Neljas dekaad...

... mida mu silmad näinud, algas vihmaselt ja Philadelphia kohta ebaharilikult soojalt. Olime Heleni, tema õe, õe poiss-sõbra ja nende kahe tuttavaga Schuylkilli (loodan, et sai õigesti) jõe kaldal ja jälgisime, kuidas kümned ja kümned raketid pauguga üles niiskesse ja tihkesse õhku lendasid ja kuidas neile järgnev suits üsna suuremaks ja suuremaks pilveks paisus, kuni lõpuks iga viimane kui rakett sinnasamma suitsupilve sööstes silmist kadus. Valjuhääldist tuli möödunud kümnendi popmuusika tippsaavutusi (kadunud Michaeli häält huvitaval kombel ei kostnud) ja meie Heleniga helistasime oma ühistele tuttavatele, kes kolm, kes kaks tundi ajas meist tagapool, ja jätsime rõõmsaid ja lärmakaid häälsõnumeid, kuna keegi ei suvatsenud telefoni vastu võtta. Hiljem, poiss-sõbra pool, tuli tema isa samuti meie sekka (õnneks oleme me kõik juba piisavalt täiskasvanud, et vanade inimestega 'hängimine' on lõpuks in) ja algas umbes tunniajane kitarrimängu- ja laulumaraton vanade ameerika lauludega. Mina olin väga rahul!


Philadelphia, kuigi minu külastatud kolmest Idaranniku suurlinnast väikseim, sümpatiseeris mulle miskipärast isegi rohkem kui New York või Boston. Võib-olla on asi selles, et minu võõrustaja elas niivõrd lähedal University of Pennsylvania linnakule ja tekitas minus koduse Tartu-tunde, võib-olla on asi minu ja Heleni suurepärases läbisaamises ja meie ühises second-hand poodide -ja šokolaadivaimustuses, aga nädal Philadelphias oli mõnus, rahulik ja mul oli pidevalt selline peaaegu kodusolemise tunne.

New York, kuigi külm ja tuuline, oli samuti võrratu elamus. Ööbisin Hannah' pool (Kenyon '08) Lääne-Harlemis, 150ndal tänaval ja maksimaalse raha kokkuhoiu mõttes läksin iga päev metrooga all-linna ning lihtsalt kõndisin, kõndisin, kõndisin. Õhtul sõitsin metrooga tagasi üles Harlemisse - niiviisi kulus päevas transpordi peale ainult kahe metroosõidu jagu ehk 4.50USD. Tuleb tõdeda, et see on üks parimaid Manhattaniga tutvumise viise. Teistesse borough'desse muidugi niimoodi ei jalutaks. Üks parimaid NYC elamusi oli Guggenheimi muuseum Upper East Side'il, kus oli väljas Vassili Kandinski näitus. Märgusõnadeks on abstraktsus, geomeetria ja kirkad värvid. Väga mõnus ja emotsionaalne kogemus. Kuna olin selleks ajaks rahast üsna lage, siis mingeid suveniire sealt koju ei toonud.



Boston, kus veetsin jõulud ja uusaastaeelse nädala, oleks saanud mulle rohkem muljet avaldada. Ütlen saanud, mitte võinud, sest asi polnud Bostonis vaid peamiselt minu tervislikus seisukorras ja ka geograafilises asukohas, mis asus linnasüdamest väga kaugel, satelliitlinnas nimega Lexington (kus toimus Lexingtoni lahing! muideks). Minu võõrustaja ja tema perekond olid kõik väga toredad ja kuna Lily isa puhul oli tegemist iiri katoliiklasega, siis toimusid pärast jõule igasugused suguvõsa kokkutulekud jõulupidude näol, kus kohalviibivate sugulaste arv kaldus fantastilise kolmekohalise numbri poole. Meeldejääv elamus olid väikesed nõbud ja ühe sugulase tellitud võimas karaokesüsteem ning allakirjutanu menu karaokelaval.

New Yorgist Ohiosse tagasi saamine osutus üsna dramaatiliseks kogemuseks. Kuna kolmanda puhkusenädala lõpupoole oli mu majanduslik potentsiaal nullilähedane, otsustasin esimesel võimalusel tagasi koduranda sõuda, ning selleks oli mul enne vaheaega isegi ühe tuttavaga kokku lepitud tagasisõidu kuupäev ning reisi alguspunkt. Minu autojuht otsustas aga äkitselt oma plaane muuta ning neli päeva varem tagasi minna ning kohusetundliku inimesena saatis mulle ka sellekohase tekstisõnumi. Kahjuks ei võimalda minu mobiilipakett SMS-e, niisiis ei olnud ma sellest plaanimuutusest teadlik. Otsustasin talle siiski igaks juhuks globaalse suhtlusportaali Facebooki kaudu teate saata ning küsida, kas meie plaanid on ikka samad. Selgus, et ta oli samal hommikul oma kodust Marylandist kooli poole sõitma hakanud, mis viis mind kergesse paanikaseisundisse, kuna mul polnud silmapiiril ühtegi alternatiivi kooli tagasijõudmiseks enne kui päris vaheaja lõpus, aga kauemaks NY jääda ei olnud mul rahaliselt enam võimalik. Õnneks peatus ta sama päeva õhtul Philadelphias, et veeta õhtu sealse tuttava pool. Niisiis leppisime me kokku, et ma hüppan järgmise päeva hommikul bussi peale ja sõidan tagasi Philly'sse, kust ta mu peale võtab. Järgmisel hommikul (kuna tegemist oli pühapäeva hommikuga) suutsin ma aga oma 7.30 bussist maha jääda, kuna New Yorgi metroo lõpetas oma vastutuleliku käitumise ning hiilgas tol hommikul hilinemiste ja ekspressrongide puudumisega. Lõpuks jõudsin siiski kesklinna ning 8.30-se Philly bussi juht oli niivõrd inimlik, et ei küsinud mu 7.30-st broneeringut nähes minu käest lisaraha, vaid võttis mu niisama bussi peale. See oli niivõrd positiivne elamus, et kogu mu õnnetuste jada muutus selle valguses üsna tühiseks ja ma astusin ülirõõmsalt bussi. Reis Philly'st tagasi Gambier'i oli Luke'i seltsis samuti üsna meeldiv ning, oh üllatust, Gambier tervitas meid paksu lumevaiba alt!

Lühidalt: olen elus, terve ja üsna mitme elukogemuse võrra rikkam. Samas olen mitmesaja dollari ja umbes sentimeetri saapakontsa võrra vaesem - need jäid kõik Idaranniku teedele ja tänavatele maha.

Järgmisel semestril olen ma registreeritud järgmistele kursustele:

Intro to Musical Style (muusikaajalugu)
Music Theory and Ear Training (muusikateooria, jätkub eelmisest semestrist)
French Revolution: Myth and Meaning (Prantsuse revolutsioon: müüt ja tähendus)
Chinese Composition and Conversation
Chamber Singers (kammerkoor, kellega koos lähme kevadvaheajal nädalasele kontserttuurile! bussiga! Lõunaosariikidesse!)
Voice (hääletreening)

Ahjaa. Kirjutan seda postitust Pittsburghis, sest Luke'il oli Carnegie Melloni ülikooli raamatukogus vaja mingit prantsuskeelset filmi vaadata, mida kuskilt mujalt kätte ei saa. Minu jättis ta mugavalt ühte pisikesse üliõpilaskohvikusse, kus ma pidin oma OCS ehk välismaal õppimise avaldust täitma hakkama. Eks nüüd kohe hakkangi. Leff!