Tartu rahu - 2. veebruar 1920

Täna 87 aastat tagasi kirjutasid Jaan Poska, Ants Piip, Julius Seljamaa, Mait Püüman, Jaan Soots, Adolf Joffe ja Isidor Gukovski pärast pikka unetut ööd alla Tartu rahulepingule, millega see tol hetkel kummalist nime omav Venemaa ja NSVL vahepealne riigimoodustis tunnustas esimesena Eesti iseseisvust de jure. Sellega kaasnes TÜ arhiivide tagastamine Eestile, 15 miljonit kuldrubla ja Setumaa täielik kuuluvus Eestile. Ka lubati Venemaa eestlastel lõpuks koju tulla. Kahjuks ei peeta paarkümmend aastat hiljem sellisest lepingust palju, kui tegemist on väikese riigiga, kellel pole lisaks relvi ning kelle käsi-jalgu seob seesama leping. Ehk siis, 1938 võeti NSVL-s vastu otsus, mille tulemiks oli väike holokaust Venemaa eestlastele. Eesti kui riik ja rahvus tunnistati Nõukogude korra vaenlaseks ning eestlastest said igatpidi tagakiusamise ohvrid. Eesti koolid suleti, eesti rahvuspühi tähistavaid või rahvuslikke laule laulvaid inimesi tapeti. Kõikvõimalike elukutsete - arstid, õpetajad, vaimulikud, töölised, kolhoosiesimehed - eestlastest esindajad tapeti. See oli umbes kümnendik kogu tollasest eesti rahvast. Ja edasi 39. ning 40. aasta sündmused - kuidas sa tulistad suurt NSV Liitu, kui lubasid 20 aastat tagasi ta oma liivakasti?

ÄNG.

Tagasi moodsate mägede vahel

ÕNN

Ja ongi läinud kolm nädalat kodus! Uskumatu aeg muidugi. Alustades saabumisest. Minu eesti keel oli alguses veider ja kohmakas ja rõhud olid vale koha peal. Ja sellist jet-lagi mul minnes küll polnud. Õhtul kell kümme oli minu jaoks neli hommikul ja ma kukkusin jala pealt voodisse. Anna andeks, Trinka, asi polnud seltskonnas! Aga sa tead seda vist niigi. Mihkel ja Kristian, aitäh potilille eest! See jäi muidugi nüüd empsi mitte küll roheliste, ent hõivatud näppude vahele. Loodame siiski parimat.
Mis siis veel? Brita, äkki olekski veel naljakam kui selles trennis, kus me käisime? :D Mingist keskendumisest polnud juttugi. Sina ja sinu suhted Küütsiga. Oeh. :P
Igatahes. Päris armas oli, käisin vist 3-4 korda HTG-s. Teisipäeval vaatasime "The Importance of Being Earnest" - kahju, et lõpuni vaadata ei saanud! Naljakas oli. Ja muidugi, nagu vanadel headel aegadel, hakkas mingi telefon täpselt keset filmi, mingil vaiksel hetkel, pinisema. Ja muidugi oli see minu oma. Nagu vanadel headel aegadel. Filmisin meie klassi jõulupeoks ettevalmistust ehk siis eestikeelset varianti Elton Johni laulust "Can You Feel the Love Tonight" - lapsed, kas te tahate, et see kuhugi netti ka üles lendaks??
Ühel pärastlõunal istusin Kata ja Sylvie'ga Krepis - hoidsime tervelt tunnikese prantsuskeelset vestlust üleval! Esindusisik. ;)
Siis oli Treffi jõulupidu, kus veetsin esinduslikud 20 minutit, et siis teatrisse "Kõik aias" vaatama joosta. Meeldiv kogemus oli, lugu oli lihtsasti jälgitav ning oli, nagu elust-enesest-lood ikka, üsna realistlik. Samas oleks lugu ka liiga karmiks ära läinud, kui lõpuks poleks surnud mees monoloogi pidanud. :P
Õhta Taara puiesteel oli kah täitsa tore, aitäh kutsumast, tõsiselt! Miilang sai esimese asjana läbi loetud ja Mihkliga klaasi veini juures reisijuttu aetud. :)
Reedel oli klassijuhatajatund, kus end päris oma inimesena tundsin, mistõttu ka kõnepidamisest midagi välja ei tulnud (ei hakanud proovimagi, s.t.) ja saime klassiõdede Triin Joti ja Kertu poolt kokku pandud albumid, kuhu kõigile D4 endistele ja praegustele liikmetele oli (kellele vähem, kellele üli-) tabavalt mõne kuulsuse nimi pandud. Kõige meeldejäävamad olid vast Ricki Lake, noor Elizabeth Taylor, Chuck Norris ja Michael Jordan. Mina igal juhul olin Lucy Liu. :P
Jõulujumalateenistus Jaani kirikus oli ka päris armas ja parajalt pikk, aga mitte liiga. Koor on sel aastal täitsa arvukas, ma vaatan, mistõttu lavale- ja ärasaamine oli peaaegu sama ajamahukas kui kaunid laulud, mis kiriku kõrgete võlvide all kõlasid. :)
Ja hiljem Maailmas veedetud pooltunnike andis positiivse impulsi kogu nädalavahetuseks, kui mitte kogu vaheajaks. Kas oli see nüüd magusasti lõhnav tee, meeldiv seltskond, algaja ettekandja südantsoojendav ülipüüdlikkus või kõik kokku, seda ma enam öelda ei oska. Igal juhul - seda tahaks kunagi korrata. :)

