Kirjutaks...

Istun siin laupäeva õhtul kell 19.45 ja mõtlen, mida kirjutada.

Kirjutaks sellest, et olen über-väsinud, kuna pidin täna hommikul kell pool 9 üles tõusma ja eile õhtul vallutasid mu toa ja voodi varaste hommikutundideni mõned ühikakaaslased, nimeliselt Jeff, Zach ja Sarah, kellega koos sai mugavas A-helistikus Coheni 'Hallelujah'-t lauldud ja lolli juttu aetud.

Kirjutaks sellest, et hakkan järgmisel nädalal raamatupoes asjade lahtipakkijana tööle.

Ja sellest, et kohe pärast selle töökoha saamist sain pakkumise teisele, mis oleks esmaspäevast reedeni hommikul kaheksast üheksani. Alguses olin peaaegu huvitatud, aga mõned tunnid hiljem sain siiski aru, mida hommikul kaheksast üheksani minu jaoks tähendaks. See tähendab, et ma ei saa oma pikkade ja ebaproduktiivsete õhtute võlga hommikuse unega tasuda. Mis tähendaks surma. Või vähemalt täielikku vaimset apaatiat tundides. Tänasin ja keeldusin viisakalt pakkumisest.

Või sellest, et käisin eile õhtul Eastonis, kaubanduskeskuste kompleksis ja ostsin paari ketse ja ühe raamatu ja vaatasin sealses kobarkinos totralt geniaalselt/geniaalselt totrat ameerika filmi nimega 'Tropic Thunder'. Ja veel sellest, et käisin täna Hillel House'is juutide sabati lõppu tähistamas, mis kulmineerus pitsa ja järjekordse totra komöödiaga.

Kirjutaks sellest, et raamat, mida ma IS seminari tarvis ülepäeviti loen, sisaldab nii palju infot, et mu protsessor ütleb kohati üles ja ma loen ühte lehekülge neli korda järjest ja kulutan selle peale viisteist minutit. Harilikult antakse sellest raamatust koju kuskil 20 lehekülge - võite ise arvutada.

Sellest võiks kindlasti kirjutada, et eelmisel nädalal toimus minu kolledžikarjääri kaks esimest kontrolltööd - üks muusikas ja teine hiina keeles. Mõlemad toimusid kolmapäeval ja hiina keeleks jõudsin ilusti õppida pärast muusikat, kuna loengute vahe on kaks tundi.

Aga tegelikult mõtlesin, et kirjutaks hoopis sellest, miks ma täna hommikul nii vara üles tõusin, kuigi ometigi on tegemist õndsa laupäevaga. Sundisin end siiski üsna edukalt pool üheksa voodist välja ja riidesse, et kõndida alla raamatupoe juurde ja kohtuda seal Clay'ga. Clay on lüli minu ja koduvägivalla ohvrite abistamise programmi New Directions vahel. Nimelt korraldavad nad septembrikuu vältel igal laupäeval ühe töötoa, kus räägitakse koduvägivallast, seksuaalsest ahistamisest ja kuidas aidata taoliste kuritegude ohvreid. Ilma seda kursust läbimata ei ole kellelgi lubatud ND-s vabatahtliku tööd teha. Niisiis saab sellest tõenäoliselt mu esimese aasta service. Esimene kursus oli igal juhul väga huvitav, kuigi üsna pikk - hommikul üheksast pärastlõunal neljani. Osavõtjaid oli kümme, kellest seitse olid vanemad inimesed ja kolm üliõpilased - mina, Clay ja Kayla, kes käib Mount Vernon Nazarene U's. Käisime koos lõunavaheajal hiina restoranis nimega Hunan Garden. Minu esimene õnneküpsis! Sõnum oli à la 'good things will come your way'. :P

Vot nii siis. Ja tegelikult võiks sellest ka kirjutada, et vahepeal tahaks hullult kodus olla ja kitarri mängida ja Riinu pool kambaga filme vaadata ja Kerliga juttu rääkida ja Kristeliga tortillat süüa (Kristel mõistab, miks just tortillasöömine eriline on). Ja vahepeal tahaks HK-i, treppidele vesikat suitsetama ja pikki öiseid vestlusi arendama. Üldse tahaks kogu aeg kuskile. Aga see on mul vist veres.

Igatsusega teie
M.