... muidu mind unustatakse 2ra! Muide, kui keegi soovib mulle enda elust midagi r22kida, siis mul on kolm erinevat e-maili: madli.rohtla@gmail.com, magic_styx@hotmail.com ja rohtlam@kenyon.edu. Note the bitterness. Ahjaa, telefoninumber on ka: (1) 740 427 6869. Mul on muide v2ga hea meel, et v2hemalt vanaema-vanaisa mulle kord n2dalas helistavad (v6i vastupidi). J2tkakem seda head traditsiooni, mis aitab v2hemalt minu kergestiununevat h22lt meeles pidada.
Koolis l2heb h2sti, kirjutamine on paremaks l2inud. Mu esimene kirjatykk IS-s oli v2idetavalt jube ja tal puudus ingliskeelne loogika.... Mis seal ikka. Teise, YHE-lehekyljelise kallal txxtasin 2.5 tundi ja parem sai. Kuidas txx, n6nda palk. Teised ained on korras, hiina keeles on t2na mid-term suuline eksam, milleks ma peaks kohe-kohe 6ppima hakkama. Kirjutan veel paar rida, et ma teile ikka kindlasti meelde j22ks j2rgmise korrani (ei tea t2pselt, millal see on).
Kaks l6busat n2dalavahetust oli: Reading Days (neljap-pyhap) ja Parents' Weekend (reede-pyhap). Reading Days kulus poodlemise ja magamise peale + k2isime rahvusvahelise 6pilastega USA social security numbrit taotlemas. M6nus oli. Ahjaa, Jaapani poisid korraldasid International House'is sushi- ja pelmeeni6htusxxgi. Mmmm! P2rast istusime niisama seal, j6ime h2id jooke ja r22kisime Bulgaaria tydruku ja Jaapani poisiga juttu.
Parents' Weekend mxxdus ysna syndmusterohkelt. K2isin vaatamas "Three Penny Operat" ("Kolme krossi ooper" eesti keeles, mida nii m6nigi kindlasti n2inud on), Kenyoni a capella koosseisude kontserdil (ma niiii tahaks ikka yhte sisse saada....vb j2rgmisel semestril) ja yhe tegelase show'l, kes nimetas end 'mentalistiks' ja tegi nii hulle asju, et kogu saal ahhetas. Kas on v6imalik, et sa lased kogu 400-500-pealisel publikumil valida v2lja yhe kolmekohalise numbri, et sinu number on 319 ja tydruk, kelle sa lavale kutsud, valis samuti numbri 319 ning et seej2rel m2ngid sa kassetilt salvestist, millel on sinu eelneval 6htul lindistatud T2PNE kirjeldus sellesama tydruku kohta? V6i et sa syytad m6ttej6uga elektripirne? V6i tead inimese social security numbrit ja e-maili PIN-koodi? Ei. See oli t2iesti uskumatu! Aaaahh! Tyybi nimi on muideks Christopher Carter ja tema veebilehekylg on www.mindcramp.com - check it out.
See oli siis v2ike m2luv2rskendaja. Ja 2rge unustage *2hvardava tooniga*: ma tulen j6uluks koju.
xx
esmaspäev, oktoober 20, 2008
neljapäev, oktoober 09, 2008
teisipäev, oktoober 07, 2008
Karini soovil üks väike F5
USA presidendivalimised jõuavad lähemale ja õhus on tunda pinget. Vaatasin eelmisel nädalal asepresidentide väitlust ja sel nädalal kuulasin demokraatide ja republikaanide avalikku arutelu Kenyoni ühes akadeemilises hoones nimega Ascension. Põhimõtteliselt ei tea ma faktidest eriti midagi, aga kummagi kandidaadi mõningad vaated võin siinkohal välja tuua.
