ÕNN
Ja ongi läinud kolm nädalat kodus! Uskumatu aeg muidugi. Alustades saabumisest. Minu eesti keel oli alguses veider ja kohmakas ja rõhud olid vale koha peal. Ja sellist jet-lagi mul minnes küll polnud. Õhtul kell kümme oli minu jaoks neli hommikul ja ma kukkusin jala pealt voodisse. Anna andeks, Trinka, asi polnud seltskonnas! Aga sa tead seda vist niigi. Mihkel ja Kristian, aitäh potilille eest! See jäi muidugi nüüd empsi mitte küll roheliste, ent hõivatud näppude vahele. Loodame siiski parimat.
Mis siis veel? Brita, äkki olekski veel naljakam kui selles trennis, kus me käisime? :D Mingist keskendumisest polnud juttugi. Sina ja sinu suhted Küütsiga. Oeh. :P
Igatahes. Päris armas oli, käisin vist 3-4 korda HTG-s. Teisipäeval vaatasime "The Importance of Being Earnest" - kahju, et lõpuni vaadata ei saanud! Naljakas oli. Ja muidugi, nagu vanadel headel aegadel, hakkas mingi telefon täpselt keset filmi, mingil vaiksel hetkel, pinisema. Ja muidugi oli see minu oma. Nagu vanadel headel aegadel. Filmisin meie klassi jõulupeoks ettevalmistust ehk siis eestikeelset varianti Elton Johni laulust "Can You Feel the Love Tonight" - lapsed, kas te tahate, et see kuhugi netti ka üles lendaks??
Ühel pärastlõunal istusin Kata ja Sylvie'ga Krepis - hoidsime tervelt tunnikese prantsuskeelset vestlust üleval! Esindusisik. ;)
Siis oli Treffi jõulupidu, kus veetsin esinduslikud 20 minutit, et siis teatrisse "Kõik aias" vaatama joosta. Meeldiv kogemus oli, lugu oli lihtsasti jälgitav ning oli, nagu elust-enesest-lood ikka, üsna realistlik. Samas oleks lugu ka liiga karmiks ära läinud, kui lõpuks poleks surnud mees monoloogi pidanud. :P
Õhta Taara puiesteel oli kah täitsa tore, aitäh kutsumast, tõsiselt! Miilang sai esimese asjana läbi loetud ja Mihkliga klaasi veini juures reisijuttu aetud. :)
Reedel oli klassijuhatajatund, kus end päris oma inimesena tundsin, mistõttu ka kõnepidamisest midagi välja ei tulnud (ei hakanud proovimagi, s.t.) ja saime klassiõdede Triin Joti ja Kertu poolt kokku pandud albumid, kuhu kõigile D4 endistele ja praegustele liikmetele oli (kellele vähem, kellele üli-) tabavalt mõne kuulsuse nimi pandud. Kõige meeldejäävamad olid vast Ricki Lake, noor Elizabeth Taylor, Chuck Norris ja Michael Jordan. Mina igal juhul olin Lucy Liu. :P
Jõulujumalateenistus Jaani kirikus oli ka päris armas ja parajalt pikk, aga mitte liiga. Koor on sel aastal täitsa arvukas, ma vaatan, mistõttu lavale- ja ärasaamine oli peaaegu sama ajamahukas kui kaunid laulud, mis kiriku kõrgete võlvide all kõlasid. :)
Ja hiljem Maailmas veedetud pooltunnike andis positiivse impulsi kogu nädalavahetuseks, kui mitte kogu vaheajaks. Kas oli see nüüd magusasti lõhnav tee, meeldiv seltskond, algaja ettekandja südantsoojendav ülipüüdlikkus või kõik kokku, seda ma enam öelda ei oska. Igal juhul - seda tahaks kunagi korrata. :)
Jõulud möödusid laulusuiselt ja kinkipakikrabinaga. Oli traditsiooniline jõuluvana ja aastast aastasse korduvad jõululaulud, mille sõnad alatihti meelest minema kippusid; onu saatis oma iga-aastase salmipalve lühinumbri poole teele, väike Helari laulis oma esimesed edukad kingipaki lunastamise laulud, Helen sai terve mäe kingitusi, Anneli armus hiina kleiti, vanaema sai tänuväärset humanitaarabi laulude kujul, mida jõuluvanale ette kanti (Antu, see va laisk suitsuvorst, magas jälle jõuluvana tuleku maha, aga endal seisis nimi pooltel pakkidel! :P) ja söögid olid NII head. S.t. tavaline eesti jõulutoit - verivorst, ahjuliha, kartul, pohlamoos, erinevad salatid, LEIB, hapukurk jne. Aga juba nüüd, pärast kahte päeva lennukis ei ütleks ühest korralikust särisevast lihatükist ära. Toidul on suur osa rahva kultuurses eneseteadvustamises!
