思念是一种病

See laul räägib sellest, kuidas igatsus on nagu haigus. Mina ja Fry plaanime selle looga augustikuisel talendišõul esineda. Mina kitarri ja lauluga, Fry räppimise ja ühe teatava valju klopsimisheli tekitava hiina löökriistaga.

Juuli on saabunud märkamatult. Mida rohkem on tööd, seda vähem on märgata aja möödumist. Esimene nädal oli kõige hullem - pidevalt oli midagi lahti, ajakavas oli midagi valesti, õpilased ei leidnud klassiruume üles, ilm oli vaheldumisi vihmane ja liiga palav, ja mis kõige hullem - kohvi ja piim said vaheldumisi liiga vara otsa!

Hiina keel suvekooli õpilasi on mitmesuguseid, mõned neist väga eakad. Kõige vanem õpilane on oma ea kohta väga vapper ja tegus, kuigi programmi alguses oli ta jube vihane, et talle ei olnud piisavalt seletatud, kuidas kasutada Internetist leiduvaid õppematerjale. Muidugi on meie programmis valdav enamus tehnokrattidest kolledžiõpilased, nii et tõenäoliselt oli tal tõesti kurtmiseks põhjust. Üleeile tuli ta aga palju mõistlikuma suhtumisega meie kontorisse abi küsima. Nimelt oli ta endale netist riideid tellinud ning ta ei jõudnud saadetist ise oma tuppa tarida. Sain talle oma abi pakkuda.

Olen nüüd kolledži juhiloa omanik. Laupäeval käisime Jordaniga (tehniline abi) Burlingtonis professor Sunil vastas. Professor Sun oli muideks minu teise aasta hiina keele õpetaja. :) Sõit tuli päris hästi välja, aga üsna pika kerega 7-kohalise mahtuniversaali parkimine osutus oodatust keerulisemaks. Õnneks ei olnud tasuta parkimismajas tol hetkel eriti tihe liiklus, nii et veetsin viis minutit ennast betoonsamba ja järgmise auto vahele sättides.

Olen leidnud endale väljaspool hiina keele kooli nii kitarri- kui sulgpallisõbrad. Pean tunnistama, et mul on õnnestunud natuke rohkem kui aasta jooksul KAKS reketit ära kaotada, aga õnneks on Middlebury's olemas sulgpalliklubi (!), nii et saan vähemalt selle suve jooksul nende reketeid laenata. Tegemist on üsna viisakate mängijatega - tunniajase paarismängu järel olin omadega täiesti läbi. Kohtusin täna nelja klubiliikmega, kes on muide kõik asiaadid. Üks on Bangladeshist, üks Taist, üks Uus-Meremaalt (räägib hiina keelt) ja üks Hong Kongist. Kitarrisõbra leidsin eelmisel pühapäeval muru pealt, Damian Rice'i "Cannonball'i" mängimas. Peatusin ja küsisin naljaga pooleks, kuhu ma dollari panna võin. Leidsime üsna ruttu ühise keele (meile mõlemale meeldib folk) ja nüüdseks oleme juba kolm korda koos mänginud. Plaanime minna Burlingtoni tänavale mängima, kuigi selleks peab olema luba... Aga see maksab 25 dollarit ja me tahame ainult kogemuse pärast minna, nii et kui politsei meid ära ajab, siis pole sellest ka suurt midagi. :)

Kell on juba üksteist läbi, hakkan magama sättima. Olen viimasel ajal avastanud, et üheksa tundi und teeb minust ühe väga rahuliku ja õnneliku inimese!