John McCain, republikaan - tahab jätkata ja 'võita' sõja Iraagis, tahab USA energiasõltuvuse vähendamiseks suurendada kohalikku nafta- ja maagaasitootmist; tahab alandada korporatiivmaksu (corporate tax...?) -- http://www.johnmccain.com/
Barack Obama, demokraat - sõdurid 16 kuuga Iraagist välja; kliima soojenemine on inimtegevuse tulemus -> tuleb minna keskkonnasäästlikuma energiakasutuse peale üle ('puhas' kivisüsi); astmeline tulumaks ehk hoidku alt kõik, kes teenivad üle 250 000USD aastas -- http://www.barackobama.com/index.php
Igal juhul on kõik ameeriklased täiesti pöördes ja räägivad valimistest igal võimalikul juhul. Kenyon on üldiselt üsnagi vasakpoolne ehk demokraatlik kolledž ja republikaanide hääli siin eriti ei kuule, aga tänases Ascensioni arutelus tundus McCaini tugevaim külg olevat tema usaldusväärsus ja etteaimatavus, samas kui Obama lubab 'muutust' ja keegi ei tea täpselt, kuidas see välja nägema hakkab. Samas tahab Obama nagu miljonid ameeklasedki lõpetada Iraagi sõda - thumbs up! Neil on oma raha parematessegi paikadesse panna! GO OBAMA!!
John McCain, republikaan - tahab jätkata ja 'võita' sõja Iraagis, tahab USA energiasõltuvuse vähendamiseks suurendada kohalikku nafta- ja maagaasitootmist; tahab alandada korporatiivmaksu (corporate tax...?) -- http://www.johnmccain.com/
Barack Obama, demokraat - sõdurid 16 kuuga Iraagist välja; kliima soojenemine on inimtegevuse tulemus -> tuleb minna keskkonnasäästlikuma energiakasutuse peale üle ('puhas' kivisüsi); astmeline tulumaks ehk hoidku alt kõik, kes teenivad üle 250 000USD aastas -- http://www.barackobama.com/index.php
Igal juhul on kõik ameeriklased täiesti pöördes ja räägivad valimistest igal võimalikul juhul. Kenyon on üldiselt üsnagi vasakpoolne ehk demokraatlik kolledž ja republikaanide hääli siin eriti ei kuule, aga tänases Ascensioni arutelus tundus McCaini tugevaim külg olevat tema usaldusväärsus ja etteaimatavus, samas kui Obama lubab 'muutust' ja keegi ei tea täpselt, kuidas see välja nägema hakkab. Samas tahab Obama nagu miljonid ameeklasedki lõpetada Iraagi sõda - thumbs up! Neil on oma raha parematessegi paikadesse panna! GO OBAMA!!
pühapäev, oktoober 05, 2008
Vanaema-vanaisa!
Mul sai telefonikaardi pealt raha otsa! Pidin täna kell 1 loengu jaoks filmi vaatama minema, aga ei saanud teile kuidagi teada anda. Järgmisel nädalal uuesti?
teisipäev, september 30, 2008
Kaks nädalat möödub kiiresti
Mulle tundub, et mida vähem aja peale mõelda, seda kiiremini ta möödub. Kalendrisse pole ma viimase kahe nädala jooksul kordagi jõudnud vaadata ja ütlesin mikroökonoomika loengus klassivennale tänaseks kuupäevaks 29nda. Tegelikult on täna 30nes ja Eestis ja HK-s juba 1. oktoober.
Kahe nädala hittsündmused:
1. Orkaan Ike'i jäänused puhusid üle Gambier' ja laastasid meie väikest külakest. Puid murdus vasakule ja paremale, elekter oli üle 24 tunni ära ja Peirce'is sõid kõik papptaldrikutelt. Keskkonnast oli kahju, aga sellised on sanitaarnõuded. Meie koridoris oli lõbus: esimesel õhtul toimus 'Tõde või tegu' ja sardines, mis on nagu tagurpidi peitus: üks peidab ja kõik teised otsivad. Teisel õhtul, kui elekter taaskord ära läks, tellisime Mount Vernonist pitsat ja istusime siis 20-kesi meie korruse ainukeses kolmeinimesetoas ja sõime taskulambi valgel pitsat.
