Täna 87 aastat tagasi kirjutasid Jaan Poska, Ants Piip, Julius Seljamaa, Mait Püüman, Jaan Soots, Adolf Joffe ja Isidor Gukovski pärast pikka unetut ööd alla Tartu rahulepingule, millega see tol hetkel kummalist nime omav Venemaa ja NSVL vahepealne riigimoodustis tunnustas esimesena Eesti iseseisvust de jure. Sellega kaasnes TÜ arhiivide tagastamine Eestile, 15 miljonit kuldrubla ja Setumaa täielik kuuluvus Eestile. Ka lubati Venemaa eestlastel lõpuks koju tulla. Kahjuks ei peeta paarkümmend aastat hiljem sellisest lepingust palju, kui tegemist on väikese riigiga, kellel pole lisaks relvi ning kelle käsi-jalgu seob seesama leping. Ehk siis, 1938 võeti NSVL-s vastu otsus, mille tulemiks oli väike holokaust Venemaa eestlastele. Eesti kui riik ja rahvus tunnistati Nõukogude korra vaenlaseks ning eestlastest said igatpidi tagakiusamise ohvrid. Eesti koolid suleti, eesti rahvuspühi tähistavaid või rahvuslikke laule laulvaid inimesi tapeti. Kõikvõimalike elukutsete - arstid, õpetajad, vaimulikud, töölised, kolhoosiesimehed - eestlastest esindajad tapeti. See oli umbes kümnendik kogu tollasest eesti rahvast. Ja edasi 39. ning 40. aasta sündmused - kuidas sa tulistad suurt NSV Liitu, kui lubasid 20 aastat tagasi ta oma liivakasti?
ÄNG.
