1. aprill LPC-s

Ööl vastu 1. aprilli, täpselt kell 4.30, kohtuvad kauge-kauge bloki laelampide kirkas-ent-siiski-müstilises valguses üheksa salaliitlast. Nad lausuvad üksteisele vaid hädavajalikud sõnad, heidavad julgustava pilgu teistele, siis haarab igaüks endale paar musta prügikotti ning pimeduse katte all libisevad üheksa kogu siugudena mööda seinaääri ja põõsaveeri teiste blokkide suunas. Igasse koridori saab vähemalt üks salaliitlane. Prügikottide salapärase krabina saatel kaovad uste kõrvalt jalatsiriiulitelt peaaegu kõik jalavarjud. Jalgpallitüdrukute jalatsid jäetakse puutumata, kalli väljanägemisega kingad-saapad pannakse koridoris asetsevatesse kappidesse. Salaliitlaste töö ei kulge probleemitult: neli kaasõpilast ning valvur märkavad nende tegevust ning selle jälgi. See ei kõiguta meie vennaskonda. Hiiglaslikud kingade-varvikute-susside-tossude-ketsidega täidetud prügikotid hiivatakse õlale ning liigutakse pooljoostes A-bloki poole. Kotid heidetakse õlalt basseini läheduses, suhteliselt varjatud kohas. Salaliitlased saavad korraks tee peal kokku ning annavad paarisõnalise kokkuvõtte oma tegevusest. Seejärel lähevad jalgpalli mängivad naissoost salaliitlased tagasi blokk nelja, ülejäänud aga jätkavad missiooni: äratada kõik blokid valjuhäälse vilega. See juhtub hommikul kell viis. Seejärel suunduvad ka nemad tagasi oma blokki ning asuvad oma unenormi täitma. Kell 12 kavatsetakse kõik 1., 2. ja 3. bloki kingatud õpilased courtyardi kutsuda ning nende pihta veepommide rahe suunata. Naissoost jalgpalli mängiv salaliitlane tunneb, kuidas ta süda kiiremini põksub. Ta istub oma toas arvuti taga, kui äkki ärevusehoog tema südant tabab. Ruttu tõuseb ta oma voodist ning avab ukse. Kergendusega avastab ta, et tema varvikud on endiselt uksematil, täpselt nii nagu ta nad 10 minutit tagasi jättis. Kell on 5:50, kui seesama salaliitlane vajub sügavasse, 5 tunni pikkusesse unne.

1. aprill on alanud.