pühapäev, veebruar 10, 2008

Minu elu F5

Ehk siis tundsin vajadust natuke blogitseda. Kõik läheb ikka vaikselt oma rada pidi, avaldused USA koolidesse on nüüd kõik saadet', viimase hetke Financial Aid dokumentide saatmisega sai ka veel päris palju nalja. Pidin sama käiguga veel oma eelmise aasta toakaaslasele tema VISA kaardi saatma, mis äkki minu nimele LPC-sse saabus. Ja mitte lihtsalt posti panema, vaid 150HKD maksma ja KIIRPOSTIGA saatma, kuna oli tema parasjagu Vietnamis ja tahtis kaks päeva hiljem Kambodžasse startida, aga kuna pangakaarti polnud, siis elas ta lihtsalt äsjaleitud tuttavate kulul ja maalis mulle e-mailis koledaid kujutluspilte sellest, kuidas ta kusagil Vietnami ja Kambodža piiril kraavis elab ja tagasi Pekingisse sõitmiseks raha palub. Nõustusin lõpuks selle õnnetu kaardi talle saatma ja olin rahul, et lõpuks miski mind postkontorisse minema sundis: FA vaja ju ka posti panna. Võtsin siis kõik oma dokumendid, aga kuna kandideerin seitsmesse kooli, siis oli kõigest vaja ju seitse koopiat teha. Tegin koopiad ja jaotasin ümbrikesse, aga iga kooli FA-le oli vaja kirjutada kõigi teiste koolide nimed, kuhu kandideerin. Mõtlesin, et küll jõuan MTR-is (metroo) seda teha, aga ei jõudnud, rääkisin hoopis Sanjaga juttu. Jõudsime postkontori juurde umbes poole viie paiku ja mul oli hea rahulik olla, et küll jõuab kõik asjad ära teha, postkontor pannakse alles kell viis kinni. Siis tuli jube avastus: jätsin aadressi, kuhu Amanda pangakaart saata, LPC-sse! Jooksuga tagasi MTR-i, viiesajameetrine ülesmäge-sprint, valvurilt laenatud jalgratas, et tagasi neljandasse majja jõuda (block 4 really IS that far away!) ja kõige kallim takso tagasi Sunshine'i, mis ma kunagi võtnud olen - 27 HKD läks (tavaliselt läheb see sõit umbes 18). Jõudsin täpselt 5-ks tagasi postkontorisse, kus just sulgema hakati. Jooksin huilates leti juurde ja sain lõpuks ikkagi oma kaardi ära saata. Ostsin hunniku marke ja Sanja tuli ümbrikega, Ana Paola oli ka seal, niisiis hakkasime kõik kolmekesi aadresse ja marke ümbrikele kleepima. Lõbus veerandtunnike ja FA oligi teele saadetud!


Käisin eelmisel nädalal protestimas. FARC, Colombia n-ö 'rahvaarmee', mis loodi mitukümmend aastat tagasi tõepoolest rahva kaitseks, on nüüd muutunud colombialaste õudusunenäoks. Organisatsioon teenib raha narkootikumide kasvatamise ja ekspordiga, mille tarvis terroriseerivad FARCi liikmed sageli maakohtade elanikke, ajades neid nende maalt välja, et seal igasugu taimed kasvama panna. Selle terrori vastu protestimiseks korraldas grupp Colombia noori vaikse demonstratsiooni, eesmärgiga õhutada Colombia valitsust FARCi korrale kutsuma ning mõista hukka FARCi liikmete teod. LPC-kad läksid kambakesi, igaüks rahvuslipuga oma riiki esindamas, Hong Kongi Centralisse ning moodustasid protestialal vaikides istumisringi. CNN tuli kah meid kaema ja jõudsime seetõttu isegi kohalikesse uudistesse. Sama üritus toimus üle maailma veel paljudes riikides. Loodame, et meedia võimendusest on abi ja sõnum jõuab kohale!
Ahjaa, kui ma seal parasjagu Eesti lipuga ringi vehkisin, tuli üks tüsedamapoolne punaste juuste ja habemega lühike mees minu juurde ja küsis, kas ma olen Eestist. Vastasin, ise üsna positiivselt üllatunud, et jah, olen küll, ja imestasin, kuidas ta Eesti lippu teab. Tuli välja et on lätlane, kes teeb vahetusaastat HK Babtist U-s. Kutsusin ta kohe Talkasse ka. All baltic people in HK, unite! :)

No mas sequestros
No mas mentiras
No mas muertes
No mas FARC
!




Pannkoogiõhtu kunagi 4 aastat tagasi :)

reede, jaanuar 25, 2008

Ainevahetus taas korras

Nonii, pärast kuuajalist blogipausi ja elamuste seedimist üritan ikka oma Vietnami ja Hainani loo lõpuni rääkida. Lugesin Jänese blogi ja sain inspiratsiooni, sellepärast. Ja Kristel saatis ka juba KirjadMadlile vol 57, kus mainis, et ma võiks jälle midagi uut kirja saada. No eks ma annan siis oma parima. Kõik fotod on muideks kronoloogilises järjekorras saadaval aadressil: http://picasaweb.google.com/this.is.not.my.desired.username/VietnamHainanTalv2007
Panen ühe pildi ilusast Halong Bay'st ka:

