Even the wrong words rhyme

Howie Day "Collide" kummitab. Mingi hetk leidsin ühest oma failist järgmised read: "Ka parimad murduvad. Ka valed sõnad riimuvad. Sinu meeli täitvas kahtluses leiad sa lõpuks, et me sinuga ei sobi." Mõtlesin tükk aega, kuni jõudsin järeldusele, et see on "Collide'i" refrääni tõlge. Kohmakas, aga "ka valed sõnad riimuvad" kõlab hästi ja õigesti.

Pildil on Karepa rand õhtupäikese punas. Autoriks muide allakirjutanu. Very special thanks to: onu Raul ja jaapanlane. Oeh, perepuhkused on üle kõige.

Lugesin läbi E. M. Remarque'i "Läänerindel muutuseta". See oli shokk ja kainestus. Ja rõõm ja kurbus korraga. Ja südantsoojendavalt minimalistlik, päevikuvormis personaalne. Polegi midagi nii head juba tükk aega lugenud. P. Süskindi "Parfüüm" ehk. Hetkel loen Dan Ackroydi "Oscar Wilde'i viimast testamenti" ja hakkan vaikselt seda hullu iirlast mõistma. Kahjuks tuleb välja tema tohutu lugemus - tekst on rikastatud tärnikestega, mille seletused asuvad tihedas kirjas raamatu viimastel lehekülgedel ja on tüütud leida. Oo ebavõrdset intelligentsi.

Käisin nädalavahetusel pilvises Pärnus (3 kuud planeerimist!). Neljapäeva õhtul asusime (Jeanne, Karin, mina) Karini onu punase Audi 80-ga Tartust teele, CD-mängijas krooksumas "Crazy Frog", külmkastis loksumas natuke surnud kana vürtsises marinaadis, üks hapukoorekook ja poolik kookose Caribbean Twist. Südaöö paiku jõudsime Karksi-Nuia (minu maakoht), kus toimus ujumine kasinast kuupaistest üleujutatud Karksi paisjärve soojas vees. Tegelikult oli küll peaaegu kottpime ja kõik lasid näkki. :P
Hommik: söömine, puudeladumine, Karin ja Jeanne hoidsid Helarit ja Robit tegevuses. Ja siis: edasi Pärnu poole! Pärnus muidugi ilm kehvapoolne, õhk u 20 kraadi, vesi 18, aga mina suure entusiastina muidugi jooksuga merre. Kohtusime Karini ristiema tütre Airi ja tema tütre Carolinaga. Aw! Hiljem 3 tundi Veeparadiisisi - oh lõbu! Limpa Hull Tunnel oli seest kottpime, kohati valgustas teed särav lampiderida. "Juga" oli vaimustavalt lõbus yet ohutu pikk-pikk toru, kus veesurve sind iga kord eri suunda viis. Inimesed sõitsid aeg-ajalt üksteisele sisse ja siis jälle lõbusalt edasi. Armas. Oli ka surmalähedane kogemus: 4 meetri kõrgune hüpe 4 meetri sügavusse basseini. Hüpe kestis nii kaua, et tekkis tunne nagu unenägudes Sõpruse sillalt Anne kanalisse kukkudes. Selline... paratamatuse tunne. Üsna õõvastav, ent meeldejääv. Mulle meeldis kohutavalt sisekujundus: erksais punastes-oranzhides-valgetes toonides riietusruum, libisemist (edukalt) takistavad materjalid põrandal. Nii värvi-, materjali- ja ruumikasutuse kui turvalisuse poolest ületab Pärnu veekeskus oma Tartu liigikaaslast. Pluss see väsimus, mis meid õhtul kell 10 laiade haigutustega voodisse surus. Nojah, keda voodisse, keda põrandale magamiskotti. :) Loomulikult promeneerisime ranna ääres vastaval teel ning käisime Steffanis soome pitsat söömas. Hitusarvonen, kui ma ei eksi - salaami, sinihallitusjuustu ja paprikaga. Jeanne suutis oma tüki hävitada, meie Kariniga andsime pitsale loobumisvõidu. 2:1 Hitusarvonen. Tänu Jeanne tutvustele saime muideks pitsa kätte kolmveerand tunni asemel 10 minutiga (mul polnud veel ootesalatki söödud) ning joogid tasuta. Oi mõnu. Õnneks lahkusid naaberlauas ebameeldivate kehahelidega hiilanud (vististi) soomlased kiiresti. :P
Laupäev: pilvine. Hommikul väike söök, siis mina merre. Vaatasime rannajalgpalli ning asusime seejärel pettunult tagasi Tartu poole teele. Viljandis ostsid J&K hot dogi, mina hamburgerit, mille vahele oli vist küll kilo kapsasalatit pandud. Äestasin parkimisplatsil oma uksega kogemata kõrvalseisva auto ust: väike täke tuli sisse. Helistati Pärnust: päike olla välja tulnud. Nja. Tartusse jõudes kallas juba nii, et kojamehed vehkisid üsna lõbusasti. Hurraa! Järgmine kord läheme spontaanselt. Leppisime selle juba kokku. ;)