1. aprill LPC-s

Ööl vastu 1. aprilli, täpselt kell 4.30, kohtuvad kauge-kauge bloki laelampide kirkas-ent-siiski-müstilises valguses üheksa salaliitlast. Nad lausuvad üksteisele vaid hädavajalikud sõnad, heidavad julgustava pilgu teistele, siis haarab igaüks endale paar musta prügikotti ning pimeduse katte all libisevad üheksa kogu siugudena mööda seinaääri ja põõsaveeri teiste blokkide suunas. Igasse koridori saab vähemalt üks salaliitlane. Prügikottide salapärase krabina saatel kaovad uste kõrvalt jalatsiriiulitelt peaaegu kõik jalavarjud. Jalgpallitüdrukute jalatsid jäetakse puutumata, kalli väljanägemisega kingad-saapad pannakse koridoris asetsevatesse kappidesse. Salaliitlaste töö ei kulge probleemitult: neli kaasõpilast ning valvur märkavad nende tegevust ning selle jälgi. See ei kõiguta meie vennaskonda. Hiiglaslikud kingade-varvikute-susside-tossude-ketsidega täidetud prügikotid hiivatakse õlale ning liigutakse pooljoostes A-bloki poole. Kotid heidetakse õlalt basseini läheduses, suhteliselt varjatud kohas. Salaliitlased saavad korraks tee peal kokku ning annavad paarisõnalise kokkuvõtte oma tegevusest. Seejärel lähevad jalgpalli mängivad naissoost salaliitlased tagasi blokk nelja, ülejäänud aga jätkavad missiooni: äratada kõik blokid valjuhäälse vilega. See juhtub hommikul kell viis. Seejärel suunduvad ka nemad tagasi oma blokki ning asuvad oma unenormi täitma. Kell 12 kavatsetakse kõik 1., 2. ja 3. bloki kingatud õpilased courtyardi kutsuda ning nende pihta veepommide rahe suunata. Naissoost jalgpalli mängiv salaliitlane tunneb, kuidas ta süda kiiremini põksub. Ta istub oma toas arvuti taga, kui äkki ärevusehoog tema südant tabab. Ruttu tõuseb ta oma voodist ning avab ukse. Kergendusega avastab ta, et tema varvikud on endiselt uksematil, täpselt nii nagu ta nad 10 minutit tagasi jättis. Kell on 5:50, kui seesama salaliitlane vajub sügavasse, 5 tunni pikkusesse unne.

1. aprill on alanud.

Hääled

Vesi ojakeses vaikselt vuliseb,
ta oma laulu laulab, laulab,
ta vuliseb.
Ta vahtu tekitab, on külm.
Ta päikest peegeldab, on külm.

- kõik need hääled. Õhukonditsioneeri mahe kahin-pahin, toanaabri vaiksed, urisevad norsked, mitmehäälne tsikaad akna taga, lindude vilepilline laul. Plõksatused klaviatuuril just praegusel hetkel, mil ma klahve alla vajutan, enese ebakorrapärased hingetõmbed - vahepeal nagu unustaks hingata. Ja tunnetused kehas - külm jooksmas elektrina mööda selga alla, surnuks istutud jala surin.

Kõht valutab. Ilm on õige soojaks läinud - 27 kraadi oli just täna all valvurimajakese juures. Igal neljapäeval on mul service Sai Kungis (Saigon) ja meie neli - Arikka (Kaimani saared), Cecile ja Carmen (HK) et moi - saame all valvurimajakese juures kell 15.20 kokku. Olin täna varajane ning rääkisin natuke valvuriga ilmast. Suvel on HK keskmine temperatuur 35 kraadi ja eriti just LPC-s on kuum, sest puud peatavad kõik Starfish Bay meretuuled ja linnakut läbiv asfalttee muutub hiiglaslikuks pliidiks, kus peal on võimalik muna praadida. Vähemalt nii ütles Sonny. :)

Xian4 zai4 shi4 shen1 me shi2 jian4? Mis kell on?
Legend: number sõna järel tähistab sõna tooni. Niisiis: 1 - ühtlane kõrge; 2 - tõusev; 3 - madal kergelt laskuv ja siis tõusev; 4 - kõrgelt laskuv.

Zai4 jian4! Nägemiseni!

Pildid Myanmarist

LINK

Myanmar Project Week 10/03 - 19/03

Hei!!!

Arvake, kus ma olen!!

