Misasja... ma ei saa Jänese blogisse enam sisse. Jänes?
Sain eelmisel laupäeval Columbusest lennukile, sõin sõbrannaga Chicago lennujaama Mongolian Grillis lahkumislõunasöögi ning võtsin seejärel põhjanaba kaudu suuna Euroopa mandrile. Huvitav, Chicago-Stockholmi lend kestis ainult 7h 45min, kas see tuleneb sellest õhumasside liikumisest? Teistpidi on palju pikem lend. Jõudsin ainult ühe hiinakeelse filmi ära vaadata, natuke magada ja siis oma ameerika jaapanlasest naabritariga veidi juttu rääkida kui olimegi Stockholmis. Kell oli umbes pool kaheksa ja minu lend oli kell kaks pärastlõunal, niisiis otsustasin rändama minna. Ostsin endale hirmkalli Arlanda ekspressi pileti (edasi-tagasi 240SEK), jätsin suuremad kompsud 30 SEKi eest lukuga kappi ning sõitsin kesklinna. Sealt kõndisin üle silla vanalinna ning uitasin kuutõbiselt mööda kitsaid munakivitänavaid. Riia-tunne tekkis kohati. Ühel hetkel tundsin, et palavik hakkab tõusma - külmavärinad ja peavalu - ning põgenesin külmapoolse seenevihma eest ühte pisikesse kohvikusse varjule. Ostsin chai'd vanalinnale kohase hinna eest ning istusin selle taga pool tunnikest, kirjutades igasugu tol hetkel vajalikke asju kaasavõetud ajaloo kaustikusse kaasa. Kell 11 läksin Nobeli muuseumi uudistama, seal oli väljapanek tsensuurist. Hiinast ja nende Internetiterrorist oli muidugi palju juttu, aga ka Birmast, USA-st, Venemaast jne. Siis otsustasin tagasi minna, kuna ikka oli külm ja kuidagi udune olla. Tagasi üle silla, Arlanda ekspressi peale ja olingi lennujaamas. Lennust palju mälestusi ei ole, magasin vist. Riias ei tulnud kohver kohale (kitarr Yuki kastis tuli õnneks ühena esimestest asjadest lindile, huhh :)), läksin kurtma ja siis selgus, et kohver jõuab alles kell 10 Riiga ja pidi sealt lennukiga Tallinna toimetatama. Ega midagi, läksin siis ainult kitarri ja käsipagasiga bussile. Oligi mugavam liigelda. Bussi peal oli kolm erinevat turismigruppi: itaallased, türklased ja sakslased. Muidugi istusin mina türklaste ja itaallaste vahepeale ning pidin kogu reisi kuulma nende omavahelisi ingliskeelseid suhtlusüritusi. Huh. Tartu sain kell 11, emps oli autoga vastas. Kell 12 vajusin magama ja ärkasin järgmisel päeval kell 14.00. Mõnus :)
Eelmine nädal oli üsna aktiivne, käisin empsi ja Anneliga jooksmas ning peaaegu iga päev Kristeli pool, kus sõime maapähklivõi ja moosiga saiu ning jõime liitrite kaupa teed (või olin see ainult mina? hmm). Lõbus oli ja nägin lõpuks Kristeli toakaaslase ka ära, keda ma nende kahe kooselatud aasta jooksul veel kohanud polnud. Et Eesti poliitikast maik suhu saada, käisin Kristeliga Euroopa Parlamenti kandideerivate erakondade esindajate debatil, mida vürtsitas oma vaheleastumistega üksikkandidaat Indrek Tarand. Neljapäeval oli Kristelil Euroopa Liidu loeng, kuhu ka väikese südamevärinaga läksin (äkki paneb võõrast nägu tähele). Hirmuks polnud põhjust ja härra Veebel ajas mind mitmeid kordi südamest naerma. Sellist eestlaslikku sarkasmi ja veel sellistes kogustes (kogu pooleteisetunnise loengu aja) pole ma ammu kogenud. Tema oli ka üks EP debati moderaatoritest ning kommenteeris muuseas pärast ühe esindaja enesetutvustust, et kui mõtted otsa saavad, võib enne ajalimiiti ka lõpetada. Ärapanija.
Nädalavahetusel käisin Anneliga Toilas koolitusel, kus mulle anti austav ülesanne hinnata peritonaaldialüüsi erinevaid lahuseid tutvustavaid plakateid. Õhtusöögi ajal võtsin osa integratsioonilauast, kus peale Anneli ja minu istusid kaks Ida-Virumaalt pärit õde, kes rääkisid valdavalt vene keeles. Anneli vastas neile samuti vene keeles ning mina püüdsin meeleheitlikult tuletada meelde oma kesist vene keele sõnavara, mis minimaalselt ka õnnestus. Valdavalt rääkisin ma ikkagi eesti keeles ja mõtlesin kogu aeg selle peale, kuidas ma tulevikus vene keele korralikult selgeks õpin (minu väike galubaaja metštaa). Laupäeval sain midagi toidumürgituse-laadset ning tahtsin äkki kõigest, mis sisse söödud, kiiremas korras lahti saada. Selle mitmekordse teostamise järel hakkasin äkki küljes meeletut valu tundma, mida lugesime algul mingiks põletikuks, aga et ta iga nüüdseks juba täiesti kadunud on, siis otsustasin ma, et tegemist oli kõhulihaste ülekoormuse tõttu tekkinud vahelihase venitusega. Peaks mainima, et see on üks ebameeldivamaid vigastusi, mis mul kunagi olnud on. Autosseistumine ja sealt väljasaamine olid mõlemad üsna piinarikkad. Püstitõusmiseks ja pikaliheitmiseks kasutasin tantsukursusel õpetatud spiraalseid liigutusi (aitäh, Kora!). But this, too, shall pass. Ja nii ongi.
Uus laul kah siin vasakut kätt.
PS minge vaatama Üliõpilasteatri etendust "Daniil Harms ehk geeniuse elu".
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar