Writing and Thinking... Või teistpidi?

Kõik Kenyoni rahvusvahelised rebased peavad lisaks International Student Pre-Orientation programmile osa võtma teisestki programmist nimega Writing and Thinking Pre-Orientation, tõestamaks et nad on tõepoolest võimelised inglise keeles kirjutama. Ja ehk ka mõtlema, kuigi seda nii hästi näha ei ole. Programm algas esmaspäeval, 18. augustil ja kahjuks puudub mul igasugune fotomaterjal, et näidata, kuidas see kõik välja nägi. Loodetavasti täidavad mu rikkalikud kirjeldused selle visuaalse lünga.

Niisiis. Alustati sellise põneva teemaga nagu 'Why am I here?' ehk 'Miks ma siin olen?' ja inimesed tulid lagedale igasuguste mõtete ja lahedate kirjutistega sellel ja ka kahekümnel järgmisel teemal, mida me tollel esimesel päeval arutasime. Kuus päeva hiljem, programmi viimasel päeval võin ma julgelt öelda, et see oli kogu IB Theory of Knowledge kursus ühte nädalasse surutuna, ehk siis palju üldisem, ent samas ka palju värskendavam kui IB TOK. Mina olen igal juhul selle nädalaga rahul. Ei tasuks ka mainimata jätta, et mul õnnestus kuskil teisipäeva pärastlõunal metsikult haigeks jääda ehk siis kolmapäeva hommikul ärkasin 102.2 (umbes 39) palaviku ja jubeda kurguvaluga. Tore-tore, mõtlesin ja lesisin kaks päeva järjest vahelduva eduga voodis, üritades palavikku välja higistada, naerda ja nutta. See oli üks üsna huvitav ja segane kogemus. Ei oleks oodanud, et miski koduigatsuse-laadne asi mind niimoodi tabab, aga täpselt see juhtuski - kuigi mitte päris kodu vaid pigem tuttava keskkonna vajadus. Mõtlesin palju LPC ja sealsete inimeste peale ning kirjutasin luuletuse oma maakodust Pollis. Sõin kaheksa erinevat tabletti päevas. Tervisekeskuse õest on saanud mu parim sõbranna - teisel haige-oleku päeval läksin lõuna paiku tema juurde, olles just üles ärganud, ja ta pakkus mulle pitsat ja 7UP-i, et ma oma tablette süües mingit imelikku reaktsiooni ei saaks. Ta võttis ka vereproovi, mille tulemused näitasid muide, et mul võib olla nii mononukleoos kui strep throat - kahjuks pole ma suutnud veel välja mõelda, mida see tähendab. Igal juhul pidavat antibiots selle vastu aitama, niisiis söön ma neli rohelist kapslikest päevas. Elame veel.

Toakaaslane Allison saabus esmaspäeva õhtul - see oli tohutu rõõm ja kergendus. Kuigi üksi on üsnagi mõnus ja mugav elada, on siiski toredam, kui on veel keegi, kellega lihtsalt öösel kella kaheni juttu rääkida, kui sellelaadne tuju tuleb, mis juhtus näiteks eile õhtul. Me saime algusest peale suurepäraselt läbi, kuna mul on ühikaelukogemus ja tal on vend, mis tähendab, et kompromisse on tehtud ja lahendusi leiab alati. Allison ütles, et mul on väike aktsent, mispeale ma imiteerisin kõige hullemat ueilsi inglise aktsenti, milleks mu suu võimeline oli. Tundub, et aktsendid avaldavad siin rohkem muljet kui täiuslik ameerika inglise keel. Uus-Meremaa poiss Daniel, kes tuli siia nii jalgpalli kui rahvusvaheliste õpilaste pre-orientationi pärast, arvas, et mul on austraalia aktsent - just siis, kui ma üritasin imiteerida uusmeremaalikke täishäälikuid ja mõtlesin, et võidan sellega natuke respekti. Aga ei. Mis seal ikka. On ka muid viise. :)

Mängin iga päev kitarril Laura Junsoni 'Kodumaad' - olen lõpuks õppinud samaaegselt ka kaasa laulma, sest alguses, kui ma seda veel korralikult mängida ei suutnud ja küürutasin üle kitarri, et ikka täpselt näha, mida see käsi seal all teeb, ei olnud ma võimeline ühtegi sõna kaasa laulma. Õnneks oli Katrin see inimene, kes oma vokaalsed võimed minu instrumentaalse võimetusega ühildas. Nüüd kõlab asi palju paremini - ehk leiutame jõulude ajal sellele ka mingi harmoonia. Aga jah, sellest laulust rääkides - naljakas on seda siinsele rahvale laulda, kuna keegi ei tea, millest ta räägib, aga räägib ta ju ometigi nii tähtsast teemast, eriti minu jaoks praeguses ajas ja ruumis. Lahe on, et ma saan niimoodi oma mõtted välja öelda - ma ei ole eriti kurtja tüüp. :P