Ahjaa, teisel päeval pärast mu saabumist tuli lumigi maha ning said tehtud mõned turismifotod lumisest Atlantisest, tuledesäras Raeplatsist ning valge korraga kaetud Kaarsillast. Ma pole turist, ma elan siin!
Enne jõule sain Panges kokku Karini, Jeanne ja Jaanikaga (Karin, sinu kink oli vist parim :P) ning mingi päev tulid Ats, Tauri, Obe ja Tiina mulle külla ja tõid lahedalt dekoreeritud piparkooke (-->). Hästi naljakas oli ja Memory pani kõigil vere kiiremini käima. :P
Viimane nädal möödus suhteliselt mittemidagiütlevalt. Ahjaa, uusaastast ja sellele eelnevast. Kuidagi õnnestus mul mingi lühiealine, ent äge kõhuviirus külge saada, nii et reedel bussiga Tartu sõites tuli juba umbes 20 km pärast sõitmahakkamist oksepeatust küsida. Koju jõudes heitsin nagu post voodisse ning lamasin seal liikumatult umbes ööpäeva. Kuna mul valutas nii selg kui kõht, üritasin leida vähem valulikku lamamispositsiooni, mis nõudis palju kujutlusvõimet. Õnneks läks kõhuvalu umbes 8 tunniga üle. See lahendas asendiprobleemi. Pühapäeval käisin Kristeli pool dushi all, tegime kooki ning lugesime. Tema "Arbuusisuhkrut" (või mis selle nimi nüüd oligi), mina "Miljardimängu". Lugu on huvitav, kui mööda vaadata kirjaviisi ühekülgsusest. Ehk oli asi hoopis tõlkes. Igal juhul ei häirinud see liialt. Raamat rääkis ühest vaesest 18-aastasest India poisist, kes võidab inda miljardimängus kõrgeima summa ehk miljard ruupiat. Kuna saade on alles värskelt teleekraanidele jõudnud, pole väljamaksmiseks nii suurt summat käepärast. Seetõttu üritatakse erinevate võtete abil tõestada, et poiss on mängus petnud. Sellest raamatust (või noh, sellest ühest kolmandikust, mis ma läbi sain) tuleb välja, et tänapäeva Indias on suuremad probleemid homoseksuaalsus (seal on homosid kirjeldet kui nahktagides jõhkardeid, kes päeval on preestrikuues ning öösel ahistavad alaealisi poisse), lapsepilastamine, vaesus ning inimkaubandus. Ja kellel on raha, sellel on võim. Kellel raha pole, üritab seda kuidagi teistelt välja petta. Njah. Suvel lõpetan selle raamatu - lõpp jäi kripeldama. :P
Vana-aastaõhtul saime suurepärast ahjulõhet ning keedukartuleid lahja (!) kastme ja juurviljadega ning Kristeli rammusat rulli. Aga oi, see oli hea. :) Enne keskööd tuli veel Kertu ning käisime kolmekesi väljas pooletunnist ilutulestikku vaatamas. Hiinalinna ilutulestik oli võimas! Minus räägivad nüüd stereotüübid, aga venelased on palju rohkem "hingega" asja juures. Ja muidugi raatsivad sellisele "lõbule" rohkem kulutada. Ainus segav asjaolu oli vihm, mis kusagilt x-kohast kogu aeg pähe tilkus. Pisut ebaharilik uusaastaöö kohta. :P Õnne valasime ka. Minu õnned tulid põhjapõdra, nööri otsas rippuva südame ja paindunud naela kujuga. Äkki sõidan sügisel tagasi kooli põhjapõtradega??
