Stipulatsioon

Baby's black balloon makes her fly
I almost fell into that hole in your life
And youre not thinking about tomorrow
cause you were the same as me
But on your knees

A thousand other boys could never reach you
How could I have been the one
I saw the world spin beneath you
And scatter like ice from the spoon
That was your womb

Comin down the world turned over
And angels fall without you there
And I go on as you get colder
Or are you someones prayer

You know the lies they always told you
And the love you never knew
Whats the things they never showed you
That swallowed the light from the sun
Inside your room

Comin down the world turned over
And angels fall without you there
And I go on as you get colder
Or are you someones prayer

And theres no time left for losin
When you stand they fall

Comin down the world turned over
And angels fall without you there
And I go on as you get colder

All because I’m
Comin down the years turn over
And angels fall without you there
And I’ll go and lead you home and
All because I’m
All because I’m
And I’ll become
What you became to me

Filipiinide pildid

http://picasaweb.google.com/this.is.not.my.desired.username/ThePhilippines

PMS

Post Mock Syndrome. Täpselt selline tunne on mul praegu. Proovieksamid lõppesid ja nädal Filipiinidel võttis igasugu tahtmise õppetööga tegelda. Niisiis istun ma praegu oma toas, laisklen ja räägin suvaliste inimestega suvalist filosoofilist juttu. Mõningad viimased teemad: kes on sõber? kuidas valitakse sõpru? kas inimese mõtlemine muutub, kui ta vahetab oma emakeele mõne teise keele vastu? jne. Sain äsja kirja Taurilt, kes kirjutas täheteadusest ja paralleeluniversumitest. Mõnus. Sain mõned proovieksamite tulemused tagasi ja ega midagi eriti rõõmustavat küll ei paista, siiamaani on kõik viied olnud (ärgem unustagem, et IB kasutab 7-pallisüsteemi). Miskipärast see mind küll eriti ei morjenda. Põhjuseks võib olla positiivne vastus ühest USA kolledžist. Kuigi see pole USA absoluutses tipus, on siiski tegemist hea erakolledžiga, kust on tulnud mitmed kaasaegsed ameerika kirjanikud. Ei ütleks, et rahvusvaheliselt tuntud, kuna nimesid nähes ei läinud peas ükski lambike põlema, aga siiski näitab see, et kirjutamisele pannakse seal palju rõhku. Positiivne.

Tahtsime sel nädalavahetusel Lantau saarele telkima minna. Lantau asub Hong Kong Islandist lõunas, selle loodeosas asub ka uus lennujaam. Valisime välja ühe ranna lõunarannikul ehk siis Hong Kongi kõige kaugem punkt üldse LPC-st. Grupp oli üsna kirev: Jane (Saksamaa), Camilo (Tšiili), Carmen, Melissa ja Grace (HK), Anna (Itaalia), Laurenz (Austria), Stefan (Makedoonia), Daniel (Tšehhi), Tony (Sri Lanka) ja Alex (UK). Kahjuks sain eile teada, et sellise ettevõtmise jaoks on kõigepealt end bürokraatiavõrgustikust läbi närida: saada kindlustus, vanemate nõusolekut tõestavad kirjad jne. Ehk siis sel nädalavahetusel meie vaimustavat reisi kindlasti ei juhtu.





Kirjutasin laulu. Pealkirjaks sai "Viiv" ja sõnad on järgmised:

taevaalleel
pilvisse kuu
heitunult peidab end
tühjust on täis
otsatu aeg
sus kaotasin iseend

kadudes hämaras kuhugi
usun vaid mitte millessegi
millessegi

(refrään)
laula kui jõuad ja laula kui saad
laula mu kodust ja laula me maast
võta see hirm ja minema vii
valva mu und veel üks viiv

miski mu sees
hingab ja on
maailma tulemas
puruneb klaas
valuleb hing
tean veel olen olemas

kuuvalguses õhk vaid väreleb
su lauludest lõhn jäi järele

(refrään)

Tunded, mõtted, olemine. Natuke popkultuurset juhanviidinglikkust.

