Vahelihase venitus teeb invaliidiks

Misasja... ma ei saa Jänese blogisse enam sisse. Jänes?

Sain eelmisel laupäeval Columbusest lennukile, sõin sõbrannaga Chicago lennujaama Mongolian Grillis lahkumislõunasöögi ning võtsin seejärel põhjanaba kaudu suuna Euroopa mandrile. Huvitav, Chicago-Stockholmi lend kestis ainult 7h 45min, kas see tuleneb sellest õhumasside liikumisest? Teistpidi on palju pikem lend. Jõudsin ainult ühe hiinakeelse filmi ära vaadata, natuke magada ja siis oma ameerika jaapanlasest naabritariga veidi juttu rääkida kui olimegi Stockholmis. Kell oli umbes pool kaheksa ja minu lend oli kell kaks pärastlõunal, niisiis otsustasin rändama minna. Ostsin endale hirmkalli Arlanda ekspressi pileti (edasi-tagasi 240SEK), jätsin suuremad kompsud 30 SEKi eest lukuga kappi ning sõitsin kesklinna. Sealt kõndisin üle silla vanalinna ning uitasin kuutõbiselt mööda kitsaid munakivitänavaid. Riia-tunne tekkis kohati. Ühel hetkel tundsin, et palavik hakkab tõusma - külmavärinad ja peavalu - ning põgenesin külmapoolse seenevihma eest ühte pisikesse kohvikusse varjule. Ostsin chai'd vanalinnale kohase hinna eest ning istusin selle taga pool tunnikest, kirjutades igasugu tol hetkel vajalikke asju kaasavõetud ajaloo kaustikusse kaasa. Kell 11 läksin Nobeli muuseumi uudistama, seal oli väljapanek tsensuurist. Hiinast ja nende Internetiterrorist oli muidugi palju juttu, aga ka Birmast, USA-st, Venemaast jne. Siis otsustasin tagasi minna, kuna ikka oli külm ja kuidagi udune olla. Tagasi üle silla, Arlanda ekspressi peale ja olingi lennujaamas. Lennust palju mälestusi ei ole, magasin vist. Riias ei tulnud kohver kohale (kitarr Yuki kastis tuli õnneks ühena esimestest asjadest lindile, huhh :)), läksin kurtma ja siis selgus, et kohver jõuab alles kell 10 Riiga ja pidi sealt lennukiga Tallinna toimetatama. Ega midagi, läksin siis ainult kitarri ja käsipagasiga bussile. Oligi mugavam liigelda. Bussi peal oli kolm erinevat turismigruppi: itaallased, türklased ja sakslased. Muidugi istusin mina türklaste ja itaallaste vahepeale ning pidin kogu reisi kuulma nende omavahelisi ingliskeelseid suhtlusüritusi. Huh. Tartu sain kell 11, emps oli autoga vastas. Kell 12 vajusin magama ja ärkasin järgmisel päeval kell 14.00. Mõnus :)

Eelmine nädal oli üsna aktiivne, käisin empsi ja Anneliga jooksmas ning peaaegu iga päev Kristeli pool, kus sõime maapähklivõi ja moosiga saiu ning jõime liitrite kaupa teed (või olin see ainult mina? hmm). Lõbus oli ja nägin lõpuks Kristeli toakaaslase ka ära, keda ma nende kahe kooselatud aasta jooksul veel kohanud polnud. Et Eesti poliitikast maik suhu saada, käisin Kristeliga Euroopa Parlamenti kandideerivate erakondade esindajate debatil, mida vürtsitas oma vaheleastumistega üksikkandidaat Indrek Tarand. Neljapäeval oli Kristelil Euroopa Liidu loeng, kuhu ka väikese südamevärinaga läksin (äkki paneb võõrast nägu tähele). Hirmuks polnud põhjust ja härra Veebel ajas mind mitmeid kordi südamest naerma. Sellist eestlaslikku sarkasmi ja veel sellistes kogustes (kogu pooleteisetunnise loengu aja) pole ma ammu kogenud. Tema oli ka üks EP debati moderaatoritest ning kommenteeris muuseas pärast ühe esindaja enesetutvustust, et kui mõtted otsa saavad, võib enne ajalimiiti ka lõpetada. Ärapanija.

Nädalavahetusel käisin Anneliga Toilas koolitusel, kus mulle anti austav ülesanne hinnata peritonaaldialüüsi erinevaid lahuseid tutvustavaid plakateid. Õhtusöögi ajal võtsin osa integratsioonilauast, kus peale Anneli ja minu istusid kaks Ida-Virumaalt pärit õde, kes rääkisid valdavalt vene keeles. Anneli vastas neile samuti vene keeles ning mina püüdsin meeleheitlikult tuletada meelde oma kesist vene keele sõnavara, mis minimaalselt ka õnnestus. Valdavalt rääkisin ma ikkagi eesti keeles ja mõtlesin kogu aeg selle peale, kuidas ma tulevikus vene keele korralikult selgeks õpin (minu väike galubaaja metštaa). Laupäeval sain midagi toidumürgituse-laadset ning tahtsin äkki kõigest, mis sisse söödud, kiiremas korras lahti saada. Selle mitmekordse teostamise järel hakkasin äkki küljes meeletut valu tundma, mida lugesime algul mingiks põletikuks, aga et ta iga nüüdseks juba täiesti kadunud on, siis otsustasin ma, et tegemist oli kõhulihaste ülekoormuse tõttu tekkinud vahelihase venitusega. Peaks mainima, et see on üks ebameeldivamaid vigastusi, mis mul kunagi olnud on. Autosseistumine ja sealt väljasaamine olid mõlemad üsna piinarikkad. Püstitõusmiseks ja pikaliheitmiseks kasutasin tantsukursusel õpetatud spiraalseid liigutusi (aitäh, Kora!). But this, too, shall pass. Ja nii ongi.



Uus laul kah siin vasakut kätt.


PS minge vaatama Üliõpilasteatri etendust "Daniil Harms ehk geeniuse elu".

Seagripp

http://flutracker.rhizalabs.com/ <--- siin hoitakse seagripi levikul silma peal. Ohios on juba paar kinnitatud juhtumit: kaks kolmekümnendates meest ja üks 9-aastane poiss.

http://www.postimees.ee/?id=114180 natuke seagripi-teemalist loomingut.

Uurisin ka Läti transpordivahendite kohta, juhuks kui oma bussist maha jään. Eriliselt häid variante ei ole. Kui tahan bussi või rongiga Valka saada, pean järgmise hommikuni ootama. Ptui-ptui-ptui.

Mul ei olegi midagi tarka öelda. Panen mõned luuletused hoopis siia.



friendship
is a strange story
sometimes with no evident
beginning, it starts like a
small stream, cool and candid
then one moment you
realise
you're standing up to your
waist in water

friendship is also
a well, it is
hard work to dig it
deep enough, so that
once it stands there,
it will be yours
deep and pure
and replenishing

and friendship is like
a sunrise that brings
the world to life
it chases away away the ghosts and the
clamping cold in your bones

friendship is like many things that
we tend to take for granted
it's a tree, an ocean
an earthworm
and maybe the small toe on your
left foot

friendship is a strange story


***




I LOOKED AT YOUR PICTURES

I looked at your pictures
so many faces
so many instances of your smile

and not

you seemed so distant
yet there I was
holding you in my hands
running my fingertips across your skin
smooth and flawless
it was lacquered paper


maybe that's why I like you so much
you're the distant reality
and me the sick child
beneath the covers
looking at young birches outside my window
that sway in the wind so gracefully
when I get better, I'll climb you
I really want to

but

will you hold my weight?