Esmaspäeva õhtul läksin Kertu poole, kust ehmatasin minema telekat vaatava ja pelmeene (mitte-)sööva Timmo. Jõime teed, toppisime endile sisse tüki shokolaadikooki ning rääkisime juttu. Pikalt. Vist 5-ni hommikul. Kuigi vahepeal ma vist magasin natuke. Kõik, mida öelda oli vaja ja tolle hetkeni ütlemata oli, tuli välja. Kertu. :)
Teisipäeva õhtul sain trennikaaslastega kokku. Loodetavasti said kõigile pommküsimustele adekvaatsed vastused. :P Ja Rutt, Riin, Kerli ja Brita käisid külas. See oli ka armas. Said teil ikka kõhud täis?? :D Ja Rutt, kasvata endale järgmiseks jõuluks uuesti habe, muidu lapsed saavad kurvaks. :)
Lennureis tagasi oli mõnevõrra naljakas. Koos ajavahega kulus mul Tallinnast Hong Kongi jõudmiseks 27 tundi (ilma 21). Asi algas siis 4. jaanuaril kell 12.50, kui pisike Estonian Airi, ee, lennuk (marki ei tea) Tallinna lennuväljalt õhku tõusis. 12.50 kohaliku aja järgi olin Rootsis, Arlanda lennuväljal. Londoni-lend pidi väljuma 15.20 kusagilt kaugest väravast nimega F63, kuhu ma lausa bussiga sõitma pidin. Kusjuures buss tuli nupulevajutuse peale ning ma olin sellel ainus reisija. :) Minu suureks üllatuseks ütles üks lennujaama turvatöötaja mulle selges eesti keeles "Tere" - arvasin, et viimasteks eestikeelseteks sõnadeks, mida ma kuulen, jäävad Tln-Sthlm lennu eestlasest piloodi poolt öeldud lõpu- ja tänusõnad. Vastasin talle samuti "Tere", et siis kohe oma värava poole edasi tormata. Lennuni oli jäänud täpselt kaks tundi ja viisteist minutit. Lugesin pehmel ootesaalitoolil istudes paar peatükki "Like Water for Chocolate'i" läbi ning tõlkisin nalja pärast "Patuse mõtte" inglise keelde. Suht otsetõlge sai ja naerma ajab küll. :D
Sthlm-London lennul istus minu kõrval üks väike india päritolu rootsi tüdruk vööni palmikuga. Küll ta oli asjalik! Ajas emaga kogu aeg juttu, vahepeal vahtis aknast välja, sõi võileiba ja saiakest, kommi ja nätsu, mängis emaga lauamängu. Ja maandumisel laulis tõelise rootslase kombel (aga ilusa ingliskeelse hääldusega) "Mamma Mia't"!
Mamma Mia
Here I go again
My my, how can I resist you?
Mamma Mia...
:)
Heathrow oli Hiiglaslik. Kõigepealt jalutasin kilomeetri, et lennukist pagasilindi juurde jõuda, tee peal jõudsin ka tualetis ära käia. 7-st ckabiinist oli 4 suletud. Njah. Aga need keskkonnasäästlikud rätikuaparaadid olid, et rull käterätti on aparaati pandud ja sina muudkui tõmbad ja kuivatad käsi. Nojah, pärast seda pagasilindi juurde jõudes ümbritses rahvas tihedalt ringikäivaid kohvreid. Seisin siis alandlikult eemal ja ootasin, kuni kõik inimesed olid oma kohvrid kätte saanud... peale minu. Ja ühe rohelise mantliga rootslanna, kes ootas oma rohelist kohvrit. Seisime siis mõlemad seal, kuni rootslannal kõrini sai ning ta lähedalseisvat lennujaamaametnikku kõnetas. Kogemata juhtus see rootsi keeles - ju siis oli kohvri mittenägemine ta natuke rööpast välja viinud. Igal juhul hakkas ta mingit ankeeti täitma ning selle aja jooksul sain temaga ka veidi jutule. Esimese hooga hakkas ta ka minuga rootsi keeles rääkima, aga minu segaduses näo peale oli ka natuke segaduses ja läks seejärel inglise keele peale üle. Selgus, et ta kolis mõni aeg tagasi Londonist ära ning tuli nüüd pooltühja kohvriga tagasi, et asjad ära viia. Mida aga enam ei olnud, oli kohver. Minu oma ilmus ühe ametniku käe otsas üsna ruttu välja. Niisiis soovisin rootslannale edu ning kappasin, kohver käeotsas, 3. terminali, mis asus