Tutvusin Melanie'ga, kes on mu Upper Class Counselor. UCC on inimene, kes on kas sophomore, junior või senior ning juhendab neid rebaseid, kes tunnevad huvi sama eriala vastu, mida tema ise õpib. Melanie puhul on siis tegemist International Studies'iga (enam-vähem sama mis rahvusvahelised suhted TÜ-s) ning täna õhtul tuleb meil pikem jutuajamine erinevate ainete ja IS suundade teemal - kuna põhimõtteliselt on IS-il olemas küll kindel põhi, aga palju erinevaid suundi, millel jätkata (see vist ka TÜ-s samamoodi). Mind kisub ikka sinna Oriendi poole - hiina keel, kultuur jne. Ja pärast oma isiklikku India-kogemust oma toakaaslasega on huvi ka selle piirkonna vastu, nii et kui kusagil mingiks võrdlemiseks läheb, siis oleks huvitav need kaks hiiglaslikku riiki ja kaks erinevat ent ka omavahel põimunud kultuurilugu uurimisobjektideks võtta. Aga tegelikult ei tea ma veel üldse, mida lõpuks oma erialaks valida, kuna esiteks on sinna veel kaks aastat aega ja teiseks tahaks ma veel kõike muud proovida, millega varem eriti põhjalikult kokku puutunud pole: muusikateooria, astronoomia, psühholoogia... Nelja päeva pärast peame juba oma ained ära valima, nii et eks ma siis raporteerin oma valikud.


Where I Come From and How I Know It

Imagine where we are was a sea once
The silent poetry of species at their birth

Imagine wind that brought the pollen
For the first time to its rightful place

A forest now lies stagnant where
The motion of blind beings gave to us

Our beginnings, the idea that we float
We've grown established now, grown our roots

I for one could tell and tell about
The endless fields of crawling grass

About the rock I conquered at the age of four
If even in my head I leave it behind

My body knows and remembers more
Than I could ever put in words

I follow the shades of trees and clouds
And soar with my roots attached

to the soles of my feet

Kenyon. Haige. Aadress.

Madli Rohtla
PO Box 1674
Gambier, OH 43022

Palavikuillusioonid... Ja minu esimene ingliskeelne luuletus. Järgmine kord.

Kohal!

Astusingi oma jalakesega Ameerika Ühendriikide pinnale ja toimus see lõikuskuu neljateistkümnendamal päeval EST (GMT -5) aja järgi kell 18.45. Kõik lennureisid möödusid komplikatsioonideta, pidin ainult kahes lennujaamas kokku 200 eesti krooni toidu peale kulutama, kuna magamatus ja lennukisõidud tekitasid süsivesikuvajaduse. Kõige paremad muljed on pärit muide Chicago O'Hare'i lennujaamast, kuna esiteks oli minu immigratsiooniametnik, keegi kreeklase välimuse ja nimega tüüp, väga sõbralik ja võiks isegi öelda, et mingil määral familiaarse jutuga ning rahustas mu immigratsiooninärvi üsnagi maha. Teiseks, esimene asi, mida ühest terminalist teise rännates eskalaatori peal kuulsin, oli eesti keel! Kaks vanemat daami minu ees arutasid, kuidas oma L.A. lennule jõuda - sulaselges eesti keeles! Säh sulle tõenäosust.

Olen siis praegu oma host family juures, kelleks on muide kaks Kenyoni professorit - Melissa Dabakis, euroopa ja ameerika kunstiajalugu, ja Dan Younger, kelle põhitööks on Kenyoni kunstigalerii juhatamine, aga ta annab ka paari kunstikursust. Mõlemad on toredad vanemapoolsed inimesed, kelle elu suursündmuseks praegusel hetkel on vanaduspõlve korteri soetamine Massachusettsis. Tänu neile sain tuttavaks ka näiteks ühe muusikaprofessoriga, kes soovitas mul kindlasti muusikas Placement Test teha ja võtta üks kahe semestri pikkune ja kahe kursuse punkte väärt olev muusikateooria kursus, mis pidi selle teoreetiliese asja tõepoolest ülimalt selgeks tegema. Tundub, et asi on seda väärt. 2ooUSD eest saaks veel võtta ka 14-tunnine kitarrikursus eraõpetajaga (!). Selle peale tuleb kindlasti veel mõelda. Majanduslikus mõttes nimelt. :)

Mis veel. Tutvusin veel mõnede Kenyoniitidega: Nicholas Birmast, Elsa Prantsusmaalt, Yinan Hiinast ja Laura Uus-Meremaalt, kes alustab Kenyonis juba kolmandat aastat ja kes on olnud mu Kenyoni-guru kogu kolledžiotsusetegemise perioodil.

