the old days lives there!
85) you're scared of going 'home' because you haven't been there in so long, and changed so much, that you think people might not like you anymore
87) You have more than one driver's license, none of which are valid at home, that, or in college, you still can't drive!
88) You always have to think which side of the road to drive on

There really ARE three sides to each story, aren't there?

Njah. Sellelsamusel Jumala aastal on LPC tulvil UWC-elamusi. Kõigepealt tahetakse meil ära keelata Overnight'ide (üleöö-linnaload) võtmine (selle otsuse vastu protesteerib muidugi kogu kool ja õpilased on isegi tekitanud spetsiaalse komitee, kes tegeleb ülalnimetet kõhedusttekitava ettepaneku pareerimisega), siis tahetakse meilt ära võtta üks kahest aastalõpu pidulikust õhtusöögist, ja tagatipuks lendas koolist USA poiss, kellel kaelas mitu ahistamissüüdistust. Hoirassaa ja pudel rummi, mina küll ei tea, mida praegu pihta hakata. Ahjaa, ramadani ehk islami paastukuud teen ma ka. Ehk siis päikesetõusust päikeseloojanguni süüa ega juua ei tohi. Päris Metsik (Sirli, pean sind ikka meeles) on siin kliimas 14h järjest joomata olla. Aga ega midagi, huvitav kogemus on. Pean siiski kahetsusega teatama, et tervet kuud ma küll vastu ei kavatse pidada, kuna niigi olen tundides lössis nagu kartulikott, nüüd ei suuda ma ilma seljatoeta pingil üldse vertikaalasendis püsida. Ja Trevor (hiiglasemusklitega bioloogiaõpetaja) vaatab mind kurjal joonlauapilgul. Niisiis hakkan sellest neljapäevast jälle selgroogu toiduga toetama. Neljapäeval on muideks kaks nädalat ramadani peetud, niisiis minu ja Annasilvia ramadan on kokku üks kuu, mis tähendab, et meie paast on peetud. Aga toitu me küll jagama ei hakka. :P

HIGH SCHOOL SENIOR, lõpuks!!! Hea tunne on. Kõnnid teadja näoga ringi, annad seletusi, kuspool on ühikad, kuspool söökla (trepid on absoluutselt identsed, ainult ümbruse järgi annab navigeerida, nii et vaesed rebased satuvad söökla asemel alatihti teatriklassi), ütled kaks lauset hiina keeles ja esimese aasta mandariini abikate (ab initio) silmad lähevad pahupidi... Kõiksugu toredad asjad. :) Ja enam ei ole kartust suurte abiturientide ees, kes teavad ja oskavad kõike ja panevad sind ainult siis tähele, kui tõesti vaja on või kui sa midagi ERITI lolli ütled. :)

Minu selle aasta Quan Cai nimekiri:
Service: Caritas Tai Wai
Sellest tahaks küll pikemalt rääkida. Oma nime panin kirja täiesti juhuslikult, peaks isegi ütlema, et kogemata. Tegu on nimelt service'iga, mille käigus tegeldakse puudega lastega. Sellist kogemust mul eelnevalt olnud pole. Eelmisel aastal oli Lok Yukis kari pisikesi kolme- kuni kuueaastasi intelligentidest kisakõrisid, kes kõik eelnevalt mõne aasta inglise keelt olid õppinud ning kellega suhtlemisbarjäär üsna kiiresti kadus. Vaimne puue on minu väike hirm. Kuidas olla, mida öelda, kui laps ei reageeri, ei huvitu mängimisest või rääkimisest (keelebarjäär ka ju), üldse ma ei kujuta ette, kuidas see olla võiks. Niisiis ootan väikese kõhedusega oktoobrit, mil service algab. Aga sisimas on mul ülihea meel, et just selle service'iga seotud olen. See alusetu hirm peab võidetud saama.

Campus Support: too many
Campstore - suht mittemidagitegemine, ainult jõulude, China Week'i ja Project Week'i ajal on meil palju tegemist. Ja hiljem on palju küsimist ja meeldetuletamist, et väljarenditud asju tagasi saada. :P
Student Consultative Committee - mainisin vist juba seda organit, mis peaks olema ühendavaks lüliks õpilaste ja õpetajate vahel, suhtlema mõlema poolega ning vahendama õpilaste huve. Hetkel tegelemegi üleöö-linnalubade, aastalõpu õhtusöökide ja õpilaseelarvega. Tore oleks paar õmblusmasinat saada... :P
2x Student Leadership (jalg- ja sulgpall)

Action: Tüdrukute jalgpall
28 TÜDRUKUT!!! see on täpselt neli naiskonda! Uskumatu! Absoluutne fenomen! Tundub, et kõige populaarsem spordiala üldse LPC-s (sel aastal). *Särab, oh ei, LEEMENDAB uhkusest*
Sulgpall
Nii algajad kui edasijõudnud - kokku pea 30 inimest taaskord. Kogu grupi peale olen ma ainus mitte-asiaat ja üks vähestest hiina keele mitterääkijatest. Eks üritan siis sisse sulanduda ja oma tiimikaaslastega hiina keeles rääkida. Kahjuks ei suuda ma mitte alati kogu lauset hiina keelde panna, niisiis kukub välja mingi hübriidkeel, mida kohalikud kutsuvad 'chinglish'. I'm a flippin' expert.

Creativity: fotograafia
LÕPUKS! Otsustasin, et Art for Non-Artists ei annaks vist eriti midagi, samas kui fotograafias üritame õppida nii ilmutamist kui kompositsiooni jms. Ootan huviga. Meil Silaga (Küpros) tuli plaan teha sellega seoses väike heategevusprojekt, nimelt teha näitus või anda välja väike raamatuke Hong Kongi 'varjuküljest' n-ö, ehk siis üritame jõuda HK shanty town'i Sham Shui Po'sse, teha seal pilte, üritada tabada võimalikult palju kontrasti (sest seda siin leidub) ja pressida see kõik kokku mingiks väljapanekuks mingis vormis. Idee on hetkel täiesti lahtine, eks annan progressist, kui see toimuma peaks, ka teada.



Otsustasin eile õhtul, et ajakirjandus on ikkagi minu Mr Right. Et kui võimalik, siis ajakirjandus põhierialana ja hiina keel kõrvalerialana. Jee lampkompositsioonidele! Aga tegelikult oleks süvendatud Kaug-Ida õpingud ka mõte. USAs annab kindlasti miskit kombineerida. Rääkisin just täna ühe lõpetanuga, kelle selle aasta ained on järgnevad (ilma tõlketa, kuna äkki läheb miskit kaotsi, küll te mõistate):

Fiction Writing II
Geology
History of Holocaust
Abnormal psychology
Intermediate Chinese

Tere hommikust, juhus! Õnneks ei pea enne teise aasta lõppu oma põhieriala ära otsustama. Nii et palju edu. Steve pani mind mõtlema Florida State University peale. Ja endale pakkus huvi Kenyon (Kirderanniku loodeosas). Ja muidugi Brown (Rhode Island), kuna kõik armsad inimesed sattusid just sinna kokku. Kaasaarvatud ülalmainitu oma viie lambist võetud kursusega. Ameerika kolledžid on nagu rootsi laud. :)

OK. 2:25 a.m. Side lõpp. Kallistan kah (pole seda ju üsna ammu teinud).

P.S. Ostke ikka Kalevi komme! Ja kirjutage miskit. Vanaema-vanaisa, andke teada, kuidas läheb!