Jõulud möödusid laulusuiselt ja kinkipakikrabinaga. Oli traditsiooniline jõuluvana ja aastast aastasse korduvad jõululaulud, mille sõnad alatihti meelest minema kippusid; onu saatis oma iga-aastase salmipalve lühinumbri poole teele, väike Helari laulis oma esimesed edukad kingipaki lunastamise laulud, Helen sai terve mäe kingitusi, Anneli armus hiina kleiti, vanaema sai tänuväärset humanitaarabi laulude kujul, mida jõuluvanale ette kanti (Antu, see va laisk suitsuvorst, magas jälle jõuluvana tuleku maha, aga endal seisis nimi pooltel pakkidel! :P) ja söögid olid NII head. S.t. tavaline eesti jõulutoit - verivorst, ahjuliha, kartul, pohlamoos, erinevad salatid, LEIB, hapukurk jne. Aga juba nüüd, pärast kahte päeva lennukis ei ütleks ühest korralikust särisevast lihatükist ära. Toidul on suur osa rahva kultuurses eneseteadvustamises!

Ahjaa, teisel päeval pärast mu saabumist tuli lumigi maha ning said tehtud mõned turismifotod lumisest Atlantisest, tuledesäras Raeplatsist ning valge korraga kaetud Kaarsillast. Ma pole turist, ma elan siin!

Enne jõule sain Panges kokku Karini, Jeanne ja Jaanikaga (Karin, sinu kink oli vist parim :P) ning mingi päev tulid Ats, Tauri, Obe ja Tiina mulle külla ja tõid lahedalt dekoreeritud piparkooke (-->). Hästi naljakas oli ja Memory pani kõigil vere kiiremini käima. :P

Viimane nädal möödus suhteliselt mittemidagiütlevalt. Ahjaa, uusaastast ja sellele eelnevast. Kuidagi õnnestus mul mingi lühiealine, ent äge kõhuviirus külge saada, nii et reedel bussiga Tartu sõites tuli juba umbes 20 km pärast sõitmahakkamist oksepeatust küsida. Koju jõudes heitsin nagu post voodisse ning lamasin seal liikumatult umbes ööpäeva. Kuna mul valutas nii selg kui kõht, üritasin leida vähem valulikku lamamispositsiooni, mis nõudis palju kujutlusvõimet. Õnneks läks kõhuvalu umbes 8 tunniga üle. See lahendas asendiprobleemi. Pühapäeval käisin Kristeli pool dushi all, tegime kooki ning lugesime. Tema "Arbuusisuhkrut" (või mis selle nimi nüüd oligi), mina "Miljardimängu". Lugu on huvitav, kui mööda vaadata kirjaviisi ühekülgsusest. Ehk oli asi hoopis tõlkes. Igal juhul ei häirinud see liialt. Raamat rääkis ühest vaesest 18-aastasest India poisist, kes võidab inda miljardimängus kõrgeima summa ehk miljard ruupiat. Kuna saade on alles värskelt teleekraanidele jõudnud, pole väljamaksmiseks nii suurt summat käepärast. Seetõttu üritatakse erinevate võtete abil tõestada, et poiss on mängus petnud. Sellest raamatust (või noh, sellest ühest kolmandikust, mis ma läbi sain) tuleb välja, et tänapäeva Indias on suuremad probleemid homoseksuaalsus (seal on homosid kirjeldet kui nahktagides jõhkardeid, kes päeval on preestrikuues ning öösel ahistavad alaealisi poisse), lapsepilastamine, vaesus ning inimkaubandus. Ja kellel on raha, sellel on võim. Kellel raha pole, üritab seda kuidagi teistelt välja petta. Njah. Suvel lõpetan selle raamatu - lõpp jäi kripeldama. :P
Vana-aastaõhtul saime suurepärast ahjulõhet ning keedukartuleid lahja (!) kastme ja juurviljadega ning Kristeli rammusat rulli. Aga oi, see oli hea. :) Enne keskööd tuli veel Kertu ning käisime kolmekesi väljas pooletunnist ilutulestikku vaatamas. Hiinalinna ilutulestik oli võimas! Minus räägivad nüüd stereotüübid, aga venelased on palju rohkem "hingega" asja juures. Ja muidugi raatsivad sellisele "lõbule" rohkem kulutada. Ainus segav asjaolu oli vihm, mis kusagilt x-kohast kogu aeg pähe tilkus. Pisut ebaharilik uusaastaöö kohta. :P Õnne valasime ka. Minu õnned tulid põhjapõdra, nööri otsas rippuva südame ja paindunud naela kujuga. Äkki sõidan sügisel tagasi kooli põhjapõtradega??

Esmaspäeva õhtul läksin Kertu poole, kust ehmatasin minema telekat vaatava ja pelmeene (mitte-)sööva Timmo. Jõime teed, toppisime endile sisse tüki shokolaadikooki ning rääkisime juttu. Pikalt. Vist 5-ni hommikul. Kuigi vahepeal ma vist magasin natuke. Kõik, mida öelda oli vaja ja tolle hetkeni ütlemata oli, tuli välja. Kertu. :)



Teisipäeva õhtul sain trennikaaslastega kokku. Loodetavasti said kõigile pommküsimustele adekvaatsed vastused. :P Ja Rutt, Riin, Kerli ja Brita käisid külas. See oli ka armas. Said teil ikka kõhud täis?? :D Ja Rutt, kasvata endale järgmiseks jõuluks uuesti habe, muidu lapsed saavad kurvaks. :)

