Isn't it ironic?

Uskumatu. Vahepeal tundub mulle, et elu ongi nii seatud, et head inimesed saavad täiesti teenimatult karistada. Ma ei hakka nimesid nimetama, aga üks minu jaoks täiesti eriline inimene sai sellel nädalavahetusel elult nii julma hoobi, et sellest kuulmine lõi isegi minu meelerahu ja arusaamad täielikult sassi. See võiks juhtuda igaühega, aga fakt on see, et see juhtus kellegagi, kes armastab maailma rohkem kui keegi teine, on kristlane ja taimetoitlane ning tahab tulevikus saada muusikaterapeudiks. Ja mind paneb imestama see, kui vähe viha ja enesekesksust temas on, mis oleks minu jaoks täiesti normaalne reaktsioon pärast sellist elamust - pugeda teki alla, olla omaette ja vihata maailma. Tema ei ole selline, tema sees on miski vägi, mis aitab tal edasi liikuda. Kas see on usk? Väga võimalik.