Laulu võib järgmise 90 päeva jooksul leida siit: http://rapidshare.com/files/101157726/Madli_-_Viiv.mp3

Laulu lindistamisele aitasid kaasa Daniel trummidel, Chun Ho hiina flöödil ja Camilo kõristi ning salvestamiseks vajaliku tehnoloogiaga. Aitäh. :]



Ahjaa, midagi toredat juhtus veel. Käisin kolmapäeval Maroon 5 kontserdil. Vägev elamus oli, kuna meie ropendavalt kallid piletid võimaldasid lausa Adam Levine'i nägu näha. Olime kokku umbes 20 LPC-kat, aga pooled olid odavamate piletitega saali tagaotsas, umbes 200m kaugusel lavast. Heli oli küll igal pool super, aga pärast kurtsid kõik 'tagumised', et lava peal toimuvast nad eriti aru ei saanud. Maroon 5 poisid aga on väga head kontserdimuusikud. Helikvaliteet oli super, trummi-, kitarri- ja sündisoolod olid täiesti olemas ning Levine tegi oma kidraga aeg-ajalt lahedaid punkarlikke hüppeid. Üliarmas. Istusin "This Love'i" ajal Nicki õlgadel, nii et maailm muutus kohe tüki maad ilusamaks ja tunne võimsamaks. Siis hakkasid inimesed meie taga kurtma, et nad kohe midagi ei näe, mispeale Nick hüüdis: "Why didn't you get a better ticket, then!" Ei ütleks, et just viisakas tegu, eriti arvestades seda, et igal inimesel oli oma istekoht, mille ees oli lubatud püsti seista, aga oma sektorist välja liikuda ei tohtinud. Samas andis see mu kontserdielamusele tohutult palju juurde, nii et me end väga süüdi ei tundnud. :]


2nd yearidel on täpselt 15 koolipäeva järel, mis jaotuvad koos vabade päevadega ilusti nelja nädala peale. Siis algab 2-nädalane study leave ja pärast seda ongi kohe eksamid. Kõige selle vahele mahuvad veel kõik kolledžiotsused, European Cultural Evening, prantsuse, hiina ja eesti keele suulised IB eksamid ja loodetavasti üks ilus ja rahvarohke telkimisüritus millalgi aprillis, rannahooajal.


Olge rõõmsad!

Filipiinid 8-16 m2rts

Tervitused taaskord neile, kes vahetevahel siiakanti eksivad. Olen hetkel Filipiinidel 6 hullu tydruku (Marta - Hispaania, Winter - Kanada, Anna - Itaalia, Nabilla - Malaisia, Carmen - HK, Melissa - HK) ja yhe vaikse Jaapani poisiga (Chishio). Oleme siin laup2evast saadik ja esimesed p2evad veetsime Batadi kylas kaunite riisiterrasside vahel. Tekkis plaan siia j2rgmisel aastal m6ned inimesed appi saata riisi istutama. Loodus on lihtsalt imeline, kaks tuhat aastat tagasi ehitet terrassid panevad ahhetama ja ujumas saab k2ia 40-meetrise kose all. :)


New Beginnings

Oleme nyyd Manilas, kus teeme sotsiaaltxxd CRIBS Foundationis, kes v6tab enda hoole alla teismelisi tydrukuid, keda on (valdavalt peresiseselt) seksuaalselt 2ra kasutatud. Tydrukud on 11-18-aastased, ilusad ja tohutult andekad. Oleme kahe p2eva jooksul kuulnud laulmist ja n2inud hiphopiliigutusi, mis ei teeks h2bi ka Destiny's Childile endale (ausalt ka!!!!). V2idetavalt 6petab neid professionaalne tantsutreener ja k6ik nad tegelevad mingit sorti tantsuga. Lisaks sellele 6pivad nad koolis inglise ja jaapani keelt, millest esimeses on enamus v6imeline end vabalt v2ljendama. Ameeriklaste kolonisatsiooniaja positiivne tagaj2rg, kui nii v6tta.

Ja k6ige selle juures kipun ma pidevalt unustama, mis p6hjusel me yldse nende juurde sattusime. Ykski neist tydrukutest ei l2he enam koju oma perekonna juurde tagasi. K6ik nad alustavad varsti iseseisvat elu ja panevad oma eluj6u ja andekuse sinna, kus seda t6eliselt vaja on. Nad on s6bralikud ja avatud hinged, aga enam ei lase nad endale haiget teha. Mul on t6eliselt hea meel, et nad nyyd CRIBSis on.

