neljapäev, august 02, 2007

Shalom! Manish ma?




Hetkeasukoht:

Latitude of Israel: 31º30´ North of the Equator

Longitude of Israel: 34º45´ East of Greenwich

There we go. Tegelikult on see tõenäoliselt pealinna asukoht, mina olen hetkel 2.5h Tel Avivist kirdes, kohas nimega Rosh Pinna, mis tõlkes tähendab Nurgapead. Yami (minu võõrustaja ja koolikaaslane) perel on siin mägises kahe ja poole tuhande elanikuga külakeses oma maja paksude heledatest tellistest seinte ja võlvkaartega akendega. Ma pole veel välja vaadanud, äkki on neil aknaluugid ka (aknaluugid on NII lahedad!). Kõik on ilus. Yam sai eile öösel küll peaaegu südamerabanduse, sest mu lennuk jäi pool tundi hiljaks ja lisaks passisin ma veel tund aega passikontrollisabas. Huh. Olgu, algusest peale siis.

Kõigepealt oli Läti. 5 päeva toredat põhjamaist suveilma ehk siis vihm, tuul ja päikesekillud vaheldumisi ja korraga. Olime alguses Põhja-Lätis, käisime Lielstraupes, Straupes, vb veel kusagil? ja ööbisime Saulkrastis. Hommikul päike, tuul, merevesi ja liivaaugus küpsetatud vorstikesed. Mm! Edasi jätsime hüvasti poole reisiseltskonnaga (Mae, sa oled endiselt mu kohvimagustaja nr 1! Annil on kommunaalmaksud! Ja Tiina, su Kurzeme-Kurgzeme loogika peab üsnagi edukalt paika :P) ning rändasime edasi Kurzeme poole. Mina sain reisu kaardilugeja austusväärse ameti, mis tähendas, et istusin pidevalt, nina kaardis, ja üritasin loogiliselt seletada, kuhu järgmisena minema peaks.
Meie Läti-reis koosnes turismikaardi peal olevate objektide tuvastamisest ja soovist neid külastada, kuid välja tuli ikkagi see, et rohkem oli olemas objekte, mida kaardi peale märgitud polnud, ja mõned kaardil olemasolevad asjad - Valdemarpilsi metsamuuseum näiteks - polnud siiski teps mitte olemas. What a pity.
Reisi kõrghetk oli minu jaoks avastus, et krokodillikütt Dundee prototüübi nimi oli Arvids Blumentals, ja nimi Dundee tuleb tegelikult Arvidsi sünnilinna Dundaga nimest. Aktiivne noor Arvids võttis aga ühel hetkel ette retke Austraaliasse, kus talle väga meeldima hakkas (kelle südant siis krokodillid ei vallutaks?) ja sinna ta jäigi. Njah. Dundaga tundus muidu ka väga huvitav, aga kuna me saabusime sinna õhtul kell pool kümme, siis jäid igasugu muuseumid jms külastamata.
Reisi kõrghetk number kaks (eelneb tegelikult esimesele) oli meie teise öö telkimispaik kusagil kilomeeter põhja poole asulast nimega Jurkalne. Kuna me protestisime Läti kämpingupaikade rasvaste hindade vastu, otsustasime ise endale laagripaiga otsida, ehk siis keerasime suvalisele lehmarajale, mis viis otse metsa. Õnneks oli teises otsas laagriplats ja mõnus kümne meetri kõrgune liivakallas, kust sai kaljukitsetehnikat kasutades alla rannale. Lained olid VÕIMSAD (inimese jaoks, kes on harjunud lahelainetusega), aga ilm oli nii märg ja tuuline, et kõigepealt tuli kalda peal viis minutit edasi-tagasi traavida, et üldse oleks võimalik vette minna.
Mida veel... ahjaa, taevalik kuum ja magus kakao ühes S-tähega bensukas, sarvemuuseum Vaides (Kura neeme tipu lähedal), ujumiskeeld Kolka tipus, lõunasöök Rojas (isu oli oi kui hea), naljakas liivi toit (sklandrauš?) Talsis (=enam-vähem Karjala pirukas), öised retked tillukestel pinnaseteedel kusagil lääneranniku metsades, öö autos, Durbe loss ja keraamikatöökoda (sain 50 santiimi eest katkise nokaga linnuvile :P), Riia tipptunnil, meeletud ummikud, kohtumine Austraga ja õhtusöök Lidos, lennujaam, konfiskeeritud mesi (sniff... emps, said sa ikka selle kätte?) ja lõpuks, tubli pooletunnise hilinemisega õhkutõus Tel Avivi suunas. Hilinemisega saabumine Tel Avivi, ja nüüd algab draama. Seisin kolmveerand tundi passikontrollijärjekorras (palun öelge, et kusagil peaks veel tühik olema) ning lõpuks leti juurde jõudes sadas mu pihta küsimusterahe: Which flight did you take? What is the reason for your visit? Who are you staying with in Israel? How do you know him? How long are you staying? etc etc etc. Jah, ma tean, et selline on reeglistik, aga huvitav, kas ma nägin tõesti blondi suitsiiditerroristi moodi välja? :)

