... ehk tsensori kullipilgu alt ära.
Minu uus kodu asub aadressil orangemoments.wordpress.com - juba varsti peaks sinna laekuma esimesed teated mandariinide mailt :)
esmaspäev, august 30, 2010
kolmapäev, august 25, 2010
Viimaseid päevi
Tere jälle! Kuna Hiinas on blogspot.com karmilt ära keelatud, siis sellesse blogisse järgneva aasta jooksul kirjanduslikus mõttes suurt juurde ei tule. Aga sinna paremal asuvasse muusikamängijasse võite ikka vahepeal kiigata - loodetavasti nad selle vidina koduleheküljele (www.reverbnation.com) mind ikka lubavad. :)
Aga suvest siis ka üht-teist. Üsna sportlik on olnud teine. Reisimist on samuti olnud, nii Eesti-sisest commute'i Karksi-Nuia ja Tartu vahel kui ka kogu Baltikumi hõlmavat trippimist. Juunikuu möödus Elmari juures rohides, kõblates, lõigates, naksutades, istutades... ja muidugi kõige selle juures laterdades. Vestlused kõikusid seinast seina, alustades nippidest, kuidas edukamalt päikest võtta, lõpetades täpsete juhistega, millised on kõige tervislikumad tegevused last oodates. Juulikuus pidin minema Margo talu triatlonile, aga lõpuks sai mindud hoopis UWC Eesti Ühingu kokkutulekule kuhugi metsamajja Põlva (?) maakonnas. Väga äge üritus oli, loodetavasti järgmisel aastal tuleb rohkem rahvast kohale. Hakkasin juulist ka autokoolis käima. Valisin e-kooli ning õppisin teooriat omal käel, mis osutus alguses arvatust keerukamaks, kuid küllaldase harjutamise ja targemate inimeste käest küsimise järel lahenesid ka kõige keerukamad probleemid. Nüüd on siis autokooli tunnistus käes, vaid ARK-i sõidueksam on tegemata. Aeg on pandud sellel reedel kella 9.15-ks, nii et võib pöidlaid pihus hoida.
Katsetan piltide panemisel millegi uuega. Üritan panna siia linki minu suvepiltide albumile Facebook'is ja loodan, et sellele on võimalik ka siitkaudu ligi pääseda. Eks kommenteerige, siis kui ei pääse, tuleb hakata neid ükshaaval üles jebima.
http://www.facebook.com/album.php?aid=481291&id=518820502&l=417c2142f0
Veel viimaseid päevi teie lähedal asuvana
Madli
(sain inspiratsiooni Kata loomingulistest allakirjutamistest)
Aga suvest siis ka üht-teist. Üsna sportlik on olnud teine. Reisimist on samuti olnud, nii Eesti-sisest commute'i Karksi-Nuia ja Tartu vahel kui ka kogu Baltikumi hõlmavat trippimist. Juunikuu möödus Elmari juures rohides, kõblates, lõigates, naksutades, istutades... ja muidugi kõige selle juures laterdades. Vestlused kõikusid seinast seina, alustades nippidest, kuidas edukamalt päikest võtta, lõpetades täpsete juhistega, millised on kõige tervislikumad tegevused last oodates. Juulikuus pidin minema Margo talu triatlonile, aga lõpuks sai mindud hoopis UWC Eesti Ühingu kokkutulekule kuhugi metsamajja Põlva (?) maakonnas. Väga äge üritus oli, loodetavasti järgmisel aastal tuleb rohkem rahvast kohale. Hakkasin juulist ka autokoolis käima. Valisin e-kooli ning õppisin teooriat omal käel, mis osutus alguses arvatust keerukamaks, kuid küllaldase harjutamise ja targemate inimeste käest küsimise järel lahenesid ka kõige keerukamad probleemid. Nüüd on siis autokooli tunnistus käes, vaid ARK-i sõidueksam on tegemata. Aeg on pandud sellel reedel kella 9.15-ks, nii et võib pöidlaid pihus hoida.
Katsetan piltide panemisel millegi uuega. Üritan panna siia linki minu suvepiltide albumile Facebook'is ja loodan, et sellele on võimalik ka siitkaudu ligi pääseda. Eks kommenteerige, siis kui ei pääse, tuleb hakata neid ükshaaval üles jebima.
http://www.facebook.com/album.php?aid=481291&id=518820502&l=417c2142f0
Veel viimaseid päevi teie lähedal asuvana
Madli
(sain inspiratsiooni Kata loomingulistest allakirjutamistest)
laupäev, mai 22, 2010
Luulelised sekeldused
Täna oli mul kolm korda poevarga tunne. Esimene kord oli Lõunakeskuse uues kingapoes SHU, millesse sisenedes turvaväravad hoiatavalt piiksuma hakkasid. Läksime välja tagasi ja emps hakkas minu kotist asju ükshaaval välja võtma ja turvaväravate vahel lehvitama. Süüdlaseks osutus hiljuti Rahva Raamatust ostetud Juhan Viidingu/Jüri Üdi luulekogumik, mille turvakood tõenäoliselt korralikult deaktiveeritud polnud. Läksime siiski poodi, ostsime isegi paari jalanõusid ja ütlesime kassas olevale tädile, et me nüüd välja minnes piiksume. Ja piiksusimegi. Edasi juhtus sama asi Maksimarketis, kus pidin jälle süüdlaslikult näitama 500-leheküljelist Viidingut. Turvatöötaja jäi rahule, aga poest ostetud jäätised jäid pärast seda sabistamist ikkagi lindile. Kolmas kord oli Jaamamõisa Selveris, kus piiksuvad turvaväravad tõid pisikesest kõrvalruumist välja koguni kaks turvameest, kellest üks võttis minult raamatu ja tegi mingi aparaadiga kindlaks, et tõepoolest on raamat piiksude esilekutsuja. Kaebasin, et see raamat on täna juba mitmeid turvaväravaid aktiveerinud, mille peale turvamees teatas:
"Aga võtame ära!"