T2pselt, kust te kyll teadsite, et ma istun internetikohvikus keset Yangoni, Myanmari EKSpealinna alates eelmisest aastast, ja naudin maailma aeglasemat internetti k6igest 10 krooni eest tunnis?!

Veetsin just oma elu ilusaimad 5 p2eva Aasia yhes v2himarenenud riigis, mille erip2raks on rahulolu. Ja 6nn. Siin on 6nn. T2navatel vohab vaesus, 8-16-aastased lapsed myyvad igal t2navanurgal postkaarte v6i jooksevad sulle niisama j2rele, pannes k2si palveks kokku ja n2idates oma suu peale. Aga siin ei ole n2rvilisust, kiirustamist, ahnust, isekust. Myanmari kolm p6hiv22rtust on varieeruv kliima (subtroopilisest p6hjas ekvatoriaalseni l6unas), kaunis ja mitmekesine loodus (m2ed, troopilised puud, kaunid j2rved) ning eelk6ige - p6hjus, miks ma t6en2oliselt yhel ilusal p2eval siia tagasi tulen - on s6balikud, naeratavad, muretud, abivalmis, ausad inimesed. Yangonis on elu. Siin kohtuvad erinevad rahvused ja saavad yheks. Birmalasteks. Nemad on ikka Birmast, vabast riigist.

OK, kell on 9, mis t2hendab, et pool Yangoni sulgeb. Pikemalt m6ne aja p2rast. Olen elus ja 6nnelik.

M.

Olen ikka veel elus!

"And I know things can't last forever

But there are lessons that you'll never learn

Oh just the scent of you it makes me hurt

So how's it you that makes me better?"

Kool k2ib t2ie hooga juba kaks kuud j2rjest ja see on minu esimene blogi... Andke andeks, k6ik kes natukenegi uut sissekannet oodanud on. Mul ei olegi otseselt mingit vabandust. Lihtsalt olen selle tegevuse oma p2evaplaanist v2lja j2tnud. Mis nyydsest muutub. Jah. Kui k6ik l2heb nii, nagu plaanisin, saab sellest e-p2evikust n2dalakiri. :)

Mis siis juhtunud on? Kooli poole pealt: sain oma poole semestri (mid-term) hinded - rahuldav 36. Eesti keel - 6B, prantsuse keel 6C, hiina keel 6B, bioloogia 5A, matemaatika 7A (!!! :)), geograafia 6B. Matas tuleb algebra - integraalid ja differentseerimine (?? s6na olemasolu kysim2rgi all). Geograafias 6pime rannikuid ja homme s6idame saarele nimega Tung Ping Chau praktilist txxd tegema. Bioloogias sai just DNA l2bi - m6nus teema. :) Nyyd algab see asi, kus Krebsi tsykkel sisse tuleb - hullult biokeemiline v2rk. Eesti keeles peaks vaikselt "K6rboja peremehe" yle kordama ja J. Viidingu kogumikust "T2nan ja palun" parimad palad v2lja valima. Prantsuse keeles loeme Anouilh' "Antigonet" ja oi, kuidas ma sohki teen - mul selle raamatu eestikeelne variant kohapeal olemas! :D Ja hiina keel ... on lihtsalt hiina keel. Mis seal ikka. :P

Jalgpallist: saime Hong Kongi koolidevahelisel turniiril 2. koha! TI j2rel, mis ongi spordi- ja kunstikool ehk siis m2ngisime poolprofessionaalide vastu. Ja saime 3:0 p2he. Aga finaal oli super - meie f2nnklubi oli v6imas ja yyrgas ja lainetas ja vehkis plakatitega kogu m2nguaja. Pluss enne ja p2rast. :P Panen m6ne pildi ka. Ja siin on artikkel kohalikust ajalehest, mille keegi tore LPC-lane 2ra t6lkinud on. Lugege ja naerge :D

Miss Universal VS Miss Hong Kong

LPCUWC and Jockey Club Ti-I College

Competes for ‘Ball Queen’ Tomorrow!

The Hong Kong Inter-school Girls Football Match is going to be held in Sha Tsui Road Sportsground. It will be a ‘Ball Queen Competition’! From LPCUWC we have the ‘Miss Universal Team’ playing against the ‘Local talents’ of Ti-I College. LPCUWC has a team of only oversea (ghost) girls and is using the British ‘run-bump-shoot’ way to get into the finals. On the other hand, Ti-I College is dexterous and speedy, and uses the Asian football tactics perfectly. So what will make them the champion, their sizes or the tactics? We’ll see tomorrow!