Järgmine päev, jõululaupäev, muideks, oli täidetud shoppingu ja muu tühja-tähjaga. Läksime Laurenziga kahekesi vanalinna peale kondama, kaasas korralik piirkonnakaart. Ühel hetkel õnnestus meil aga mingi parempöörde abil kaardilt välja jalutada ja täielikult ära eksida. Kõndisime vapralt edasi, aga ühtegi tuttavat kohta ei näinud. Sattusime kergesse paanikasse, kuna pidime kella kuueks teiste juurde tagasi jõudma, et välja õhtust sööma minna. Mingeid kommunikatsioonivahendeid meil kaasas polnud, nii et Anna ja Stefaniga ühendust võtta ka ei saanud. Igor lahkus muideks hommikul, Bangkokki vanemate juurde. Lõpuks ei jäänud meil Laurenziga midagi muud üle kui lasta end paaril vanemapoolsel mootorratturil tagasi hosteli juurde transportida. Pidime muidugi hinna eest kauplema, kuna mehed küsisid alguses 30,000D (15HKD) ratta pealt. Laurenz pakkus julgelt 10,000D ja saigi küsitud hinna! Meie imestus oli suur ja istusime natuke ärevalt rataste peale: kas viivad meid ikka õigesse kohta? Varsti selgus odava teeenuse tegelik põhjus: hostel oli meie pealevõtupaigast vaevalt 5 minuti kaugusel! Olime ainult mõnisada meetrit kaardilt välja läinud ja enam-vähem hosteli piirkonnas ringi tiirutanud.

Jõuluõhtu veetsime peenes paigas nimega Bobby Chinn. Tegemist on Californiast pärit poolhiinaka-poolegiptlasega, kes omab restorane paljudes erinevates maades ja tegemist on üsna korraliku paigaga. Eriti Hanois ja meie jaoks, kes me olime juba üle nädala peaagu ainult kohaliku ja tänavatoidu peal elanud. http://bobbychinn.com/en/home.htm see on link, kui kunagi Hanoisse satute, soovitan külastada! Tähendab, juhul kui nõustute korraliku õhtusöögi, väikese veini ja vesipiibu eest 25USD välja käia. Iseenesest pole ju paha, aga minu tolleaegse eelarve juures lõi korraks silme eest mustaks. Järgmisel hetkel jagasime Annaga põhirooga ja palusime kokalt tasuta leiba juurde. :) Proovisime ka mingit magusat Bayley'se-taolist jooki, mis segatud mündilikööriga. Õhtu lõppes magusa mango maitselise (kõik lahku, kuna tegemist on mangosordiga, eks, õpetaja Tering?) vesipiibuga. Istusime lounge'i-alas pehmete diivanite ja madalate jaapani stiilis laudadega. Restorani põhiosast olime eraldet punaste siid(!)kardinatega. Valgustus oli stiilselt ja salapäraselt hämar, meie laua lähedal seisis pidevalt üks kelner ja WC-potti oli puistet roosilehti!!

Muide. Jõuluõhtu kõrghetk polnud minu jaoks kindlasti mitte see hõrk pardipraad Bobby Chinni restoranis, vaid hoopis sugulaste telefonikõne meie numbrituppa hostelis! Aitäh, vanaema-vanaisa, Anneli-Urmas, Helen ja Helari! Ja emps! :)


Järgmisel hommikul olime kell 6.30 jalul, et jõuda kella 7sele Nanningi bussile. Jah, me pidime tõepooolest minema kogu tee tagasi Hiinasse, et saada Hainani saarele, mis tegelikult Vietnami rannikust eriti kaugel pole. Aga kahjuks mingit meretransporti (vähemalt meie eelarvele vastavat) me ei leidnud ja Stefani kõhukene poleks seda vist kannatanud ka... Igal juhul jäime magama viis minutit pärast bussijõudmist. Illustratsioon kah:



Nanningis tulid jällegi minu ja Anna conversant hiina keele oskused kasuks. Nimelt pandi meid maha bussijaamas, kust tegelikult järgmise bussi peale minna ei saanudki. Sai vaid osta bussipileti, millega me üsna edukalt hakkama saime, ja siis tuli teha pooletunnine taksosõit, et õigesse bussijaama jõuda. Ristisime selle bussijaama ingliskeelse nimega busport, kuna tegemist oli tõeliselt vägeva ehitisega, kuhu juurdesõit oli kõrgendusega (nagu Tallinna lennujaama ees). Kohale jõudes oli meil viis minutit aega WC-s käia ja endale 12-tunnise bussisõidu peale natuke kehakinnitust osta. Tormasin natuke aega ringi nagu peata kana, otsides KFC-d, mis oli hoopis korrus allpool. Selle äratundmiseni jõudes oli mul vaevalt minut aega, niisiis kihutasin alla, karjusin natuke leti taga seisva kõrendi peale ja sain oma kanakoivaämbri üsna kiiresti kätte. Ärge minust nüüd valesti mõtlema hakake: tavaolukorras ma sellist asja ei ostaks, aga see oli tõepoolest ainus soe toit, mis kogu selles busport'is leidus.