Mina sattusin ärevusse, et nüüd võetaksegi pahandusetekitajast raamat mul käest ära ja ütlesin:
"Ei, miks?!"
Turvamees sattus hetkeks segadusse, aga siis hakkas naerma ja ütles:
"Ei, turvakoodi ikka!"
"Aga võtame ära!"
Mina sattusin ärevusse, et nüüd võetaksegi pahandusetekitajast raamat mul käest ära ja ütlesin:
"Ei, miks?!"
Turvamees sattus hetkeks segadusse, aga siis hakkas naerma ja ütles:
"Ei, turvakoodi ikka!"
laupäev, aprill 17, 2010
Chamber Singers Tour 2010
45 minuti pärast tuleb Skype'i kolme murtud ribiga Annasilvia, aga sinnamaani kavatsen ma (lõpuks!) kirjutada Kenyoni kammerkoori kevadturneest. Kõigepealt meie marsruut:
View Kenyon Chamber Singers Tour 2010 in a larger map
Saturday, March 6, 2010 - 7:30 p.m.
Allisonville Christian Church
7701 Allisonville Road
Indianapolis, IN 46250
(Free will offering)
Väga armas väike kirik puust laepaneelide ja laeakendega. Sisekujundus oli huvitav, traditsioonilise pikliku või ristikujulise plaani asemel meenutas altariruum teatrisaali, kus pingid ümbritsevad poolringikujuliselt lava. Heli oli kõrge lae tõttu üsna hea ja kontsert, kuigi esimene, läks suuremate äpardusteta. Kõigile lauljatele olid leitud võõrustajad, nii et pärast kontserti toimus samas ruumis, kus meile eelnevalt õhtusööki serveeriti, suur kohtumis-ja tutvumissessioon. Ameerika kirikud on vägagi multifunktsionaalsed ja neis on palju lisaruume ürituste korraldamiseks. Väga paljud inimesed, eriti väikestes linnades ja külades, on koguduseliikmed. Enamik meie võõrustajaid olidki sellesama kiriku koguduse liikmed. Mina sattusin Marcie, punapäise esimese kursuse üliõpilasega ühte punti, ja meie võõrustajateks oli üks meeldiv vanapaar, kelle keskmiseks vanuseks julgeksin pakkuda vähemalt 75. Nad olid mõlemad väga jutukad ja me saime teada, et mees on hambaarst ja naine on kunstnik, aga ta tegeleb ka käsitööga. Hommikusöögiks saime õlist tilkuvat peekonit, praemuna ja võiga röstsaia - väga paljude ameeriklaste meelishommikusöök. Praemuna ja röstsai on minu jaoks talutav, aga peekoni järele mul hommikuti eriti isu küll ei ole. Sõin siiski oma kaks viilu ära, sest esiteks on nii viisakas ja teiseks oli meie eelmise päeva õhtusöök kell viis, nii et viimasest söögikorrast oli kuskil neliteist tundi.
Sunday, March 7, 2010 - 7:00 p.m.
Hope United Church of Christ
Corner of Tamm and Eichelberger
St. Louis, MO 63109
Saint Louis't kutsutakse tema asukoha tõttu Gateway to the West ("värav Läände") ja neil on ka sellekohane mälestusmärk, mis asub Mississippi jõe kaldal. Tegemist on kuskil 200 meetri kõrguse metallist kaarega, mis näeb välja järgmine:
Autor: Soumitra Biswas
Saint Louis jääb kõigile kammerlauljatele igaveseks meelde kui reisi kõige dramaatilisem päev. Üks meie liikmetest murdis nimelt oma jalaluu. Olukord oli üsna süütu, me olime just lõunasöögilt tagasi jõudnud, buss seisis teeservas, inimesed tegid teeäärses pargis pilte. Ühel pildil tuli kõigil teeselda kaamera poole tormamist ja hüppamist. Enamik inimesi jooksid, kuid hüppama siiski ei hakanud, kaks inimest aga hüppasid üksteisele sisse, üks nii õnnetult teisele otsa, et juhtuski jalaluumurd. Õnneks oli meie bussi juurest üle tee kohe üks piirkonnahaigla, kuhu jalaluumurruga tüdruk koheselt ka viidi. Kiirabi tuli irooniliselt kusagil kaugelt, nii et neil läks kohalejõudmise peale kusagil 15 minutit. Selle õnnetusega lõppes selle tüdruku turnee, ta jäi meist Saint Louis'isse maha, kust ta vanemad mõni päev hiljem ta Gambier'i viisid.
Monday, March 8 - 5:00 p.m.
Newman Recital Hall in the Gittinger Music Building
College of the Ozarks
Pt. Lookout, MO 65726
Presbüterlik College of the Ozarks (http://www.cofo.edu) on absoluutselt teistmoodi kui Kenyon. Kuigi tegemist on erakooliga, ei pea ükski sealne õpilane õppemaksu või elamiskulusid maksma, vaid teenib need töötamisega tasa. Kuna Poin Lookout on väike maakoht, on paljud sealsed tööd peaaegu talutööd. Koolis on palju õpilasi, kes on kogu oma elu elanud kooli lähistel, paljud on pärit samast maakonnast, kus kool ise asub. Kooli missioon on võimaldada kolledžiharidust majanduslike raskustega perekondadest pärit noortele.