LPCUWC coach trains throughout Africa

Ronny’s has it all! (Okay so the Chinese does not literally means this but this is the closest I can come up with.)

LPCUWC girls football team improves in such a short time, their coach Ronny Mintjens is of course the major reason for this. This Belgian teacher has an impressive background, since 1999 he started coaching in Tanzania, Africa. He was devoted in promoting African teenage football. Afterwards he was invited to coach for *, but eventually he gave up the high salaries and came to Hong Kong to teach.

When Ronny was teaching in Tanzania, Africa, he saw how many talented football players there were, so he worked hard to promote the sports there, and as a result he became the coach of many local football teams and was very popular among the locals. But Ronny believed that, in order to raise the standard of football in Tanzania, the talents must be sent to Europe to receive further training, most unfortunately his ideas were never recognized by the football team or the Authority. In the end he was invited by the * to coach their teenage football team and promote the sports.

However, Ronny does not only care about money, eventually he only coached there for three years and arrived in Hong Kong to continue his teaching profession. In addition, he set up the girls football team in LPCUWC. Ronny says, ‘I have many years of experience in coaching, so a school team is easy to get on track. Also I have seen the performance of Ti-I College. They are indeed of a high standard and very good. I am surprised, but also have my plans to defeat them.’

Female Rooney swears to stop Ti-I from winning for the 7^th time!

In fact, the two teams of the final match are very different. Ti-I College has been the top team among the inter-school competitions for 6 years, while LPCUWC has joined the league for the first time and has only been established for half a year. The leader Nadia hopes that the team could get the trophy and stop Ti-I from their 7^th victory!

Ti-I has always been one of the toppest schools in terms of sports and their girls football team has won champion 6 times in a row, their experience and skills are undoubtable. No wonder why they are always the ‘hot’ team. And LPCUWC is a new team. It started because Ronny Mintjens came to teach and started recruiting players. Apart form the leader Nadia Shrestha, none of the other girls had previous experience of football.

Being called ‘the girl Rooney’, Nadia, 18, from France has received football training in France since she was young. And so she is the major player of the team. Although she has only been in Hong Kong for a year and a half, she says she loves Hong Kong and LPCUWC team, she also shows thanks to all her teammates because of the effort everyone has put it. For a team of such a short history, having getting into the finals is a thing to be seriously proud of!

United World Team- Their advantage is their sizes

LPCUWC is a famous international school in Hong Kong and the students are literally from all over the world. Their football team is also made up of overseas ‘ghost’ girls. Because of this, their heights and sizes outstand within the league and the tactics are very ‘British’. Defense is strong while ‘big girls’ are in charge of attacking, which is a tough task for the ‘small girls’ of local schools.

Apart from the 3 goals made by Chenrong (a school), all five other matches the LPCUWC team managed to win by super-strong defense. The team is not winning by pure luck! In terms of tactics and organizing skills, LPCUWC may not have been better than Mangchi (the school with Emily), but with the strong physical advantages they managed to defeat Mangchi and surprised many people.

But Ronny Mintjens disagrees that the team is winning purely because of the physical advantages. He says ‘The reason why we are getting through match by match is that our team has ‘HEART’. The spirit is our greatest advantage!’

Laup2val oli j2rjekordne turniir, seekord yhep2evane ja ainult 8 v6istkonda v6ttis osa - saime I koha! H6beda k6rval ripub nyyd ka kuld minu toas riidekapi ukse kyljes - kohe r66m on vaadata. :P