kohe sealsamas kõrval. Seal uurisin oma piletit, leidsin, et pean jõudma 1. terminali ning küsisin selle tarvis juhiseid naljaka aafrika aktsendiga sõbralikult lennujaamatädilt. Ta näitas mulle suuna kätte ning mainis, et käsipagasisse tohib võtta ainult ühe koti. Niisiis toppisin oma seljakoti kohvrisse ning alustasin matka 1. terminali. See vahemaa oli täiesti utoopiline! Pikim jalgsimatk, mille olen sooritanud 23-kilose kohvriga. Aitäh, BA. :) Möödusin koridoris ühest pikast aafriklasest, kes pilgutas mulle silma. Ma EI vahtinud teda. Ainult vaatasin. Uudishimust. Tõenäoliselt arvas ta, et on esimene must mees, keda ma kohtan. :P Edasi, 1. terminalis juba siis, tegin kohvrile check-in'i (22.7 kilo - huh!) ning läksin turvakontrolli. Sain seal jutule ühe HK perekonnaga, kes olid tohutult üllatunud, et ma nad hongkonglastena tuvastasin. Arendasin pereisaga natuke dialoogi, HK aktsent oli kuidagi kõrvale harjumatu ja tema ka minust väga palju aru ei saanud. Ai-sha-ni-ja sain ikka ära öeldud. :) (Eesti - hiina k.) Pärast turvakontrolli, kus tuli muideks ta tossud jalast ära võtta, vahetasin endale 10 naela, et saaks internetti minna. See maksis muidugi vaid ühe naela, ent sellist kääbussummat seal välja võtta ei lastud. :P Ostsin Burger Kingist oma elu kalleima tavalise burgeri - 1.19£ - ning pooleliitrise joogi - 0.99£. Netti sain 10 minutiks ning seejärel oligi aeg pardaleminekuks. 4 tundi ajavaru kulus täpselt ära. :)
Lennukis sain istme numbriga 41B. Minust paremale sattus istuma üks sõnakehv itaallane, vasakule jutukas filipiin. Temaga algas vestlus juba maha istudes. Selgus, et ta töötas Kolumbiast Amsterdami puuvilju transportival kaubalaeval insenerina - täpsemalt tegi ta seal midagi veesurvega, aga filipiini aktsent ja tehnilised mõisted koos olid minu jaoks juba liig. :P Enne õhtusööki jõudis ta juba 15 minutiks magama jääda. Ühel hetkel võpatas ta aga üle keha ning hakkas enese ümber kätega vehkima, et teada saada, kus ta asub. Selles selgusele jõudnud, ta vabandas ning jäi uuesti magama. Õhtusöök (porru ja kanaga ühepajatoit) oli - vist selle burgeri pärast - liiga soolane ja magustoit (õunakook kastmes) liiga rammus. Kui jooke pakuti, võtsin hea meelega väikese pudeli Shiraz Cabernet Sauvignoni. Õlut sai eelmine kord Finnairigal lennates võetud ning ma teadsin, et isu kaob pärast paari esimest lonksu. Pärast õhtusööki vestlesime filipiinoga poliitikast ja kui ta magama läks, lugesin läbi LWfC. Üritasin 5-6 tundi magada ning pärast seda mängisin multimeediakeskuse blackjacki ja üritasin ristsõna lahendada. Üritasin! Pith = marrow = wtf ?! Hommikusöök: juustu- ja tomatipirukas, maasikajogurt, mingimarjamuffin, apelsinimahl.
Appimaenameijõuakirjutada. Kell on 5.33 hommikul ja voodi kisub enda poole. Igal juhul oli HK-i jõudmine üsna meeleolukas, eriti avastamine, et LPC on ehitet MÄE OTSA ning sinna peab RONIMA. Pluss blokk 4-ja matkamine, aga sellega olen nüüdseks juba harjunud. :P Koolis külastas mind elevil Igor, pärast seda sõin Lahya ja Joeliga pitsat ning vahetasin muljeid ja kuskil 3-ni öösel lõbustasid mind Walter ja Aubrey, kellega mängisime blackjacki. Kaotaja pidi laulma, tantsima või ennast kuidagimoodi lolliks tegema. :P
Ja kõik. Vsjoo. C'est tout. That's all for today, folks. Head ööd/hommikut. Väga armas oli kodus olla, vast on suvel kõik sama. Kuigi mul on tunne, et sel aastal tuleb suvi teisiti. Oh-oh-oo ja teisiti.