2. Sain endale töökoha - töötan nüüd Kenyoni raamatupoes, mis müüb igasugu Kenyoni nänni alates pastakatest lõpetades mütside, pusade ja šokolaadis rosinatega. Hinnad ei ole just kõige odavamad, aga riided on üsna kenad ja väga kvaliteetsed. Ma olen vähemalt kümmet erinevat pusa juba selga proovinud ja kahetsenud, et Helari enam kahene pole, sest siis ma saaks talle üliarmsad fliistunked selga toppida! :)
3. Käisin vabatahtlike treeningul ja olen nüüd ametlikult vabatahtlik!! Hakkan sellest neljapäevast Mount Vernonis ühte last koolitöödega abistama. Muidugi oli treening tõsisemate asjade jaoks, aga nendega ma kohe algusest pihta hakata ei julgenud.
4. Mängisin jalkat ja tegin JÄLLE varbale haiget, nii et pool küünt läks siniseks ja tõenäoliselt tuleb millalgi maha. Aga mis siis. Jalka oli tore! Mängin varsti jälle. Meie võistkonna nimi on Team X.
5. Ma arvan, et see blogi on selle uudise avalikustamiseks üsna turvaline koht ja ANU, ÄRA HINGA SELLEST VEEL KELLELEGI, aga pmst ma lähen novembri lõpus nädalaks HK-i!!!!!!!!!!!!!!!! Ehk siis mina ja Larissa oleme Kenyoni suursaadikud nüüd. :) Hoiame seda veel mõnda aega saladuses, pidin isegi oma Facebook'i Wall'i tsenseerima, sest inimesed küsisid juba selle kohta. Aga jah. Ma olen nii õnnelik, et kõik koolijamad tunduvad täiesti tühistena hetkel. Õigupoolest ei olegi mul erilisi koolijamasid. Lihtsalt nii tore on iga päev üles ärgata ja mõelda, et ma näen veelkord LPC-d, kuna siiamaani mõtlesin ma, et ega enne 10 aasta kokkutulekut nagunii sinna ei satu. Aga küsija suu pihta ei lööda, nagu ma Jennifer Delahunty'ga rääkides teada sain. Tema on Kenyoni admissions officer ja suuresti inimene, kelle pärast ma üldse Kenyonisse tulin. Ja tema jaoks polnud 2200USD kahe lennupileti eest mingi probleem. Way to go, girls, oli tema reaktsioon. Nii et nüüd me siis lähmegi. ANU, MITTE SÕNAGI MITTE KELLELEGI. :D
Vot nii. Lähen nüüd raamatukogu audikasse filmi vaatama ('Go', räägib Põhja-Ugandast) ja siis KAC'i (Kenyon Athletic Center, mille ehitamine maksis muide 70 miljonit USD-i).
Tsauplau!
Kahe nädala hittsündmused:
1. Orkaan Ike'i jäänused puhusid üle Gambier' ja laastasid meie väikest külakest. Puid murdus vasakule ja paremale, elekter oli üle 24 tunni ära ja Peirce'is sõid kõik papptaldrikutelt. Keskkonnast oli kahju, aga sellised on sanitaarnõuded. Meie koridoris oli lõbus: esimesel õhtul toimus 'Tõde või tegu' ja sardines, mis on nagu tagurpidi peitus: üks peidab ja kõik teised otsivad. Teisel õhtul, kui elekter taaskord ära läks, tellisime Mount Vernonist pitsat ja istusime siis 20-kesi meie korruse ainukeses kolmeinimesetoas ja sõime taskulambi valgel pitsat.