Eeldan, et keegi siinsest lugejaskonnast pole veel Hiinas üleööbussiga sõitnud. Võin julgelt öelda, et need kaksteist tundi olid kogu mu reisi kõige vaheldusrikkamad. Kohe tuleb ka selgitus.
Buss näeb seest välja selline:
Voodid on kahekorruselised ja kolmes reas. Otsustasime kõik neljakesi alguses alla jääda: saab põrandal kaarte mängida, süüa jne. Ronisime igaüks oma koikudesse, mis olid mõnusalt lühikesed, ja peakõrgendus oli nii libe, et vajusime pidevalt jalutsi poole kõverasse. No olgu, ühe öö kannatab vast ikka ära, mõtlesime kõik ja vajusime paaritunnisesse unne. Üles ärgates sõime kanakoiba ja imelikke hiina küpsiseid ning mängisime natuke aega kaarte. Siis tabas meid arusaamine, miks ikkagi enamik rahvast end ülemisele korrusele oli sättinud: meist kahe meetri kaugusel asuv käimla haises nagu muiste! Ja mitte ainult ei soovinud me kõik endale Igori põit, mis 40 tundi ilma tühjendamata vastu pidas, vaid ka haistmismeele ajutist kadumist. Kolisime kirudes ülemisele korrusele, kus kõrbetormi tugevusega õhukonditsioneer meile jäist õhku näkku puhuma hakkas. Üritasime siiski magada, kui äkki kella 10 paiku televiisor tööle pandi ja mingi kahtlane poolpaljaid inimesi täis tantsuvideo jooksma hakkas, saateks vilets teknotümps. Naljakas oli vaadata, kuidas kõik meist eespool lamavad hiina mehed äkki end küünarnukkidele ajasid ja erksa pilguga telekat vaatama hakkasid. Meie vaatasime tükk aega hämmingus, et kus see hiina tagasihoidlikkus ja konservatiivsus siis on. Ei paistnud teist kusagilt. Anna kargas püsti ja läks juhi juurde oma puudulikus hiina keeles seletama, et 'muusika on LIIGA SUUR, me ei saa magada'. Natukeseks ajaks keeratigi tümakas vaiksemaks ja isegi tuled läksid kustu, aga kell 12 oli jälle kogu buss ärkvel ja valge, kuna toimus söögipeatus. Saime riisi, kahtlast liha ja keedukapsast. Eksperimenteerima keegi peale minu ei hakanud, osteti hoopis kollektiivselt paar kilo mandariine. Suurepärane põieergutaja. :P
Kell kaks öösel ületasime praamiga lahe maismaa ja Hainani saare vahel. Pidime praamisõidu ajaks bussist lahkuma ja kui kell kolm öösel taas bussi peale saime, nägime esimese asjana hulganisti prussakaid mööda põrandat ringi roomamas. Anna poolt tuli poolmetsik-poolhumoorikas 'NI HAO' ja juba ta haaras mu tossu ja hakkas sellega prussakate tapatalguid korraldama. Kümme minutit hiljem olime sügavas unes, hoolimata kõikjal hõljuvast tualetiaroomist ja võimsatel detsibellidel tümpsuvast teknost.

Järgmisel hommikul olime Sanyas, mis on Hainani kuurortlinn. Viibisime taas kord Blue Sky nimelises hostelis, mis asus rannast viieminutilise jalutuskäigu kaugusel. Siin on meie rand nimega Dadonghai:



Kohtusime Anna perekonnaga, kes on kolm väga toredat inimest ja mul on hea meel, et paljud minu Annaga seotud küsimused on nüüd geneetilise informatsiooni põhjal vastuse leidnud! :P Anna isa on füüsik, ema reoveespetsialist ja 14-aastane vend täiskohaga teismeline. Siia pildile on jäänud vaid ema ja vend (kaks parempoolset), aga parem kui mitte midagi:


Pildil on muideks meie Hainanil-viibimise kõrghetk sõna otseses mõttes. Nimelt ronisime me 1800 meetri kõrguse mäe otsa, mis kannab nime Wuzhishan ehk otsetõlkes Viie Sõrme Mägi. Oli küll viis mäetippu üsna lähestikku, aga kuna pärast kolmetunnist peaaegu 90-kraadise kalde all ronimist olid meie jõu- ja veevarud end ammendanud, otsustasime lihtsalt tagasi pilvede alla laskuda. Siinkohal pilt mõnusalt suurest vatimadratsist:



Hainan on muideks jõulude ajal vene turiste puupüsti täis, mille auks me ka vene restoranis ära käisime. Toidud olid vaimustavad, nagu vanaema tehtud! Vana hea nõukogude köök. :) Sain veel naaberlauas istuva Kasahstani perega jutule ja võisin oma vene keele oskuste üle lausa uhke olla: terve pikk vestlus sai maha peetud! Muidugi väikeste komistustega (kuidas öelda 2. vene keeles? mis kääne kuhu käib?), aga hääldus pidi mul hea olema. :P

Uusaasta võtsime ka vastu Wuzhishanis ja saime teada, et samamoodi nagu vietnamlased ei tähista jõule, ei pea hiinlased 31. detsembrit sugugi eriliseks. Niisiis saabus uusaasta pudeli kehva hiina shampusega meie hotelli aiapaviljonis. Edasi läks Anna pere magama ja meie mängisime hommikul kella viieni 'nätsupurgikeerutamist' - pudelikeerutamise uuendet variant (oludega tuleb kohanduda).