Igavesti (suhe versus absoluut) teie
Madli (Krrrrrrrr!!!)
Mis siis veel? Brita, äkki olekski veel naljakam kui selles trennis, kus me käisime? :D Mingist keskendumisest polnud juttugi. Sina ja sinu suhted Küütsiga. Oeh. :P
Igatahes. Päris armas oli, käisin vist 3-4 korda HTG-s. Teisipäeval vaatasime "The Importance of Being Earnest" - kahju, et lõpuni vaadata ei saanud! Naljakas oli. Ja muidugi, nagu vanadel headel aegadel, hakkas mingi telefon täpselt keset filmi, mingil vaiksel hetkel, pinisema. Ja muidugi oli see minu oma. Nagu vanadel headel aegadel. Filmisin meie klassi jõulupeoks ettevalmistust ehk siis eestikeelset varianti Elton Johni laulust "Can You Feel the Love Tonight" - lapsed, kas te tahate, et see kuhugi netti ka üles lendaks??
Ühel pärastlõunal istusin Kata ja Sylvie'ga Krepis - hoidsime tervelt tunnikese prantsuskeelset vestlust üleval! Esindusisik. ;)
Siis oli Treffi jõulupidu, kus veetsin esinduslikud 20 minutit, et siis teatrisse "Kõik aias" vaatama joosta. Meeldiv kogemus oli, lugu oli lihtsasti jälgitav ning oli, nagu elust-enesest-lood ikka, üsna realistlik. Samas oleks lugu ka liiga karmiks ära läinud, kui lõpuks poleks surnud mees monoloogi pidanud. :P
Õhta Taara puiesteel oli kah täitsa tore, aitäh kutsumast, tõsiselt! Miilang sai esimese asjana läbi loetud ja Mihkliga klaasi veini juures reisijuttu aetud. :)
Reedel oli klassijuhatajatund, kus end päris oma inimesena tundsin, mistõttu ka kõnepidamisest midagi välja ei tulnud (ei hakanud proovimagi, s.t.) ja saime klassiõdede Triin Joti ja Kertu poolt kokku pandud albumid, kuhu kõigile D4 endistele ja praegustele liikmetele oli (kellele vähem, kellele üli-) tabavalt mõne kuulsuse nimi pandud. Kõige meeldejäävamad olid vast Ricki Lake, noor Elizabeth Taylor, Chuck Norris ja Michael Jordan. Mina igal juhul olin Lucy Liu. :P
Jõulujumalateenistus Jaani kirikus oli ka päris armas ja parajalt pikk, aga mitte liiga. Koor on sel aastal täitsa arvukas, ma vaatan, mistõttu lavale- ja ärasaamine oli peaaegu sama ajamahukas kui kaunid laulud, mis kiriku kõrgete võlvide all kõlasid. :)
Ja hiljem Maailmas veedetud pooltunnike andis positiivse impulsi kogu nädalavahetuseks, kui mitte kogu vaheajaks. Kas oli see nüüd magusasti lõhnav tee, meeldiv seltskond, algaja ettekandja südantsoojendav ülipüüdlikkus või kõik kokku, seda ma enam öelda ei oska. Igal juhul - seda tahaks kunagi korrata. :)
Jõulud möödusid laulusuiselt ja kinkipakikrabinaga. Oli traditsiooniline jõuluvana ja aastast aastasse korduvad jõululaulud, mille sõnad alatihti meelest minema kippusid; onu saatis oma iga-aastase salmipalve lühinumbri poole teele, väike Helari laulis oma esimesed edukad kingipaki lunastamise laulud, Helen sai terve mäe kingitusi, Anneli armus hiina kleiti, vanaema sai tänuväärset humanitaarabi laulude kujul, mida jõuluvanale ette kanti (Antu, see va laisk suitsuvorst, magas jälle jõuluvana tuleku maha, aga endal seisis nimi pooltel pakkidel! :P) ja söögid olid NII head. S.t. tavaline eesti jõulutoit - verivorst, ahjuliha, kartul, pohlamoos, erinevad salatid, LEIB, hapukurk jne. Aga juba nüüd, pärast kahte päeva lennukis ei ütleks ühest korralikust särisevast lihatükist ära. Toidul on suur osa rahva kultuurses eneseteadvustamises!