6nda augusti 6htust 8nda augusti 6htuni

Sedapsi. Ingliskeelne bloog, kuna suured egod tahavad ise lugeda, mis ma nende kohta kirjutasin. :P

Two more breathtaking days have passed. I will continue from where I left off. After eating at Roni's, we went to see an Israeli movie, about the radically religious Jews, 'the penguins'. The funny thing was the moment we discovered the movie had no subtitles. Woo! So Roni took over and translated the whole thing. Thankies! The movie was called 'Secrets' if I'm not mistaken. It was about a 'penguin' girl whose father was a rabi and she herself was much more interested in studying rather than getting married. Of course she already had a husband arranged for her, but she didn't take much interest in him. At the time, there was a search for the first female rabi of Israel, and in order to fit the conditions, the girl went to study in a school in Zefat, the city where there is a high 'penguin' concentration and a school for girls. Not a real one, but a year-long course. She started sharing a room with three other girls. one of them was called Michelle and she was from France. She was not happy in the school and used every oppurtunity to show it. Things may not have improved between the two girls if they hadn't been sent to an old and sick lady to supply her with food and take care of her regularly. So the girls started getting along better. Seeing the old lady so sick made Michelle come to a thought that her friend could help her. In the 'mystical' part of Judaism, there are many 'fixes' for different diseases and problems. So the two girls made a mix of several fixes and arranged different 'mystical' actions to heal her. The old lady - she was French as well - was a Catholic and not a Jew, she had come to Zefat with her husband who had then dumped her. Her son was abroad and she had no one but the girls' school to provide her things. The school wasn't too eager to do it, though, anymore, because of her religion and her situation which was not far from death because of all those health problems. During the 'fixes', the two girls started getting along better and better. Michelle got an invitation to her roommate's house over Xmas. Sleeping in the same bed with her led to something a lot more intimate. However, Michelle also liked a musicial from Zefat whom she had met some months ago. Things got difficult and dangerous for the studious girl. Sneaking out to be with Michelle, sneaking out to do the 'fixes'... eventually, they were both expelled from the school. She left, knowing she had done the best she could to help the dying lady. She now turned down her future husband and arranged a flat for herself and Michelle to live in, in a so-called 'open relationship'. However, Michelle accepted a marriage proposal from the musician. The film ended with the two girls dancing in Michelle's wedding, which symbolised forgiveness and friendship.

Moving on. Yesterday we were taken on a tour through two Jerouze (?) villages near Haifa. The Jerouze are neither Jews nor Muslims, but still more of Arab descendance. (OK unconfirmed information here... someone please check if I got it right) Although they are loyal to the state of Israel, they think it shouldn't be established until Messiah comes. They can join the army whereas the Arabs can not. The penguins either. Although in their case, it might also be lacking of the wish to do it.
We ate wonderful falafel in (like pita, but really thin) and Yam and I got one to go. We bought three IDF (Israeli Defence Forces) T-shirts and I also got a Lucky Eye necklace which broke later that evening. Anyhow, then we returned to Roni's place, talked to Amanda on the phone (wee!) and then it was time for our train to Tel Aviv. Oh, tragedy. I left a bag of clothes at Roni's and now it will be shipped to HK.
Before leaving, we sang some Alanis Morissette songs (which means Roni sang and I tried desperately not to fail at playing the guitar while trying to sing) and took goofy photos. Thanks Roni! And her sister is really cute. :)

Train to Tel Aviv. It was quite packed so I was sitting on Yam's lap, which was not appreciated by the guy next to us. He told me not to touch him while sitting there. I wrote a funny little song. Yam and I decided to perform Dana International's 'Loveboy' at some cafe. We also made a little song to the tune of Fergie's (me myself and I?), which goes sth like this:
It's popsicle, it's popsicle
And I am licking it up with you
It's wonderful, it's wonderful
How cold it is to be with you (forgot this line...almost completely)

Tel Aviv. Went on the roof of a shopping center where the Israeli towers are. There are three: a cube, a triangle and a circle. Have to ask if they symbolise anything.
Spent 3 hours in the shopping mall, Yam saw lots of friends and complained that the falafel had not been good for the stomach. In retroflex, Yam, I agree. :P
Later we went to Rotem's place. She lives in Givataim (no idea how to spell it...?) which is... somewhere in Tel Aviv, not too far from the center. I met the Israeli first-years! We went out to eat the best sabih in the universe. (there is egg and eggplant in it) The kiosk-owners spoke like soccer commentators apparently. 2-1 derby!
At 00.30 we were back at Rotem's and pretty much went to sleep I think.

This morning we went to Sheinkin, the 'hip', 'hippie' and 'funky' part of Tel Aviv. We had some nice fruitshake and heard a lecture about orgasms by a sex shop keeper. That was quite educational. The golden egg!
Afterwards, we wandered around the Carmel market (? was it) and I got a bunch of random (cheap and necessary) stuff. We had lunch with Rotem at a really popular restaurant on King George St. After another shopping mall, we headed for Jaffa, the old part of Tel Aviv, which used to be a separate town. It was amazing: buildings that date back to thousands of years ago, different tourist groups listening to their guides, wonderful seaviews... We visited an art shop owned by two Americans, spouses, who came to Israel in 1971 and opened the shop in 1973. The artist uses silk-screening technique in his art and his works are strongly related to different meaningful aspects of life in Israel, such as the army, the national anthem, the penguins, the desert... The works were nice and after hearing the story of their lives, Rotem felt semi-forced to buy a 45-sheqel miniature of two 'penguins'. Then we went to the beach, talked about the IDF and then sat down, too numb to move. We were picked up and brought to Rotem's place where we then met a guy who lives in Rotem's apt building and wants to go to HK to do his undergraduate in engineering. Yam and Rotem had a long chat with him. Now everyone is asleep and I will finish this. Additions tomorrow or the next day. We are going to a Jewish wedding! Woo! And huge thanks to Rotem for hosting us and taking us to Jaffa! Mwack!

Läti 2007

Üks veidi sisutihedam bloog sellestsamast Läti reisist asub siin:

http://apoliitiline.blogspot.com/

Soovitan soojalt!

Shalom! Manish ma?

Hetkeasukoht:

Latitude of Israel: 31º30´ North of the Equator

Longitude of Israel: 34º45´ East of Greenwich

There we go. Tegelikult on see tõenäoliselt pealinna asukoht, mina olen hetkel 2.5h Tel Avivist kirdes, kohas nimega Rosh Pinna, mis tõlkes tähendab Nurgapead. Yami (minu võõrustaja ja koolikaaslane) perel on siin mägises kahe ja poole tuhande elanikuga külakeses oma maja paksude heledatest tellistest seinte ja võlvkaartega akendega. Ma pole veel välja vaadanud, äkki on neil aknaluugid ka (aknaluugid on NII lahedad!). Kõik on ilus. Yam sai eile öösel küll peaaegu südamerabanduse, sest mu lennuk jäi pool tundi hiljaks ja lisaks passisin ma veel tund aega passikontrollisabas. Huh. Olgu, algusest peale siis.

Kõigepealt oli Läti. 5 päeva toredat põhjamaist suveilma ehk siis vihm, tuul ja päikesekillud vaheldumisi ja korraga. Olime alguses Põhja-Lätis, käisime Lielstraupes, Straupes, vb veel kusagil? ja ööbisime Saulkrastis. Hommikul päike, tuul, merevesi ja liivaaugus küpsetatud vorstikesed. Mm! Edasi jätsime hüvasti poole reisiseltskonnaga (Mae, sa oled endiselt mu kohvimagustaja nr 1! Annil on kommunaalmaksud! Ja Tiina, su Kurzeme-Kurgzeme loogika peab üsnagi edukalt paika :P) ning rändasime edasi Kurzeme poole. Mina sain reisu kaardilugeja austusväärse ameti, mis tähendas, et istusin pidevalt, nina kaardis, ja üritasin loogiliselt seletada, kuhu järgmisena minema peaks.