"The College of the Ozarks began as a dream. In 1905, young Presbyterian missionary James Forsythe was assigned to serve the region that encompassed Sparta, Mansfield, and Forsyth, Missouri. When he arrived, he saw that the young people in that region were in desperate need of education. Forsythe expressed to the Missouri Synod of the Presbyterian Church his dream of a school that would provide a quality, Christian education to young people who would, in exchange, work to help the school operate." (http://www.cofo.edu/history.asp)
Koolis pakutakse järgnevaid erialasid:
Accounting
Agriculture
Art
Biology
Business Administration
Chemistry
Communication Arts
Computer Sciences
Criminal Justice
Culinary Arts
Dietetics
Education
English
Family and Consumer Sciences
Foreign Languages
Graphic Arts
History
Hotel and Restaurant Management
Mass Communications
Mathematics-Physics
Military Science
Music
Nursing
Philosophy and Religion
Physical Education
Political Science
Psychology
Sociology
Technology
Theatre
(http://www.cofo.edu/acadDept.asp)
Võrdluseks Kenyoni erialad:
(http://www.kenyon.edu/departments.xml)
Nagu näha, on C of O akadeemiline programm palju praktilisema suunaga. Ja nagu Kenyonis lähevad paljud kolmandal kursusel välismaale, nii käib enamik C of O õpilasi praktikal.
C of O oli väga huvitav, meie kontsert võeti väga hästi vastu ja hiljem näitasid mõned C of O koori lauljad meile linnakut. Kirikus löödi muidugi kohe laul lahti ja juhtumisi olid mõned neist tuttavad ühe lauluga meie programmist (Eric Whitacre, "Lux Aurumque") ning väärt oleks mainida, et see laul on minu absoluutne lemmik, eriti kirikus laulmiseks. Siin on üks YouTube'i video, kus Whitacre ise dirigeerib:
Sellel ööl ööbisime lähedalasuvas hostelis, millest mingeid erilisi mälestusi ei jäänud, välja arvatud üle tee asuvad teised hostelid, mis sarnanesid lõbustuspargi atraktsioonidele. Läheduses oli ka üks theme park (temaatiline lõbustuspark) jäämäge rammiva elusuuruses Titanicuga. Piirkond ise oli üsnagi inimtühi ja kõhedusttekitav oma mahajäetuses.
Tuesday, March 9, 2010 - 7:00 p.m.
Christ Episcopal Church
509 Scott Street
Little Rock, AR 72201
For information call: 501-375-2342 www.christchurchlr.org
Little Rockis saime paar tundi ringi jalutada ja kuna me olime juba piisavalt kaugel lõunas, otsustas allakirjutanu omal teksad jalast ajada ja oma valgeid jalakesi lõõskavale päikesele näidata. Väga mõnus oli. Kontsert oli hea, kahtlemata parim akustika siiamaani. Eesti kirikutele sarnanev piklik kõrge laega lööv suunas heli hästi ja tekitas mõnusa kajaefekti. Minu ja mu tolle õhtu paarilise Joanna võõrustajaks oli üks meeldiv vanem daam, kes viis meid koju oma uhkesse Lõuna stiilis häärberisse, andis meile kuuma teed ja lasi meil kell 11 magama minna - paradiis! Hommikusöögiks olid muffinid ja taaskord tee, mis on iga kammerlaulja meelisjook pärast nelja kontserdiõhtut.
Wednesday, March 10, 2010 - 8:00 p.m.
Bettersworth Auditorium at Lee Hall
Mississippi State University
Starkville, MS 39762
Kõige hullem akustika üldse! Olime hiiglaslikus auditooriumis, mille lava kasutatakse kindlasti ka teatrilavana. Meid ümbritsevad kardinad sõid iga viimse kui kajaraasukese, nii et meil polnud õrna aimuga, kuidas me kõlame. MissState'i ülikoolilinnak oli seevastu väga äge, kohe oli näha, et tegemist on ligi 20-tuhande üliõpilasega kooliga: hiiglaslik ameerika jalgpalli staadium, hiiglaslikud koolihooned, Student Union hoone poodide ja Starbucksiga (!)... Kõik viitab sellele, et koolil on ressurssi. Minu, Lizi ja Eliza võõrustajateks olid noored MissState'i õppejõud, mõlemad creative writing ehk loomingulise kirjutamise (?) kateedris, mõlemad lahked ja jutukad. Saime taaskord enne südaööd magama, mis oli väga meeldiv. Tegemist oli siiski viienda päevaga, me olime kõik väsinud ja tolle õhtu kontsert polnud kõige parem. Aga toredad võõrustajad tegid kogu olukorra tublisti meeldivamaks.
Thursday, March 11, 2010 - 6:30 p.m.
First Presbyterian Church, Franklin
101 Legends Club Lane
Franklin, TN 37069
Kontsert oli üsna elamustevaene, aga võõrustajad jäid meelde! Taaskord vanem abielupaar, mõlemad Lõunast pärit, aga mees oli oma sõnade kohaselt nooruses perekonna must lammas, kuna ta ei pooldanud rassieralduspoliitikat. Autos, teel nende majja, küsisin ma neilt, kas nad on ka kaua Franklinis elanud ja sain vastuseks, et mitte eriti kaua, kuskil 10-15 aastat. Minu küsimuse peale, et kus nad eelnevalt elasid, sain ma vastuseks kusagil kümme erinevat kohanime: selgus, et mehe näol on tegemist endise FBI agendiga! Väga põnev. Naine oli üsnagi traditsiooniline Lõuna koduperenaine, kes uskus, et tüdrukuid ei huvita sõjajutud ja ajalugu ning et tee peaks alati sisaldama jääkuubikuid. Haritud naisterahvaste ja koorilauljatena olime mina ja Joanna kindlalt mõlema arvamuse vastu, aga midagi välja ütlema ei hakanud. Jääkuubikud valasin ma siiski kraanikaussi.