Ahjaa, teisel päeval pärast mu saabumist tuli lumigi maha ning said tehtud mõned turismifotod lumisest Atlantisest, tuledesäras Raeplatsist ning valge korraga kaetud Kaarsillast. Ma pole turist, ma elan siin!
Enne jõule sain Panges kokku Karini, Jeanne ja Jaanikaga (Karin, sinu kink oli vist parim :P) ning mingi päev tulid Ats, Tauri, Obe ja Tiina mulle külla ja tõid lahedalt dekoreeritud piparkooke (-->). Hästi naljakas oli ja Memory pani kõigil vere kiiremini käima. :P
Viimane nädal möödus suhteliselt mittemidagiütlevalt. Ahjaa, uusaastast ja sellele eelnevast. Kuidagi õnnestus mul mingi lühiealine, ent äge kõhuviirus külge saada, nii et reedel bussiga Tartu sõites tuli juba umbes 20 km pärast sõitmahakkamist oksepeatust küsida. Koju jõudes heitsin nagu post voodisse ning lamasin seal liikumatult umbes ööpäeva. Kuna mul valutas nii selg kui kõht, üritasin leida vähem valulikku lamamispositsiooni, mis nõudis palju kujutlusvõimet. Õnneks läks kõhuvalu umbes 8 tunniga üle. See lahendas asendiprobleemi. Pühapäeval käisin Kristeli pool dushi all, tegime kooki ning lugesime. Tema "Arbuusisuhkrut" (või mis selle nimi nüüd oligi), mina "Miljardimängu". Lugu on huvitav, kui mööda vaadata kirjaviisi ühekülgsusest. Ehk oli asi hoopis tõlkes. Igal juhul ei häirinud see liialt. Raamat rääkis ühest vaesest 18-aastasest India poisist, kes võidab inda miljardimängus kõrgeima summa ehk miljard ruupiat. Kuna saade on alles värskelt teleekraanidele jõudnud, pole väljamaksmiseks nii suurt summat käepärast. Seetõttu üritatakse erinevate võtete abil tõestada, et poiss on mängus petnud. Sellest raamatust (või noh, sellest ühest kolmandikust, mis ma läbi sain) tuleb välja, et tänapäeva Indias on suuremad probleemid homoseksuaalsus (seal on homosid kirjeldet kui nahktagides jõhkardeid, kes päeval on preestrikuues ning öösel ahistavad alaealisi poisse), lapsepilastamine, vaesus ning inimkaubandus. Ja kellel on raha, sellel on võim. Kellel raha pole, üritab seda kuidagi teistelt välja petta. Njah. Suvel lõpetan selle raamatu - lõpp jäi kripeldama. :P
Vana-aastaõhtul saime suurepärast ahjulõhet ning keedukartuleid lahja (!) kastme ja juurviljadega ning Kristeli rammusat rulli. Aga oi, see oli hea. :) Enne keskööd tuli veel Kertu ning käisime kolmekesi väljas pooletunnist ilutulestikku vaatamas. Hiinalinna ilutulestik oli võimas! Minus räägivad nüüd stereotüübid, aga venelased on palju rohkem "hingega" asja juures. Ja muidugi raatsivad sellisele "lõbule" rohkem kulutada. Ainus segav asjaolu oli vihm, mis kusagilt x-kohast kogu aeg pähe tilkus. Pisut ebaharilik uusaastaöö kohta. :P Õnne valasime ka. Minu õnned tulid põhjapõdra, nööri otsas rippuva südame ja paindunud naela kujuga. Äkki sõidan sügisel tagasi kooli põhjapõtradega??