Lennureis tagasi oli mõnevõrra naljakas. Koos ajavahega kulus mul Tallinnast Hong Kongi jõudmiseks 27 tundi (ilma 21). Asi algas siis 4. jaanuaril kell 12.50, kui pisike Estonian Airi, ee, lennuk (marki ei tea) Tallinna lennuväljalt õhku tõusis. 12.50 kohaliku aja järgi olin Rootsis, Arlanda lennuväljal. Londoni-lend pidi väljuma 15.20 kusagilt kaugest väravast nimega F63, kuhu ma lausa bussiga sõitma pidin. Kusjuures buss tuli nupulevajutuse peale ning ma olin sellel ainus reisija. :) Minu suureks üllatuseks ütles üks lennujaama turvatöötaja mulle selges eesti keeles "Tere" - arvasin, et viimasteks eestikeelseteks sõnadeks, mida ma kuulen, jäävad Tln-Sthlm lennu eestlasest piloodi poolt öeldud lõpu- ja tänusõnad. Vastasin talle samuti "Tere", et siis kohe oma värava poole edasi tormata. Lennuni oli jäänud täpselt kaks tundi ja viisteist minutit. Lugesin pehmel ootesaalitoolil istudes paar peatükki "Like Water for Chocolate'i" läbi ning tõlkisin nalja pärast "Patuse mõtte" inglise keelde. Suht otsetõlge sai ja naerma ajab küll. :D
Sthlm-London lennul istus minu kõrval üks väike india päritolu rootsi tüdruk vööni palmikuga. Küll ta oli asjalik! Ajas emaga kogu aeg juttu, vahepeal vahtis aknast välja, sõi võileiba ja saiakest, kommi ja nätsu, mängis emaga lauamängu. Ja maandumisel laulis tõelise rootslase kombel (aga ilusa ingliskeelse hääldusega) "Mamma Mia't"!

Mamma Mia
Here I go again
My my, how can I resist you?
Mamma Mia...

:)

Heathrow oli Hiiglaslik. Kõigepealt jalutasin kilomeetri, et lennukist pagasilindi juurde jõuda, tee peal jõudsin ka tualetis ära käia. 7-st ckabiinist oli 4 suletud. Njah. Aga need keskkonnasäästlikud rätikuaparaadid olid, et rull käterätti on aparaati pandud ja sina muudkui tõmbad ja kuivatad käsi. Nojah, pärast seda pagasilindi juurde jõudes ümbritses rahvas tihedalt ringikäivaid kohvreid. Seisin siis alandlikult eemal ja ootasin, kuni kõik inimesed olid oma kohvrid kätte saanud... peale minu. Ja ühe rohelise mantliga rootslanna, kes ootas oma rohelist kohvrit. Seisime siis mõlemad seal, kuni rootslannal kõrini sai ning ta lähedalseisvat lennujaamaametnikku kõnetas. Kogemata juhtus see rootsi keeles - ju siis oli kohvri mittenägemine ta natuke rööpast välja viinud. Igal juhul hakkas ta mingit ankeeti täitma ning selle aja jooksul sain temaga ka veidi jutule. Esimese hooga hakkas ta ka minuga rootsi keeles rääkima, aga minu segaduses näo peale oli ka natuke segaduses ja läks seejärel inglise keele peale üle. Selgus, et ta kolis mõni aeg tagasi Londonist ära ning tuli nüüd pooltühja kohvriga tagasi, et asjad ära viia. Mida aga enam ei olnud, oli kohver. Minu oma ilmus ühe ametniku käe otsas üsna ruttu välja. Niisiis soovisin rootslannale edu ning kappasin, kohver käeotsas, 3. terminali, mis asus kohe sealsamas kõrval. Seal uurisin oma piletit, leidsin, et pean jõudma 1. terminali ning küsisin selle tarvis juhiseid naljaka aafrika aktsendiga sõbralikult lennujaamatädilt. Ta näitas mulle suuna kätte ning mainis, et käsipagasisse tohib võtta ainult ühe koti. Niisiis toppisin oma seljakoti kohvrisse ning alustasin matka 1. terminali. See vahemaa oli täiesti utoopiline! Pikim jalgsimatk, mille olen sooritanud 23-kilose kohvriga. Aitäh, BA. :) Möödusin koridoris ühest pikast aafriklasest, kes pilgutas mulle silma. Ma EI vahtinud teda. Ainult vaatasin. Uudishimust. Tõenäoliselt arvas ta, et on esimene must mees, keda ma kohtan. :P Edasi, 1. terminalis juba siis, tegin kohvrile check-in'i (22.7 kilo - huh!) ning läksin turvakontrolli. Sain seal jutule ühe HK perekonnaga, kes olid tohutult üllatunud, et ma nad hongkonglastena tuvastasin. Arendasin pereisaga natuke dialoogi, HK aktsent oli kuidagi kõrvale harjumatu ja tema ka minust väga palju aru ei saanud. Ai-sha-ni-ja sain ikka ära öeldud. :) (Eesti - hiina k.) Pärast turvakontrolli, kus tuli muideks ta tossud jalast ära võtta, vahetasin endale 10 naela, et saaks internetti minna. See maksis muidugi vaid ühe naela, ent sellist kääbussummat seal välja võtta ei lastud. :P Ostsin Burger Kingist oma elu kalleima tavalise burgeri - 1.19£ - ning pooleliitrise joogi - 0.99£. Netti sain 10 minutiks ning seejärel oligi aeg pardaleminekuks. 4 tundi ajavaru kulus täpselt ära. :)
Lennukis sain istme numbriga 41B. Minust paremale sattus istuma üks sõnakehv itaallane, vasakule jutukas filipiin. Temaga algas vestlus juba maha istudes. Selgus, et ta töötas Kolumbiast Amsterdami puuvilju transportival kaubalaeval insenerina - täpsemalt tegi ta seal midagi veesurvega, aga filipiini aktsent ja tehnilised mõisted koos olid minu jaoks juba liig. :P Enne õhtusööki jõudis ta juba 15 minutiks magama jääda. Ühel hetkel võpatas ta aga üle keha ning hakkas enese ümber kätega vehkima, et teada saada, kus ta asub. Selles selgusele jõudnud, ta vabandas ning jäi uuesti magama. Õhtusöök (porru ja kanaga ühepajatoit) oli - vist selle burgeri pärast - liiga soolane ja magustoit (õunakook kastmes) liiga rammus. Kui jooke pakuti, võtsin hea meelega väikese pudeli Shiraz Cabernet Sauvignoni. Õlut sai eelmine kord Finnairigal lennates võetud ning ma teadsin, et isu kaob pärast paari esimest lonksu. Pärast õhtusööki vestlesime filipiinoga poliitikast ja kui ta magama läks, lugesin läbi LWfC. Üritasin 5-6 tundi magada ning pärast seda mängisin multimeediakeskuse blackjacki ja üritasin ristsõna lahendada. Üritasin! Pith = marrow = wtf ?! Hommikusöök: juustu- ja tomatipirukas, maasikajogurt, mingimarjamuffin, apelsinimahl.
Appimaenameijõuakirjutada. Kell on 5.33 hommikul ja voodi kisub enda poole. Igal juhul oli HK-i jõudmine üsna meeleolukas, eriti avastamine, et LPC on ehitet MÄE OTSA ning sinna peab RONIMA. Pluss blokk 4-ja matkamine, aga sellega olen nüüdseks juba harjunud. :P Koolis külastas mind elevil Igor, pärast seda sõin Lahya ja Joeliga pitsat ning vahetasin muljeid ja kuskil 3-ni öösel lõbustasid mind Walter ja Aubrey, kellega mängisime blackjacki. Kaotaja pidi laulma, tantsima või ennast kuidagimoodi lolliks tegema. :P
Ja kõik. Vsjoo. C'est tout. That's all for today, folks. Head ööd/hommikut. Väga armas oli kodus olla, vast on suvel kõik sama. Kuigi mul on tunne, et sel aastal tuleb suvi teisiti. Oh-oh-oo ja teisiti.