Friday, March 12, 2010 - 5:00 p.m.
St. Francis in the Fields Episcopal Church
(sponsored by the Kentucky Country Day School)
6710 Wolf Pen Branch Road
Louisville, KY 40241
Altariruum oli suurepärane ja kuna kontsert algas kell 5, siis saime me "Lux Aurumque't" laulda õhtupäikese viimaste kiirte valguses. :)
View Kenyon Chamber Singers Tour 2010 in a larger map
Saturday, March 6, 2010 - 7:30 p.m.
Allisonville Christian Church
7701 Allisonville Road
Indianapolis, IN 46250
(Free will offering)
Väga armas väike kirik puust laepaneelide ja laeakendega. Sisekujundus oli huvitav, traditsioonilise pikliku või ristikujulise plaani asemel meenutas altariruum teatrisaali, kus pingid ümbritsevad poolringikujuliselt lava. Heli oli kõrge lae tõttu üsna hea ja kontsert, kuigi esimene, läks suuremate äpardusteta. Kõigile lauljatele olid leitud võõrustajad, nii et pärast kontserti toimus samas ruumis, kus meile eelnevalt õhtusööki serveeriti, suur kohtumis-ja tutvumissessioon. Ameerika kirikud on vägagi multifunktsionaalsed ja neis on palju lisaruume ürituste korraldamiseks. Väga paljud inimesed, eriti väikestes linnades ja külades, on koguduseliikmed. Enamik meie võõrustajaid olidki sellesama kiriku koguduse liikmed. Mina sattusin Marcie, punapäise esimese kursuse üliõpilasega ühte punti, ja meie võõrustajateks oli üks meeldiv vanapaar, kelle keskmiseks vanuseks julgeksin pakkuda vähemalt 75. Nad olid mõlemad väga jutukad ja me saime teada, et mees on hambaarst ja naine on kunstnik, aga ta tegeleb ka käsitööga. Hommikusöögiks saime õlist tilkuvat peekonit, praemuna ja võiga röstsaia - väga paljude ameeriklaste meelishommikusöök. Praemuna ja röstsai on minu jaoks talutav, aga peekoni järele mul hommikuti eriti isu küll ei ole. Sõin siiski oma kaks viilu ära, sest esiteks on nii viisakas ja teiseks oli meie eelmise päeva õhtusöök kell viis, nii et viimasest söögikorrast oli kuskil neliteist tundi.
Sunday, March 7, 2010 - 7:00 p.m.
Hope United Church of Christ
Corner of Tamm and Eichelberger
St. Louis, MO 63109
Saint Louis't kutsutakse tema asukoha tõttu Gateway to the West ("värav Läände") ja neil on ka sellekohane mälestusmärk, mis asub Mississippi jõe kaldal. Tegemist on kuskil 200 meetri kõrguse metallist kaarega, mis näeb välja järgmine:
Autor: Soumitra BiswasSaint Louis jääb kõigile kammerlauljatele igaveseks meelde kui reisi kõige dramaatilisem päev. Üks meie liikmetest murdis nimelt oma jalaluu. Olukord oli üsna süütu, me olime just lõunasöögilt tagasi jõudnud, buss seisis teeservas, inimesed tegid teeäärses pargis pilte. Ühel pildil tuli kõigil teeselda kaamera poole tormamist ja hüppamist. Enamik inimesi jooksid, kuid hüppama siiski ei hakanud, kaks inimest aga hüppasid üksteisele sisse, üks nii õnnetult teisele otsa, et juhtuski jalaluumurd. Õnneks oli meie bussi juurest üle tee kohe üks piirkonnahaigla, kuhu jalaluumurruga tüdruk koheselt ka viidi. Kiirabi tuli irooniliselt kusagil kaugelt, nii et neil läks kohalejõudmise peale kusagil 15 minutit. Selle õnnetusega lõppes selle tüdruku turnee, ta jäi meist Saint Louis'isse maha, kust ta vanemad mõni päev hiljem ta Gambier'i viisid.
Monday, March 8 - 5:00 p.m.
Newman Recital Hall in the Gittinger Music Building
College of the Ozarks
Pt. Lookout, MO 65726
Presbüterlik College of the Ozarks (http://www.cofo.edu) on absoluutselt teistmoodi kui Kenyon. Kuigi tegemist on erakooliga, ei pea ükski sealne õpilane õppemaksu või elamiskulusid maksma, vaid teenib need töötamisega tasa. Kuna Poin Lookout on väike maakoht, on paljud sealsed tööd peaaegu talutööd. Koolis on palju õpilasi, kes on kogu oma elu elanud kooli lähistel, paljud on pärit samast maakonnast, kus kool ise asub. Kooli missioon on võimaldada kolledžiharidust majanduslike raskustega perekondadest pärit noortele.