:)

(Internetiaeg sai otsa. Kalli.)

Minu elu F5

Ehk siis tundsin vajadust natuke blogitseda. Kõik läheb ikka vaikselt oma rada pidi, avaldused USA koolidesse on nüüd kõik saadet', viimase hetke Financial Aid dokumentide saatmisega sai ka veel päris palju nalja. Pidin sama käiguga veel oma eelmise aasta toakaaslasele tema VISA kaardi saatma, mis äkki minu nimele LPC-sse saabus. Ja mitte lihtsalt posti panema, vaid 150HKD maksma ja KIIRPOSTIGA saatma, kuna oli tema parasjagu Vietnamis ja tahtis kaks päeva hiljem Kambodžasse startida, aga kuna pangakaarti polnud, siis elas ta lihtsalt äsjaleitud tuttavate kulul ja maalis mulle e-mailis koledaid kujutluspilte sellest, kuidas ta kusagil Vietnami ja Kambodža piiril kraavis elab ja tagasi Pekingisse sõitmiseks raha palub. Nõustusin lõpuks selle õnnetu kaardi talle saatma ja olin rahul, et lõpuks miski mind postkontorisse minema sundis: FA vaja ju ka posti panna. Võtsin siis kõik oma dokumendid, aga kuna kandideerin seitsmesse kooli, siis oli kõigest vaja ju seitse koopiat teha. Tegin koopiad ja jaotasin ümbrikesse, aga iga kooli FA-le oli vaja kirjutada kõigi teiste koolide nimed, kuhu kandideerin. Mõtlesin, et küll jõuan MTR-is (metroo) seda teha, aga ei jõudnud, rääkisin hoopis Sanjaga juttu. Jõudsime postkontori juurde umbes poole viie paiku ja mul oli hea rahulik olla, et küll jõuab kõik asjad ära teha, postkontor pannakse alles kell viis kinni. Siis tuli jube avastus: jätsin aadressi, kuhu Amanda pangakaart saata, LPC-sse! Jooksuga tagasi MTR-i, viiesajameetrine ülesmäge-sprint, valvurilt laenatud jalgratas, et tagasi neljandasse majja jõuda (block 4 really IS that far away!) ja kõige kallim takso tagasi Sunshine'i, mis ma kunagi võtnud olen - 27 HKD läks (tavaliselt läheb see sõit umbes 18). Jõudsin täpselt 5-ks tagasi postkontorisse, kus just sulgema hakati. Jooksin huilates leti juurde ja sain lõpuks ikkagi oma kaardi ära saata. Ostsin hunniku marke ja Sanja tuli ümbrikega, Ana Paola oli ka seal, niisiis hakkasime kõik kolmekesi aadresse ja marke ümbrikele kleepima. Lõbus veerandtunnike ja FA oligi teele saadetud!


Käisin eelmisel nädalal protestimas. FARC, Colombia n-ö 'rahvaarmee', mis loodi mitukümmend aastat tagasi tõepoolest rahva kaitseks, on nüüd muutunud colombialaste õudusunenäoks. Organisatsioon teenib raha narkootikumide kasvatamise ja ekspordiga, mille tarvis terroriseerivad FARCi liikmed sageli maakohtade elanikke, ajades neid nende maalt välja, et seal igasugu taimed kasvama panna. Selle terrori vastu protestimiseks korraldas grupp Colombia noori vaikse demonstratsiooni, eesmärgiga õhutada Colombia valitsust FARCi korrale kutsuma ning mõista hukka FARCi liikmete teod. LPC-kad läksid kambakesi, igaüks rahvuslipuga oma riiki esindamas, Hong Kongi Centralisse ning moodustasid protestialal vaikides istumisringi. CNN tuli kah meid kaema ja jõudsime seetõttu isegi kohalikesse uudistesse. Sama üritus toimus üle maailma veel paljudes riikides. Loodame, et meedia võimendusest on abi ja sõnum jõuab kohale!
Ahjaa, kui ma seal parasjagu Eesti lipuga ringi vehkisin, tuli üks tüsedamapoolne punaste juuste ja habemega lühike mees minu juurde ja küsis, kas ma olen Eestist. Vastasin, ise üsna positiivselt üllatunud, et jah, olen küll, ja imestasin, kuidas ta Eesti lippu teab. Tuli välja et on lätlane, kes teeb vahetusaastat HK Babtist U-s. Kutsusin ta kohe Talkasse ka. All baltic people in HK, unite! :)

No mas sequestros
No mas mentiras
No mas muertes
No mas FARC
!