Igavesti (suhe versus absoluut) teie

Madli (Krrrrrrrr!!!)

Viimane öö

Ja ongi jõuluvaheaeg. Täna viimases bioloogiatunnis oli olemine talumatult kerge - ees on ootamas kolm nädalat MITTEMIDAGITEGEMIST! JEE! No mitte sõna otseses mõttes, aga üsnagi. :)

LPC on mind kodustanud. Ja muutnud - lausa käegakatsutavalt (jah, need 4 lisakilo vöökohal). Pea on siiski isegi rohkem laiali otsas kui enne, aga veel see mind ei häiri (oodakem veel aasta ja küll siis tuleb paanikatuba). Hetkel on unevaegus ja ärevus kaks tohutut barjääri minu ja suurepärase blogi kirjutamise vahel, aga panen paar pilti üles.

Ülemine rida (vasakult):
Angela (Hispaania), mina, Tia (USA), Jean (Uus-Meremaa), Sagan (USA), Nadia (Nepaal), Olimpia (Itaalia)
Alumine rida: Melissa (HK), Amanda (Norra), Sasha (Guatemala), Amaranta (Hispaania), Stephanie (Ecuador)

What time is it??
It's time to go to work now!
What kind of work??
Hard work! LPC! Hu!



(Aktsioonis)

Nädal Hiinas

Bloog!!!

China Weekist on mxxdas 3 n2dalat (jah, ma ei ole oma arvuti taga) ja m2lestused hakkavad vaikselt tuhmuma - ehk siis viimane aeg k6ik eemal-isse kirja panna.

China Week oli kahtlemata parim n2dal minu LPC-elus. Mis selle siis nii eriliseks tegi? K6ik, alustades odavatest ja kivik6vadest hiina kommidest, l6petades katkise autokummiga tagasiteel. K2isime tagasihoidliku 16-liikmelise grupiga Guangdongi provintsi (selles provintsis asub ka HK) p6hjaosas Liannanis. Yks vaesemaid piirkondi kogu Hiinas, mida asustab p6hiliselt etniline v2hemusrahvus h6imunimega Yao. Sealne maastik koosneb p6hiliselt v6imsatest m2gedest, mis k6rguvad m6lemal pool teed, ja m6ningast taimestikust. Kylad/linnad paiknevad m2gede vahel ja tekitavad ajas tagasir2ndamise tunde, sest sealne elu on ysna erinev elust HK-s. Majades on muldp6randad, seinad on ysna 6hukesed, kytta saab ahjuga. Inimesed on vahetud, s6bralikud, kylalislahked (!!! see l2heb kolme hyyum2rgiga - sulle pakutakse ALATI istet, l6unat, teejuhiseid jms). Masendusstekitav olukord valitseb aga kohalikes koolides: sageli pakutakse meile kooli nime all lihtsalt yht kahekorruselist hoonet, kus igas ruumis on kivip6randad ja logisevad toolid-lauad. Seda teades v6tsime oma grupiga ette shopingu yhes kohalikus kirjatarvete poes ja hankisime laste tarvis pabereid, rasvakriite, vildikaid, joonlaudu, pliiatseid ja komme auhindadeks. Seej2rel maabusime oma hotellis. Haarasime Lahyaga yhe kaheinimese toa ning avastasime oma 'meeldivaks' yllatuseks, et normaalse tualetipoti asemel on meil Squat Toilet! Jei! Kuigi selline asi on Hiinale ysna tyypiline. Hiinlaste seletus on, et Squat Toilet on palju hygieenilisem kui tavaline tualetipott. :P