Meie Läti-reis koosnes turismikaardi peal olevate objektide tuvastamisest ja soovist neid külastada, kuid välja tuli ikkagi see, et rohkem oli olemas objekte, mida kaardi peale märgitud polnud, ja mõned kaardil olemasolevad asjad - Valdemarpilsi metsamuuseum näiteks - polnud siiski teps mitte olemas. What a pity.
Reisi kõrghetk oli minu jaoks avastus, et krokodillikütt Dundee prototüübi nimi oli Arvids Blumentals, ja nimi Dundee tuleb tegelikult Arvidsi sünnilinna Dundaga nimest. Aktiivne noor Arvids võttis aga ühel hetkel ette retke Austraaliasse, kus talle väga meeldima hakkas (kelle südant siis krokodillid ei vallutaks?) ja sinna ta jäigi. Njah. Dundaga tundus muidu ka väga huvitav, aga kuna me saabusime sinna õhtul kell pool kümme, siis jäid igasugu muuseumid jms külastamata.
Reisi kõrghetk number kaks (eelneb tegelikult esimesele) oli meie teise öö telkimispaik kusagil kilomeeter põhja poole asulast nimega Jurkalne. Kuna me protestisime Läti kämpingupaikade rasvaste hindade vastu, otsustasime ise endale laagripaiga otsida, ehk siis keerasime suvalisele lehmarajale, mis viis otse metsa. Õnneks oli teises otsas laagriplats ja mõnus kümne meetri kõrgune liivakallas, kust sai kaljukitsetehnikat kasutades alla rannale. Lained olid VÕIMSAD (inimese jaoks, kes on harjunud lahelainetusega), aga ilm oli nii märg ja tuuline, et kõigepealt tuli kalda peal viis minutit edasi-tagasi traavida, et üldse oleks võimalik vette minna.
Mida veel... ahjaa, taevalik kuum ja magus kakao ühes S-tähega bensukas, sarvemuuseum Vaides (Kura neeme tipu lähedal), ujumiskeeld Kolka tipus, lõunasöök Rojas (isu oli oi kui hea), naljakas liivi toit (sklandrauš?) Talsis (=enam-vähem Karjala pirukas), öised retked tillukestel pinnaseteedel kusagil lääneranniku metsades, öö autos, Durbe loss ja keraamikatöökoda (sain 50 santiimi eest katkise nokaga linnuvile :P), Riia tipptunnil, meeletud ummikud, kohtumine Austraga ja õhtusöök Lidos, lennujaam, konfiskeeritud mesi (sniff... emps, said sa ikka selle kätte?) ja lõpuks, tubli pooletunnise hilinemisega õhkutõus Tel Avivi suunas. Hilinemisega saabumine Tel Avivi, ja nüüd algab draama. Seisin kolmveerand tundi passikontrollijärjekorras (palun öelge, et kusagil peaks veel tühik olema) ning lõpuks leti juurde jõudes sadas mu pihta küsimusterahe: Which flight did you take? What is the reason for your visit? Who are you staying with in Israel? How do you know him? How long are you staying? etc etc etc. Jah, ma tean, et selline on reeglistik, aga huvitav, kas ma nägin tõesti blondi suitsiiditerroristi moodi välja? :)

Esimene päev Iisraelis nägi välja järgmine: astusime lennujaamast välja umbes poole 6 paiku. Seejärel peatusime ühe Tel Avivi pagaripoe juures ning ostsime apelsinimahla ja sooje (!) soolakringleid. Peale Yami ja tema isa olid meiega veel Roni ja Alon, kes lõpetasid äsja LPC. Kõigepealt viisimegi Aloni koju. Ta elab üsna Tel Avivi lähedal ühes linnakeses. Ta rääkis ka oma plaanidest, nimelt läheb ta ülikooli Iisraelis ja üritab hiljem lennuväkke astuda. Sõjavägi on Iisraelis muideks kohustuslik nii meestele kui naistele (jei võrdõiguslikkusele!). Aga Roni käib enne bakalaureuseõppes ära ning astub alles siis sõjaväkke. Roni elab Haifas, mis on umbes 1.5h Tel Avivist põhja pool. Seal oli meie järgmine peatus. Haifa sai alguse saksa kolonistide ehitatud väikesest külakesest, mille tuluallikaks oli sadam. Nüüd on linn laienenud läheduses kõrguvale mäeahelikule. Linnas elavad bahaj-usulised on sinna ehitanud ilusaid templeid ja hingematvalt - ahh! - ilusa aia otse mäkketõusule. Kahjuks pole mul sellest veel ühtegi pilti, aga loodetavasti jõuame me sinna tagasi. :)
Edasi jõudsime Akkosse, mis on üle tuhande aasta vanune linn. Kõndisime mereäärsetel tänavatel, käisime turul (jõudsin endale juba vesipiibu välja valida, aga osta ma seda tõenäoliselt ei saa - kotis pole ruumi :P) ja nautisime vaadet.
Rosh Pinnasse jõudsime kusagil 10 paiku hommikul. Kohtusin Yami õega, kes on professionaalne tantsija, ja kasuemaga, kes on minu arusaamade kohaselt kõige juudilikuma välimusega kogu perekonnast (ehk siis tumedate lokkis juustega.. ülejäänud pere on peaaegu blond :P). Sõime hommikust ja seejärel magasime kella viieni. Sõime jälle (see fraas hakkab vist üsna tihti korduma:P) ja läksime seejärel alla kaubanduskeskusesse Yami sõbrannale külla (ta töötab seal ühes lahedas vidinapoes). Edasi käisime Yami vanaema pool, kes rääkis muideks üsna head inglise keelt. Joonistasin talle Euroopa kaardi, näitasin, kus Eesti asub ja rääkisin Eesti peamistest ekspordiartiklitest (millegipärast on mul tunne, et ma ületähtsustasin kala ja metsa...hmm? :P). Siis sõitsime teise külla Yami parima sõbranna poole, kuhu lõpuks laekus veel hulk inimesi. Natuke naljakas oli ikkagi võhivõõraid inimesi mõlemale põsele suudelda, aga hei, see ongi ju cultural understanding. :P
Teine päev koosnes põhiliselt rannaskäigust. Käisime Galilea mere ääres - see meri, kus Jeesus vee peal kõndis. ;) Veetemperatuur oli ligi 30, õhk natuke rohkem. Tohutult mõnus! Ühest küljest oli see nagu meri, kuna lained olid tükk maad suuremad kui näiteks Pärnu rannas, teisest küljest oli tegemist ikkagi järvega, kuna vesi oli täiesti mage. Galilea merest tuleb muideks kogu Iisraeli joogivesi.
Viimane tegevus täna ehk reede õhtul oli sabatiõhtusöök pereringis savta (vanaema) pool. Panin tähele, et menüü polnud kuigi traditsiooniline (traditsioonilise all pean silmas kohalikest toiduainetest valmistatud toite), vaid õhtusöögilaual olid esindatud mitme piirkonna köögid: itaalia, kreeka, saksa, hiina... väga põnev. Ja kindlasti sõin ma liiga palju (mis on siin olles üsna tüüpiline...inimesed naudivad söömist:P).
Oeh... päevane lainetega võitlemine väsitas korralikult ära. Poen nüüd mõningase ingliskeelse ajalooteemalise kirjandusega põhku, et homne pikk ja palav päev edukalt ja mitte väga segadusse sattudes vastu pidada.
Loodan, et ka Eesti ilmad augustis paremuse poole pööravad - parem vananaistesuvi kui üldse mitte mingit suve. :)

Kubiot, betzevo shoko
omer tsavat aval hudei Marocco...
(Dana Internationali uus hitt "Loveboy". Jah, ta on siin VÄGA populaarne!)

