teisipäev, jaanuar 12, 2010

Neljas dekaad...

... mida mu silmad näinud, algas vihmaselt ja Philadelphia kohta ebaharilikult soojalt. Olime Heleni, tema õe, õe poiss-sõbra ja nende kahe tuttavaga Schuylkilli (loodan, et sai õigesti) jõe kaldal ja jälgisime, kuidas kümned ja kümned raketid pauguga üles niiskesse ja tihkesse õhku lendasid ja kuidas neile järgnev suits üsna suuremaks ja suuremaks pilveks paisus, kuni lõpuks iga viimane kui rakett sinnasamma suitsupilve sööstes silmist kadus. Valjuhääldist tuli möödunud kümnendi popmuusika tippsaavutusi (kadunud Michaeli häält huvitaval kombel ei kostnud) ja meie Heleniga helistasime oma ühistele tuttavatele, kes kolm, kes kaks tundi ajas meist tagapool, ja jätsime rõõmsaid ja lärmakaid häälsõnumeid, kuna keegi ei suvatsenud telefoni vastu võtta. Hiljem, poiss-sõbra pool, tuli tema isa samuti meie sekka (õnneks oleme me kõik juba piisavalt täiskasvanud, et vanade inimestega 'hängimine' on lõpuks in) ja algas umbes tunniajane kitarrimängu- ja laulumaraton vanade ameerika lauludega. Mina olin väga rahul!


Philadelphia, kuigi minu külastatud kolmest Idaranniku suurlinnast väikseim, sümpatiseeris mulle miskipärast isegi rohkem kui New York või Boston. Võib-olla on asi selles, et minu võõrustaja elas niivõrd lähedal University of Pennsylvania linnakule ja tekitas minus koduse Tartu-tunde, võib-olla on asi minu ja Heleni suurepärases läbisaamises ja meie ühises second-hand poodide -ja šokolaadivaimustuses, aga nädal Philadelphias oli mõnus, rahulik ja mul oli pidevalt selline peaaegu kodusolemise tunne.

New York, kuigi külm ja tuuline, oli samuti võrratu elamus. Ööbisin Hannah' pool (Kenyon '08) Lääne-Harlemis, 150ndal tänaval ja maksimaalse raha kokkuhoiu mõttes läksin iga päev metrooga all-linna ning lihtsalt kõndisin, kõndisin, kõndisin. Õhtul sõitsin metrooga tagasi üles Harlemisse - niiviisi kulus päevas transpordi peale ainult kahe metroosõidu jagu ehk 4.50USD. Tuleb tõdeda, et see on üks parimaid Manhattaniga tutvumise viise. Teistesse borough'desse muidugi niimoodi ei jalutaks. Üks parimaid NYC elamusi oli Guggenheimi muuseum Upper East Side'il, kus oli väljas Vassili Kandinski näitus. Märgusõnadeks on abstraktsus, geomeetria ja kirkad värvid. Väga mõnus ja emotsionaalne kogemus. Kuna olin selleks ajaks rahast üsna lage, siis mingeid suveniire sealt koju ei toonud.



Boston, kus veetsin jõulud ja uusaastaeelse nädala, oleks saanud mulle rohkem muljet avaldada. Ütlen saanud, mitte võinud, sest asi polnud Bostonis vaid peamiselt minu tervislikus seisukorras ja ka geograafilises asukohas, mis asus linnasüdamest väga kaugel, satelliitlinnas nimega Lexington (kus toimus Lexingtoni lahing! muideks). Minu võõrustaja ja tema perekond olid kõik väga toredad ja kuna Lily isa puhul oli tegemist iiri katoliiklasega, siis toimusid pärast jõule igasugused suguvõsa kokkutulekud jõulupidude näol, kus kohalviibivate sugulaste arv kaldus fantastilise kolmekohalise numbri poole. Meeldejääv elamus olid väikesed nõbud ja ühe sugulase tellitud võimas karaokesüsteem ning allakirjutanu menu karaokelaval.