Siinkohal pilt meie põhilisest transpordivahendist Wuzhishanis, mille täpset nime ma öelda ei oskagi (tuktuk?):


Tagasi Shenzheni (HK-ga piirnev Hiina linn) lendasime eriliste vahejuhtumiteta Haikoust. Tagasi LPC-sse jõudsime hommikul ühe paiku ja leidsime eest viieteistkraadise sisetemperatuuriga toad. Halleluuja, Hong Kongi talv!

neljapäev, detsember 20, 2007

Talveseiklus vol 2

Niisiis, istusime kummalisse eiteakust v2ljailmunud autobussi heas lootuses, et 2kki j6uab, kui yldse j6uab t2na 6htuks Hanoisse. Autobussijuht n2htavasti selle p2rast nii palju ei muretsenud: meie viiekesi pluss kaks kohalikku koormaks, tiirutas ta l6pmatult mxxda Lang Soni t2navaid, arusaadavalt otsides rohkem inimesi, kes Hanoisse tahaksid minna. Tund tiirutamist ja neli inimest hiljem olime valmis Lang Sonist lahkuma. Enne soovis Anna WC-sse minna ja ka Igorile meenus, et ta pole Hong Kongist ehk siis eelnevast hommikust saadik ennast kergendanud, niisiis ootasime veel viis minutit, aga keda see enam tapab, kui juba tund aega oodatud on. :P


Vietnami elanike p6hiline transpordiviis on mootorratas/motopeed/jalgratas. Vanalinna kitsad t2navad on pidevalt umbes tuututavatest kaherattalistest. Teeyletamine on t2iesti harjumuse kysimus, nagu pea ees vettehyppamine. Esimene kord on hirmus, edaspidi toimub k6ik automaatselt: kiire vaade vasakule, esimene samm teele, lased mootorratturitel endast m6lemalt poolt mxxduda, ootad, kuni voolu tekib sekundiline tyhik, teed veel paar kiiret sammu, kiire vaade paremale, ja samasuguse taktikaga edasi. Esimesel pilgul v6imatuna tunduv ylesanne on tegelikult samm-sammult t2iesti lahendatav. Hindade p2rast kauplemine on teine v2ga iseloomulik asi Vietnamile (ja mitte ainult - igal pool Kagu-Aasias on edukas shoppamine k6nekunsti kysimus). Alustatakse kolmekordsete hindadega, n2iteks 2000-3000D v22rt pirukas on alguses alati 10 000D, kust me ta kohe kiirelt 1000 peale kukutame, et siis 2500D peal m6lemaid pooli rahuldava kokkuleppeni j6uda. Muidugi olen blondijuukselise turistina tohutult t6mmata saanud, aga mis seal ikka. T2navakaubanduse toetamise vastu pole mul ausalt midagi, v2hemalt l2heb k6ik otse tootjale. :)


Vietnam, Vietnam. 19. sajandil prantslaste poolt koloniseeritud riigis toimus pidev v6itlus imperialistidega, mis v2ljendus 20. sajandi alguse tohutus kommunismivaimustuses. II m/s l6pus s6disid vietnamlased nii Prantsusmaa kui Jaapani vastu ning m6ned aastad hiljem sidus riigipea Ngo Dinh Diem oma lapsukese USAga, mis osutus riigile saatuslikuks, vallandus yle 20 aasta pikkune s6da, mille l6puks oli Vietnam ysna laastatud. P2rast seda pxxrasid kaks riiki vastastikku yksteisele selja ning Vietnamis l6i 6itsele kommunism. Kommunistlik partei on v6imul praegugi, ent parteisiseselt ei suudeta otsusele j6uda, kas tahetakse riigile rohkem majanduslikku vabadust anda v6i peaks k6ik olema ilusti riigi kontrolli all. Tulemus: Kagu-Aasia majanduslik hiigelhype on Vietnamis ainult ysa 6rnalt n2ha - pealinn Hanoi on kyll suur ja t2is pooleliolevaid ehitisi, ent ylej22nud riik on siiski primaar- ja sekundaarsektoris veel.

Puhkuseks soovitan Vietnami soojalt! Ainult Hanois ei tasu yle kolme p2eva olla, kui myrataluvus v2ike - hommikul kella 6-7 paiku hakkab kellegi t2di teadustajah22l yle kogu vanalinna vietnamikeelseid uudiseid h6ikama. Samal ajal hakkavad ka sadade mootorrataste mootorid p6risema ja pasunad txrtsuma. Saime retseptsioonist teada, et see hommikune teadustamine on vajalik info, mis vaja linnaosale teatavaks teha, ja kuna enamik inimesi t6en2oliselt hommikuti televiisorit-raadiot lahti ei tee, siis edastatakse teave valjuh22ldi abil. N2iteks yhel hommikul plaaniti kogu linnaosas paariks tunniks elekter 2ra v6tta. Nojah, v2ga armas muidugi, aga kui ikka puhkusel olles keegi sind hommikul kell 6 valjuh22ldiga yles ajab, tekib tahtmine midagi kellegi pihta visata kyll. :)

(Jõudsin vahepeal HK-i tagasi, täpitähed jee!)