Eestis siis

Ongi vsjoo selle LPC esimese aastaga. 28. mail kell seitseteist midagi puutusin juba Eestimaa püha pinda oma itaalia keeles täis soditud hiina ketsidega. 28-kraadine leitsak pidi peaaegu hinge seest välja võtma. Kurat, valetan. 40 kraadi selles lennujaamahoones oli hoopis see, mis südame natuke LIIGA kiiresti lööma pani. Tänusõnad ka Tallinna lennujaama personalile. Lennujaamas on KAKS pagasilinti ja ikka pandi Leedust tulnud pagas sinna, kus ekraan ütles Copenhagen ja vastupidi. :)

Kodusolemisest ka natuke. Ilm oli alguses niru, vihma sadas ja muud sellist. Aga siis läks äkki ilusaks ja nii jäigi.
Käisin mõned korrad trennis, ainult selleks et tunda oma kehva füüsilist vormi. Kena oli muidu, Küütsi väikesed on päris suured ja aktiivsed juba. Poisid muidugi natuke rohkem kui tüdrukud, aga nii oli vist ka meiega omal ajal. Igatahes jalgpalli oli nendega täitsa vahva mängida. :)
Võistlustel käisime ka - just sellel laupäeval (09.06). No neid võistlusi sain küll täie raha (25 EEK) eest. Toimusid nad uues, A Le Coq'i spordihallis Annelinnas, nelja väljakuga saalis, kus õhk oli vist tasuline ja keegi unustas selle eest maksta. Kerli sünnipäeva puhul (PALJU ÕNNE!) sain temaga lausa kaks korda mängida ja need mängud olid küll täiesti punkt punktis. Jooksmist ja rahmeldamist oli palju. Aga tore oli. Gertuga mängus oli küll selline süldi ja taina segu tunne. Ja tegelikult ongi tore tulla võistlustele ja ainult oma trennikaaslastega mängida. Võistluste korraldajad vist mõtlesid sellele, et ma pole ammu ühegagi neist mänginud. :P

Pajuga sain kokku. Suutsin endale võidelda lausa kaks tundi tema väärtuslikust ajast mittemidagitegemise ja magamamineku vahepeal, ja kasutada seda tema kitarri (ja muidugi ka tema enda) piinamiseks. Ilus õhtu oli.

Rannas on käidud. Johnny Deppis. Vanaema sünnipäeval. Kontserdil. Kontsert oli hea - Maailmaküla festivali raames käisime kuulamas Raivo Tafenaud ja tema bändi koos Sergio Bastosega Rio de Janeirost. Mingi Tšiili tüüp mängis umbes kümmet löökpilli korraga ja soomlane oli trummidel. A-mei-sing. Sergio Bastos laulab nagu bossajumal. Kui ma kunagi suureks saan (and that is an if), lähen Ladina-Ameerikasse ja kuulan sellist muusikat 24/7 Rio tänavatel. :)

Mis veel. Kertuga sain kokku. Zavoodis. Seda peaks kordama. Mitte Zavoodis. :P

Priido sünnipäeval käisime ka. Palju emotsioone, alates sellest, et paari pooltuttavat nägin - Gajali (kes mind teadis :P) ja Gerda -, pool seltskonda oli peaaegu 40 aastat vana ja väga purjus - laual kadusid kaks korda jalad alt -, õppisin Siimu kitarri peal hulga Eesti lööklaule selgeks, Priido ise oli kusagil kõrgemas atmosfääris ja üritas täiega KEDAGI ära sebida (wink wink), ja Eestimaa sääsed oli õite maiad meie paljaste kehaosade peale. Lahkusime südaööl. Kasiinod on sõltuvusttekitavad, sünnipäevalaps. ;)

Nüüd randa. Nautigem elu, kuniks teda on ja kuniks pole tööd, s.t. teisipäevani. Adjöö!

Eksamigraafik

8. mai - bioloogia
10. mai - eesti keel
12. mai - matemaatika
14. mai - geograafia
15. mai - hiina keel
16. mai - prantsuse keel

Suuremad hirmud:
HIINA KEEL
BIOLOOGIA
MATEMAATIKA

Lühikokkuvõte möödunud kuust: suvi tuli! Ja koos sellega palju päikest, higi ja tihedam basseiniskäimine. Üritame LEAFiga LPC-sse päikesepaneele orgunnida, aga niipea pole see veel võimalik. Meile ehitatakse auditooriumi kooli territooriumile, aga selle eelarve on nii minimaalne (HK rahastab), et ühte kümnendikku päikesepaneeli ka selle eest ei saa. Mai Po's istutasime lõikeheina poolkuiva tiiki - kõik need lugematud mudasõjad ja mõnusad lõunapausid juustu-ja tomativõileibade ja mangomahlaga. HK mangod! Midagi, mida Eestis taga nutta. Mahlased, magusad, tumekollased... mmm! :D
Mis veel... Hinded on korras, aga eksamivärin on sees. Jalkaturniir on lõpusirgel, võit peaaegu taskus. Kolmas medal tuleb siit. :) Aga samas ei ole rõõm täielik, sest sel pühapäeval on ühtlasi 2nd yearide viimased kaks mängu. Ja siis ongi kõik. Ja kusjuures 6/7 meie algkoosseisust on 2nd yearid. Bu hao!
Mängib kurb muusika ja peas on kurva lõpuga muinasjutu mõtted.
Head ööd.
Ja Kristel, PALJU ÕNNE SÜNNIPÄEVAKS!

1. aprill LPC-s

Ööl vastu 1. aprilli, täpselt kell 4.30, kohtuvad kauge-kauge bloki laelampide kirkas-ent-siiski-müstilises valguses üheksa salaliitlast. Nad lausuvad üksteisele vaid hädavajalikud sõnad, heidavad julgustava pilgu teistele, siis haarab igaüks endale paar musta prügikotti ning pimeduse katte all libisevad üheksa kogu siugudena mööda seinaääri ja põõsaveeri teiste blokkide suunas. Igasse koridori saab vähemalt üks salaliitlane. Prügikottide salapärase krabina saatel kaovad uste kõrvalt jalatsiriiulitelt peaaegu kõik jalavarjud. Jalgpallitüdrukute jalatsid jäetakse puutumata, kalli väljanägemisega kingad-saapad pannakse koridoris asetsevatesse kappidesse. Salaliitlaste töö ei kulge probleemitult: neli kaasõpilast ning valvur märkavad nende tegevust ning selle jälgi. See ei kõiguta meie vennaskonda. Hiiglaslikud kingade-varvikute-susside-tossude-ketsidega täidetud prügikotid hiivatakse õlale ning liigutakse pooljoostes A-bloki poole. Kotid heidetakse õlalt basseini läheduses, suhteliselt varjatud kohas. Salaliitlased saavad korraks tee peal kokku ning annavad paarisõnalise kokkuvõtte oma tegevusest. Seejärel lähevad jalgpalli mängivad naissoost salaliitlased tagasi blokk nelja, ülejäänud aga jätkavad missiooni: äratada kõik blokid valjuhäälse vilega. See juhtub hommikul kell viis. Seejärel suunduvad ka nemad tagasi oma blokki ning asuvad oma unenormi täitma. Kell 12 kavatsetakse kõik 1., 2. ja 3. bloki kingatud õpilased courtyardi kutsuda ning nende pihta veepommide rahe suunata. Naissoost jalgpalli mängiv salaliitlane tunneb, kuidas ta süda kiiremini põksub. Ta istub oma toas arvuti taga, kui äkki ärevusehoog tema südant tabab. Ruttu tõuseb ta oma voodist ning avab ukse. Kergendusega avastab ta, et tema varvikud on endiselt uksematil, täpselt nii nagu ta nad 10 minutit tagasi jättis. Kell on 5:50, kui seesama salaliitlane vajub sügavasse, 5 tunni pikkusesse unne.

1. aprill on alanud.

Hääled

Vesi ojakeses vaikselt vuliseb,
ta oma laulu laulab, laulab,
ta vuliseb.
Ta vahtu tekitab, on külm.
Ta päikest peegeldab, on külm.

- kõik need hääled. Õhukonditsioneeri mahe kahin-pahin, toanaabri vaiksed, urisevad norsked, mitmehäälne tsikaad akna taga, lindude vilepilline laul. Plõksatused klaviatuuril just praegusel hetkel, mil ma klahve alla vajutan, enese ebakorrapärased hingetõmbed - vahepeal nagu unustaks hingata. Ja tunnetused kehas - külm jooksmas elektrina mööda selga alla, surnuks istutud jala surin.