"The College of the Ozarks began as a dream. In 1905, young Presbyterian missionary James Forsythe was assigned to serve the region that encompassed Sparta, Mansfield, and Forsyth, Missouri. When he arrived, he saw that the young people in that region were in desperate need of education. Forsythe expressed to the Missouri Synod of the Presbyterian Church his dream of a school that would provide a quality, Christian education to young people who would, in exchange, work to help the school operate." (http://www.cofo.edu/history.asp)
Koolis pakutakse järgnevaid erialasid:
Accounting
Agriculture
Art
Biology
Business Administration
Chemistry
Communication Arts
Computer Sciences
Criminal Justice
Culinary Arts
Dietetics
Education
English
Family and Consumer Sciences
Foreign Languages
Graphic Arts
History
Hotel and Restaurant Management
Mass Communications
Mathematics-Physics
Military Science
Music
Nursing
Philosophy and Religion
Physical Education
Political Science
Psychology
Sociology
Technology
Theatre
(http://www.cofo.edu/acadDept.asp)
Võrdluseks Kenyoni erialad:
(http://www.kenyon.edu/departments.xml)
Nagu näha, on C of O akadeemiline programm palju praktilisema suunaga. Ja nagu Kenyonis lähevad paljud kolmandal kursusel välismaale, nii käib enamik C of O õpilasi praktikal.
C of O oli väga huvitav, meie kontsert võeti väga hästi vastu ja hiljem näitasid mõned C of O koori lauljad meile linnakut. Kirikus löödi muidugi kohe laul lahti ja juhtumisi olid mõned neist tuttavad ühe lauluga meie programmist (Eric Whitacre, "Lux Aurumque") ning väärt oleks mainida, et see laul on minu absoluutne lemmik, eriti kirikus laulmiseks. Siin on üks YouTube'i video, kus Whitacre ise dirigeerib:
Sellel ööl ööbisime lähedalasuvas hostelis, millest mingeid erilisi mälestusi ei jäänud, välja arvatud üle tee asuvad teised hostelid, mis sarnanesid lõbustuspargi atraktsioonidele. Läheduses oli ka üks theme park (temaatiline lõbustuspark) jäämäge rammiva elusuuruses Titanicuga. Piirkond ise oli üsnagi inimtühi ja kõhedusttekitav oma mahajäetuses.
Tuesday, March 9, 2010 - 7:00 p.m.
Christ Episcopal Church
509 Scott Street
Little Rock, AR 72201
For information call: 501-375-2342 www.christchurchlr.org
Little Rockis saime paar tundi ringi jalutada ja kuna me olime juba piisavalt kaugel lõunas, otsustas allakirjutanu omal teksad jalast ajada ja oma valgeid jalakesi lõõskavale päikesele näidata. Väga mõnus oli. Kontsert oli hea, kahtlemata parim akustika siiamaani. Eesti kirikutele sarnanev piklik kõrge laega lööv suunas heli hästi ja tekitas mõnusa kajaefekti. Minu ja mu tolle õhtu paarilise Joanna võõrustajaks oli üks meeldiv vanem daam, kes viis meid koju oma uhkesse Lõuna stiilis häärberisse, andis meile kuuma teed ja lasi meil kell 11 magama minna - paradiis! Hommikusöögiks olid muffinid ja taaskord tee, mis on iga kammerlaulja meelisjook pärast nelja kontserdiõhtut.
Wednesday, March 10, 2010 - 8:00 p.m.
Bettersworth Auditorium at Lee Hall
Mississippi State University
Starkville, MS 39762
Kõige hullem akustika üldse! Olime hiiglaslikus auditooriumis, mille lava kasutatakse kindlasti ka teatrilavana. Meid ümbritsevad kardinad sõid iga viimse kui kajaraasukese, nii et meil polnud õrna aimuga, kuidas me kõlame. MissState'i ülikoolilinnak oli seevastu väga äge, kohe oli näha, et tegemist on ligi 20-tuhande üliõpilasega kooliga: hiiglaslik ameerika jalgpalli staadium, hiiglaslikud koolihooned, Student Union hoone poodide ja Starbucksiga (!)... Kõik viitab sellele, et koolil on ressurssi. Minu, Lizi ja Eliza võõrustajateks olid noored MissState'i õppejõud, mõlemad creative writing ehk loomingulise kirjutamise (?) kateedris, mõlemad lahked ja jutukad. Saime taaskord enne südaööd magama, mis oli väga meeldiv. Tegemist oli siiski viienda päevaga, me olime kõik väsinud ja tolle õhtu kontsert polnud kõige parem. Aga toredad võõrustajad tegid kogu olukorra tublisti meeldivamaks.
Thursday, March 11, 2010 - 6:30 p.m.
First Presbyterian Church, Franklin
101 Legends Club Lane
Franklin, TN 37069
Kontsert oli üsna elamustevaene, aga võõrustajad jäid meelde! Taaskord vanem abielupaar, mõlemad Lõunast pärit, aga mees oli oma sõnade kohaselt nooruses perekonna must lammas, kuna ta ei pooldanud rassieralduspoliitikat. Autos, teel nende majja, küsisin ma neilt, kas nad on ka kaua Franklinis elanud ja sain vastuseks, et mitte eriti kaua, kuskil 10-15 aastat. Minu küsimuse peale, et kus nad eelnevalt elasid, sain ma vastuseks kusagil kümme erinevat kohanime: selgus, et mehe näol on tegemist endise FBI agendiga! Väga põnev. Naine oli üsnagi traditsiooniline Lõuna koduperenaine, kes uskus, et tüdrukuid ei huvita sõjajutud ja ajalugu ning et tee peaks alati sisaldama jääkuubikuid. Haritud naisterahvaste ja koorilauljatena olime mina ja Joanna kindlalt mõlema arvamuse vastu, aga midagi välja ütlema ei hakanud. Jääkuubikud valasin ma siiski kraanikaussi.
Friday, March 12, 2010 - 5:00 p.m.
St. Francis in the Fields Episcopal Church
(sponsored by the Kentucky Country Day School)
6710 Wolf Pen Branch Road
Louisville, KY 40241
Altariruum oli suurepärane ja kuna kontsert algas kell 5, siis saime me "Lux Aurumque't" laulda õhtupäikese viimaste kiirte valguses. :)
reede, aprill 16, 2010
Hei!