Igal juhul, meie CW ylesanne oli 6petada yao lastele inglise keelt ning esineda neile kultuurikavaga. Eks me siis seda tegimegi. Meie 6ppemeetoditeks olid valdavalt laulmine ja karjumine, nii et kolmanda p2eva l6puks oli enamusel h22l veidike 2ra ja kurk valus. Lapsed olid tublid ja suhtlemisaltid, mis valmistas mulle palju r66mu. Tunnis ehk oli m6ningaid raskusi nendega kontakteerumisega - enamuse txxst tegid 2ra hiina keele oskajad - ent p2rast tunde m2nguv2ljakul leidsid ja hiina keele v6hikud nagu mina ja Jane endale lemmiklapsed. Minu lemmiklapse nimi on muideks Xiao Yuen, mis peaks t2hendama v2ikest lindu. :) Viisime oma lapsed kolmandal p2eval linna restorani ja poodidesse - oi, see oli neile paradiis! Mulle delegeeriti kaks last (iga hiina keele oskaga pidi v6tma kolm, ylej22nud 2), kes muutusid toidupoes v2gagi n2udlikuks ning kulutasid kogu mu 50-dollarilise eelarve 10 minutiga, nii et k6ik ylej22nud sisseostud tegin juba omast taskust. :P Ostsime neile yliarmsad roosad (tydrukutele muidugi) koolikotid nende lemmikute Disney tegelastega. Lastest lahkumine oli ysna kurb, aga me peame nendega posti teel yhendust, v2hemalt nii ma loodan. Xiao Yuen, Ting Hua.

Meie kultuurikava oli ysna mitmekesine. See sisaldas tantse Aafrikast, Uus-Meremaalt, Koreast ja Kagu-Aasiast, flxxdim2ngu, prantsuse laulu ja banaanitantsu. Me esinesime igas koolis ja esinesime kokku neli korda. Meie esitus l2ks iga korraga yha paremaks, sest esinemisest sai korraga rutiin, mille vastu v6idelda ei saanud, niisiis tuli lihtsalt minna ja end h2sti tunda - mis meil p2rast 2 esimest etteastet juba ysna h2sti v2lja tuli. :)

K2isime kokku neljas kohalikus algkoolis (I-III klass) ning viimase kohana kylastasime piirkonna 'vingeimat' yao kooli, kuhu algkoolide 6pilased LPC-lt stipendiume saavad. Selles koolis on k6ik olemas: korralikud yhiselamud (sest see on internaatkool), spordiv2ljakud, sxxkla, arvutiklass, isegi s6idu6ppe(v6i ohutuse)klass!

Peale koolide kylastamise ja intervjuude tegemise k2isime veel l6kke6htul ning vaatasime traditsioonilistes yao kostyymides mehi ja naisi demonstreerimas yao inimeste traditsioone ja suhtekombeid. Nimelt siis, kui mees ja naine yksteisele meeldivad, vahetavad nad m6ne v22rtusliku eseme, n2iteks joogisarve yao koti vastu. (Yao kotid on lahedad!! Sain 2 - yhe, mille ka kogu ylej22nud grupp sai, ja teise yhelt perekonnalt, keda seoses intervjuuga kylastasime. Ainult vanaema oli kodus tol hetkel, niisiis pakkus tema meil l6unat ja r22kis meiega jutu. Olin segaste asjaolude t6ttu sunnitud 2ra jooma 3 kausit2it riisiviina ja tundsin end j2rgneva kolme tunni jooksul ysna veidralt.) Ja iga kord, kui midagi lava peal toimuma hakkas, kutsi publikut kaasa lxxma/aitama. Niisiis k2isin mina yao peiuga tervist joomas, Lahya syytas traditsioonilise l6kke, James, Fioni ja Melissa riietusid yao kostyymidesse.... Yhes6naga, LPC 6pilaste osav6tuprotsent igast etteastest oli ligi 100%. :P

Uni suleb uksed ja aknad ja silmad, ma ei saa midagi parata. Ehk homme? :)
MUAHH

Kiri

Vanaema-vanaisa, teie kiri jõudis kohale! Väga mõnus lugemine oli. Mul on hea meel, et kõik on hästi ja te rohkem väljas käia saate. Aitäh nõuande eest! Kallistan teid kõvasti, kohtume varsti! :)