Kõht valutab. Ilm on õige soojaks läinud - 27 kraadi oli just täna all valvurimajakese juures. Igal neljapäeval on mul service Sai Kungis (Saigon) ja meie neli - Arikka (Kaimani saared), Cecile ja Carmen (HK) et moi - saame all valvurimajakese juures kell 15.20 kokku. Olin täna varajane ning rääkisin natuke valvuriga ilmast. Suvel on HK keskmine temperatuur 35 kraadi ja eriti just LPC-s on kuum, sest puud peatavad kõik Starfish Bay meretuuled ja linnakut läbiv asfalttee muutub hiiglaslikuks pliidiks, kus peal on võimalik muna praadida. Vähemalt nii ütles Sonny. :)

Xian4 zai4 shi4 shen1 me shi2 jian4? Mis kell on?
Legend: number sõna järel tähistab sõna tooni. Niisiis: 1 - ühtlane kõrge; 2 - tõusev; 3 - madal kergelt laskuv ja siis tõusev; 4 - kõrgelt laskuv.

Zai4 jian4! Nägemiseni!

Pildid Myanmarist

LINK

Myanmar Project Week 10/03 - 19/03

Hei!!!

Arvake, kus ma olen!!

T2pselt, kust te kyll teadsite, et ma istun internetikohvikus keset Yangoni, Myanmari EKSpealinna alates eelmisest aastast, ja naudin maailma aeglasemat internetti k6igest 10 krooni eest tunnis?!

Veetsin just oma elu ilusaimad 5 p2eva Aasia yhes v2himarenenud riigis, mille erip2raks on rahulolu. Ja 6nn. Siin on 6nn. T2navatel vohab vaesus, 8-16-aastased lapsed myyvad igal t2navanurgal postkaarte v6i jooksevad sulle niisama j2rele, pannes k2si palveks kokku ja n2idates oma suu peale. Aga siin ei ole n2rvilisust, kiirustamist, ahnust, isekust. Myanmari kolm p6hiv22rtust on varieeruv kliima (subtroopilisest p6hjas ekvatoriaalseni l6unas), kaunis ja mitmekesine loodus (m2ed, troopilised puud, kaunid j2rved) ning eelk6ige - p6hjus, miks ma t6en2oliselt yhel ilusal p2eval siia tagasi tulen - on s6balikud, naeratavad, muretud, abivalmis, ausad inimesed. Yangonis on elu. Siin kohtuvad erinevad rahvused ja saavad yheks. Birmalasteks. Nemad on ikka Birmast, vabast riigist.

OK, kell on 9, mis t2hendab, et pool Yangoni sulgeb. Pikemalt m6ne aja p2rast. Olen elus ja 6nnelik.

M.

Olen ikka veel elus!

"And I know things can't last forever

But there are lessons that you'll never learn

Oh just the scent of you it makes me hurt

So how's it you that makes me better?"

Kool k2ib t2ie hooga juba kaks kuud j2rjest ja see on minu esimene blogi... Andke andeks, k6ik kes natukenegi uut sissekannet oodanud on. Mul ei olegi otseselt mingit vabandust. Lihtsalt olen selle tegevuse oma p2evaplaanist v2lja j2tnud. Mis nyydsest muutub. Jah. Kui k6ik l2heb nii, nagu plaanisin, saab sellest e-p2evikust n2dalakiri. :)

Mis siis juhtunud on? Kooli poole pealt: sain oma poole semestri (mid-term) hinded - rahuldav 36. Eesti keel - 6B, prantsuse keel 6C, hiina keel 6B, bioloogia 5A, matemaatika 7A (!!! :)), geograafia 6B. Matas tuleb algebra - integraalid ja differentseerimine (?? s6na olemasolu kysim2rgi all). Geograafias 6pime rannikuid ja homme s6idame saarele nimega Tung Ping Chau praktilist txxd tegema. Bioloogias sai just DNA l2bi - m6nus teema. :) Nyyd algab see asi, kus Krebsi tsykkel sisse tuleb - hullult biokeemiline v2rk. Eesti keeles peaks vaikselt "K6rboja peremehe" yle kordama ja J. Viidingu kogumikust "T2nan ja palun" parimad palad v2lja valima. Prantsuse keeles loeme Anouilh' "Antigonet" ja oi, kuidas ma sohki teen - mul selle raamatu eestikeelne variant kohapeal olemas! :D Ja hiina keel ... on lihtsalt hiina keel. Mis seal ikka. :P

Jalgpallist: saime Hong Kongi koolidevahelisel turniiril 2. koha! TI j2rel, mis ongi spordi- ja kunstikool ehk siis m2ngisime poolprofessionaalide vastu. Ja saime 3:0 p2he. Aga finaal oli super - meie f2nnklubi oli v6imas ja yyrgas ja lainetas ja vehkis plakatitega kogu m2nguaja. Pluss enne ja p2rast. :P Panen m6ne pildi ka. Ja siin on artikkel kohalikust ajalehest, mille keegi tore LPC-lane 2ra t6lkinud on. Lugege ja naerge :D

Miss Universal VS Miss Hong Kong

LPCUWC and Jockey Club Ti-I College

Competes for ‘Ball Queen’ Tomorrow!

The Hong Kong Inter-school Girls Football Match is going to be held in Sha Tsui Road Sportsground. It will be a ‘Ball Queen Competition’! From LPCUWC we have the ‘Miss Universal Team’ playing against the ‘Local talents’ of Ti-I College. LPCUWC has a team of only oversea (ghost) girls and is using the British ‘run-bump-shoot’ way to get into the finals. On the other hand, Ti-I College is dexterous and speedy, and uses the Asian football tactics perfectly. So what will make them the champion, their sizes or the tactics? We’ll see tomorrow!

LPCUWC coach trains throughout Africa

Ronny’s has it all! (Okay so the Chinese does not literally means this but this is the closest I can come up with.)

LPCUWC girls football team improves in such a short time, their coach Ronny Mintjens is of course the major reason for this. This Belgian teacher has an impressive background, since 1999 he started coaching in Tanzania, Africa. He was devoted in promoting African teenage football. Afterwards he was invited to coach for *, but eventually he gave up the high salaries and came to Hong Kong to teach.

When Ronny was teaching in Tanzania, Africa, he saw how many talented football players there were, so he worked hard to promote the sports there, and as a result he became the coach of many local football teams and was very popular among the locals. But Ronny believed that, in order to raise the standard of football in Tanzania, the talents must be sent to Europe to receive further training, most unfortunately his ideas were never recognized by the football team or the Authority. In the end he was invited by the * to coach their teenage football team and promote the sports.

However, Ronny does not only care about money, eventually he only coached there for three years and arrived in Hong Kong to continue his teaching profession. In addition, he set up the girls football team in LPCUWC. Ronny says, ‘I have many years of experience in coaching, so a school team is easy to get on track. Also I have seen the performance of Ti-I College. They are indeed of a high standard and very good. I am surprised, but also have my plans to defeat them.’

Female Rooney swears to stop Ti-I from winning for the 7^th time!

In fact, the two teams of the final match are very different. Ti-I College has been the top team among the inter-school competitions for 6 years, while LPCUWC has joined the league for the first time and has only been established for half a year. The leader Nadia hopes that the team could get the trophy and stop Ti-I from their 7^th victory!

Ti-I has always been one of the toppest schools in terms of sports and their girls football team has won champion 6 times in a row, their experience and skills are undoubtable. No wonder why they are always the ‘hot’ team. And LPCUWC is a new team. It started because Ronny Mintjens came to teach and started recruiting players. Apart form the leader Nadia Shrestha, none of the other girls had previous experience of football.

Being called ‘the girl Rooney’, Nadia, 18, from France has received football training in France since she was young. And so she is the major player of the team. Although she has only been in Hong Kong for a year and a half, she says she loves Hong Kong and LPCUWC team, she also shows thanks to all her teammates because of the effort everyone has put it. For a team of such a short history, having getting into the finals is a thing to be seriously proud of!