Hullunud f2nnid p2rast kohtumist kapten Nadiat 6hku loopimas

Valentinip2ev LPC-s on yks lahe ettev6tmine - isegi mulle, yksikule inimesele pakuti tippklassi meelelahutust ja positiivseid yllatusi. :P Ja et k6ik ausalt 2ra r22kida, pean ma alustama sellest, kuidas ma oma nime v2ikesele paberitykile kirjutasin ja selle loosikasti heitsin. Nimelt astusin ma sellega Secret Valentine'i pxxrasesse karusselli! M2ngu p6him6te on lihtne: iga osav6tja paneb oma nime kasti (poiste ja tydrukute jaoks on eraldi kastid) ja v6tab seej2rel vastassugupoole kastist paberityki nimega. Kuna tydrukuid oli rohkem, v6isid tydrukud ka tydrukuid valida. Mina otsustasin minna traditsioonilisemat teed mxxda ja sain endale Onik'i - Bangladeshi poisi. M2ngu eesm2rk on valmistada oma SV-le (Secret Valentine - toim.) v6imalikult palju armsaid, hulle, romantilisi yllatusi. Inimesed on teinud pxxraseid asju: lasknud sadu 6hupalle alla courtyardi, kirjutanud hiiglaslikke armastus-noh, mitte siis kirju vaid-plakateid oma SV emakeeles, teinud k6hutantsu ja syletantsu, t2itnud oma SV toa rooside ja kommidega jne. Selle aasta parimad olid: hiiglaslik kiri "Athul, I'm your sex slave" sxxkla klaaslaes, kakabeezhid XXL suuruses aluspyksid kirjaga "Angad, I want you in my panties" sxxklas yhe samba kyljes (m6lemad poisid on Indiast muide :P), postrid kirjaga "My lovely cookie" ja matemaatika6petaja Martini pildiga (Martin pakub alati oma tundides kypsiseid :P) jne... Mina j2tsin oma SV-le romantilisi kirjakesi, mandariinikimpe lehtede ja okstega, kyynlaid ja maiustusi. Viimase asjana uurisin v2lja, kuidas kirjutada 'ma armastan sind' bangla keeles - tema emakeel, mida keegi teine LPC-s ei r22gi - ja riputasin a-blocki suure postri selle kirjaga yles. Tegelikult see ei olnudki nii avalik, kuna ainult tema oskas seda lugeda, aga ta oli seda n2hes r66mu p2rast ysna endast v2ljas. :P Ja 6htul laulsin ma Valentines' Cafe'l yhe laulu, mille keskel kinkisin talle roosi ja kutsusin ta lavale. Awkward, awkward! :D Aga ta oli ylimalt liigutatud ja kinkis mulle p2rast seda komplekti Bangladeshi ehteid - k2sitxx otse Bangladeshist! *liigutet* Ja teistpidi: Alfonso (Mehhiko), kelle SV mina olin, kattis mu seinad roosade m2rkmepaberitega, millel olid erinevad armsad teated nagu "I can die for you", "Tartu rocks!" ja "You're gorgeous!", lisaks kinkis ta mulle kokku 7 roosi, koogi ja shokolaadikomme ja p6levatest teekyynaldest sydame... + CD ladina-ameerika armastuslauludega. Ytleme nyyd k6ik koos: AWW. :)

T2naseks kxh... s.t. k6ik. See hobusekxha hakkab juba ysna v2sitavaks muutuma. Aga elame-elame. Homme kell 7.30 yles - oh, milline t2iuslik viis laup2eva veeta - ja yritada piisavalt esmaseid andmeid koguda, et mitte hiljem 4000-s6nalise fieldwork report'iga h2tta j22da.

Cheerio

M.

Tartu rahu - 2. veebruar 1920

Täna 87 aastat tagasi kirjutasid Jaan Poska, Ants Piip, Julius Seljamaa, Mait Püüman, Jaan Soots, Adolf Joffe ja Isidor Gukovski pärast pikka unetut ööd alla Tartu rahulepingule, millega see tol hetkel kummalist nime omav Venemaa ja NSVL vahepealne riigimoodustis tunnustas esimesena Eesti iseseisvust de jure. Sellega kaasnes TÜ arhiivide tagastamine Eestile, 15 miljonit kuldrubla ja Setumaa täielik kuuluvus Eestile. Ka lubati Venemaa eestlastel lõpuks koju tulla. Kahjuks ei peeta paarkümmend aastat hiljem sellisest lepingust palju, kui tegemist on väikese riigiga, kellel pole lisaks relvi ning kelle käsi-jalgu seob seesama leping. Ehk siis, 1938 võeti NSVL-s vastu otsus, mille tulemiks oli väike holokaust Venemaa eestlastele. Eesti kui riik ja rahvus tunnistati Nõukogude korra vaenlaseks ning eestlastest said igatpidi tagakiusamise ohvrid. Eesti koolid suleti, eesti rahvuspühi tähistavaid või rahvuslikke laule laulvaid inimesi tapeti. Kõikvõimalike elukutsete - arstid, õpetajad, vaimulikud, töölised, kolhoosiesimehed - eestlastest esindajad tapeti. See oli umbes kümnendik kogu tollasest eesti rahvast. Ja edasi 39. ning 40. aasta sündmused - kuidas sa tulistad suurt NSV Liitu, kui lubasid 20 aastat tagasi ta oma liivakasti?