Kooli lõpuni on jäänud vähem kui neli nädalat! Sellel rindel läheb kõik hästi, aga tahaks juba koju... Ja marutavat Emajõge näha. Hiinalinn on õnneks üsna turvalises kõrguses, aga kahju neist inimestest, kes juba emigreeruma on pidanud. Vaatasin postimees.ee-st mingeid pilte, kus bikiinides tibid jalgupidi ühekraadises vees olid - huhuu, see on kindlalt hullem kui suvine Põhja-Jäämeri!
Jooksen järgmisel pühapäeval poolmaratoni - 21 kilomeetrit. Siiamaani on mu kõige pikem jooks olnud kuskil 15km, mis võttis ligikaudu poolteist tundi. Seda arvesse võttes ennustan oma lõpuajaks natuke üle kahe tunni (jooksueksperdid, mida teie arvate?). Jooks algab hommikul kell 9, mil ei tohiks veel eriti kuum olla. Viimasetel nädalatel on Gambier'i ilm olnud üsnagi muljetavaldav, s.t. kuum - 25 kraadi ja päikesepaisteline (eelmisel pühapäeval sain ma väljas olemisest aasta esimese päikesepõletuse!). Olen üritanud ülepäeviti jooksmas käia, aga kogu eelmise nädala vaevas mind seletamatu põlvevalu või pigem valus põlv, mis lõpetas valutamise alles pärast 3-kilomeetrist soojendusjooksu, millest osa oli järsk mäkketõus. Vorm on enam-vähem (mitte hullem kui suvel), peaasi et põlveke vastu peaks.
Ups, mulle tuli külaline, kes tahab kitarri mängida. Loodetavasti tuleb enne kojujõudmist veel üks blogi! Pöidlad pihku...
Jooksen järgmisel pühapäeval poolmaratoni - 21 kilomeetrit. Siiamaani on mu kõige pikem jooks olnud kuskil 15km, mis võttis ligikaudu poolteist tundi. Seda arvesse võttes ennustan oma lõpuajaks natuke üle kahe tunni (jooksueksperdid, mida teie arvate?). Jooks algab hommikul kell 9, mil ei tohiks veel eriti kuum olla. Viimasetel nädalatel on Gambier'i ilm olnud üsnagi muljetavaldav, s.t. kuum - 25 kraadi ja päikesepaisteline (eelmisel pühapäeval sain ma väljas olemisest aasta esimese päikesepõletuse!). Olen üritanud ülepäeviti jooksmas käia, aga kogu eelmise nädala vaevas mind seletamatu põlvevalu või pigem valus põlv, mis lõpetas valutamise alles pärast 3-kilomeetrist soojendusjooksu, millest osa oli järsk mäkketõus. Vorm on enam-vähem (mitte hullem kui suvel), peaasi et põlveke vastu peaks.
Ups, mulle tuli külaline, kes tahab kitarri mängida. Loodetavasti tuleb enne kojujõudmist veel üks blogi! Pöidlad pihku...
teisipäev, jaanuar 12, 2010
Neljas dekaad...
... mida mu silmad näinud, algas vihmaselt ja Philadelphia kohta ebaharilikult soojalt. Olime Heleni, tema õe, õe poiss-sõbra ja nende kahe tuttavaga Schuylkilli (loodan, et sai õigesti) jõe kaldal ja jälgisime, kuidas kümned ja kümned raketid pauguga üles niiskesse ja tihkesse õhku lendasid ja kuidas neile järgnev suits üsna suuremaks ja suuremaks pilveks paisus, kuni lõpuks iga viimane kui rakett sinnasamma suitsupilve sööstes silmist kadus. Valjuhääldist tuli möödunud kümnendi popmuusika tippsaavutusi (kadunud Michaeli häält huvitaval kombel ei kostnud) ja meie Heleniga helistasime oma ühistele tuttavatele, kes kolm, kes kaks tundi ajas meist tagapool, ja jätsime rõõmsaid ja lärmakaid häälsõnumeid, kuna keegi ei suvatsenud telefoni vastu võtta. Hiljem, poiss-sõbra pool, tuli tema isa samuti meie sekka (õnneks oleme me kõik juba piisavalt täiskasvanud, et vanade inimestega 'hängimine' on lõpuks in) ja algas umbes tunniajane kitarrimängu- ja laulumaraton vanade ameerika lauludega. Mina olin väga rahul!
Philadelphia, kuigi minu külastatud kolmest Idaranniku suurlinnast väikseim, sümpatiseeris mulle miskipärast isegi rohkem kui New York või Boston. Võib-olla on asi selles, et minu võõrustaja elas niivõrd lähedal University of Pennsylvania linnakule ja tekitas minus koduse Tartu-tunde, võib-olla on asi minu ja Heleni suurepärases läbisaamises ja meie ühises second-hand poodide -ja šokolaadivaimustuses, aga nädal Philadelphias oli mõnus, rahulik ja mul oli pidevalt selline peaaegu kodusolemise tunne.
New York, kuigi külm ja tuuline, oli samuti võrratu elamus. Ööbisin Hannah' pool (Kenyon '08) Lääne-Harlemis, 150ndal tänaval ja maksimaalse raha kokkuhoiu mõttes läksin iga päev metrooga all-linna ning lihtsalt kõndisin, kõndisin, kõndisin. Õhtul sõitsin metrooga tagasi üles Harlemisse - niiviisi kulus päevas transpordi peale ainult kahe metroosõidu jagu ehk 4.50USD. Tuleb tõdeda, et see on üks parimaid Manhattaniga tutvumise viise. Teistesse borough'desse muidugi niimoodi ei jalutaks. Üks parimaid NYC elamusi oli Guggenheimi muuseum Upper East Side'il, kus oli väljas Vassili Kandinski näitus. Märgusõnadeks on abstraktsus, geomeetria ja kirkad värvid. Väga mõnus ja emotsionaalne kogemus. Kuna olin selleks ajaks rahast üsna lage, siis mingeid suveniire sealt koju ei toonud.