United World Team- Their advantage is their sizes

LPCUWC is a famous international school in Hong Kong and the students are literally from all over the world. Their football team is also made up of overseas ‘ghost’ girls. Because of this, their heights and sizes outstand within the league and the tactics are very ‘British’. Defense is strong while ‘big girls’ are in charge of attacking, which is a tough task for the ‘small girls’ of local schools.

Apart from the 3 goals made by Chenrong (a school), all five other matches the LPCUWC team managed to win by super-strong defense. The team is not winning by pure luck! In terms of tactics and organizing skills, LPCUWC may not have been better than Mangchi (the school with Emily), but with the strong physical advantages they managed to defeat Mangchi and surprised many people.

But Ronny Mintjens disagrees that the team is winning purely because of the physical advantages. He says ‘The reason why we are getting through match by match is that our team has ‘HEART’. The spirit is our greatest advantage!’

Laup2val oli j2rjekordne turniir, seekord yhep2evane ja ainult 8 v6istkonda v6ttis osa - saime I koha! H6beda k6rval ripub nyyd ka kuld minu toas riidekapi ukse kyljes - kohe r66m on vaadata. :P

Hullunud f2nnid p2rast kohtumist kapten Nadiat 6hku loopimas

Valentinip2ev LPC-s on yks lahe ettev6tmine - isegi mulle, yksikule inimesele pakuti tippklassi meelelahutust ja positiivseid yllatusi. :P Ja et k6ik ausalt 2ra r22kida, pean ma alustama sellest, kuidas ma oma nime v2ikesele paberitykile kirjutasin ja selle loosikasti heitsin. Nimelt astusin ma sellega Secret Valentine'i pxxrasesse karusselli! M2ngu p6him6te on lihtne: iga osav6tja paneb oma nime kasti (poiste ja tydrukute jaoks on eraldi kastid) ja v6tab seej2rel vastassugupoole kastist paberityki nimega. Kuna tydrukuid oli rohkem, v6isid tydrukud ka tydrukuid valida. Mina otsustasin minna traditsioonilisemat teed mxxda ja sain endale Onik'i - Bangladeshi poisi. M2ngu eesm2rk on valmistada oma SV-le (Secret Valentine - toim.) v6imalikult palju armsaid, hulle, romantilisi yllatusi. Inimesed on teinud pxxraseid asju: lasknud sadu 6hupalle alla courtyardi, kirjutanud hiiglaslikke armastus-noh, mitte siis kirju vaid-plakateid oma SV emakeeles, teinud k6hutantsu ja syletantsu, t2itnud oma SV toa rooside ja kommidega jne. Selle aasta parimad olid: hiiglaslik kiri "Athul, I'm your sex slave" sxxkla klaaslaes, kakabeezhid XXL suuruses aluspyksid kirjaga "Angad, I want you in my panties" sxxklas yhe samba kyljes (m6lemad poisid on Indiast muide :P), postrid kirjaga "My lovely cookie" ja matemaatika6petaja Martini pildiga (Martin pakub alati oma tundides kypsiseid :P) jne... Mina j2tsin oma SV-le romantilisi kirjakesi, mandariinikimpe lehtede ja okstega, kyynlaid ja maiustusi. Viimase asjana uurisin v2lja, kuidas kirjutada 'ma armastan sind' bangla keeles - tema emakeel, mida keegi teine LPC-s ei r22gi - ja riputasin a-blocki suure postri selle kirjaga yles. Tegelikult see ei olnudki nii avalik, kuna ainult tema oskas seda lugeda, aga ta oli seda n2hes r66mu p2rast ysna endast v2ljas. :P Ja 6htul laulsin ma Valentines' Cafe'l yhe laulu, mille keskel kinkisin talle roosi ja kutsusin ta lavale. Awkward, awkward! :D Aga ta oli ylimalt liigutatud ja kinkis mulle p2rast seda komplekti Bangladeshi ehteid - k2sitxx otse Bangladeshist! *liigutet* Ja teistpidi: Alfonso (Mehhiko), kelle SV mina olin, kattis mu seinad roosade m2rkmepaberitega, millel olid erinevad armsad teated nagu "I can die for you", "Tartu rocks!" ja "You're gorgeous!", lisaks kinkis ta mulle kokku 7 roosi, koogi ja shokolaadikomme ja p6levatest teekyynaldest sydame... + CD ladina-ameerika armastuslauludega. Ytleme nyyd k6ik koos: AWW. :)

T2naseks kxh... s.t. k6ik. See hobusekxha hakkab juba ysna v2sitavaks muutuma. Aga elame-elame. Homme kell 7.30 yles - oh, milline t2iuslik viis laup2eva veeta - ja yritada piisavalt esmaseid andmeid koguda, et mitte hiljem 4000-s6nalise fieldwork report'iga h2tta j22da.

Cheerio

M.

Tartu rahu - 2. veebruar 1920

Täna 87 aastat tagasi kirjutasid Jaan Poska, Ants Piip, Julius Seljamaa, Mait Püüman, Jaan Soots, Adolf Joffe ja Isidor Gukovski pärast pikka unetut ööd alla Tartu rahulepingule, millega see tol hetkel kummalist nime omav Venemaa ja NSVL vahepealne riigimoodustis tunnustas esimesena Eesti iseseisvust de jure. Sellega kaasnes TÜ arhiivide tagastamine Eestile, 15 miljonit kuldrubla ja Setumaa täielik kuuluvus Eestile. Ka lubati Venemaa eestlastel lõpuks koju tulla. Kahjuks ei peeta paarkümmend aastat hiljem sellisest lepingust palju, kui tegemist on väikese riigiga, kellel pole lisaks relvi ning kelle käsi-jalgu seob seesama leping. Ehk siis, 1938 võeti NSVL-s vastu otsus, mille tulemiks oli väike holokaust Venemaa eestlastele. Eesti kui riik ja rahvus tunnistati Nõukogude korra vaenlaseks ning eestlastest said igatpidi tagakiusamise ohvrid. Eesti koolid suleti, eesti rahvuspühi tähistavaid või rahvuslikke laule laulvaid inimesi tapeti. Kõikvõimalike elukutsete - arstid, õpetajad, vaimulikud, töölised, kolhoosiesimehed - eestlastest esindajad tapeti. See oli umbes kümnendik kogu tollasest eesti rahvast. Ja edasi 39. ning 40. aasta sündmused - kuidas sa tulistad suurt NSV Liitu, kui lubasid 20 aastat tagasi ta oma liivakasti?

ÄNG.

