Kohal!

Astusingi oma jalakesega Ameerika Ühendriikide pinnale ja toimus see lõikuskuu neljateistkümnendamal päeval EST (GMT -5) aja järgi kell 18.45. Kõik lennureisid möödusid komplikatsioonideta, pidin ainult kahes lennujaamas kokku 200 eesti krooni toidu peale kulutama, kuna magamatus ja lennukisõidud tekitasid süsivesikuvajaduse. Kõige paremad muljed on pärit muide Chicago O'Hare'i lennujaamast, kuna esiteks oli minu immigratsiooniametnik, keegi kreeklase välimuse ja nimega tüüp, väga sõbralik ja võiks isegi öelda, et mingil määral familiaarse jutuga ning rahustas mu immigratsiooninärvi üsnagi maha. Teiseks, esimene asi, mida ühest terminalist teise rännates eskalaatori peal kuulsin, oli eesti keel! Kaks vanemat daami minu ees arutasid, kuidas oma L.A. lennule jõuda - sulaselges eesti keeles! Säh sulle tõenäosust.

Olen siis praegu oma host family juures, kelleks on muide kaks Kenyoni professorit - Melissa Dabakis, euroopa ja ameerika kunstiajalugu, ja Dan Younger, kelle põhitööks on Kenyoni kunstigalerii juhatamine, aga ta annab ka paari kunstikursust. Mõlemad on toredad vanemapoolsed inimesed, kelle elu suursündmuseks praegusel hetkel on vanaduspõlve korteri soetamine Massachusettsis. Tänu neile sain tuttavaks ka näiteks ühe muusikaprofessoriga, kes soovitas mul kindlasti muusikas Placement Test teha ja võtta üks kahe semestri pikkune ja kahe kursuse punkte väärt olev muusikateooria kursus, mis pidi selle teoreetiliese asja tõepoolest ülimalt selgeks tegema. Tundub, et asi on seda väärt. 2ooUSD eest saaks veel võtta ka 14-tunnine kitarrikursus eraõpetajaga (!). Selle peale tuleb kindlasti veel mõelda. Majanduslikus mõttes nimelt. :)

Mis veel. Tutvusin veel mõnede Kenyoniitidega: Nicholas Birmast, Elsa Prantsusmaalt, Yinan Hiinast ja Laura Uus-Meremaalt, kes alustab Kenyonis juba kolmandat aastat ja kes on olnud mu Kenyoni-guru kogu kolledžiotsusetegemise perioodil.

Olen siin olnud küll vaevalt kaks päeva, aga siiski tundub, nagu tunneksin juba inimesi üsna hästi. Ameeriklased ei ole kõik üldse mitte sellised, nagu neid tihti kujutatakse: oma riigi kesksed ja rumalad. Oma riiki armastavad nad küll, paljude majade küljes ripuvad tähed ja triibud, aga samas on nad ka väga huvitatud teistest piirkondadest. Minu host family veedab näiteks igal aastal vähemalt kuu Itaalias - mõnikord ka pool aastat, kui nad viivad grupi Kenyoni õpilasi Roomasse kunsti õppima. Lisaks sellele on mu host mom kreeklane ja tema sõnade kohaselt on itaallased suured Kreeka-fännid. Aga ameeriklastest üldisemalt rääkides: ma pole veel hetkekski tundnud enda kui 'immigrandi' suhtes mingit vaenulikkust või võõrastust. Juba Chicago lennujaamas rääkisin ma pikad jutud maha ühe Wisconsinist pärit tüübiga, kes töötab Precious Screw Thread nimelises suurfirmas - proovige seda nime välja hääldada, ega eriti libedalt küll ei lähe! Igal juhul oli tüüp kirglik republikaan, ise sõjaväes olnud ja soovis kõik USA vaenlased maamunalt pühkida, et tulevikus ei tekiks 9/11 sarnast olukorda. See võttis mul küll üsna hinge kinni, aga julgesin siiski talle ka oma arvamuse välja öelda: et oma riigi kaitsmiseks on ka teisi ja vähem veriseid variante. Muidu meeldis talle rahvusvaheline õpilasvahetus väga ja tema sõnade kohaselt peaks rohkem USA noori välismaal õppimas käima, et näha midagi muud peale selle heaoluühiskonna, kus enamik neist elab. Nii et mingis mõttes oli ta päris tore onu. Poliitikajutu jätsime üsna varsti pärast tema republikaanikõnet. :)

Homme on siis suurpäev - kolin oma ühikasse sisse. Tulekski vist hakata magama sättima, et homme üles saaks ja kogu päeva ka üleval püsida suudaks. Jet lag annab ikka veel natuke tunda. :)

Ootan teateid kodumaalt - meilige mulleeeee!