Pannkoogiõhtu kunagi 4 aastat tagasi :)

Ainevahetus taas korras

Nonii, pärast kuuajalist blogipausi ja elamuste seedimist üritan ikka oma Vietnami ja Hainani loo lõpuni rääkida. Lugesin Jänese blogi ja sain inspiratsiooni, sellepärast. Ja Kristel saatis ka juba KirjadMadlile vol 57, kus mainis, et ma võiks jälle midagi uut kirja saada. No eks ma annan siis oma parima. Kõik fotod on muideks kronoloogilises järjekorras saadaval aadressil: http://picasaweb.google.com/this.is.not.my.desired.username/VietnamHainanTalv2007
Panen ühe pildi ilusast Halong Bay'st ka:

Järgmine päev, jõululaupäev, muideks, oli täidetud shoppingu ja muu tühja-tähjaga. Läksime Laurenziga kahekesi vanalinna peale kondama, kaasas korralik piirkonnakaart. Ühel hetkel õnnestus meil aga mingi parempöörde abil kaardilt välja jalutada ja täielikult ära eksida. Kõndisime vapralt edasi, aga ühtegi tuttavat kohta ei näinud. Sattusime kergesse paanikasse, kuna pidime kella kuueks teiste juurde tagasi jõudma, et välja õhtust sööma minna. Mingeid kommunikatsioonivahendeid meil kaasas polnud, nii et Anna ja Stefaniga ühendust võtta ka ei saanud. Igor lahkus muideks hommikul, Bangkokki vanemate juurde. Lõpuks ei jäänud meil Laurenziga midagi muud üle kui lasta end paaril vanemapoolsel mootorratturil tagasi hosteli juurde transportida. Pidime muidugi hinna eest kauplema, kuna mehed küsisid alguses 30,000D (15HKD) ratta pealt. Laurenz pakkus julgelt 10,000D ja saigi küsitud hinna! Meie imestus oli suur ja istusime natuke ärevalt rataste peale: kas viivad meid ikka õigesse kohta? Varsti selgus odava teeenuse tegelik põhjus: hostel oli meie pealevõtupaigast vaevalt 5 minuti kaugusel! Olime ainult mõnisada meetrit kaardilt välja läinud ja enam-vähem hosteli piirkonnas ringi tiirutanud.

Jõuluõhtu veetsime peenes paigas nimega Bobby Chinn. Tegemist on Californiast pärit poolhiinaka-poolegiptlasega, kes omab restorane paljudes erinevates maades ja tegemist on üsna korraliku paigaga. Eriti Hanois ja meie jaoks, kes me olime juba üle nädala peaagu ainult kohaliku ja tänavatoidu peal elanud. http://bobbychinn.com/en/home.htm see on link, kui kunagi Hanoisse satute, soovitan külastada! Tähendab, juhul kui nõustute korraliku õhtusöögi, väikese veini ja vesipiibu eest 25USD välja käia. Iseenesest pole ju paha, aga minu tolleaegse eelarve juures lõi korraks silme eest mustaks. Järgmisel hetkel jagasime Annaga põhirooga ja palusime kokalt tasuta leiba juurde. :) Proovisime ka mingit magusat Bayley'se-taolist jooki, mis segatud mündilikööriga. Õhtu lõppes magusa mango maitselise (kõik lahku, kuna tegemist on mangosordiga, eks, õpetaja Tering?) vesipiibuga. Istusime lounge'i-alas pehmete diivanite ja madalate jaapani stiilis laudadega. Restorani põhiosast olime eraldet punaste siid(!)kardinatega. Valgustus oli stiilselt ja salapäraselt hämar, meie laua lähedal seisis pidevalt üks kelner ja WC-potti oli puistet roosilehti!!