ÄNG.

Tagasi moodsate mägede vahel

ÕNN

Ja ongi läinud kolm nädalat kodus! Uskumatu aeg muidugi. Alustades saabumisest. Minu eesti keel oli alguses veider ja kohmakas ja rõhud olid vale koha peal. Ja sellist jet-lagi mul minnes küll polnud. Õhtul kell kümme oli minu jaoks neli hommikul ja ma kukkusin jala pealt voodisse. Anna andeks, Trinka, asi polnud seltskonnas! Aga sa tead seda vist niigi. Mihkel ja Kristian, aitäh potilille eest! See jäi muidugi nüüd empsi mitte küll roheliste, ent hõivatud näppude vahele. Loodame siiski parimat.
Mis siis veel? Brita, äkki olekski veel naljakam kui selles trennis, kus me käisime? :D Mingist keskendumisest polnud juttugi. Sina ja sinu suhted Küütsiga. Oeh. :P
Igatahes. Päris armas oli, käisin vist 3-4 korda HTG-s. Teisipäeval vaatasime "The Importance of Being Earnest" - kahju, et lõpuni vaadata ei saanud! Naljakas oli. Ja muidugi, nagu vanadel headel aegadel, hakkas mingi telefon täpselt keset filmi, mingil vaiksel hetkel, pinisema. Ja muidugi oli see minu oma. Nagu vanadel headel aegadel. Filmisin meie klassi jõulupeoks ettevalmistust ehk siis eestikeelset varianti Elton Johni laulust "Can You Feel the Love Tonight" - lapsed, kas te tahate, et see kuhugi netti ka üles lendaks??
Ühel pärastlõunal istusin Kata ja Sylvie'ga Krepis - hoidsime tervelt tunnikese prantsuskeelset vestlust üleval! Esindusisik. ;)
Siis oli Treffi jõulupidu, kus veetsin esinduslikud 20 minutit, et siis teatrisse "Kõik aias" vaatama joosta. Meeldiv kogemus oli, lugu oli lihtsasti jälgitav ning oli, nagu elust-enesest-lood ikka, üsna realistlik. Samas oleks lugu ka liiga karmiks ära läinud, kui lõpuks poleks surnud mees monoloogi pidanud. :P
Õhta Taara puiesteel oli kah täitsa tore, aitäh kutsumast, tõsiselt! Miilang sai esimese asjana läbi loetud ja Mihkliga klaasi veini juures reisijuttu aetud. :)
Reedel oli klassijuhatajatund, kus end päris oma inimesena tundsin, mistõttu ka kõnepidamisest midagi välja ei tulnud (ei hakanud proovimagi, s.t.) ja saime klassiõdede Triin Joti ja Kertu poolt kokku pandud albumid, kuhu kõigile D4 endistele ja praegustele liikmetele oli (kellele vähem, kellele üli-) tabavalt mõne kuulsuse nimi pandud. Kõige meeldejäävamad olid vast Ricki Lake, noor Elizabeth Taylor, Chuck Norris ja Michael Jordan. Mina igal juhul olin Lucy Liu. :P
Jõulujumalateenistus Jaani kirikus oli ka päris armas ja parajalt pikk, aga mitte liiga. Koor on sel aastal täitsa arvukas, ma vaatan, mistõttu lavale- ja ärasaamine oli peaaegu sama ajamahukas kui kaunid laulud, mis kiriku kõrgete võlvide all kõlasid. :)
Ja hiljem Maailmas veedetud pooltunnike andis positiivse impulsi kogu nädalavahetuseks, kui mitte kogu vaheajaks. Kas oli see nüüd magusasti lõhnav tee, meeldiv seltskond, algaja ettekandja südantsoojendav ülipüüdlikkus või kõik kokku, seda ma enam öelda ei oska. Igal juhul - seda tahaks kunagi korrata. :)

Jõulud möödusid laulusuiselt ja kinkipakikrabinaga. Oli traditsiooniline jõuluvana ja aastast aastasse korduvad jõululaulud, mille sõnad alatihti meelest minema kippusid; onu saatis oma iga-aastase salmipalve lühinumbri poole teele, väike Helari laulis oma esimesed edukad kingipaki lunastamise laulud, Helen sai terve mäe kingitusi, Anneli armus hiina kleiti, vanaema sai tänuväärset humanitaarabi laulude kujul, mida jõuluvanale ette kanti (Antu, see va laisk suitsuvorst, magas jälle jõuluvana tuleku maha, aga endal seisis nimi pooltel pakkidel! :P) ja söögid olid NII head. S.t. tavaline eesti jõulutoit - verivorst, ahjuliha, kartul, pohlamoos, erinevad salatid, LEIB, hapukurk jne. Aga juba nüüd, pärast kahte päeva lennukis ei ütleks ühest korralikust särisevast lihatükist ära. Toidul on suur osa rahva kultuurses eneseteadvustamises!