Sünnipäev ja esimene Talka kohtumine

Tjah. Nüüd on see siis käes. Täisiga, täiskasvanupõlv, teismeea eelviimane aasta, maagiline kaheksateist. Ja kui naljakas on mõelda, et emps ei olnudki hommikul minu voodi juures, et mind kallistada ja öelda PALJU ÕNNE selges eesti keeles. Et ei olnud klassikaaslasi, koolikaaslasi, trennikaid, suvalist vanatädi bussis, kes loeks Sirli kirjutet silti 'MUL ON TÄNA SÜNNIPÄEV' minu seljakoti pealt ja sooviks mulle seejärel südamlikult õnne. Oi kui hästi on mul veel meeles need kohukesed, need naljaka maitsega Olympia shokolaadid, mida Tormi nii hea meelega kapi otsas istudes näost sisse ajas, need vinged sünnipäevakaardid (Jaanika stiil!) ja kõik muu, mis ikka sünnipäevade juurde kuulub. Oma kaheksateistkümnenda võtsin siiski võrdlemisi õnnelikult vastu, kell 12 toimus väike oleng blokk 4 katusel kümnekonna inimesega, hunnik rõõmsaid inimesi ja mõned naljakad kingitused. Chishio, Jaapani poiss, kinkis mulle väikese rohelise kellukese, mis pidi jaapani traditsioonide kohaselt head õnne tooma. Jane'i, Denise'i ja Jamesi poolt oli telefonikaart (lõpuks on mul HK telefonikaart :P), Jane'i ekstrakink oli veel võtmehoidja, mille küljes rippus pisike punane inglise postkast (vaimukas :)). Oma tuppa astudes leidsin selle olevat pimeda ning laual oli süüdatud väike teeküünal (lahtine tuli magamisruumides on muide keelatud :P). Väga eriline tunne oli sees. Hommikul seitsmest hakkas vaikselt inimesi uksest sisse voorima ning ega siis enam magada ei saanud. Avasin teie paki - SUUR-SUUR AITÄH ja biljontriljon kallistust, see on parim kingitus, mis üks kodust eemal viibiv (eemalviibiv?) inimene vähegi saada võiks. Ma ei tea, mis ma teile ütlema peaks, aga igal juhul olin ma kogu päeva maailma õnnelikem inimene. Uus Kalevi shokolaad on vapustavalt hea, kollase lehe kleepisin oma kapiukse siseküljele, et Eesti sügis ikka meeles püsiks. DVD vaatasin alles täna ära (---> Kristel, sinu kirja hakkan kohe-kohe lugema) ja süda läks kohe nii soojaks et ... Njah, eks neid pisaraid tuli ka omajagu, kui teid ja teie õnnesoove kuulsin-nägin. Eks ma ikka igatsen teid küll, ei ole midagi teha.
Peab tunnistama, et enamik teist on ikka täpselt sellised, millistena teid mäletan. Aga kuidagi kasvanud olete. Ei oskagi seletada, aga mitte enam 11. klass. Kuidas teile endale tundub? (üritab siin interaktiivset blogi aretada) Ja õpetajatele samuti suur tänu! Teiepoolset toetust on ikka alati vaja, eriti nüüd, kui Treffner on minu jaoks 'vana' kool ja teie 'vanad head' õpetajad. Inimesed kahtlevad mõnikord endas ja oma otsustes. Teie julgustus on minu julgestus.
Ehk siis: Elagu D4 ja sõbrad!!!

Sountrack: Sombambuul "Haldjamälestus" (meenutades Mihkli maakodu)



Edasi, pärast sentimentaalset shokolaadisöömist (inimesed on sellesse armunud) kutsuti mind hommikusöögile. Philippe (Quebec), Ida (Taani) ja Libbe olid mulle ette valmistanud armsa eine murul, pannkookide, saiakeste, puuvilja ja jäätisega. Väljas oli 25 kraadi sooja, mõnulesin öösärgi väel päikeselaigus ning rääkisin teistele Eestist ja esimesest lumest. Edasi üritasin natuke Hiina nädala jaoks pakkida, veetsin inimeste seltsis aega ning ootasin õhtut - Balti õhtut! Kell 7 sõitsime Austraga metrooga Kowloon Tongi (meie peatuse nimi on muideks Wu Kai Sha), kus ühe lätlase korteris toimus kõigi baltlaste kogunemine. Tuli hulganisti leedukaid, mõned lätlased ja kaks eestlast - mina ja Maarika. Esimesed eestikeelsed laused olid hirmkohmakad, sõnade järjekord lausetes oli kohutavalt inglisepärane, imelik aktsent oli juures - kõhe tunne tekkis! Õnneks oli see ainult ajutine. Eesti keel on ikka maailma parim keel. :)
Toidulaud oli rikkalik: must leib, kotletid, kartulivorm munaga, rollmops, seenekaste, tuuletaskud, kohupiimatort ja palju muud. Kõlab tavaliselt? Noh, pärast kaht kuud sööklatoitu olid soolavaesed kotletid siiski taevamannamaitselised (okei, õnneks oli liha ja sibula maitse siiski tugevam). Hiljem tähistasime Austraga (minu 2nd yeari nimekaim, tegelikult ühe läti naise ema, kes elab hetkel Austraalias) oma sünnipäevi - selgus, et tema sünnipäev on samuti neljandal novembril. Tordi peal oli muidugi kirjas ainult 'Happy birthday Austra', sest keegi ju minust ei teadnud. Aga see ei loe. Loeb see, et tort oli kohupiimaga ja mulle sooviti PALJU ÕNNE sulaselges eesti keeles. :)
Ahjaa, lisaks sain veel tööpakkumise. HK-s elab üks ülikooli õppejõud, kes on pool-eestlane-pool-hispaanlane ning eesti keelt eriti ei valda, aga tahaks õppida oma ema emakeelt. Ja kuna Maarika on üsna tööga hõivatud ning lisaks ootab last (kes sünnib muideks maikuus, yay!), pakkus üks leedukas mulle seda võimalust. Tunnid hakkaks olema kord nädalas ning muidugi tuleks selle eest ka väike tasu. Leian pakkumise olevat kohutavalt ahvatleva, aga nädalane koormus paneb juba vaikselt mõtlema. Aga tõenäoliselt proovin järgi ja eks siis näis. :)

Hiljem, õhtul kell 11, kui mina juba koolis pidanuksin olema, tuli ka Lauri, eesti poiss, kellega ei saanudki juttu ajada, sest kell sundis tagant. Kuna pidin järgmisel päeval Hiinasse sõitma, ei saanud võtta õhtust pikendust (kella üheni), nii et kell 11 oleksin pidanud juba koolis olema. Jõudsin sinna kell 12, aga petsin valvurit ja kirjutasin, et jõudsin tagasi kell 11, muhaha. (6)

Praeguseks kõik. Hiinast järgmine kord!