Esmaspäeva õhtul läksin Kertu poole, kust ehmatasin minema telekat vaatava ja pelmeene (mitte-)sööva Timmo. Jõime teed, toppisime endile sisse tüki shokolaadikooki ning rääkisime juttu. Pikalt. Vist 5-ni hommikul. Kuigi vahepeal ma vist magasin natuke. Kõik, mida öelda oli vaja ja tolle hetkeni ütlemata oli, tuli välja. Kertu. :)
Teisipäeva õhtul sain trennikaaslastega kokku. Loodetavasti said kõigile pommküsimustele adekvaatsed vastused. :P Ja Rutt, Riin, Kerli ja Brita käisid külas. See oli ka armas. Said teil ikka kõhud täis?? :D Ja Rutt, kasvata endale järgmiseks jõuluks uuesti habe, muidu lapsed saavad kurvaks. :)
Lennureis tagasi oli mõnevõrra naljakas. Koos ajavahega kulus mul Tallinnast Hong Kongi jõudmiseks 27 tundi (ilma 21). Asi algas siis 4. jaanuaril kell 12.50, kui pisike Estonian Airi, ee, lennuk (marki ei tea) Tallinna lennuväljalt õhku tõusis. 12.50 kohaliku aja järgi olin Rootsis, Arlanda lennuväljal. Londoni-lend pidi väljuma 15.20 kusagilt kaugest väravast nimega F63, kuhu ma lausa bussiga sõitma pidin. Kusjuures buss tuli nupulevajutuse peale ning ma olin sellel ainus reisija. :) Minu suureks üllatuseks ütles üks lennujaama turvatöötaja mulle selges eesti keeles "Tere" - arvasin, et viimasteks eestikeelseteks sõnadeks, mida ma kuulen, jäävad Tln-Sthlm lennu eestlasest piloodi poolt öeldud lõpu- ja tänusõnad. Vastasin talle samuti "Tere", et siis kohe oma värava poole edasi tormata. Lennuni oli jäänud täpselt kaks tundi ja viisteist minutit. Lugesin pehmel ootesaalitoolil istudes paar peatükki "Like Water for Chocolate'i" läbi ning tõlkisin nalja pärast "Patuse mõtte" inglise keelde. Suht otsetõlge sai ja naerma ajab küll. :D
Sthlm-London lennul istus minu kõrval üks väike india päritolu rootsi tüdruk vööni palmikuga. Küll ta oli asjalik! Ajas emaga kogu aeg juttu, vahepeal vahtis aknast välja, sõi võileiba ja saiakest, kommi ja nätsu, mängis emaga lauamängu. Ja maandumisel laulis tõelise rootslase kombel (aga ilusa ingliskeelse hääldusega) "Mamma Mia't"!
Mamma Mia
Here I go again
My my, how can I resist you?
Mamma Mia...
:)
Heathrow oli Hiiglaslik. Kõigepealt jalutasin kilomeetri, et lennukist pagasilindi juurde jõuda, tee peal jõudsin ka tualetis ära käia. 7-st ckabiinist oli 4 suletud. Njah. Aga need keskkonnasäästlikud rätikuaparaadid olid, et rull käterätti on aparaati pandud ja sina muudkui tõmbad ja kuivatad käsi. Nojah, pärast seda pagasilindi juurde jõudes ümbritses rahvas tihedalt ringikäivaid kohvreid. Seisin siis alandlikult eemal ja ootasin, kuni kõik inimesed olid oma kohvrid kätte saanud... peale minu. Ja ühe rohelise mantliga rootslanna, kes ootas oma rohelist kohvrit. Seisime siis mõlemad seal, kuni rootslannal kõrini sai ning ta lähedalseisvat lennujaamaametnikku kõnetas. Kogemata juhtus see rootsi keeles - ju siis oli kohvri mittenägemine ta natuke rööpast välja viinud. Igal juhul hakkas ta mingit ankeeti täitma ning selle aja jooksul sain temaga ka veidi jutule. Esimese hooga hakkas ta ka minuga rootsi keeles rääkima, aga minu segaduses näo peale oli ka natuke segaduses ja läks seejärel inglise keele peale üle. Selgus, et ta kolis mõni aeg tagasi Londonist ära ning tuli nüüd pooltühja kohvriga tagasi, et asjad ära viia. Mida aga enam ei olnud, oli kohver. Minu oma ilmus ühe ametniku käe otsas üsna ruttu välja. Niisiis soovisin rootslannale edu ning kappasin, kohver käeotsas, 3. terminali, mis asus kohe sealsamas kõrval. Seal uurisin oma piletit, leidsin, et pean jõudma 1. terminali ning küsisin selle tarvis juhiseid naljaka aafrika aktsendiga sõbralikult lennujaamatädilt. Ta näitas mulle suuna kätte ning mainis, et käsipagasisse