Tagasi moodsate mägede vahel

ÕNN

Ja ongi läinud kolm nädalat kodus! Uskumatu aeg muidugi. Alustades saabumisest. Minu eesti keel oli alguses veider ja kohmakas ja rõhud olid vale koha peal. Ja sellist jet-lagi mul minnes küll polnud. Õhtul kell kümme oli minu jaoks neli hommikul ja ma kukkusin jala pealt voodisse. Anna andeks, Trinka, asi polnud seltskonnas! Aga sa tead seda vist niigi. Mihkel ja Kristian, aitäh potilille eest! See jäi muidugi nüüd empsi mitte küll roheliste, ent hõivatud näppude vahele. Loodame siiski parimat.
Mis siis veel? Brita, äkki olekski veel naljakam kui selles trennis, kus me käisime? :D Mingist keskendumisest polnud juttugi. Sina ja sinu suhted Küütsiga. Oeh. :P
Igatahes. Päris armas oli, käisin vist 3-4 korda HTG-s. Teisipäeval vaatasime "The Importance of Being Earnest" - kahju, et lõpuni vaadata ei saanud! Naljakas oli. Ja muidugi, nagu vanadel headel aegadel, hakkas mingi telefon täpselt keset filmi, mingil vaiksel hetkel, pinisema. Ja muidugi oli see minu oma. Nagu vanadel headel aegadel. Filmisin meie klassi jõulupeoks ettevalmistust ehk siis eestikeelset varianti Elton Johni laulust "Can You Feel the Love Tonight" - lapsed, kas te tahate, et see kuhugi netti ka üles lendaks??
Ühel pärastlõunal istusin Kata ja Sylvie'ga Krepis - hoidsime tervelt tunnikese prantsuskeelset vestlust üleval! Esindusisik. ;)
Siis oli Treffi jõulupidu, kus veetsin esinduslikud 20 minutit, et siis teatrisse "Kõik aias" vaatama joosta. Meeldiv kogemus oli, lugu oli lihtsasti jälgitav ning oli, nagu elust-enesest-lood ikka, üsna realistlik. Samas oleks lugu ka liiga karmiks ära läinud, kui lõpuks poleks surnud mees monoloogi pidanud. :P
Õhta Taara puiesteel oli kah täitsa tore, aitäh kutsumast, tõsiselt! Miilang sai esimese asjana läbi loetud ja Mihkliga klaasi veini juures reisijuttu aetud. :)
Reedel oli klassijuhatajatund, kus end päris oma inimesena tundsin, mistõttu ka kõnepidamisest midagi välja ei tulnud (ei hakanud proovimagi, s.t.) ja saime klassiõdede Triin Joti ja Kertu poolt kokku pandud albumid, kuhu kõigile D4 endistele ja praegustele liikmetele oli (kellele vähem, kellele üli-) tabavalt mõne kuulsuse nimi pandud. Kõige meeldejäävamad olid vast Ricki Lake, noor Elizabeth Taylor, Chuck Norris ja Michael Jordan. Mina igal juhul olin Lucy Liu. :P
Jõulujumalateenistus Jaani kirikus oli ka päris armas ja parajalt pikk, aga mitte liiga. Koor on sel aastal täitsa arvukas, ma vaatan, mistõttu lavale- ja ärasaamine oli peaaegu sama ajamahukas kui kaunid laulud, mis kiriku kõrgete võlvide all kõlasid. :)
Ja hiljem Maailmas veedetud pooltunnike andis positiivse impulsi kogu nädalavahetuseks, kui mitte kogu vaheajaks. Kas oli see nüüd magusasti lõhnav tee, meeldiv seltskond, algaja ettekandja südantsoojendav ülipüüdlikkus või kõik kokku, seda ma enam öelda ei oska. Igal juhul - seda tahaks kunagi korrata. :)

Jõulud möödusid laulusuiselt ja kinkipakikrabinaga. Oli traditsiooniline jõuluvana ja aastast aastasse korduvad jõululaulud, mille sõnad alatihti meelest minema kippusid; onu saatis oma iga-aastase salmipalve lühinumbri poole teele, väike Helari laulis oma esimesed edukad kingipaki lunastamise laulud, Helen sai terve mäe kingitusi, Anneli armus hiina kleiti, vanaema sai tänuväärset humanitaarabi laulude kujul, mida jõuluvanale ette kanti (Antu, see va laisk suitsuvorst, magas jälle jõuluvana tuleku maha, aga endal seisis nimi pooltel pakkidel! :P) ja söögid olid NII head. S.t. tavaline eesti jõulutoit - verivorst, ahjuliha, kartul, pohlamoos, erinevad salatid, LEIB, hapukurk jne. Aga juba nüüd, pärast kahte päeva lennukis ei ütleks ühest korralikust särisevast lihatükist ära. Toidul on suur osa rahva kultuurses eneseteadvustamises!

Ahjaa, teisel päeval pärast mu saabumist tuli lumigi maha ning said tehtud mõned turismifotod lumisest Atlantisest, tuledesäras Raeplatsist ning valge korraga kaetud Kaarsillast. Ma pole turist, ma elan siin!

Enne jõule sain Panges kokku Karini, Jeanne ja Jaanikaga (Karin, sinu kink oli vist parim :P) ning mingi päev tulid Ats, Tauri, Obe ja Tiina mulle külla ja tõid lahedalt dekoreeritud piparkooke (-->). Hästi naljakas oli ja Memory pani kõigil vere kiiremini käima. :P

Viimane nädal möödus suhteliselt mittemidagiütlevalt. Ahjaa, uusaastast ja sellele eelnevast. Kuidagi õnnestus mul mingi lühiealine, ent äge kõhuviirus külge saada, nii et reedel bussiga Tartu sõites tuli juba umbes 20 km pärast sõitmahakkamist oksepeatust küsida. Koju jõudes heitsin nagu post voodisse ning lamasin seal liikumatult umbes ööpäeva. Kuna mul valutas nii selg kui kõht, üritasin leida vähem valulikku lamamispositsiooni, mis nõudis palju kujutlusvõimet. Õnneks läks kõhuvalu umbes 8 tunniga üle. See lahendas asendiprobleemi. Pühapäeval käisin Kristeli pool dushi all, tegime kooki ning lugesime. Tema "Arbuusisuhkrut" (või mis selle nimi nüüd oligi), mina "Miljardimängu". Lugu on huvitav, kui mööda vaadata kirjaviisi ühekülgsusest. Ehk oli asi hoopis tõlkes. Igal juhul ei häirinud see liialt. Raamat rääkis ühest vaesest 18-aastasest India poisist, kes võidab inda miljardimängus kõrgeima summa ehk miljard ruupiat. Kuna saade on alles värskelt teleekraanidele jõudnud, pole väljamaksmiseks nii suurt summat käepärast. Seetõttu üritatakse erinevate võtete abil tõestada, et poiss on mängus petnud. Sellest raamatust (või noh, sellest ühest kolmandikust, mis ma läbi sain) tuleb välja, et tänapäeva Indias on suuremad probleemid homoseksuaalsus (seal on homosid kirjeldet kui nahktagides jõhkardeid, kes päeval on preestrikuues ning öösel ahistavad alaealisi poisse), lapsepilastamine, vaesus ning inimkaubandus. Ja kellel on raha, sellel on võim. Kellel raha pole, üritab seda kuidagi teistelt välja petta. Njah. Suvel lõpetan selle raamatu - lõpp jäi kripeldama. :P
Vana-aastaõhtul saime suurepärast ahjulõhet ning keedukartuleid lahja (!) kastme ja juurviljadega ning Kristeli rammusat rulli. Aga oi, see oli hea. :) Enne keskööd tuli veel Kertu ning käisime kolmekesi väljas pooletunnist ilutulestikku vaatamas. Hiinalinna ilutulestik oli võimas! Minus räägivad nüüd stereotüübid, aga venelased on palju rohkem "hingega" asja juures. Ja muidugi raatsivad sellisele "lõbule" rohkem kulutada. Ainus segav asjaolu oli vihm, mis kusagilt x-kohast kogu aeg pähe tilkus. Pisut ebaharilik uusaastaöö kohta. :P Õnne valasime ka. Minu õnned tulid põhjapõdra, nööri otsas rippuva südame ja paindunud naela kujuga. Äkki sõidan sügisel tagasi kooli põhjapõtradega??