Olen siin olnud küll vaevalt kaks päeva, aga siiski tundub, nagu tunneksin juba inimesi üsna hästi. Ameeriklased ei ole kõik üldse mitte sellised, nagu neid tihti kujutatakse: oma riigi kesksed ja rumalad. Oma riiki armastavad nad küll, paljude majade küljes ripuvad tähed ja triibud, aga samas on nad ka väga huvitatud teistest piirkondadest. Minu host family veedab näiteks igal aastal vähemalt kuu Itaalias - mõnikord ka pool aastat, kui nad viivad grupi Kenyoni õpilasi Roomasse kunsti õppima. Lisaks sellele on mu host mom kreeklane ja tema sõnade kohaselt on itaallased suured Kreeka-fännid. Aga ameeriklastest üldisemalt rääkides: ma pole veel hetkekski tundnud enda kui 'immigrandi' suhtes mingit vaenulikkust või võõrastust. Juba Chicago lennujaamas rääkisin ma pikad jutud maha ühe Wisconsinist pärit tüübiga, kes töötab Precious Screw Thread nimelises suurfirmas - proovige seda nime välja hääldada, ega eriti libedalt küll ei lähe! Igal juhul oli tüüp kirglik republikaan, ise sõjaväes olnud ja soovis kõik USA vaenlased maamunalt pühkida, et tulevikus ei tekiks 9/11 sarnast olukorda. See võttis mul küll üsna hinge kinni, aga julgesin siiski talle ka oma arvamuse välja öelda: et oma riigi kaitsmiseks on ka teisi ja vähem veriseid variante. Muidu meeldis talle rahvusvaheline õpilasvahetus väga ja tema sõnade kohaselt peaks rohkem USA noori välismaal õppimas käima, et näha midagi muud peale selle heaoluühiskonna, kus enamik neist elab. Nii et mingis mõttes oli ta päris tore onu. Poliitikajutu jätsime üsna varsti pärast tema republikaanikõnet. :)

Homme on siis suurpäev - kolin oma ühikasse sisse. Tulekski vist hakata magama sättima, et homme üles saaks ja kogu päeva ka üleval püsida suudaks. Jet lag annab ikka veel natuke tunda. :)

Ootan teateid kodumaalt - meilige mulleeeee!

Romeo, oo Romeo, miks oled Romeo?

Ah! Lõkendav armastus kalgi kalkuleerituse vastu! Suguvõsade iidne riid ja isa raudne tahe! Ja mürk kui kiire ratsu, millega kallimale teise ilma järele jõuda... Ehk siis suurepärane esitus Emajõe Suveteatri näitlejate poolt, aplodeerin teile nagu äsja Toome varemetes, nii et te kolmat kordagi lavale tagasi pidite jooksma.

[vabandust, see tuli vist natuke dramaatiline välja]

Ei osanukski oodata, et õhtu nii kordaläinuks osutub. Vihmgi ei tihanud korralikult sadama hakata, tibutas ainult natuke. Külm puges kontidesse esimese vaatuse rõõmsaks lõpuks ja kimbutas kogu teise vaatuse, aga südamesse ei jõudnud, see elas kaasa näitlejate mängule, mis oli tõepoolest vägagi elutruu ja hingestatud. Naeru tõmbas näole amm oma rikkaliku kõnepruugi ja familiaarse olekuga, nooruslikku uljust võis aimata Mercutio ja Romeo käitumisest ja jutust. Ursula Ratas(s?)epp mängis hästi noort Juliat, kes ei tea elust veel eriti midagi, ent andub täielikult oma armastatule ja valib selle armastuse üle kõige muu. Julia isa tundus küll vägagi karm, ent samas võis ka mõista tema kavatsusi ja näha, kuidas Julia oma isa tundes näiliselt tema meele järgi püüdis olla. Ainuke okas, mis etenduse ajal veidi kriipis, oli Julia ema emotsioonivaesus ja - see on küll täiesti minu isiklik tunne - ebakindlus rollis. Ei saanud aru, millist ema ta kujutada püüdis ja see oli ikkagi ka imelik, et ta Tybalti surnukeha kohal rohkem pisaraid valas kui neil kahel korral, kui ta Juliat surnuna nägi. Ma ei oskagi täpselt seletada, mis mind selle näitleja mängu juures häiris, aga mis iganes see ka polnud, õnneks polnud tegemist kandva rolliga ja seetõttu jäävad meelde ikkagi ilusad dialoogid armastatute vahel ja need vaenutsevatele suguvõsadele nii omased mõõgavõitlused.

Üldkokkuvõttes olen õhtuga nii-nii rahul. Ja lahe oli kuulata, kuidas kultuuriminister Laine Jänese Toome varemetesse saabudes meie selja taga äratundmisrõõmus ja koodnimedega sosistama hakati. :)