Pahempoolse ajupoolkera tegudest ka natuke

Kes meist ei teaks

Mõni päev on teistest
Lihtsalt tunduvalt halvem
Juba hommik läheb kergelt aia taha
Kui äratuskell – oih! – magab sisse
Ja heliseb kella seitsme asemel kell kaheksa
Viiskümmend viis
Kortsus riided
Silmaümbrused
Ajaleht
Kange kohv, mis põletab keele
Selle väikese tipukese
Mis alati kõige järele haarab
Väljas on külm
Esimese peaaegu-libastumise järel
Muutub kompostiks kingakonts
Pangaautomaat tänavanurgal
Sööb hommikusöögiks Sveedbanki kaardi
Hiljem helistab teate-küll-kes
Kas mäletad toda õhtut, mil...
... nojah, käi lihtsalt arsti juures ära
Võib-olla see polnud sina
Ja ära põe
Selle ravib paari päevaga välja
Nalja teete?!
Süüa pole aega
Eilsed toimetused tänase varnas
Lisaks põud rahakotis
Tasuta lõunaid siin ilmas
Ei pakuta
Seedetrakti meeleheide
Kõlab kui metssea armuhüüd
Kanalisatsiooniaugus
Õhtu! Kodu pole enam kaugel
Külmkapis on heeringas ja sibul
Midagi muud pole õnneks vaja
Muidugi kui välja arvata
Võtmed paari nahkkinnaste kõrval
Peeglilaual
Homme on parem päev

***



ma elan minevikus

ma elan minevikus
vaadates maailma otsekui rongi viimasest vagunist
kuusemets, käänakud ja külakõrtsid
kõigist möödun mina viimasena
otsekui tunnistades seda,
et elan minevikus,
oodates andameid eestpoolt

ma elan minevikus
siis, kui teised ärkavad, ma magan veel
ja keeran külge, kuuldes teiste äratuskelli
kontorid, koolid ja kirikud
toimetavad oma toimetamisi
ja mina ainult magan
oodates oma korda ärkamiseks

ma elan minevikus
see minevik on suur ja lai
laiutades kahe ookeani vahel
oma poodide, pankade ja parkidega
kuhu minnakse siis, kui mina ärkan
koos nendega, kes kolisid kunagi minevikku,
sest siin oli vähem rahvast


***



rändaja kodulaul

tahan olla võõras
aga kodu ei luba
tahan olla oma
aga kaugus ei luba
tahan siiski tulla
te juurde ja sooja
tahan olla homsete uudiste tooja


***