New Yorgist Ohiosse tagasi saamine osutus üsna dramaatiliseks kogemuseks. Kuna kolmanda puhkusenädala lõpupoole oli mu majanduslik potentsiaal nullilähedane, otsustasin esimesel võimalusel tagasi koduranda sõuda, ning selleks oli mul enne vaheaega isegi ühe tuttavaga kokku lepitud tagasisõidu kuupäev ning reisi alguspunkt. Minu autojuht otsustas aga äkitselt oma plaane muuta ning neli päeva varem tagasi minna ning kohusetundliku inimesena saatis mulle ka sellekohase tekstisõnumi. Kahjuks ei võimalda minu mobiilipakett SMS-e, niisiis ei olnud ma sellest plaanimuutusest teadlik. Otsustasin talle siiski igaks juhuks globaalse suhtlusportaali Facebooki kaudu teate saata ning küsida, kas meie plaanid on ikka samad. Selgus, et ta oli samal hommikul oma kodust Marylandist kooli poole sõitma hakanud, mis viis mind kergesse paanikaseisundisse, kuna mul polnud silmapiiril ühtegi alternatiivi kooli tagasijõudmiseks enne kui päris vaheaja lõpus, aga kauemaks NY jääda ei olnud mul rahaliselt enam võimalik. Õnneks peatus ta sama päeva õhtul Philadelphias, et veeta õhtu sealse tuttava pool. Niisiis leppisime me kokku, et ma hüppan järgmise päeva hommikul bussi peale ja sõidan tagasi Philly'sse, kust ta mu peale võtab. Järgmisel hommikul (kuna tegemist oli pühapäeva hommikuga) suutsin ma aga oma 7.30 bussist maha jääda, kuna New Yorgi metroo lõpetas oma vastutuleliku käitumise ning hiilgas tol hommikul hilinemiste ja ekspressrongide puudumisega. Lõpuks jõudsin siiski kesklinna ning 8.30-se Philly bussi juht oli niivõrd inimlik, et ei küsinud mu 7.30-st broneeringut nähes minu käest lisaraha, vaid võttis mu niisama bussi peale. See oli niivõrd positiivne elamus, et kogu mu õnnetuste jada muutus selle valguses üsna tühiseks ja ma astusin ülirõõmsalt bussi. Reis Philly'st tagasi Gambier'i oli Luke'i seltsis samuti üsna meeldiv ning, oh üllatust, Gambier tervitas meid paksu lumevaiba alt!

Lühidalt: olen elus, terve ja üsna mitme elukogemuse võrra rikkam. Samas olen mitmesaja dollari ja umbes sentimeetri saapakontsa võrra vaesem - need jäid kõik Idaranniku teedele ja tänavatele maha.

Järgmisel semestril olen ma registreeritud järgmistele kursustele:

Intro to Musical Style (muusikaajalugu)
Music Theory and Ear Training (muusikateooria, jätkub eelmisest semestrist)
French Revolution: Myth and Meaning (Prantsuse revolutsioon: müüt ja tähendus)
Chinese Composition and Conversation
Chamber Singers (kammerkoor, kellega koos lähme kevadvaheajal nädalasele kontserttuurile! bussiga! Lõunaosariikidesse!)
Voice (hääletreening)

Ahjaa. Kirjutan seda postitust Pittsburghis, sest Luke'il oli Carnegie Melloni ülikooli raamatukogus vaja mingit prantsuskeelset filmi vaadata, mida kuskilt mujalt kätte ei saa. Minu jättis ta mugavalt ühte pisikesse üliõpilaskohvikusse, kus ma pidin oma OCS ehk välismaal õppimise avaldust täitma hakkama. Eks nüüd kohe hakkangi. Leff!

reede, september 04, 2009

Tasakaalust v2ljas

Tere, k6ik see pere, kes siiamaani siia blogisse kiikab. Mul on siinpool lompi vahepeal yht-teist p6nevat juhtunud ja m6tlesin, et jagan seda teiega lootuses, et m6ni teist mulle yhe v2ikese e-kirjakese vastu viskab (A) kasv6i m6ni rida, aga siiski. Hea on neid saada.