Veetsime ühe päeva Halong Bay's, mis on ilusa ilmaga lausa paradiis, aga kahjuks tol päeval päikest pilve tagant välja ei tulnudki. Pärast neljatunnist bussisõitu asusime ümber paadile, mis viis meid paari kilomeetri kaugusele rannikust, merest väljaulatuvate hiiglaslike kaljude juurde. Kaljude sees olid kõrged koopad, stalaktiite ja stalagmiite täis. *vaatab järele, kummad laest ripnevad* Ahaa, Laurenzil oli õigus. 'Tits hang.' :)
Halong Bay koopad on märgistet 'World Heritage Site', mis tähendab, et idee poolest on nad muinsuskaitse all, aga kohalikud on sellegipoolest kõik koopad igatpidi neoonlampe täis riputanud ja loonud jalutusrajad niimoodi, et vasakul ja paremal on stalagmiidiid lausa käeulatuses - patsuta aga nagu koera nina. Väidetavalt aga pole see nende moodustiste 'tervisele' üldse hea ning paneb nende kasvu kinni. See on Halong Bay koobastes mitmes kohas juba juhtunud ning TIIDID on pealt pruuniks tõmbunud. Muidugi pole see kohalike süü rohkem kui kellegi muu - nemad teenivad lihtsalt oma igapäevast elamist. Aga mõnda asjalikku loodus- või muinsuskaitsemeest oleks küll sinna vaja.

J6ulu-v6i-mis-iganes-vaheaeg

Heihopsti!



Kuu aega tagasi otsustasime Annasilviaga, et meie j6uluvaheaeg peab mxxduma reisides. Ja teate, mis - t2pselt nii juhtuski. T2iesti uskumatuna tunduv fakt on see, et hetkel istun ma Hanoi, Vietnami pealinna vanas kvartalis Blue Sky International Youth Hostelis ja kasutan nende tasuta internetti. Kaks korrust ylevalpool lesivad voodis kolm laiska eurooplast Stefan, Laurenz ja Igor, vastavalt Makedooniast, Austriast ja Bosniast. R66mustav on teada, et oleme viiekesi kaheses toas ja saame xxmaja 3.5USD eest. Imelik. Misasi on Imelik? Nimi on Imelik! Nyyd siis meie uskumatust teekonnast pikemalt.



Lahkusime HK-st esmasp2eva varahommikul rongiga. Pooleteise tunni p2rast olime Guanzhous, kus Igoril 6nnestus esimese asjana oma mobiiltelefon rongi unustada. Sel ajal, kui vaeseke yritas k6iki turvameetmeid trotsides tagasi rongi juurde j6uda, istume meie ylej22nud rongijaama ees suures hallis kuhja seljakottide otsas ja tegime pilte yksteisest v6imsaid 6hkuhyppeid sooritamas. 6nneks leidis Igor oma telefoni, me hiivasime oma reisipaunad selga ja suundusime metroosse. S6itsime kesklinna, kus k6ndisime natuke aega mxxda t2navaid ja astusime sisse igale poole, kuhu v6imalik. Yonexi reketid ei maksa Hiinas peaaegu mitte midagi, aga mul on v2ike kahtlus nende autentsuse suhtes. :) Edasi kylastasime yhte budistlikku pagoodi ja s6ime l6unat kohalikus taimetoidurestoranis. Siis oli aeg edasi liikuda, nimelt j2rgmisse rongijaama, kust rong meid Nan Ningi toimetama pidi. Meid pandi istuma hiiglaslikku ja rahvast t2is ooteruumi number kaheksa, kus n2gime kampa hiina rokkmuusikuid vms - pikkade mustade juuste, t2toveeringute ja nahkriietega. Mingil hetkel teadustati valjuh22ldist midagi hiina keeles ja kogu rahvamass hakkas liikuma, osad yhes, teised teises suunas. M6ne aja p2rast voolusuund yhtlustus ja me m6istsime, et m6istatuslik teade k2is rongi v2ljumisplatvormi kohta, mis oli, nagu v2lja tuli, kuskil suure rongijaama teises otsas. Niisiis haarasime taaskord oma pagasi ja suundusime yldise massiga oma rongi poole. Overnight train t2hendas, et igas vagunis oli kahe vaheseina vahel kaks kolmekorruselist narivoodit, yks wc ja yks kuumaveetank. P2ris l6bus ja minu jaoks esmakordne kogemus. Olles kuulnud piisavalt lugusid xistest rahakoti- ja dokumentide kadumisest, otsustasin lihtsalt oma seljakoti otsas magada, mis ei osutunudki k6ige hullemaks kogemuseks. J2rgmisel hommikul kell 5.30 olime Nan Ningis, kus ostsime esimese asjana rongipiletid Ping Xiangi, oma j2rgmisesse sihtpunkti. Seej2rel asusime avastusretkele mxxda kesklinna t2navaid ning leidsime yhe kohaliku restorani, kus Anna ja minu suurep2rased survival hiina keele oskused m2ngu tulid ja meid k6iki n2ljasurmast p22stsid. :D
Kuna Laurenz v6ttis oma lendava taldriku HK-st kaasa, otsustasime igas oma peatuspaigas v2hemalt yhe korra seda lennutada. Nan Ningis osutus suurep2raseks kohaks rongijaamaesine hiiglaslik v2ljak, mis hommikul 7 paiku suhteliselt inimestevaene oli. V6i ehk yritasid inimesed meid, veidraid 'tulnukaid', lihtsalt v2ltida. Igaljuhul kell 8.00 olime taaskord rongi peal ja keskp2eva paiku 60 000 elanikuga Ping Xiangis, kus polnud t6epoolest mitte midagi teha - linn oli inimtyhi nagu need k6rbelinnad Metsikus L22nes, kus on ainult yks t2nav, mida mxxda ei liigu miski muu peale kuivanud rohurullide. Saime takso 50 yuani eest Hiina-Vietnami piirile Friendhip Passi, kust k6ndisime yle piiri (muidugi vastavaid dokumente n2idates jms ja 2rgem unustagem lendavat taldrikut immigratsiooniputka ees). See oli punkt, kus tundsin ennast korraks ysna ebamugavalt, sest meie t2helepanu ja rahakottide eest v6istlesid korraga 5 erinevat autojuhti, kes k6ik seletasid, kuidas nad 10 dollari eest meid k6iki yhte autosse mahutavad ja j2rgmisesse sihtpunkti viivad. L6puks otsustasime t2iesti hirmunult yhe ametlikuma v2ljan2gemisega takso kasuks, mille juht, nagu tee peal teada saime, absoluutselt s6idusuunadest jms tyhjast-t2hjast absoluutselt ei hoolinud. J6udes Lang Soni (vms.. meelest l2inud), n6udis ta meilt lisaks rohkem raha, kui alguses kokku lepitud oli. Muideks, Vietnami rahayhik on elegantse nimega DONG ja yks USD on v22rt umbes 16 000 DONGi. :P Niisiis, olime Lang Sonis, v2idetavalt rahvusvahelise panga peav2rava ees, aga seesamunegi peav2rav oli kahtlaselt lukus ja l2hedalasuv ATM absoluutselt vietnamikeelne. Niisiis olime suhteliselt DONGitud ja meeleheitel keset Lang Soni, kui 2kki yks t2iesti suvaline mootorrattur ajas oma masina meile kylje alla ja kysis, kas meil on minibussi vaja. Tule taevas appi! Kuidas neil selliste asjade peale NII hea nina on?! Igal juhul oli kahe minuti p2rast minibuss pangav2rava ees ja meie 60 yuaani eest nina pealt selle sees. Mis seal ikka - Hanoisse!!