Ahjaa, teisel päeval pärast mu saabumist tuli lumigi maha ning said tehtud mõned turismifotod lumisest Atlantisest, tuledesäras Raeplatsist ning valge korraga kaetud Kaarsillast. Ma pole turist, ma elan siin!

Enne jõule sain Panges kokku Karini, Jeanne ja Jaanikaga (Karin, sinu kink oli vist parim :P) ning mingi päev tulid Ats, Tauri, Obe ja Tiina mulle külla ja tõid lahedalt dekoreeritud piparkooke (-->). Hästi naljakas oli ja Memory pani kõigil vere kiiremini käima. :P

Viimane nädal möödus suhteliselt mittemidagiütlevalt. Ahjaa, uusaastast ja sellele eelnevast. Kuidagi õnnestus mul mingi lühiealine, ent äge kõhuviirus külge saada, nii et reedel bussiga Tartu sõites tuli juba umbes 20 km pärast sõitmahakkamist oksepeatust küsida. Koju jõudes heitsin nagu post voodisse ning lamasin seal liikumatult umbes ööpäeva. Kuna mul valutas nii selg kui kõht, üritasin leida vähem valulikku lamamispositsiooni, mis nõudis palju kujutlusvõimet. Õnneks läks kõhuvalu umbes 8 tunniga üle. See lahendas asendiprobleemi. Pühapäeval käisin Kristeli pool dushi all, tegime kooki ning lugesime. Tema "Arbuusisuhkrut" (või mis selle nimi nüüd oligi), mina "Miljardimängu". Lugu on huvitav, kui mööda vaadata kirjaviisi ühekülgsusest. Ehk oli asi hoopis tõlkes. Igal juhul ei häirinud see liialt. Raamat rääkis ühest vaesest 18-aastasest India poisist, kes võidab inda miljardimängus kõrgeima summa ehk miljard ruupiat. Kuna saade on alles värskelt teleekraanidele jõudnud, pole väljamaksmiseks nii suurt summat käepärast. Seetõttu üritatakse erinevate võtete abil tõestada, et poiss on mängus petnud. Sellest raamatust (või noh, sellest ühest kolmandikust, mis ma läbi sain) tuleb välja, et tänapäeva Indias on suuremad probleemid homoseksuaalsus (seal on homosid kirjeldet kui nahktagides jõhkardeid, kes päeval on preestrikuues ning öösel ahistavad alaealisi poisse), lapsepilastamine, vaesus ning inimkaubandus. Ja kellel on raha, sellel on võim. Kellel raha pole, üritab seda kuidagi teistelt välja petta. Njah. Suvel lõpetan selle raamatu - lõpp jäi kripeldama. :P
Vana-aastaõhtul saime suurepärast ahjulõhet ning keedukartuleid lahja (!) kastme ja juurviljadega ning Kristeli rammusat rulli. Aga oi, see oli hea. :) Enne keskööd tuli veel Kertu ning käisime kolmekesi väljas pooletunnist ilutulestikku vaatamas. Hiinalinna ilutulestik oli võimas! Minus räägivad nüüd stereotüübid, aga venelased on palju rohkem "hingega" asja juures. Ja muidugi raatsivad sellisele "lõbule" rohkem kulutada. Ainus segav asjaolu oli vihm, mis kusagilt x-kohast kogu aeg pähe tilkus. Pisut ebaharilik uusaastaöö kohta. :P Õnne valasime ka. Minu õnned tulid põhjapõdra, nööri otsas rippuva südame ja paindunud naela kujuga. Äkki sõidan sügisel tagasi kooli põhjapõtradega??