Boston, kus veetsin jõulud ja uusaastaeelse nädala, oleks saanud mulle rohkem muljet avaldada. Ütlen saanud, mitte võinud, sest asi polnud Bostonis vaid peamiselt minu tervislikus seisukorras ja ka geograafilises asukohas, mis asus linnasüdamest väga kaugel, satelliitlinnas nimega Lexington (kus toimus Lexingtoni lahing! muideks). Minu võõrustaja ja tema perekond olid kõik väga toredad ja kuna Lily isa puhul oli tegemist iiri katoliiklasega, siis toimusid pärast jõule igasugused suguvõsa kokkutulekud jõulupidude näol, kus kohalviibivate sugulaste arv kaldus fantastilise kolmekohalise numbri poole. Meeldejääv elamus olid väikesed nõbud ja ühe sugulase tellitud võimas karaokesüsteem ning allakirjutanu menu karaokelaval.
New Yorgist Ohiosse tagasi saamine osutus üsna dramaatiliseks kogemuseks. Kuna kolmanda puhkusenädala lõpupoole oli mu majanduslik potentsiaal nullilähedane, otsustasin esimesel võimalusel tagasi koduranda sõuda, ning selleks oli mul enne vaheaega isegi ühe tuttavaga kokku lepitud tagasisõidu kuupäev ning reisi alguspunkt. Minu autojuht otsustas aga äkitselt oma plaane muuta ning neli päeva varem tagasi minna ning kohusetundliku inimesena saatis mulle ka sellekohase tekstisõnumi. Kahjuks ei võimalda minu mobiilipakett SMS-e, niisiis ei olnud ma sellest plaanimuutusest teadlik. Otsustasin talle siiski igaks juhuks globaalse suhtlusportaali Facebooki kaudu teate saata ning küsida, kas meie plaanid on ikka samad. Selgus, et ta oli samal hommikul oma kodust Marylandist kooli poole sõitma hakanud, mis viis mind kergesse paanikaseisundisse, kuna mul polnud silmapiiril ühtegi alternatiivi kooli tagasijõudmiseks enne kui päris vaheaja lõpus, aga kauemaks NY jääda ei olnud mul rahaliselt enam võimalik. Õnneks peatus ta sama päeva õhtul Philadelphias, et veeta õhtu sealse tuttava pool. Niisiis leppisime me kokku, et ma hüppan järgmise päeva hommikul bussi peale ja sõidan tagasi Philly'sse, kust ta mu peale võtab. Järgmisel hommikul (kuna tegemist oli pühapäeva hommikuga) suutsin ma aga oma 7.30 bussist maha jääda, kuna New Yorgi metroo lõpetas oma vastutuleliku käitumise ning hiilgas tol hommikul hilinemiste ja ekspressrongide puudumisega. Lõpuks jõudsin siiski kesklinna ning 8.30-se Philly bussi juht oli niivõrd inimlik, et ei küsinud mu 7.30-st broneeringut nähes minu käest lisaraha, vaid võttis mu niisama bussi peale. See oli niivõrd positiivne elamus, et kogu mu õnnetuste jada muutus selle valguses üsna tühiseks ja ma astusin ülirõõmsalt bussi. Reis Philly'st tagasi Gambier'i oli Luke'i seltsis samuti üsna meeldiv ning, oh üllatust, Gambier tervitas meid paksu lumevaiba alt!
Lühidalt: olen elus, terve ja üsna mitme elukogemuse võrra rikkam. Samas olen mitmesaja dollari ja umbes sentimeetri saapakontsa võrra vaesem - need jäid kõik Idaranniku teedele ja tänavatele maha.
Järgmisel semestril olen ma registreeritud järgmistele kursustele:
Intro to Musical Style (muusikaajalugu)
Music Theory and Ear Training (muusikateooria, jätkub eelmisest semestrist)
French Revolution: Myth and Meaning (Prantsuse revolutsioon: müüt ja tähendus)
Chinese Composition and Conversation
Chamber Singers (kammerkoor, kellega koos lähme kevadvaheajal nädalasele kontserttuurile! bussiga! Lõunaosariikidesse!)
Voice (hääletreening)
Ahjaa. Kirjutan seda postitust Pittsburghis, sest Luke'il oli Carnegie Melloni ülikooli raamatukogus vaja mingit prantsuskeelset filmi vaadata, mida kuskilt mujalt kätte ei saa. Minu jättis ta mugavalt ühte pisikesse üliõpilaskohvikusse, kus ma pidin oma OCS ehk välismaal õppimise avaldust täitma hakkama. Eks nüüd kohe hakkangi. Leff!
Philadelphia, kuigi minu külastatud kolmest Idaranniku suurlinnast väikseim, sümpatiseeris mulle miskipärast isegi rohkem kui New York või Boston. Võib-olla on asi selles, et minu võõrustaja elas niivõrd lähedal University of Pennsylvania linnakule ja tekitas minus koduse Tartu-tunde, võib-olla on asi minu ja Heleni suurepärases läbisaamises ja meie ühises second-hand poodide -ja šokolaadivaimustuses, aga nädal Philadelphias oli mõnus, rahulik ja mul oli pidevalt selline peaaegu kodusolemise tunne.