Igatahes. Olen l6puks oma selle semestri tunniplaani paika saanud. Asi n2eb v2lja j2rgmine:

EKR:
8.40(E 9.00)-10.00 Music Theory/Ear training (see on tegelikult 2 semestri pikkune kursus)
11.10-12.00 hiina keel
12.10-13.00 kammerkoor (endiselt esimene alt, aga seekord juba valitud 50-liikmelises grupis)
13.10-14.00 prantsuse keel
14.10-15.30 ajalugu (Mongoli impeerium)
K: 16.00-18.00 ultimate frisbee (saan j2lle taldrikut loopida)

TN:
12.00-13.00 kammerkoor
T: 16.00-18.00 ultimate frisbee
N: 17.10-18.00 hiina keele harjutustund (6pilase rollis)
19.10-20.00 hiina keele harjutustund (6petaja rollis)

Pyhap2ev:
16.10 hiina keele harjutustund (6petaja rollis)

Yhes6naga k6ik mu neli akadeemilist kursust on EKR-l, j2ttes TN-le hiiglaslikke vaba aja vahemikke. Loodetavasti on mu enesekontroll piisavalt suur, et neist ei kujuneks hiiglaslikud ajaraiskamisvahemikud. Professorid on toredad, eriti nauditav on meie ylikarismaatiline pr. keele 6petaja Mortimer Guiney. Muusikateooria professor Victoria Malawey tundub olevat tore, kuna t2na oli juba kursuse kolmas tund ja minul alles esimene kord selles viibida - otsustasin alles t2na hommikul, et loobun statistikast ja v6tan hoopis muusikateooriat. Selle matemaatikakursuse v6in ma igal ajal v6tta, aga muusika on kogu aasta kestev kursus, niisiis ei saaks ma seda v6tta n2iteks j2rgmisel semestril. Tund algab hommikul kell 8.40 ja enne yheksat me juba laulsime oma m6nusate hommikuh22ltega. Ma juhtusin istuma oma kammerkoori 6pilasjuhi Calista k6rvale, kes oli s6bralik ja kelle ainus kontakt muusikateooriaga tundus olevat sama kursus, mida mina v6tsin eelmisel aastal - Basic Musicianship. Kuna ta on senior ehk viimase kursuse yli6pilane, siis tema BM kogemus p2rineb 2006-2007 6ppeaastast, mil ta oli esimesel kursusel. Niisiis on mul study-buddy olemas, kui vaja peaks olema. :) Hiina keel on samuti v2ga hea, uus 6petaja Sun Chengjuan on kuidagi r66msameelsem ja 6petajana rohkem kogenud kui meie eelmine hiina keele 6petaja. Kahjuks tunnen ma, kuidas kogu suve hiina keelt r22kinud inimesed minust peajagu yle kipuvad olema. Tundub, et sellel kursusel tuleb sel sygisel k6ige rohkem pingutada.

Muidu on k6ik tore ja hea. Ja ma olen suht ekstaasis, et kammerkoori sain. :) Ahjaa, panen varsti m6ne pildi oma toast ka yles. Tegemist on suurep2rase toaga Caples'i 7. korrusel (k6ige kummitusterohkem yhikas ja korrus kogu Kenyonis), mille ainsaks miinuseks on tema asukoht hoone p6hjapoolsel kyljel, mist6ttu on seal alati pisut kylm ja niiske. Aga 6nneks ei veeda ma seal eriti palju aega, arvestades EKR ysnagi tihedat tunniplaani (TN veedan t6en2oliselt lihtsalt rmt. kogus). :P Minu ja Julia (toanaaber) ruumilahendus on ysnagi feng shui - voodid yhes ja lauad teises toa kyljes, et txxtsoon oleks veidikegi eraldatud vabaajatsoonist. Tuba ei ole eriti suur, aga kuna k6ik mxxbel on lykatud seinte 22rde, on keskel p2ris palju vaba ruumi.