Esmaspäeva õhtul läksin Kertu poole, kust ehmatasin minema telekat vaatava ja pelmeene (mitte-)sööva Timmo. Jõime teed, toppisime endile sisse tüki shokolaadikooki ning rääkisime juttu. Pikalt. Vist 5-ni hommikul. Kuigi vahepeal ma vist magasin natuke. Kõik, mida öelda oli vaja ja tolle hetkeni ütlemata oli, tuli välja. Kertu. :)



Teisipäeva õhtul sain trennikaaslastega kokku. Loodetavasti said kõigile pommküsimustele adekvaatsed vastused. :P Ja Rutt, Riin, Kerli ja Brita käisid külas. See oli ka armas. Said teil ikka kõhud täis?? :D Ja Rutt, kasvata endale järgmiseks jõuluks uuesti habe, muidu lapsed saavad kurvaks. :)

Lennureis tagasi oli mõnevõrra naljakas. Koos ajavahega kulus mul Tallinnast Hong Kongi jõudmiseks 27 tundi (ilma 21). Asi algas siis 4. jaanuaril kell 12.50, kui pisike Estonian Airi, ee, lennuk (marki ei tea) Tallinna lennuväljalt õhku tõusis. 12.50 kohaliku aja järgi olin Rootsis, Arlanda lennuväljal. Londoni-lend pidi väljuma 15.20 kusagilt kaugest väravast nimega F63, kuhu ma lausa bussiga sõitma pidin. Kusjuures buss tuli nupulevajutuse peale ning ma olin sellel ainus reisija. :) Minu suureks üllatuseks ütles üks lennujaama turvatöötaja mulle selges eesti keeles "Tere" - arvasin, et viimasteks eestikeelseteks sõnadeks, mida ma kuulen, jäävad Tln-Sthlm lennu eestlasest piloodi poolt öeldud lõpu- ja tänusõnad. Vastasin talle samuti "Tere", et siis kohe oma värava poole edasi tormata. Lennuni oli jäänud täpselt kaks tundi ja viisteist minutit. Lugesin pehmel ootesaalitoolil istudes paar peatükki "Like Water for Chocolate'i" läbi ning tõlkisin nalja pärast "Patuse mõtte" inglise keelde. Suht otsetõlge sai ja naerma ajab küll. :D
Sthlm-London lennul istus minu kõrval üks väike india päritolu rootsi tüdruk vööni palmikuga. Küll ta oli asjalik! Ajas emaga kogu aeg juttu, vahepeal vahtis aknast välja, sõi võileiba ja saiakest, kommi ja nätsu, mängis emaga lauamängu. Ja maandumisel laulis tõelise rootslase kombel (aga ilusa ingliskeelse hääldusega) "Mamma Mia't"!

Mamma Mia
Here I go again
My my, how can I resist you?
Mamma Mia...

:)

