Isn't it ironic?

Uskumatu. Vahepeal tundub mulle, et elu ongi nii seatud, et head inimesed saavad täiesti teenimatult karistada. Ma ei hakka nimesid nimetama, aga üks minu jaoks täiesti eriline inimene sai sellel nädalavahetusel elult nii julma hoobi, et sellest kuulmine lõi isegi minu meelerahu ja arusaamad täielikult sassi. See võiks juhtuda igaühega, aga fakt on see, et see juhtus kellegagi, kes armastab maailma rohkem kui keegi teine, on kristlane ja taimetoitlane ning tahab tulevikus saada muusikaterapeudiks. Ja mind paneb imestama see, kui vähe viha ja enesekesksust temas on, mis oleks minu jaoks täiesti normaalne reaktsioon pärast sellist elamust - pugeda teki alla, olla omaette ja vihata maailma. Tema ei ole selline, tema sees on miski vägi, mis aitab tal edasi liikuda. Kas see on usk? Väga võimalik.

36 tundi sünnipäeva

Puudusin täna esimest korda loengust - kõhuvalu. Ja ikka korralik. Käisin korraks raamatupoes oma ülemusega rääkimas - väidetavalt ei klapi minu antud tunnid tema omadega (ehk siis arvab ta, et ma panen rohkem tunde kirja, kui tegelikult teen). Väga kahtlane olukord, eriti arvestades seda, et ta on mulle eelmisest perioodist veel viis tundi võlgu. Aga olgu, ootame homseni, kuni olukord selgineb. Ma tahan järgmisest poolaastast kuhugi mujale tööle saada - raamatupoes töötada on lihtsalt kahtlane, ja just sellesama ülemuse pärast. Teised tädid (pluss üks onu) on kõik hästi vahvad, eriti üks tädi, kes Halloweenil muideks mereröövliks riietus. Aga jah, tahaks KAC (Kenyon Athletic Center, või BARF - BigAss Recreational Facility) desk attendant'iks hoopis. Pöidlad pihku et mõni junior järgmisest poolaastast välismaale õppima läheks.

Käisin eelmisel nädalavahetusel Earlham College'is, seal on LPC-st minu 2nd yearid Radu (Rumeenia), Kamil (Pakistan), Martin (Makedoonia), Alvaro (Boliivia) ja Onik (Bangladesh) ja kakss co-yeari Angad (India) ja Tomi (Ungari). Earlham on Indianas, Kenyonist u. 3 tunni autosõidu kaugusel. Ameeriklane Matt sõidutas mind ja sakslast Laurinit - vaeseid rahvusvahelisi õpilasi, kellel pole ei autot ega lube. Väga lahe oli! Kohale jõudes sattusime kohe ühele kontserdile, kuna neil oli seal parasjagu Parents' Weekend ja igasugu üritused olid toimumas. Sain kokku Angadi ja Onikuga, kes mind pärast kontserti Kamili juurde viisid. Istusime tema ühikas ja rääkisime tund aega juttu, siis käisime poes ja ostsime igasugu ebatervislikku nänni, et õhtut täiustada. Läksime tagasi tema ühikasse ja rääkisime veel tund aega juttu, siis tuli Tomi ja viis meid kõiki peole, majja nimega Blue Shutters (ehk siis Sinised Rulookardinad:P). Võtsime taaskohtumise puhul paar shot'i ja käisime all keldrikorrusel tantsimas. Kella kahe paiku olin omadega läbi! Järgmisel päeval käisime Kamiliga Tim Hortonsis hommikust söömas, tegime hästi palju pilte ja rääkisime niisama maast ja ilmast. Poliitika oli muidugi põhiteemaks, kuna Obama võidu korral oleks Pakistan olnud veel kehvemas olukorras kui enne. Sellelegi vaatamata oli Kamil Obama poolt, mida mina täiesti uskumatuks pidasin, aga siiski oli mul hea meel. Käisime Earlhami sööklas söömas ja pidin taaskord tunnistama Kenyoni üleolekut - Peirce on kordi suurem ja ilusam. Samas polnud toidul viga, nii et kritiseerima ma ei hakanud. :P
Kuskil kahe paiku oligi aeg taas Ohio poole vurama hakata. Kamil lubas millalgi ka Kenyonisse külla tulla - hoian teda sõnast!


Sünnipäev oli järgmine major event, mis algas juba 3. novembri südapäeval, mil Hong Kongis resideeruvad sõbrad-tuttavad oma sünnipäevasoovid Facebooki kaudu teele saatsid ehk siis sünnipäev venis tänu USAs viibimisele 12 tundi pikemaks! Sain esmaspäeval ka perekonna saadetud paki kätte, ehkki tolliamet oli sellele küüned taha ajanud ja kõik šokolaadi pakist kõrvaldanud!! Oi, ma olin pettunud! Samas on Jüri Üdi luulekogumik vägagi meeliülendav ja lipp ja fotod ja Anneli CD tegid ka tuju heaks! Eriliselt suur aitäh Helarile kauni sünnipäevakaardi eest!
Pool tundi pärast südaööd, kui mõned inimesed juba ukse vahelt sisse piilunud ja mulle õnne soovinud, tuli üks sophomore suure plaaditäie banaani-kreeka pähkli brownie ja liitri piimaga. Piima lükkasin ma viisakalt tagasi, aga brownie oli parim! Istusime kuskil kaheni üleval, sõime ja ajasime juttu. Pärast seda läks rahvas laiali ja mina istusin veel poole viieni üleval ja tegin kodust tööd. Sünnipäevahommikul äratas mind üles Larissa (LPC-st) šokolaadimuffiniga, millel hulk küünlaid peal (õnneks vähem kui 20, muidu ma oleks vist parafiinimürgituse saanud :D), ja suure karjatusega, mis tulenes sellest, et tilk kuuma vaha kukkus talle käe peale. Käisin loengus ära ja enne lõunat sain Katade, Kristeli ja Jaanika sünnipäevapaki kätte, kus õnneks šokolaad alles oli! Aitäh! Suht tüütu võib olla, kui sõbrad niimoodi välismaale pagevad, ma usun, aga ikkagi olete te nii toredad, et mind ikka meeles peate. Ma loodan, et saan teile selle eest jõulude ajal kuidagi tasuda. ;)
Lõunat sõin oma Ameerika vanavanematega ehk siis Helina ja Carlos Pianoga. Mul on tohutult hea meel, et Gambier's ka üks eestlane elab, ja tema teeb eriliseks veel see, et väliseestlasena on tal Eesti vastu tohutu huvi ja ta ei väsi kunagi Eestist rääkimast. Eks Eestis olles ei olnud minulgi otsest huvi Eesti-teemalisi vestlusi ärgitada, aga siin annab nende puudumine valusalt tunda. Tahaks juba jõule ja koju. Enivei, sain Helina ja Carlose käest kingitusi: Gambier' kokaraamatu, amišite tehtud sinimusta mustriga põlle ja karbitäie šokolaaditükkidega küpsiseid. Pole ime, et ma pea iga päev jõusaalis käin - siinne dieet on üsna rasva- ja suhkrurohke!
Õhtul olin kahe tunni asemel poolteist tundi tööl - kes siis oma sünnipäeval särke voldib - ja läksin seejärel Middle Ground'i (kohalik kohvik) toakaaslase Allisoniga ja sõbranna Daniellaga õhtust sööma. Mm. :)
Ühesõnaga, sünnipäev ei jäänud teps mitte tähistamata ja õnnesoove tuli mitmest ajavööndist. Suur tänu kõigile. :)

Madli

P.S. Kahe nädala pärast olen HK-s!!!!!!!!