tohib võtta ainult ühe koti. Niisiis toppisin oma seljakoti kohvrisse ning alustasin matka 1. terminali. See vahemaa oli täiesti utoopiline! Pikim jalgsimatk, mille olen sooritanud 23-kilose kohvriga. Aitäh, BA. :) Möödusin koridoris ühest pikast aafriklasest, kes pilgutas mulle silma. Ma EI vahtinud teda. Ainult vaatasin. Uudishimust. Tõenäoliselt arvas ta, et on esimene must mees, keda ma kohtan. :P Edasi, 1. terminalis juba siis, tegin kohvrile check-in'i (22.7 kilo - huh!) ning läksin turvakontrolli. Sain seal jutule ühe HK perekonnaga, kes olid tohutult üllatunud, et ma nad hongkonglastena tuvastasin. Arendasin pereisaga natuke dialoogi, HK aktsent oli kuidagi kõrvale harjumatu ja tema ka minust väga palju aru ei saanud. Ai-sha-ni-ja sain ikka ära öeldud. :) (Eesti - hiina k.) Pärast turvakontrolli, kus tuli muideks ta tossud jalast ära võtta, vahetasin endale 10 naela, et saaks internetti minna. See maksis muidugi vaid ühe naela, ent sellist kääbussummat seal välja võtta ei lastud. :P Ostsin Burger Kingist oma elu kalleima tavalise burgeri - 1.19£ - ning pooleliitrise joogi - 0.99£. Netti sain 10 minutiks ning seejärel oligi aeg pardaleminekuks. 4 tundi ajavaru kulus täpselt ära. :)
Lennukis sain istme numbriga 41B. Minust paremale sattus istuma üks sõnakehv itaallane, vasakule jutukas filipiin. Temaga algas vestlus juba maha istudes. Selgus, et ta töötas Kolumbiast Amsterdami puuvilju transportival kaubalaeval insenerina - täpsemalt tegi ta seal midagi veesurvega, aga filipiini aktsent ja tehnilised mõisted koos olid minu jaoks juba liig. :P Enne õhtusööki jõudis ta juba 15 minutiks magama jääda. Ühel hetkel võpatas ta aga üle keha ning hakkas enese ümber kätega vehkima, et teada saada, kus ta asub. Selles selgusele jõudnud, ta vabandas ning jäi uuesti magama. Õhtusöök (porru ja kanaga ühepajatoit) oli - vist selle burgeri pärast - liiga soolane ja magustoit (õunakook kastmes) liiga rammus. Kui jooke pakuti, võtsin hea meelega väikese pudeli Shiraz Cabernet Sauvignoni. Õlut sai eelmine kord Finnairigal lennates võetud ning ma teadsin, et isu kaob pärast paari esimest lonksu. Pärast õhtusööki vestlesime filipiinoga poliitikast ja kui ta magama läks, lugesin läbi LWfC. Üritasin 5-6 tundi magada ning pärast seda mängisin multimeediakeskuse blackjacki ja üritasin ristsõna lahendada. Üritasin! Pith = marrow = wtf ?! Hommikusöök: juustu- ja tomatipirukas, maasikajogurt, mingimarjamuffin, apelsinimahl.
Appimaenameijõuakirjutada. Kell on 5.33 hommikul ja voodi kisub enda poole. Igal juhul oli HK-i jõudmine üsna meeleolukas, eriti avastamine, et LPC on ehitet MÄE OTSA ning sinna peab RONIMA. Pluss blokk 4-ja matkamine, aga sellega olen nüüdseks juba harjunud. :P Koolis külastas mind elevil Igor, pärast seda sõin Lahya ja Joeliga pitsat ning vahetasin muljeid ja kuskil 3-ni öösel lõbustasid mind Walter ja Aubrey, kellega mängisime blackjacki. Kaotaja pidi laulma, tantsima või ennast kuidagimoodi lolliks tegema. :P
Ja kõik. Vsjoo. C'est tout. That's all for today, folks. Head ööd/hommikut. Väga armas oli kodus olla, vast on suvel kõik sama. Kuigi mul on tunne, et sel aastal tuleb suvi teisiti. Oh-oh-oo ja teisiti.
Igavesti (suhe versus absoluut) teie
Madli (Krrrrrrrr!!!)
1 kommentaar:
See oli NIIIIII PIKK blogi. Ja öö Tallinnas ja kohtumine Anniga jäid ikka välja. Aga sellest pole muidugi midagi.
Lisaks mustadele pükstele unustasid sa maha ka mingi ingliskeelse õppematerjali (geograafia vist?) ja Kroonuaia majadega kalendri. Hea on selle juures see, et need unustatud asjad kaaluvad ilmselt rohkem kui 300 grammi. Meil sajab endiselt vihma .....
Postita kommentaar