Kirjutaks ka j2rgnevast kolmest p2evast, aga yks kannatamatu bosnialane istub mu selja taga ja ootab oma 6igust tasuta internetile. Sest nagu silt ytleb, "20 minutes if some waiting please thank you!"
:)
Bao bao ja nautige j6ule!!

esmaspäev, november 19, 2007

Uued inimesed

Delat' delat' delat' novõh ljudei...

Tere vana kere! 19 aastat on nüüdseks täis tiksunud ja vastavad pidustused ja austusavaldused ära tehtud, nimelt viidi Madli kõigepealt Türgi shishabaari nimega Merhaba (issand, isegi Eestis on vesipiip odavam) ja teiseks korraldati talle sünnipäevapidu tõelises kodus, 20 sõbra ja tõelise šokolaadikoogiga!

http://hs.facebook.com/album.php?aid=7169&id=508423076

http://hs.facebook.com/album.php?aid=67830&page=3&id=635430656
http://hs.facebook.com/album.php?aid=67832&id=635430656

Hiina nädal oli mõnus ja 'pudinate'-vaba, sest kõik 1st yearid olid Hiinas, kust tuldi tagasi hulgaliste kõhuprobleemide, käheda kurgu ja rõõmsa meelega. Kuulsin palju erinevaid muljeid: kes 'võlus' ülejäänud gruppi oma 'ahhetamapaneva' lauluhäälega, kes igatses McDonalds'it, kes vehkis maju ehitada... Ise jõudsin täpselt niipalju ära teha, et kirjutasin 7 lk oma EE-d, mis tähendab Extended Essay ehk 4000sõnaline referaat geograafiast minu puhul. Lisaks sellele valmistasin natuke ette prantsuse keele esitluseks (teema: Tour de France) ja käisin 1 päev Shenzhenis, mis on HK ja Hiina piirilinn. Ostsime odavaid filme ja sõime palju odavat hiina kiirtoitu (praetud kalmaar pulga otsas, pärlitee ja karamelli kastetud puuviljad (taaskord pulga otsas). Palju vaheldusrikkam kui mäkdoonalds - igas kohas maitseb sama asi teistmoodi.
Eelmine pühapäev möödus paanitsedes, kuna vaba nädala plaaniks oli ikkagi väike catch-up teha. Edasi läks sujuvalt: prantsuse keele esitlus VÄGA HEA, geograafia töö asustuse peale HEA, hiina keele eelmiste aastate eksamitöö ÜSNA HEA... Bioloogias olen endiselt viis, aga mis seal ikka. Hetkel on peamised ülikoolivalikud USA kolledžid: Brown (Ivy(=Out of My) League), Kenyon, Richmond U. Pean leidma veel ühe õpetaja, kes mulle soovituskirja kirjutaks, hetkel on ainult Martin (matemaatika, BEST LAUGH EVER).
Nädalavahetuse poole läks elu huvitavamaks ja õppimisvaesemaks: reede õhtul Baltic Evening, tähistasime Läti iseseisvuspäeva ja Eesti taassünnipäeva (! kui paljud teist seal kaugel põhjamaal Eesti auks klaasi tõstsid? :P) kapsarullide, musta leiva ja küpsisetordiga. Laupäeval oli jalkamatš, jäime Peruu tüdrukuga bussist maha ja võtsime takso kuhugi Kowlooni, pool tundi võttis aega, aga jõudsime! Ronny näitas mulle keelt, kui ma kohale jõudsin, aga platsile pani mind ikkagi ja andis kaptenipaela ka! Mäng jäi 0:0 viiki muide.
Õhtul läksime mina ja Urvashi (toakaaslane Indiast) Emily, minu 1st year HK toakaaslase poole ööseks. Sõime superhead kodustehtud hiina toitu ja vaatasime TELEKAT! Ärge imestage. Mul läheb vahepeal meelest ära, kuidas seda suurt musta lameekraaniga kasti kutsutakse, kuna näen seda umbes kord kuus. Pühapäeva hommikul läksime dim sum (=HK suupiste, harilikult soe toit) restorani, kus lauale toodi umbes 10 erinevat rooga ja 4 magustoitu. Võite arvata, et me vaarusime pärast seda kooli tagasi. Aga asi ei olnud sellega veel lõppenud. Magan, füüsikaõpetaja ja meie sulgpallitrenni õpetajast juht kutsus meid enda poole inda magustoidule. Poolteist tundi ja umbes pool kilo suhkrut hiljem oli aeg tagasi oma tuppa minna ja koduste tööde tegemist teeselda. Abituurium, oh õnnis aeg!

