Kiiresti ja valutult.
(Inimesed, kes olid eelneval ööl maganud 2-4 tundi... keskel Vicky, minu toakaaslane)
Eelmisel nädalal viidi kõik 1. aasta õpilased laagrisse. Blokk 4 läks koos blokk 2-ga - paras 50+ inimest. Sõitsime bussiga sadamasse, sealt u poolteist tundi ühele mägisele saarele (nad kõik on mägised ja Vicky pole kindel, mis just selle saare nimi on... tõenäoliselt Lantau), kus oli meie ööbimiskoht - mõnetärnine noortehostel. Esimese asjana joosti karjana alla kaile ja sooritati mõnusaid 4-5-meetrisi õhulende otse kibesoolasesse 25-kraadisesse merevette. Aaaaaahhh!
Õhtul toimusid toredad seltskonnamängud.
Õhtul toimusid toredad seltskonnamängud.
Seltskonnas tekitas meeleolu näljane sääseparv
ning nii mõnedki jala
d olid õhtu lõpuks ilusti punasetäpilised. 2. aasta omad esitasid meile Playbacki (Quan Cai), mis on improvisatsiooniline ja interaktiivne teater. Playbacki juht, Roni Iisraelist vestles pealtvaatajatega problemaatilistel teemadel ning ülejäänud PB grupp lõi selle põhjal inimkompositsiooni. Tõsiselt lahe asi, loodan sellega ka teisel poolaastal liituda.
Järgmisel hommikul kell 6, pärast kosutavat 4-tunnist und jagunesid inimesed kaheks: osad sooviga minna mäetippu vallutama, teised alla randa. Madli liitus mäetipuseltskonnaga ja ei kahetse seda otsust. Mägi oli umbes 400m kõrge, aga et sinna saada, pidi kõndima, ronima, roomama, tasakaalu hoidma ning ahmima rohkem hapnikku kui kopsud lubasid. Laurenz Austriast ja mina olime kaks esimest 1. aasta õpilast tipus! :D
(selle pildi peal on herilane ametis kiili söömisega... Tipus)
Tippu jõudes oli kogu ümbrus mattunud tihedasse (s?)uttu. Tekkis tunne, nagu meie, see väike grupp inimesi, olemegi ainsad kogu universumis ning kivine-rohune pinnas meie jalge all on lihtsalt tükk maad, mis hõljub sihitult piimjas avaruses.... AGA! ärgem mingem tobedaks ega luuleliseks. Tegime hulgaliselt grupipilte, mida on võimalik vaadata allpool.
Kuna meie hostel asus orus/mäe all, siis bussi jõudmiseks pidime ronima järjekordse kilomeetri ülesmäge, kandes seljas kogu oma 2 päeva varustust. See-eest, mida kõrgemale me jõudsime, seda nauditavamaks muutusid vaated alla lahele ja seda ümbritsevatele rohelistele mägedele. Panen pilte ka:
Vaade tipust udusele rannale. Böö.
d olid õhtu lõpuks ilusti punasetäpilised. 2. aasta omad esitasid meile Playbacki (Quan Cai), mis on improvisatsiooniline ja interaktiivne teater. Playbacki juht, Roni Iisraelist vestles pealtvaatajatega problemaatilistel teemadel ning ülejäänud PB grupp lõi selle põhjal inimkompositsiooni. Tõsiselt lahe asi, loodan sellega ka teisel poolaastal liituda.Järgmisel hommikul kell 6, pärast kosutavat 4-tunnist und jagunesid inimesed kaheks: osad sooviga minna mäetippu vallutama, teised alla randa. Madli liitus mäetipuseltskonnaga ja ei kahetse seda otsust. Mägi oli umbes 400m kõrge, aga et sinna saada, pidi kõndima, ronima, roomama, tasakaalu hoidma ning ahmima rohkem hapnikku kui kopsud lubasid. Laurenz Austriast ja mina olime kaks esimest 1. aasta õpilast tipus! :D
(selle pildi peal on herilane ametis kiili söömisega... Tipus)
Tippu jõudes oli kogu ümbrus mattunud tihedasse (s?)uttu. Tekkis tunne, nagu meie, see väike grupp inimesi, olemegi ainsad kogu universumis ning kivine-rohune pinnas meie jalge all on lihtsalt tükk maad, mis hõljub sihitult piimjas avaruses.... AGA! ärgem mingem tobedaks ega luuleliseks. Tegime hulgaliselt grupipilte, mida on võimalik vaadata allpool.
Kuna meie hostel asus orus/mäe all, siis bussi jõudmiseks pidime ronima järjekordse kilomeetri ülesmäge, kandes seljas kogu oma 2 päeva varustust. See-eest, mida kõrgemale me jõudsime, seda nauditavamaks muutusid vaated alla lahele ja seda ümbritsevatele rohelistele mägedele. Panen pilte ka:
Vaade tipust udusele rannale. Böö.
Blokk 4! Tipus! Mina see punase näoga, kohe Steve'i (õpetaja, habemega) kõrval.
Vaade, mis avanes üsna tagasitee lõpus puude vahelt. Aaahhh! Ja päike paistis tegelikult.
2 kommentaari:
Ma tulin just Loksi soolaleivalt. Üritasin tükk aega midagi enda blogi kirjutada, aga ei oska praegu - mingi sein on ees. Hiina müür äkki? (Mu teine nimi on Hjuumor.)
Lähen tuttu, kuulan veel pleierit ja kavatsen täielikku transsi langeda, sest viimased nädalad on unised olnud.
Hakkasin juba midagi rõvedatest maasikamaitselistest õhusuudlustest kirjutama, kui meenus, et ei tohi enda labast naljasoont usaldada, kui olen nii väsinud. Niisiis - PAI!
Seda ka, et Helmet oli nõus minuga nii tegema, et ma ei pea valikaines kohal käima, kuid olen seal kirjas ja saan koju ülesandeid jmt. Kas ei ole mitte vahva? ;)
Ja nägin ükspäev Parisood vastasmaja aknas - selles, kus kunagi üks paljas naine ringi tatsas õhtu otsa. Meil on kummalised õpetajad koolis.
Ja nägin unes, et Mirko õpetas mulle kuidas tähekujuliselt tantsida. Jei!
Zai hui! (? Kahtlselt ropp vene keeles..Ida-Euroopa naljad.)
Postita kommentaar