Palju õnne:
Helen (palju-palju õnne, pisike musirullike!)
Jaan (ja aitäh õnnesoovide eest)
Ave (kas oli 11. november?)
!!!






Austra vasakul, Maarika paremal
Austra süles on pildil oleva korealase poeg
Ärge palun nimesid küsige,
ma ei tea veel ühtegi :)

Kayaking in Paradise

Ehk siis muljeid meie kajakimatkast.

Laupäeva hommikul kell 7 olin jalul, et peast välja pesta must juukselakk (mälestus reedesest Rock Cafe-st) ja pakkida oma koli oranzhi veekindlasse torukotti. Kell 8 jalutasin courtyardi, et täita oma kohustusi matkapoes. See tähendas, võtta teatavast majakesest kastrulid-potid-matid-magamiskotid-telgid ja vedada need alla valvurimaja juurde. Seda me siis tegime. Teised inimesed tõid sellel ajal basseini juurest päästevestid, kajakid ja aerud.

Kolmandad inimesed pakkisid kõik meie saiad, tuunikala, tomati, lehtsalati, müsli ja makaronid. Kell 9 toimus kajaki juhtimise lühikursus ning varustuse suurde kaubikusse toppimine, seejärel hommikusöök ning umbes veerand 11 asusime taksodega ranna poole teele. Leone, Libbe, Ema, Ju Li, Helen, Sanja, Anna, Philippe, Sybille, Stephanie, Kasperi, mina + Steve Udy = meie tore väike seltskond. Meil oli 9 üksikut kajakit + kaks paariskajakit. Sybille ja mina hõivasime ühe, Anna ja Libbe teise. Paariskajakis aerutamine on mõnus tunne. Edasiliikumine on siiski meeskonnatöö tulemus. :)
Alustasime oma reisi umbes 10 minuti autosõidu kaugusel LPC-st. Liikusime kõigepealt u 500m üle üsna avara lahe ning sisenesime seejärel kahe saare vahelisse n-ö kanalisse. Ilm oli soe, päikeseline, puhus kerge briis (Pool seltskonda oli end sisse määrinud SPF 55-ga, mistõttu mingit hirmu päikese ees ei olnud). Mõlemalt poolt ümbritsesid meid kaljused mäed, mille nõlvadel kasvasid mõned optimistlikud ja vähenõudlikud puud-põõsad. Äkki nägime keset kogu seda pruuni ja pruunikasrohelist maastikku ühte piirkonda, kus kasvas tõsiselt roheline muru ning kuhu oli ehitet paar euroopa stiilis maja, üleni valget ning kenade roheliste viilkatustega. Ahhetasime. Aga siis selgus, et tegemist oli golfirajaga. Oh jah.

Paari tunni pärast jõudsime oma lõunatamispaika, milleks osutus imepisike, ent -kaunis rand kaljude, lopsakate troopikataimede ja logiseva paadisillaga. Muah! Sõime paar võileiba ja küpsist, olesklesime niisama, tegime pilte meist kui teadmata kadunud turistidest/metslastest, viskasime lutsu (inglise keeles 'skem', tšehhi keeles 'konn' <- see oli muidugi tõlge). Umbes tunnikese pärast jätkasime teekonda. Vahetasime Sybille'iga paadis kohad, mina läksin ette, tema taha s.t. peale aerutamise pidi tema kui tagumine ka tüürima. Mina leidsin selle alguses natuke raske olevat, sest kui ma keskendusin tüürimisele, läks aerutamisrütm sassi ja kui aerutamisele, siis kaldus meie kajak no vähemalt 45 kraadi valesse suunda. :)