Tegelikult juhtus sellel laupäeval veel midagi. Nimelt tegin ma oma toas suurpuhastust ja leidsin selle käigus oma voodi alt septembrikuust seal vedelenud matkajalanõud. Tead küll, emps, need Salomoni omad, mis enne HK minekut ostetud said. Tõstsin mina siis jalanõud voodi alt välja, kui äkki üks sentimeetripikkune vaaraosipelgas sealt välja sibas ja meeleheitlikult edasi-tagasi siiberdama hakkas. Ehmatasin end kangeks ja pillasin mõlemad jalanõud keset põrandat. Selle tulemusena hakkas mõlemast kossist laviinina sipelgaid välja voolama. Püha Kristus, karjusin mina, muidugi inglise keeles, hüppasin voodi peale ja hakkasin palehigis tolmuimejaga sipelgatõrjet tegema. See kestis umbes 5 minutit, saateks meloodiline 'OUMAIGAADOUMAIGAAD', kuni naabritüdruk kohale tormas ja küsis, kas keegi on suremas. Ei olnud, aga südameataki lähedale viis jalanõude allkorrusel tühjakspuistamine küll. Nimelt oli seal veel hulganisti sipelgaid + valgeid vaklu, kus tulevased sipelgad rahulikult nukkusid. Pärast seda desinfitseerisin kogu toa, viskasin vaiba aknast välja ja piserdasin putukatõrjet igasse prakku ja eriti voodi ümber - minu und küll ükski eksinud vaaraosipelgas segama ei hakka.

Esmaspäev on nagu esmaspäev ikka, ainuke erinevus on see, et meie Theory of Knowledge tunnid on nüüdseks läbi ja 1st yearidel oli täna esimene loeng. YEAHHH!!

Okidoki, jooksen nüüd service planningusse. Bao bao!

P.S. Õppisin sushit tegema!

reede, oktoober 12, 2007

Heihei!

Elu läheb edasi seitsmepenikoormasaabastes, nagu alati. Iga päev juhtub midagi, aga harilikult jääb see kirja panemata. :) Et rahvast vähegi asjadega kurssi viia:

*Käisin ooperis! "Aida", itaalia keeles, väga rahvusvahelise trupiga. Soomlane, austerlane, venelased, itaallased, inglane, hiinlased jne. Lava kohal jooksid kogu aeg subtiitrid :D asjalik. See oli muideks minu esimene tõeline OOPER. -rahulolu-

*Inimesed hakkavad ära õppima, kus Eesti kaardi peal asub, või teavad enam-vähem piirkonda. Jei!

* Kaotasime oma esimese jalkamängu....6:0. Aga moraalne võit oli. :P

*Hollandi narkoseaduse kohaselt on 'kohvikutel' keelatud kanepit osta, aga on lubatud omada kuni 500g.

* Birma hunta saadab munkadele lepituse märgiks 4000 naela väärtuses toitu, ravimeid ja HAMBAPASTAT.

...

Viimaste nädalate jooksul on tekkinud naljakas tunne, et ainult 2-3 inimest mäletavad veel, et ma olemas olen. Seetõttu on mul tunne, et mu eesti keele oskused käivad veidike alla. Üldse on eesti keel kuidagi kaugeks-kaugeks jäänud... Peaks vist self-taughti raamatuid lugema. :)

Bao bao (kallikalli)
:)

reede, september 28, 2007

You know you've been to an international school when...