Ongi vist k6ik. Midagi eba-akadeemiliselt p6nevat ei ole veel juhtunud, kuna alles t2na 6htust algavad registreeritud peod ehk korporatsioonipeod ja muud suuremad koosviibimised. Peale nende mxxdub mu n2dalavahetus t6en2oliselt hiina keele ja muusikateooria t2he all. Ahjaa, ainuke veidi paha asi on see, et ma kaotasin oma statistika 6piku tsheki 2ra ja seda on vaja, et raamatut tagasi myya. Nyyd pean yritama seda Amazonis v6i m6nele kaas6pilasele 2ra myya. :/

OK. Aitab kah. Head n2dalavahetust :)




pühapäev, august 30, 2009

Oh kooliaeg, oh kooliaeg

Esmaspäevast hakkab jälle pihta. Ootan juba, kuigi hetkel on jubedam jetlag peal. Kell on kaksteist öösel ja ma lõpetasin just lahtipakendamise. Kuradi palju asju oli ikka. Sättisime Juliaga toa niimoodi, et voodid ja lauad on seina ääres ja keskel on suur vaba ruum. Olen rahul! Saan vist homme muusikapoodi minna, kitarrile istumisaluse osta ja vb ka selle kruvi ära panna, mille külge tegelikult kitarririhm pannakse (mitte kaela ülemisse otsa, nagu ta mul praegu on). Ja poodi oleks kah vaja minna, Caples'is (minu uus 9-kordne kodu) pole nimelt laualampe. Puuduvad ka rätik, šampoon ja dušigeel. Muidu on normaalne mööbel: voodi, kirjutuslaud, suur riidekapp ja kummut.

OK, hetkel ei suuda eriti rohkem millestki kirjutada. Uni ajab visalt ligi. Homme hommikul tuleb vist väike hommikujooks ka, kui Joe suudab kell 9 üles ärgata. :)

laupäev, juuni 06, 2009

Kass installeeritud

Pärast lendu kirjutab piloot raporti, kuhu märgib vead.
Mehaanikud loevad raportit, parandavad vead ära ja kirjutavad sama paberi alumisse ossa, mida nad on teinud, ning piloot saab raporti tagasi, et valmistuda järgmiseks lennuks.
Siin on mõned tõelised, registreeritud vigaderaportid, mille on kirjutanud Quantase piloodid ja vastanud mehaanikud. Quantas on muide ainuke suurem lennufirma, kus ei ole juhtunud ühtegi tõsist õnnetust.

P = probleem, piloodi kirjutatud V = vastus mehaanikult

P: peaaegu peaks ära vahetama vasaku poole sisemise ratta
V: olen peaaegu ära vahetanud vasaku poole sisemise ratta

P: proovilend läks hästi, välja arvatud see, et automaatne maandumine oli pisut kõva
V: sellele lennukile ei ole mingit automaatset maandumissüsteemi installeeritudki

P: propeller nr.2 ei saa piisavalt määret
V: kõik on korras propeller nr.2 määrdega, propelleritel nr.1, 3 ja 4 on määrdeviga

P: juhikabiinis on midagi lahti
V: juhikabiinis on midagi kinni pandud

P: surnud putukad esiklaasil
V: elusad putukad on tagavaraks laos

P: autopiloot teeb, et lennuk kukub 200 jalga siis kui lennukõrgus lukustada
V: ei saa maa peal seda probleemi taasluua

P: märk lekkimisest parema poole maandumistelikul
V: märk eemaldatud

P: uskumatult kõva müra salongis
V: müra on reguleeritud rohkem usutavale tasemele

P: kahtlustan, et esiklaasis on pragu
V: kahtlustan, et sul on õigus

P: puudub mootor nr.3
V: mootor leitud paremal tiival pärast lühikest otsimist

P: lennuk käitub naljakalt V: lennukile on antud korraldus ennast kokku võtta, lennata korralikult ja olla tõsisem

P: radar mõmiseb
V: radar ümberprogrammeeritud rääkima

P: hiir juhikabiinis
V: kass installeeritud

Riime aastast 2003 (8. klassi maailmavalu)

tänapäev on militaarne
idas rahu kapillaarne
aatompomm on aktuaalne
bush ja sõbrad populaarsed
sõda neile printsipaalne
näljahädad sekundaarsed
telesarjad triviaalsed
riigimehed familiaarsed
miski pole siin normaalne
laulja pole musikaalne
välimus on tal primaarne
see ei ole ain’t lokaalne
kehamüük on meil globaalne
talje olgu minimaalne
puusad aga maksimaalsed
“näljuta end maniakaalselt,
siis sa oled ideaalne”-
mõtteviis on kriminaalne
pole individuaalne
köita ainult visuaalselt
kui võid suhelda verbaalselt

18. august 2003 Pollis

teisipäev, mai 19, 2009

Vahelihase venitus teeb invaliidiks

Misasja... ma ei saa Jänese blogisse enam sisse. Jänes?