2. Sain endale töökoha - töötan nüüd Kenyoni raamatupoes, mis müüb igasugu Kenyoni nänni alates pastakatest lõpetades mütside, pusade ja šokolaadis rosinatega. Hinnad ei ole just kõige odavamad, aga riided on üsna kenad ja väga kvaliteetsed. Ma olen vähemalt kümmet erinevat pusa juba selga proovinud ja kahetsenud, et Helari enam kahene pole, sest siis ma saaks talle üliarmsad fliistunked selga toppida! :)
3. Käisin vabatahtlike treeningul ja olen nüüd ametlikult vabatahtlik!! Hakkan sellest neljapäevast Mount Vernonis ühte last koolitöödega abistama. Muidugi oli treening tõsisemate asjade jaoks, aga nendega ma kohe algusest pihta hakata ei julgenud.
4. Mängisin jalkat ja tegin JÄLLE varbale haiget, nii et pool küünt läks siniseks ja tõenäoliselt tuleb millalgi maha. Aga mis siis. Jalka oli tore! Mängin varsti jälle. Meie võistkonna nimi on Team X.
5. Ma arvan, et see blogi on selle uudise avalikustamiseks üsna turvaline koht ja ANU, ÄRA HINGA SELLEST VEEL KELLELEGI, aga pmst ma lähen novembri lõpus nädalaks HK-i!!!!!!!!!!!!!!!! Ehk siis mina ja Larissa oleme Kenyoni suursaadikud nüüd. :) Hoiame seda veel mõnda aega saladuses, pidin isegi oma Facebook'i Wall'i tsenseerima, sest inimesed küsisid juba selle kohta. Aga jah. Ma olen nii õnnelik, et kõik koolijamad tunduvad täiesti tühistena hetkel. Õigupoolest ei olegi mul erilisi koolijamasid. Lihtsalt nii tore on iga päev üles ärgata ja mõelda, et ma näen veelkord LPC-d, kuna siiamaani mõtlesin ma, et ega enne 10 aasta kokkutulekut nagunii sinna ei satu. Aga küsija suu pihta ei lööda, nagu ma Jennifer Delahunty'ga rääkides teada sain. Tema on Kenyoni admissions officer ja suuresti inimene, kelle pärast ma üldse Kenyonisse tulin. Ja tema jaoks polnud 2200USD kahe lennupileti eest mingi probleem. Way to go, girls, oli tema reaktsioon. Nii et nüüd me siis lähmegi. ANU, MITTE SÕNAGI MITTE KELLELEGI. :D
Vot nii. Lähen nüüd raamatukogu audikasse filmi vaatama ('Go', räägib Põhja-Ugandast) ja siis KAC'i (Kenyon Athletic Center, mille ehitamine maksis muide 70 miljonit USD-i).
Tsauplau!
laupäev, september 13, 2008
Kirjutaks...
Istun siin laupäeva õhtul kell 19.45 ja mõtlen, mida kirjutada.
Kirjutaks sellest, et olen über-väsinud, kuna pidin täna hommikul kell pool 9 üles tõusma ja eile õhtul vallutasid mu toa ja voodi varaste hommikutundideni mõned ühikakaaslased, nimeliselt Jeff, Zach ja Sarah, kellega koos sai mugavas A-helistikus Coheni 'Hallelujah'-t lauldud ja lolli juttu aetud.
Kirjutaks sellest, et hakkan järgmisel nädalal raamatupoes asjade lahtipakkijana tööle.
Ja sellest, et kohe pärast selle töökoha saamist sain pakkumise teisele, mis oleks esmaspäevast reedeni hommikul kaheksast üheksani. Alguses olin peaaegu huvitatud, aga mõned tunnid hiljem sain siiski aru, mida hommikul kaheksast üheksani minu jaoks tähendaks. See tähendab, et ma ei saa oma pikkade ja ebaproduktiivsete õhtute võlga hommikuse unega tasuda. Mis tähendaks surma. Või vähemalt täielikku vaimset apaatiat tundides. Tänasin ja keeldusin viisakalt pakkumisest.