Heathrow oli Hiiglaslik. Kõigepealt jalutasin kilomeetri, et lennukist pagasilindi juurde jõuda, tee peal jõudsin ka tualetis ära käia. 7-st ckabiinist oli 4 suletud. Njah. Aga need keskkonnasäästlikud rätikuaparaadid olid, et rull käterätti on aparaati pandud ja sina muudkui tõmbad ja kuivatad käsi. Nojah, pärast seda pagasilindi juurde jõudes ümbritses rahvas tihedalt ringikäivaid kohvreid. Seisin siis alandlikult eemal ja ootasin, kuni kõik inimesed olid oma kohvrid kätte saanud... peale minu. Ja ühe rohelise mantliga rootslanna, kes ootas oma rohelist kohvrit. Seisime siis mõlemad seal, kuni rootslannal kõrini sai ning ta lähedalseisvat lennujaamaametnikku kõnetas. Kogemata juhtus see rootsi keeles - ju siis oli kohvri mittenägemine ta natuke rööpast välja viinud. Igal juhul hakkas ta mingit ankeeti täitma ning selle aja jooksul sain temaga ka veidi jutule. Esimese hooga hakkas ta ka minuga rootsi keeles rääkima, aga minu segaduses näo peale oli ka natuke segaduses ja läks seejärel inglise keele peale üle. Selgus, et ta kolis mõni aeg tagasi Londonist ära ning tuli nüüd pooltühja kohvriga tagasi, et asjad ära viia. Mida aga enam ei olnud, oli kohver. Minu oma ilmus ühe ametniku käe otsas üsna ruttu välja. Niisiis soovisin rootslannale edu ning kappasin, kohver käeotsas, 3. terminali, mis asus kohe sealsamas kõrval. Seal uurisin oma piletit, leidsin, et pean jõudma 1. terminali ning küsisin selle tarvis juhiseid naljaka aafrika aktsendiga sõbralikult lennujaamatädilt. Ta näitas mulle suuna kätte ning mainis, et käsipagasisse tohib võtta ainult ühe koti. Niisiis toppisin oma seljakoti kohvrisse ning alustasin matka 1. terminali. See vahemaa oli täiesti utoopiline! Pikim jalgsimatk, mille olen sooritanud 23-kilose kohvriga. Aitäh, BA. :) Möödusin koridoris ühest pikast aafriklasest, kes pilgutas mulle silma. Ma EI vahtinud teda. Ainult vaatasin. Uudishimust. Tõenäoliselt arvas ta, et on esimene must mees, keda ma kohtan. :P Edasi, 1. terminalis juba siis, tegin kohvrile check-in'i (22.7 kilo - huh!) ning läksin turvakontrolli. Sain seal jutule ühe HK perekonnaga, kes olid tohutult üllatunud, et ma nad hongkonglastena tuvastasin. Arendasin pereisaga natuke dialoogi, HK aktsent oli kuidagi kõrvale harjumatu ja tema ka minust väga palju aru ei saanud. Ai-sha-ni-ja sain ikka ära öeldud. :) (Eesti - hiina k.) Pärast turvakontrolli, kus tuli muideks ta tossud jalast ära võtta, vahetasin endale 10 naela, et saaks internetti minna. See maksis muidugi vaid ühe naela, ent sellist kääbussummat seal välja võtta ei lastud. :P Ostsin Burger Kingist oma elu kalleima tavalise burgeri - 1.19£ - ning pooleliitrise joogi - 0.99£. Netti sain 10 minutiks ning seejärel oligi aeg pardaleminekuks. 4 tundi ajavaru kulus täpselt ära. :)
Lennukis sain istme numbriga 41B. Minust paremale sattus istuma üks sõnakehv itaallane, vasakule jutukas filipiin. Temaga algas vestlus juba maha istudes. Selgus, et ta töötas Kolumbiast Amsterdami puuvilju transportival kaubalaeval insenerina - täpsemalt tegi ta seal midagi veesurvega, aga filipiini aktsent ja tehnilised mõisted koos olid minu jaoks juba liig. :P Enne õhtusööki jõudis ta juba 15 minutiks magama jääda. Ühel hetkel võpatas ta aga üle keha ning hakkas enese ümber kätega vehkima, et teada saada, kus ta asub. Selles selgusele jõudnud, ta vabandas ning jäi uuesti magama. Õhtusöök (porru ja kanaga ühepajatoit) oli - vist selle burgeri pärast - liiga soolane ja magustoit (õunakook kastmes) liiga rammus. Kui jooke pakuti, võtsin hea meelega väikese pudeli Shiraz Cabernet Sauvignoni. Õlut sai eelmine kord Finnairigal lennates võetud ning ma teadsin, et isu kaob pärast paari esimest lonksu. Pärast õhtusööki vestlesime filipiinoga poliitikast ja kui ta magama läks, lugesin läbi LWfC. Üritasin 5-6 tundi magada ning pärast seda mängisin multimeediakeskuse blackjacki ja üritasin ristsõna lahendada. Üritasin! Pith = marrow = wtf ?! Hommikusöök: juustu- ja tomatipirukas, maasikajogurt, mingimarjamuffin, apelsinimahl.
Appimaenameijõuakirjutada. Kell on 5.33 hommikul ja voodi kisub enda poole. Igal juhul oli HK-i jõudmine üsna meeleolukas, eriti avastamine, et LPC on ehitet MÄE OTSA ning sinna peab RONIMA. Pluss blokk 4-ja matkamine, aga sellega olen nüüdseks juba harjunud. :P Koolis külastas mind elevil Igor, pärast seda sõin Lahya ja Joeliga pitsat ning vahetasin muljeid ja kuskil 3-ni öösel lõbustasid mind Walter ja Aubrey, kellega mängisime blackjacki. Kaotaja pidi laulma, tantsima või ennast kuidagimoodi lolliks tegema. :P
Ja kõik. Vsjoo. C'est tout. That's all for today, folks. Head ööd/hommikut. Väga armas oli kodus olla, vast on suvel kõik sama. Kuigi mul on tunne, et sel aastal tuleb suvi teisiti. Oh-oh-oo ja teisiti.

Igavesti (suhe versus absoluut) teie

Madli (Krrrrrrrr!!!)