Sain eelmisel laupäeval Columbusest lennukile, sõin sõbrannaga Chicago lennujaama Mongolian Grillis lahkumislõunasöögi ning võtsin seejärel põhjanaba kaudu suuna Euroopa mandrile. Huvitav, Chicago-Stockholmi lend kestis ainult 7h 45min, kas see tuleneb sellest õhumasside liikumisest? Teistpidi on palju pikem lend. Jõudsin ainult ühe hiinakeelse filmi ära vaadata, natuke magada ja siis oma ameerika jaapanlasest naabritariga veidi juttu rääkida kui olimegi Stockholmis. Kell oli umbes pool kaheksa ja minu lend oli kell kaks pärastlõunal, niisiis otsustasin rändama minna. Ostsin endale hirmkalli Arlanda ekspressi pileti (edasi-tagasi 240SEK), jätsin suuremad kompsud 30 SEKi eest lukuga kappi ning sõitsin kesklinna. Sealt kõndisin üle silla vanalinna ning uitasin kuutõbiselt mööda kitsaid munakivitänavaid. Riia-tunne tekkis kohati. Ühel hetkel tundsin, et palavik hakkab tõusma - külmavärinad ja peavalu - ning põgenesin külmapoolse seenevihma eest ühte pisikesse kohvikusse varjule. Ostsin chai'd vanalinnale kohase hinna eest ning istusin selle taga pool tunnikest, kirjutades igasugu tol hetkel vajalikke asju kaasavõetud ajaloo kaustikusse kaasa. Kell 11 läksin Nobeli muuseumi uudistama, seal oli väljapanek tsensuurist. Hiinast ja nende Internetiterrorist oli muidugi palju juttu, aga ka Birmast, USA-st, Venemaast jne. Siis otsustasin tagasi minna, kuna ikka oli külm ja kuidagi udune olla. Tagasi üle silla, Arlanda ekspressi peale ja olingi lennujaamas. Lennust palju mälestusi ei ole, magasin vist. Riias ei tulnud kohver kohale (kitarr Yuki kastis tuli õnneks ühena esimestest asjadest lindile, huhh :)), läksin kurtma ja siis selgus, et kohver jõuab alles kell 10 Riiga ja pidi sealt lennukiga Tallinna toimetatama. Ega midagi, läksin siis ainult kitarri ja käsipagasiga bussile. Oligi mugavam liigelda. Bussi peal oli kolm erinevat turismigruppi: itaallased, türklased ja sakslased. Muidugi istusin mina türklaste ja itaallaste vahepeale ning pidin kogu reisi kuulma nende omavahelisi ingliskeelseid suhtlusüritusi. Huh. Tartu sain kell 11, emps oli autoga vastas. Kell 12 vajusin magama ja ärkasin järgmisel päeval kell 14.00. Mõnus :)

Eelmine nädal oli üsna aktiivne, käisin empsi ja Anneliga jooksmas ning peaaegu iga päev Kristeli pool, kus sõime maapähklivõi ja moosiga saiu ning jõime liitrite kaupa teed (või olin see ainult mina? hmm). Lõbus oli ja nägin lõpuks Kristeli toakaaslase ka ära, keda ma nende kahe kooselatud aasta jooksul veel kohanud polnud. Et Eesti poliitikast maik suhu saada, käisin Kristeliga Euroopa Parlamenti kandideerivate erakondade esindajate debatil, mida vürtsitas oma vaheleastumistega üksikkandidaat Indrek Tarand. Neljapäeval oli Kristelil Euroopa Liidu loeng, kuhu ka väikese südamevärinaga läksin (äkki paneb võõrast nägu tähele). Hirmuks polnud põhjust ja härra Veebel ajas mind mitmeid kordi südamest naerma. Sellist eestlaslikku sarkasmi ja veel sellistes kogustes (kogu pooleteisetunnise loengu aja) pole ma ammu kogenud. Tema oli ka üks EP debati moderaatoritest ning kommenteeris muuseas pärast ühe esindaja enesetutvustust, et kui mõtted otsa saavad, võib enne ajalimiiti ka lõpetada. Ärapanija.