Või sellest, et käisin eile õhtul Eastonis, kaubanduskeskuste kompleksis ja ostsin paari ketse ja ühe raamatu ja vaatasin sealses kobarkinos totralt geniaalselt/geniaalselt totrat ameerika filmi nimega 'Tropic Thunder'. Ja veel sellest, et käisin täna Hillel House'is juutide sabati lõppu tähistamas, mis kulmineerus pitsa ja järjekordse totra komöödiaga.
Kirjutaks sellest, et raamat, mida ma IS seminari tarvis ülepäeviti loen, sisaldab nii palju infot, et mu protsessor ütleb kohati üles ja ma loen ühte lehekülge neli korda järjest ja kulutan selle peale viisteist minutit. Harilikult antakse sellest raamatust koju kuskil 20 lehekülge - võite ise arvutada.
Sellest võiks kindlasti kirjutada, et eelmisel nädalal toimus minu kolledžikarjääri kaks esimest kontrolltööd - üks muusikas ja teine hiina keeles. Mõlemad toimusid kolmapäeval ja hiina keeleks jõudsin ilusti õppida pärast muusikat, kuna loengute vahe on kaks tundi.
Aga tegelikult mõtlesin, et kirjutaks hoopis sellest, miks ma täna hommikul nii vara üles tõusin, kuigi ometigi on tegemist õndsa laupäevaga. Sundisin end siiski üsna edukalt pool üheksa voodist välja ja riidesse, et kõndida alla raamatupoe juurde ja kohtuda seal Clay'ga. Clay on lüli minu ja koduvägivalla ohvrite abistamise programmi New Directions vahel. Nimelt korraldavad nad septembrikuu vältel igal laupäeval ühe töötoa, kus räägitakse koduvägivallast, seksuaalsest ahistamisest ja kuidas aidata taoliste kuritegude ohvreid. Ilma seda kursust läbimata ei ole kellelgi lubatud ND-s vabatahtliku tööd teha. Niisiis saab sellest tõenäoliselt mu esimese aasta service. Esimene kursus oli igal juhul väga huvitav, kuigi üsna pikk - hommikul üheksast pärastlõunal neljani. Osavõtjaid oli kümme, kellest seitse olid vanemad inimesed ja kolm üliõpilased - mina, Clay ja Kayla, kes käib Mount Vernon Nazarene U's. Käisime koos lõunavaheajal hiina restoranis nimega Hunan Garden. Minu esimene õnneküpsis! Sõnum oli à la 'good things will come your way'. :P
Vot nii siis. Ja tegelikult võiks sellest ka kirjutada, et vahepeal tahaks hullult kodus olla ja kitarri mängida ja Riinu pool kambaga filme vaadata ja Kerliga juttu rääkida ja Kristeliga tortillat süüa (Kristel mõistab, miks just tortillasöömine eriline on). Ja vahepeal tahaks HK-i, treppidele vesikat suitsetama ja pikki öiseid vestlusi arendama. Üldse tahaks kogu aeg kuskile. Aga see on mul vist veres.
Igatsusega teie
M.
Kirjutaks sellest, et olen über-väsinud, kuna pidin täna hommikul kell pool 9 üles tõusma ja eile õhtul vallutasid mu toa ja voodi varaste hommikutundideni mõned ühikakaaslased, nimeliselt Jeff, Zach ja Sarah, kellega koos sai mugavas A-helistikus Coheni 'Hallelujah'-t lauldud ja lolli juttu aetud.
Kirjutaks sellest, et hakkan järgmisel nädalal raamatupoes asjade lahtipakkijana tööle.
Ja sellest, et kohe pärast selle töökoha saamist sain pakkumise teisele, mis oleks esmaspäevast reedeni hommikul kaheksast üheksani. Alguses olin peaaegu huvitatud, aga mõned tunnid hiljem sain siiski aru, mida hommikul kaheksast üheksani minu jaoks tähendaks. See tähendab, et ma ei saa oma pikkade ja ebaproduktiivsete õhtute võlga hommikuse unega tasuda. Mis tähendaks surma. Või vähemalt täielikku vaimset apaatiat tundides. Tänasin ja keeldusin viisakalt pakkumisest.