Esimene päev Iisraelis nägi välja järgmine: astusime lennujaamast välja umbes poole 6 paiku. Seejärel peatusime ühe Tel Avivi pagaripoe juures ning ostsime apelsinimahla ja sooje (!) soolakringleid. Peale Yami ja tema isa olid meiega veel Roni ja Alon, kes lõpetasid äsja LPC. Kõigepealt viisimegi Aloni koju. Ta elab üsna Tel Avivi lähedal ühes linnakeses. Ta rääkis ka oma plaanidest, nimelt läheb ta ülikooli Iisraelis ja üritab hiljem lennuväkke astuda. Sõjavägi on Iisraelis muideks kohustuslik nii meestele kui naistele (jei võrdõiguslikkusele!). Aga Roni käib enne bakalaureuseõppes ära ning astub alles siis sõjaväkke. Roni elab Haifas, mis on umbes 1.5h Tel Avivist põhja pool. Seal oli meie järgmine peatus. Haifa sai alguse saksa kolonistide ehitatud väikesest külakesest, mille tuluallikaks oli sadam. Nüüd on linn laienenud läheduses kõrguvale mäeahelikule. Linnas elavad bahaj-usulised on sinna ehitanud ilusaid templeid ja hingematvalt - ahh! - ilusa aia otse mäkketõusule. Kahjuks pole mul sellest veel ühtegi pilti, aga loodetavasti jõuame me sinna tagasi. :)
Edasi jõudsime Akkosse, mis on üle tuhande aasta vanune linn. Kõndisime mereäärsetel tänavatel, käisime turul (jõudsin endale juba vesipiibu välja valida, aga osta ma seda tõenäoliselt ei saa - kotis pole ruumi :P) ja nautisime vaadet.
Rosh Pinnasse jõudsime kusagil 10 paiku hommikul. Kohtusin Yami õega, kes on professionaalne tantsija, ja kasuemaga, kes on minu arusaamade kohaselt kõige juudilikuma välimusega kogu perekonnast (ehk siis tumedate lokkis juustega.. ülejäänud pere on peaaegu blond :P). Sõime hommikust ja seejärel magasime kella viieni. Sõime jälle (see fraas hakkab vist üsna tihti korduma:P) ja läksime seejärel alla kaubanduskeskusesse Yami sõbrannale külla (ta töötab seal ühes lahedas vidinapoes). Edasi käisime Yami vanaema pool, kes rääkis muideks üsna head inglise keelt. Joonistasin talle Euroopa kaardi, näitasin, kus Eesti asub ja rääkisin Eesti peamistest ekspordiartiklitest (millegipärast on mul tunne, et ma ületähtsustasin kala ja metsa...hmm? :P). Siis sõitsime teise külla Yami parima sõbranna poole, kuhu lõpuks laekus veel hulk inimesi. Natuke naljakas oli ikkagi võhivõõraid inimesi mõlemale põsele suudelda, aga hei, see ongi ju cultural understanding. :P
Teine päev koosnes põhiliselt rannaskäigust. Käisime Galilea mere ääres - see meri, kus Jeesus vee peal kõndis. ;) Veetemperatuur oli ligi 30, õhk natuke rohkem. Tohutult mõnus! Ühest küljest oli see nagu meri, kuna lained olid tükk maad suuremad kui näiteks Pärnu rannas, teisest küljest oli tegemist ikkagi järvega, kuna vesi oli täiesti mage. Galilea merest tuleb muideks kogu Iisraeli joogivesi.
Viimane tegevus täna ehk reede õhtul oli sabatiõhtusöök pereringis savta (vanaema) pool. Panin tähele, et menüü polnud kuigi traditsiooniline (traditsioonilise all pean silmas kohalikest toiduainetest valmistatud toite), vaid õhtusöögilaual olid esindatud mitme piirkonna köögid: itaalia, kreeka, saksa, hiina... väga põnev. Ja kindlasti sõin ma liiga palju (mis on siin olles üsna tüüpiline...inimesed naudivad söömist:P).
Oeh... päevane lainetega võitlemine väsitas korralikult ära. Poen nüüd mõningase ingliskeelse ajalooteemalise kirjandusega põhku, et homne pikk ja palav päev edukalt ja mitte väga segadusse sattudes vastu pidada.
Loodan, et ka Eesti ilmad augustis paremuse poole pööravad - parem vananaistesuvi kui üldse mitte mingit suve. :)

Kubiot, betzevo shoko
omer tsavat aval hudei Marocco...
(Dana Internationali uus hitt "Loveboy". Jah, ta on siin VÄGA populaarne!)

1 kommentaar:

marika ütles ...

Hmm ... kas sa siis seda JFK vanasõna ei teagi, et need blondiinid ongi tavaliselt kõige suuremad ketserid?
Mesi jõudis ilusti minu kätte. (Puhas hajameelsus?)
Ja ma sain ka oma Läti-blogi üles. See on umbes kolm kilomeetrit pikk.
Ja palun veel Iisraeli-uudiseid!