Olles umbes pool tundi aerutanud, jõudsime jälle välja suurele lahele. Kasperi sattus mingitel põhjustel natuke hoogu ning keeras oma paadi külili. Õnneks oli meil olnud õppus teemal 'Mida teha, kui kellegi kajak ümber läheb, mis siis, et seda juhtub ainult korra 11 aasta jooksul' ning kõik lõppes õnnelikult. Kasperi keeras ise oma kajaki tagasi õigetpidi ning 15 minutit hiljem maabusime me PARADIISIRANNAS. See oli umbes 15 meetri laiune ning 45 meetri pikkune rannariba, mis oli ümbritset kaljude ning rohelusega. Ujusime 25-kraadises merevees, tähistasime Tšehhi iseseisvuspäeva, matsime Ema liiva alla ning katsime ta Tšehhi lipuga, mängisime lendava taldrikuga, tegime vees inimpüramiide ja palju muid lollusi. Õhtul kell 6 läks juba pimedaks, nii et haigutus kippus tulema juba 7 paiku, kui meid kostitati pastaga tomatikastmes. Peale jõime maailma kõige magusamat kakaod, aga oi kui hästi see maitses. :) Seejärel istusime lihtsalt lõkke ääres ning ajasime paar tundi juttu. Vahepeal pidime veel väikest ümberkolimist tegema, kuna vesi oli tõusnud juba kajakite tüürilabadeni. Umbes 10 paiku oli kogu seltskond nii kustunud, et vajus ära magamiskottidesse. Magasime rannaliival tähtede all. Ja uskumatu fakt oli see, et me tõepoolest nägime tähti! Ja kümneid ja kümneid! Üsna anomaaliline moment, arvestades seda, et HK taevas on tavaliselt suduvines ning sul veab, kui paari üksikut tähtegi näed. Aga jah, igal juhul nägime tohutul hulgal tähti ning kratsisime oma sääsehammustusi. Ärkasime Libbe'ga vaheldumisi üles ning piserdasime sääsetõrjevahendit. Mingi hetk panin ma läbi une lihtsalt oma käe kuhugi tema näo peale, nii et ta ärkas üles ja mina muidugi ka - suurest ehmatusest, et mida paganat ma nüüd tegin. Tõenäoliselt nägin ma unes lihtsalt sääsetõrjevahendit ning hakkasin seda võtma. Muideks, virsikulõhnaline OFF on super. ;)
Järgmisel hommikul ärkasime, käisime ujumas, sõime müslit piimaga, tegelesime tai chi ja budistliku meditatsiooniga. Korjasin hunniku merikarpe ja lahedaid kivimeid, millest ehteid teha (või siis lihtsalt purki panna ja koju tuua... mul pole õrnematki ettekujutust, kuidas karpidest ehteid teha... O_o). Tagasitee oli ehk veidi väsitavam kui sinnasõit, aga ei midagi ületamatut. Võtsime Sybille'iga plaani, et olümpiasuvel teeme koos ühe kajakimatka. Ja seda tõenäoliselt juba Eesti vetel!

Tagasi jõudes lõunastasime Steve Udy korteris, kuna söökla lõunaaeg oli juba ammu möödas. Ahh! Kui on olemas täiuslik lõpp kahele täiuslikule päevale, siis on see söömaaeg Steve Udy pool. Alustuseks sõime kõik ta omaküpset' leiba, mis oli kaetud krõbekoorikuga ning omas tõepoolest ehtsa leiva pruunikat tooni. Pealepanemiseks oli juustu (juust! maitse! mitte see kiletatud plastikjuust, mida meile sööklas pakutakse. Aga ärge arvake, et ma vingun), tomatit, võid, tuunikala, salsakastet ning maapähklivõid. Appike, Steve Udy maapähklivõi! Pärast seda ei taha söökla maapähklivõi poole enam vaadatagi, y'know. :P Igatahes, kui kellelgi on huvi seda valmistada, siis protsess on selline:
kuumuta maapähkleid ahjus, olenevalt kuumusest tuleb seda teha erineva ajaperioodi jooksul (uurin täpsemalt välja kõik ajad ja kuumused). Siis pane maapähklid köögikombaini, purusta nad, lisa sool (uurin jällegi koguse välja) ning lase köögikombainil senikaua käia, kuni pähklitest hakkab õli välja tulema. Tulemus püsib tänu sellele paremini koos ja pole vaja õli lisada. Ja ongi kõik. Ja seejärel naudi värske leiva või saiaga. Mm! Ja kui sinna veel vanaema tehtud moosi panna... mm! Ma ei kujuta ettegi, milline tulemus olla võiks. Parem mitte mind selle ligi lasta. :P

Veel üks naljakas seik eile õhtust. Mu toakaaslase õde tuli talle HK-i külla ning ta sai kohvritäie šokolaadi, krõpse ja ajalehti-ajakirju pluss 5-6 karbitäit snooze'i. Pakkus tema siis viimast mullegi ja nii me siis istusime tema toas, mõlemal tubakas huule all ja rääkisime juttu. Mingi hetk hakkas suht põnev olla ja ma unustasin asjaolu, et teen sellist asja esimest korda. Uskumatult hea oli olla, noh. :D ja siis, pool tundi hiljem leidis toakaaslane, et ehk nüüd aitab. Njah, olgu, arvasin ma. Äkki läheb veel süda pahaks, kui liiga palju saab. Ja viisteist minutit hiljem tormasin juba vetsu poole, niivõrd kui ma oma seisundis üldse tormata sain. :)

Nii lõppes minu kauneim nädalavahetus LPC-s. Aga pole hullu, uued kogemused ja oma piiride avastamine tulevad alati kasuks. Olen loobunud olemast liiga enesekriitiline ja hakanud rohkem usaldama kõhutunnet. Ja pärast esimesi '6' bioloogias, matas ja hiina keeles on ka akadeemiline pinge hakanud langema. Täna on meil muideks vaba päev, niisiis ootab mind umbes 6 tundi õppetööd. Aga sellest pole hullu, kuna Amandal on karjuv vajadus midagi oma koolitööga ette võtta, niisiis otsustasime me ukse lukustada ja end mitte millesti/kellestki segada lasta. Jeah, täna õhtuks oskan ma 70 hiina tähte!

Sain eile siseinfot, et Eestis hakkas koolivaheaeg. Inimesed, puhake ja tehke kõike, mis pähe tuleb! Ja magage! Uni on seda väärt! Olen õppinud, et kui lõbus sul ka ei oleks, kuu aega järjest kell 2 magama minnes ilmub sulle lõpuks tulikirjas otsaette SLEEP-DEPRIVED. See on krooniline ja nakkav, nii LPC-s kui ka mujal. Ennast ja oma tervist tuleb armastada, eks ole. :)

Sõpruse Puiestee "Kaks meest" ja nostalgiline meeleolu. Armastan teid!