Päris selline ma veel ei ole... Aga mõned asjad peavad paika küll :)

1) You can't answer the question: "Where are you from?"
2) You speak two (or more) languages but can't spell in any of them.
3) You flew before you could walk.
4) You have a passport, but no driver's license.
5) You run into someone you know at every airport
6) You have a time zone map next to your telephone.
7) Your life story uses the phrase "Then we went to..." five times (or six, or seven times...).
8) You speak with authority on the quality of airline travel.
9) National Geographic (OR THE TRAVEL CHANNEL) makes you homesick.
10) You read the international section before the comics.
11) You live at school, work in the tropics, and go home for vacation.
12) You don't know where home is.
13) You sort your friends by continent.
14) Your second major is in a foreign language you already speak.
15) You realize it really is a small world, after all.
16) You feel that multiple passports would be appropriate.
17) You watch a movie set in a 'foreign country', and you know what the nationals are really saying into the camera.
18) Rain on a tile patio - or a corrugated metal roof - is one of the most wonderful sounds in the world.
19) You haggle with the checkout clerk for a lower price.
20) Your wardrobe can only handle two seasons: wet and dry.
21) Your high school memories include those days that school was canceled due to tear gas, riots, demonstrations, or bomb threats.
22) You get back to the states and seriously cannot remember the currency exchange
23) You think VISA is a document stamped in your passport, and not a plastic card you carry in your wallet.
24) You automatically take off your shoes as soon as you get home.
25) Your dorm room/apartment/living room looks a little like a museum with all the "exotic" things you have around.
26) Half of your phone calls are unintelligible to those around you.
27) You go to Pizza Hut or Wendy's and you wonder why there's no chili sauce.
28) You know the geography of the rest of the world, but you don't know the geography of your own country.
29) You have best friends in 5 different countries.
30) It takes 24 hours to reach home in a plane
31) You can only call your parents at 8am and 8pm
32) You never really use a seatbelt
33) School trips meant going to a different country
34) Your high school football team had to play against itself.. if it had one
35) When you were in middle school you could walk into a bar and order a drink without being questioned
36) You got sick a lot and often had food poisoning
37) It wasn't unusual to find a lizard or cockroach in your house
38) You got to go home twice a year ...thats if you're lucky
39) Home almost felt like a museum
40) You are a pro packer, or at least have done it many times
41) Living out of a suitcase, you find, has its pros
42) You bump into your old teachers all the time
43) Family photos you sent every year took months to arrive and often were in front of some exotic statue or endangered animal no one has heard of
44) Your check from your parents takes a month to reach you
45) Talking to your school office and getting signatures from your parents is a week-long event
46) When you return to the States you are overwhelmed with the number of choices in a grocery store ( I stood by the chocolate syrup for about 20 min. because there was a whole row)
47) You literally have real friends (not facebook friends) from different schools all over the nation on your friends list
48) Everyone had a 'staff'; maid, house cleaner, driver and babysitter
49) Most of the 1st graders have cell phones
50) You get excited when a relative sends a video tape of regular TV with commercials.. its in ENGLISH!
51) There was only one grocery store.. usually at the embassy that resembled the ones at home.
52) Once you get home you miss your adopted home and vice versa
53) You are never content in one place, be it city, state or country for long. You're a mover.
54) You never had a job until you reached college
55) Blackouts are quite common, yet after a while no one seemed to notice and sometimes you would find yourself doing homework to the light of your phone or flashlight
56) Class reunions.. are not at your old school.. not even close
57) Police, imported from a different country, guard your school...carrying machine guns
58) you know everyone else in this group, because he/she went to school with one of your friends
59) Your passport has more stamps than a post office
60) When the power cuts out and you sit there wondering when the generator is going to kick on... only then you realize there is no generator
61) When you carry converters because you actually realize there are different types of outlets
62) When people give you funny looks because you are a gold or platinum elite member of your airlines
63) When you constantly feel like you have to catch up with TV programs, actors and other people or songs you are not familiar with
64) You don't think its strange that you haven't talked to your best friend in a while because you know you will always have a unique bond
65) You wake up in one country thinking you are in another
66) You don't feel at home at home anymore
67) When a friend talks about their dreams of traveling to across the world to a secluded country and you can give them all the best restaurants and places to visit. You're like the traveler guidebook.
68) You don't even bother to change your watch when traveling
69) You hate subtitles because you know there is someone that can make an accurate translation.. you!
70) When you have little or no contact with he locals but are best friends with people across the globe
71) When you think everyone else is a foreigner in a county foreign to you
72) When something unusual happens and it just doesn't seem to phase you as being something unordinary
73) You speak many broken languages at once when you are drunk
74) When your friends take you to an 'ethnic' restaurant as a joke and you can read the menu, order food for them and actually stomach the meal
75) When you start introducing yourself followed by your country of origin....
76) Your yearbooks are all different; made of fabrics known to that area and have stuff like elephants on them. Its your favorite keepsake.
77) Famous people like Uma Thurman went to your school and you had no idea until you researched (AES)
78)You have to change your passport because it's full... not because it's expired... and this several times during your school years
79)Paying a cop is not considered a bribe
80)You've dated people from other countries
81)You start to keep your experiences overseas to yourself because people look at you as though you are spoiled for having the opportunity to indulge in a new culture.. sad
82)You are afraid to go back to visit your school because you know no one will be there that you used to know, they all moved
83)You have the opportunity to intern at your Embassy/Commission over summer without qualifications
84)When you have free accommodation in any city you travel to around the world because some friend from the old days lives there!
85) you're scared of going 'home' because you haven't been there in so long, and changed so much, that you think people might not like you anymore
87) You have more than one driver's license, none of which are valid at home, that, or in college, you still can't drive!
88) You always have to think which side of the road to drive on