Esmaspäeva õhtul läksin Kertu poole, kust ehmatasin minema telekat vaatava ja pelmeene (mitte-)sööva Timmo. Jõime teed, toppisime endile sisse tüki shokolaadikooki ning rääkisime juttu. Pikalt. Vist 5-ni hommikul. Kuigi vahepeal ma vist magasin natuke. Kõik, mida öelda oli vaja ja tolle hetkeni ütlemata oli, tuli välja. Kertu. :)



Teisipäeva õhtul sain trennikaaslastega kokku. Loodetavasti said kõigile pommküsimustele adekvaatsed vastused. :P Ja Rutt, Riin, Kerli ja Brita käisid külas. See oli ka armas. Said teil ikka kõhud täis?? :D Ja Rutt, kasvata endale järgmiseks jõuluks uuesti habe, muidu lapsed saavad kurvaks. :)

Lennureis tagasi oli mõnevõrra naljakas. Koos ajavahega kulus mul Tallinnast Hong Kongi jõudmiseks 27 tundi (ilma 21). Asi algas siis 4. jaanuaril kell 12.50, kui pisike Estonian Airi, ee, lennuk (marki ei tea) Tallinna lennuväljalt õhku tõusis. 12.50 kohaliku aja järgi olin Rootsis, Arlanda lennuväljal. Londoni-lend pidi väljuma 15.20 kusagilt kaugest väravast nimega F63, kuhu ma lausa bussiga sõitma pidin. Kusjuures buss tuli nupulevajutuse peale ning ma olin sellel ainus reisija. :) Minu suureks üllatuseks ütles üks lennujaama turvatöötaja mulle selges eesti keeles "Tere" - arvasin, et viimasteks eestikeelseteks sõnadeks, mida ma kuulen, jäävad Tln-Sthlm lennu eestlasest piloodi poolt öeldud lõpu- ja tänusõnad. Vastasin talle samuti "Tere", et siis kohe oma värava poole edasi tormata. Lennuni oli jäänud täpselt kaks tundi ja viisteist minutit. Lugesin pehmel ootesaalitoolil istudes paar peatükki "Like Water for Chocolate'i" läbi ning tõlkisin nalja pärast "Patuse mõtte" inglise keelde. Suht otsetõlge sai ja naerma ajab küll. :D
Sthlm-London lennul istus minu kõrval üks väike india päritolu rootsi tüdruk vööni palmikuga. Küll ta oli asjalik! Ajas emaga kogu aeg juttu, vahepeal vahtis aknast välja, sõi võileiba ja saiakest, kommi ja nätsu, mängis emaga lauamängu. Ja maandumisel laulis tõelise rootslase kombel (aga ilusa ingliskeelse hääldusega) "Mamma Mia't"!

Mamma Mia
Here I go again
My my, how can I resist you?
Mamma Mia...

:)

Heathrow oli Hiiglaslik. Kõigepealt jalutasin kilomeetri, et lennukist pagasilindi juurde jõuda, tee peal jõudsin ka tualetis ära käia. 7-st ckabiinist oli 4 suletud. Njah. Aga need keskkonnasäästlikud rätikuaparaadid olid, et rull käterätti on aparaati pandud ja sina muudkui tõmbad ja kuivatad käsi. Nojah, pärast seda pagasilindi juurde jõudes ümbritses rahvas tihedalt ringikäivaid kohvreid. Seisin siis alandlikult eemal ja ootasin, kuni kõik inimesed olid oma kohvrid kätte saanud... peale minu. Ja ühe rohelise mantliga rootslanna, kes ootas oma rohelist kohvrit. Seisime siis mõlemad seal, kuni rootslannal kõrini sai ning ta lähedalseisvat lennujaamaametnikku kõnetas. Kogemata juhtus see rootsi keeles - ju siis oli kohvri mittenägemine ta natuke rööpast välja viinud. Igal juhul hakkas ta mingit ankeeti täitma ning selle aja jooksul sain temaga ka veidi jutule. Esimese hooga hakkas ta ka minuga rootsi keeles rääkima, aga minu segaduses näo peale oli ka natuke segaduses ja läks seejärel inglise keele peale üle. Selgus, et ta kolis mõni aeg tagasi Londonist ära ning tuli nüüd pooltühja kohvriga tagasi, et asjad ära viia. Mida aga enam ei olnud, oli kohver. Minu oma ilmus ühe ametniku käe otsas üsna ruttu välja. Niisiis soovisin rootslannale edu ning kappasin, kohver käeotsas, 3. terminali, mis asus kohe sealsamas kõrval. Seal uurisin oma piletit, leidsin, et pean jõudma 1. terminali ning küsisin selle tarvis juhiseid naljaka aafrika aktsendiga sõbralikult lennujaamatädilt. Ta näitas mulle suuna kätte ning mainis, et käsipagasisse tohib võtta ainult ühe koti. Niisiis toppisin oma seljakoti kohvrisse ning alustasin matka 1. terminali. See vahemaa oli täiesti utoopiline! Pikim jalgsimatk, mille olen sooritanud 23-kilose kohvriga. Aitäh, BA. :) Möödusin koridoris ühest pikast aafriklasest, kes pilgutas mulle silma. Ma EI vahtinud teda. Ainult vaatasin. Uudishimust. Tõenäoliselt arvas ta, et on esimene must mees, keda ma kohtan. :P Edasi, 1. terminalis juba siis, tegin kohvrile check-in'i (22.7 kilo - huh!) ning läksin turvakontrolli. Sain seal jutule ühe HK perekonnaga, kes olid tohutult üllatunud, et ma nad hongkonglastena tuvastasin. Arendasin pereisaga natuke dialoogi, HK aktsent oli kuidagi kõrvale harjumatu ja tema ka minust väga palju aru ei saanud. Ai-sha-ni-ja sain ikka ära öeldud. :) (Eesti - hiina k.) Pärast turvakontrolli, kus tuli muideks ta tossud jalast ära võtta, vahetasin endale 10 naela, et saaks internetti minna. See maksis muidugi vaid ühe naela, ent sellist kääbussummat seal välja võtta ei lastud. :P Ostsin Burger Kingist oma elu kalleima tavalise burgeri - 1.19£ - ning pooleliitrise joogi - 0.99£. Netti sain 10 minutiks ning seejärel oligi aeg pardaleminekuks. 4 tundi ajavaru kulus täpselt ära. :)
Lennukis sain istme numbriga 41B. Minust paremale sattus istuma üks sõnakehv itaallane, vasakule jutukas filipiin. Temaga algas vestlus juba maha istudes. Selgus, et ta töötas Kolumbiast Amsterdami puuvilju transportival kaubalaeval insenerina - täpsemalt tegi ta seal midagi veesurvega, aga filipiini aktsent ja tehnilised mõisted koos olid minu jaoks juba liig. :P Enne õhtusööki jõudis ta juba 15 minutiks magama jääda. Ühel hetkel võpatas ta aga üle keha ning hakkas enese ümber kätega vehkima, et teada saada, kus ta asub. Selles selgusele jõudnud, ta vabandas ning jäi uuesti magama. Õhtusöök (porru ja kanaga ühepajatoit) oli - vist selle burgeri pärast - liiga soolane ja magustoit (õunakook kastmes) liiga rammus. Kui jooke pakuti, võtsin hea meelega väikese pudeli Shiraz Cabernet Sauvignoni. Õlut sai eelmine kord Finnairigal lennates võetud ning ma teadsin, et isu kaob pärast paari esimest lonksu. Pärast õhtusööki vestlesime filipiinoga poliitikast ja kui ta magama läks, lugesin läbi LWfC. Üritasin 5-6 tundi magada ning pärast seda mängisin multimeediakeskuse blackjacki ja üritasin ristsõna lahendada. Üritasin! Pith = marrow = wtf ?! Hommikusöök: juustu- ja tomatipirukas, maasikajogurt, mingimarjamuffin, apelsinimahl.
Appimaenameijõuakirjutada. Kell on 5.33 hommikul ja voodi kisub enda poole. Igal juhul oli HK-i jõudmine üsna meeleolukas, eriti avastamine, et LPC on ehitet MÄE OTSA ning sinna peab RONIMA. Pluss blokk 4-ja matkamine, aga sellega olen nüüdseks juba harjunud. :P Koolis külastas mind elevil Igor, pärast seda sõin Lahya ja Joeliga pitsat ning vahetasin muljeid ja kuskil 3-ni öösel lõbustasid mind Walter ja Aubrey, kellega mängisime blackjacki. Kaotaja pidi laulma, tantsima või ennast kuidagimoodi lolliks tegema. :P
Ja kõik. Vsjoo. C'est tout. That's all for today, folks. Head ööd/hommikut. Väga armas oli kodus olla, vast on suvel kõik sama. Kuigi mul on tunne, et sel aastal tuleb suvi teisiti. Oh-oh-oo ja teisiti.

Igavesti (suhe versus absoluut) teie

Madli (Krrrrrrrr!!!)