Või sellest, et käisin eile õhtul Eastonis, kaubanduskeskuste kompleksis ja ostsin paari ketse ja ühe raamatu ja vaatasin sealses kobarkinos totralt geniaalselt/geniaalselt totrat ameerika filmi nimega 'Tropic Thunder'. Ja veel sellest, et käisin täna Hillel House'is juutide sabati lõppu tähistamas, mis kulmineerus pitsa ja järjekordse totra komöödiaga.
Kirjutaks sellest, et raamat, mida ma IS seminari tarvis ülepäeviti loen, sisaldab nii palju infot, et mu protsessor ütleb kohati üles ja ma loen ühte lehekülge neli korda järjest ja kulutan selle peale viisteist minutit. Harilikult antakse sellest raamatust koju kuskil 20 lehekülge - võite ise arvutada.
Sellest võiks kindlasti kirjutada, et eelmisel nädalal toimus minu kolledžikarjääri kaks esimest kontrolltööd - üks muusikas ja teine hiina keeles. Mõlemad toimusid kolmapäeval ja hiina keeleks jõudsin ilusti õppida pärast muusikat, kuna loengute vahe on kaks tundi.
Aga tegelikult mõtlesin, et kirjutaks hoopis sellest, miks ma täna hommikul nii vara üles tõusin, kuigi ometigi on tegemist õndsa laupäevaga. Sundisin end siiski üsna edukalt pool üheksa voodist välja ja riidesse, et kõndida alla raamatupoe juurde ja kohtuda seal Clay'ga. Clay on lüli minu ja koduvägivalla ohvrite abistamise programmi New Directions vahel. Nimelt korraldavad nad septembrikuu vältel igal laupäeval ühe töötoa, kus räägitakse koduvägivallast, seksuaalsest ahistamisest ja kuidas aidata taoliste kuritegude ohvreid. Ilma seda kursust läbimata ei ole kellelgi lubatud ND-s vabatahtliku tööd teha. Niisiis saab sellest tõenäoliselt mu esimese aasta service. Esimene kursus oli igal juhul väga huvitav, kuigi üsna pikk - hommikul üheksast pärastlõunal neljani. Osavõtjaid oli kümme, kellest seitse olid vanemad inimesed ja kolm üliõpilased - mina, Clay ja Kayla, kes käib Mount Vernon Nazarene U's. Käisime koos lõunavaheajal hiina restoranis nimega Hunan Garden. Minu esimene õnneküpsis! Sõnum oli à la 'good things will come your way'. :P
Vot nii siis. Ja tegelikult võiks sellest ka kirjutada, et vahepeal tahaks hullult kodus olla ja kitarri mängida ja Riinu pool kambaga filme vaadata ja Kerliga juttu rääkida ja Kristeliga tortillat süüa (Kristel mõistab, miks just tortillasöömine eriline on). Ja vahepeal tahaks HK-i, treppidele vesikat suitsetama ja pikki öiseid vestlusi arendama. Üldse tahaks kogu aeg kuskile. Aga see on mul vist veres.
Igatsusega teie
M.
teisipäev, september 09, 2008
Out and about - paar pilti Kenyonist
Day One
Siin juba mõnevõrra lahtipakituna
Koolibuss!
Peirce - meie kaunis gooti stiilis toiduparadiis
Õhtune jämm toas #305
Ilus valge maja... Poliitikute oma
Kirik
Middle Path
Cluster Outing observatooriumi juurde... muusika ja smore'id (küpsis, šokolaad, küpsetatud vahukomm)
Tähti piidlemas
Kunagi tuleb vast veel pilte, kui ma jälle kaamerat kuhugi kaasa vedada viitsin. :)
Tellimine:
Postitused (Atom)