New York, kuigi külm ja tuuline, oli samuti võrratu elamus. Ööbisin Hannah' pool (Kenyon '08) Lääne-Harlemis, 150ndal tänaval ja maksimaalse raha kokkuhoiu mõttes läksin iga päev metrooga all-linna ning lihtsalt kõndisin, kõndisin, kõndisin. Õhtul sõitsin metrooga tagasi üles Harlemisse - niiviisi kulus päevas transpordi peale ainult kahe metroosõidu jagu ehk 4.50USD. Tuleb tõdeda, et see on üks parimaid Manhattaniga tutvumise viise. Teistesse borough'desse muidugi niimoodi ei jalutaks. Üks parimaid NYC elamusi oli Guggenheimi muuseum Upper East Side'il, kus oli väljas Vassili Kandinski näitus. Märgusõnadeks on abstraktsus, geomeetria ja kirkad värvid. Väga mõnus ja emotsionaalne kogemus. Kuna olin selleks ajaks rahast üsna lage, siis mingeid suveniire sealt koju ei toonud.
Boston, kus veetsin jõulud ja uusaastaeelse nädala, oleks saanud mulle rohkem muljet avaldada. Ütlen saanud, mitte võinud, sest asi polnud Bostonis vaid peamiselt minu tervislikus seisukorras ja ka geograafilises asukohas, mis asus linnasüdamest väga kaugel, satelliitlinnas nimega Lexington (kus toimus Lexingtoni lahing! muideks). Minu võõrustaja ja tema perekond olid kõik väga toredad ja kuna Lily isa puhul oli tegemist iiri katoliiklasega, siis toimusid pärast jõule igasugused suguvõsa kokkutulekud jõulupidude näol, kus kohalviibivate sugulaste arv kaldus fantastilise kolmekohalise numbri poole. Meeldejääv elamus olid väikesed nõbud ja ühe sugulase tellitud võimas karaokesüsteem ning allakirjutanu menu karaokelaval.
New Yorgist Ohiosse tagasi saamine osutus üsna dramaatiliseks kogemuseks. Kuna kolmanda puhkusenädala lõpupoole oli mu majanduslik potentsiaal nullilähedane, otsustasin esimesel võimalusel tagasi koduranda sõuda, ning selleks oli mul enne vaheaega isegi ühe tuttavaga kokku lepitud tagasisõidu kuupäev ning reisi alguspunkt. Minu autojuht otsustas aga äkitselt oma plaane muuta ning neli päeva varem tagasi minna ning kohusetundliku inimesena saatis mulle ka sellekohase tekstisõnumi. Kahjuks ei võimalda minu mobiilipakett SMS-e, niisiis ei olnud ma sellest plaanimuutusest teadlik. Otsustasin talle siiski igaks juhuks globaalse suhtlusportaali Facebooki kaudu teate saata ning küsida, kas meie plaanid on ikka samad. Selgus, et ta oli samal hommikul oma kodust Marylandist kooli poole sõitma hakanud, mis viis mind kergesse paanikaseisundisse, kuna mul polnud silmapiiril ühtegi alternatiivi kooli tagasijõudmiseks enne kui päris vaheaja lõpus, aga kauemaks NY jääda ei olnud mul rahaliselt enam võimalik. Õnneks peatus ta sama päeva õhtul Philadelphias, et veeta õhtu sealse tuttava pool. Niisiis leppisime me kokku, et ma hüppan järgmise päeva hommikul bussi peale ja sõidan tagasi Philly'sse, kust ta mu peale võtab. Järgmisel hommikul (kuna tegemist oli pühapäeva hommikuga) suutsin ma aga oma 7.30 bussist maha jääda, kuna New Yorgi metroo lõpetas oma vastutuleliku käitumise ning hiilgas tol hommikul hilinemiste ja ekspressrongide puudumisega. Lõpuks jõudsin siiski kesklinna ning 8.30-se Philly bussi juht oli niivõrd inimlik, et ei küsinud mu 7.30-st broneeringut nähes minu käest lisaraha, vaid võttis mu niisama bussi peale. See oli niivõrd positiivne elamus, et kogu mu õnnetuste jada muutus selle valguses üsna tühiseks ja ma astusin ülirõõmsalt bussi. Reis Philly'st tagasi Gambier'i oli Luke'i seltsis samuti üsna meeldiv ning, oh üllatust, Gambier tervitas meid paksu lumevaiba alt!
Lühidalt: olen elus, terve ja üsna mitme elukogemuse võrra rikkam. Samas olen mitmesaja dollari ja umbes sentimeetri saapakontsa võrra vaesem - need jäid kõik Idaranniku teedele ja tänavatele maha.
Järgmisel semestril olen ma registreeritud järgmistele kursustele:
Intro to Musical Style (muusikaajalugu)
Music Theory and Ear Training (muusikateooria, jätkub eelmisest semestrist)
French Revolution: Myth and Meaning (Prantsuse revolutsioon: müüt ja tähendus)
Chinese Composition and Conversation
Chamber Singers (kammerkoor, kellega koos lähme kevadvaheajal nädalasele kontserttuurile! bussiga! Lõunaosariikidesse!)
Voice (hääletreening)
Ahjaa. Kirjutan seda postitust Pittsburghis, sest Luke'il oli Carnegie Melloni ülikooli raamatukogus vaja mingit prantsuskeelset filmi vaadata, mida kuskilt mujalt kätte ei saa. Minu jättis ta mugavalt ühte pisikesse üliõpilaskohvikusse, kus ma pidin oma OCS ehk välismaal õppimise avaldust täitma hakkama. Eks nüüd kohe hakkangi. Leff!
Tellimine:
Postitused (Atom)