Nädalavahetusel käisin Anneliga Toilas koolitusel, kus mulle anti austav ülesanne hinnata peritonaaldialüüsi erinevaid lahuseid tutvustavaid plakateid. Õhtusöögi ajal võtsin osa integratsioonilauast, kus peale Anneli ja minu istusid kaks Ida-Virumaalt pärit õde, kes rääkisid valdavalt vene keeles. Anneli vastas neile samuti vene keeles ning mina püüdsin meeleheitlikult tuletada meelde oma kesist vene keele sõnavara, mis minimaalselt ka õnnestus. Valdavalt rääkisin ma ikkagi eesti keeles ja mõtlesin kogu aeg selle peale, kuidas ma tulevikus vene keele korralikult selgeks õpin (minu väike galubaaja metštaa). Laupäeval sain midagi toidumürgituse-laadset ning tahtsin äkki kõigest, mis sisse söödud, kiiremas korras lahti saada. Selle mitmekordse teostamise järel hakkasin äkki küljes meeletut valu tundma, mida lugesime algul mingiks põletikuks, aga et ta iga nüüdseks juba täiesti kadunud on, siis otsustasin ma, et tegemist oli kõhulihaste ülekoormuse tõttu tekkinud vahelihase venitusega. Peaks mainima, et see on üks ebameeldivamaid vigastusi, mis mul kunagi olnud on. Autosseistumine ja sealt väljasaamine olid mõlemad üsna piinarikkad. Püstitõusmiseks ja pikaliheitmiseks kasutasin tantsukursusel õpetatud spiraalseid liigutusi (aitäh, Kora!). But this, too, shall pass. Ja nii ongi.



Uus laul kah siin vasakut kätt.


PS minge vaatama Üliõpilasteatri etendust "Daniil Harms ehk geeniuse elu".

pühapäev, mai 03, 2009

Seagripp

http://flutracker.rhizalabs.com/ <--- siin hoitakse seagripi levikul silma peal. Ohios on juba paar kinnitatud juhtumit: kaks kolmekümnendates meest ja üks 9-aastane poiss.

http://www.postimees.ee/?id=114180 natuke seagripi-teemalist loomingut.

Uurisin ka Läti transpordivahendite kohta, juhuks kui oma bussist maha jään. Eriliselt häid variante ei ole. Kui tahan bussi või rongiga Valka saada, pean järgmise hommikuni ootama. Ptui-ptui-ptui.

Mul ei olegi midagi tarka öelda. Panen mõned luuletused hoopis siia.



friendship
is a strange story
sometimes with no evident
beginning, it starts like a

small stream, cool and candid
then one moment you
realise
you're standing up to your
waist in water

friendship is also
a well, it is
hard work to dig it
deep enough, so that
once it stands there,
it will be yours
deep and pure
and replenishing

and friendship is like
a sunrise that brings
the world to life
it chases away away the ghosts and the
clamping cold in your bones

friendship is like many things that
we tend to take for granted
it's a tree, an ocean
an earthworm
and maybe the small toe on your
left foot

friendship is a strange story


***




I LOOKED AT YOUR PICTURES

I looked at your pictures
so many faces
so many instances of your smile

and not

you seemed so distant
yet there I was
holding you in my hands
running my fingertips across your skin
smooth and flawless
it was lacquered paper


maybe that's why I like you so much
you're the distant reality
and me the sick child
beneath the covers
looking at young birches outside my window
that sway in the wind so gracefully
when I get better, I'll climb you
I really want to

but

will you hold my weight?