Muide. Jõuluõhtu kõrghetk polnud minu jaoks kindlasti mitte see hõrk pardipraad Bobby Chinni restoranis, vaid hoopis sugulaste telefonikõne meie numbrituppa hostelis! Aitäh, vanaema-vanaisa, Anneli-Urmas, Helen ja Helari! Ja emps! :)


Järgmisel hommikul olime kell 6.30 jalul, et jõuda kella 7sele Nanningi bussile. Jah, me pidime tõepooolest minema kogu tee tagasi Hiinasse, et saada Hainani saarele, mis tegelikult Vietnami rannikust eriti kaugel pole. Aga kahjuks mingit meretransporti (vähemalt meie eelarvele vastavat) me ei leidnud ja Stefani kõhukene poleks seda vist kannatanud ka... Igal juhul jäime magama viis minutit pärast bussijõudmist. Illustratsioon kah:

Nanningis tulid jällegi minu ja Anna conversant hiina keele oskused kasuks. Nimelt pandi meid maha bussijaamas, kust tegelikult järgmise bussi peale minna ei saanudki. Sai vaid osta bussipileti, millega me üsna edukalt hakkama saime, ja siis tuli teha pooletunnine taksosõit, et õigesse bussijaama jõuda. Ristisime selle bussijaama ingliskeelse nimega busport, kuna tegemist oli tõeliselt vägeva ehitisega, kuhu juurdesõit oli kõrgendusega (nagu Tallinna lennujaama ees). Kohale jõudes oli meil viis minutit aega WC-s käia ja endale 12-tunnise bussisõidu peale natuke kehakinnitust osta. Tormasin natuke aega ringi nagu peata kana, otsides KFC-d, mis oli hoopis korrus allpool. Selle äratundmiseni jõudes oli mul vaevalt minut aega, niisiis kihutasin alla, karjusin natuke leti taga seisva kõrendi peale ja sain oma kanakoivaämbri üsna kiiresti kätte. Ärge minust nüüd valesti mõtlema hakake: tavaolukorras ma sellist asja ei ostaks, aga see oli tõepoolest ainus soe toit, mis kogu selles busport'is leidus.

Eeldan, et keegi siinsest lugejaskonnast pole veel Hiinas üleööbussiga sõitnud. Võin julgelt öelda, et need kaksteist tundi olid kogu mu reisi kõige vaheldusrikkamad. Kohe tuleb ka selgitus.
Buss näeb seest välja selline:
Voodid on kahekorruselised ja kolmes reas. Otsustasime kõik neljakesi alguses alla jääda: saab põrandal kaarte mängida, süüa jne. Ronisime igaüks oma koikudesse, mis olid mõnusalt lühikesed, ja peakõrgendus oli nii libe, et vajusime pidevalt jalutsi poole kõverasse. No olgu, ühe öö kannatab vast ikka ära, mõtlesime kõik ja vajusime paaritunnisesse unne. Üles ärgates sõime kanakoiba ja imelikke hiina küpsiseid ning mängisime natuke aega kaarte. Siis tabas meid arusaamine, miks ikkagi enamik rahvast end ülemisele korrusele oli sättinud: meist kahe meetri kaugusel asuv käimla haises nagu muiste! Ja mitte ainult ei soovinud me kõik endale Igori põit, mis 40 tundi ilma tühjendamata vastu pidas, vaid ka haistmismeele ajutist kadumist. Kolisime kirudes ülemisele korrusele, kus kõrbetormi tugevusega õhukonditsioneer meile jäist õhku näkku puhuma hakkas. Üritasime siiski magada, kui äkki kella 10 paiku televiisor tööle pandi ja mingi kahtlane poolpaljaid inimesi täis tantsuvideo jooksma hakkas, saateks vilets teknotümps. Naljakas oli vaadata, kuidas kõik meist eespool lamavad hiina mehed äkki end küünarnukkidele ajasid ja erksa pilguga telekat vaatama hakkasid. Meie vaatasime tükk aega hämmingus, et kus see hiina tagasihoidlikkus ja konservatiivsus siis on. Ei paistnud teist kusagilt. Anna kargas püsti ja läks juhi juurde oma puudulikus hiina keeles seletama, et 'muusika on LIIGA SUUR, me ei saa magada'. Natukeseks ajaks keeratigi tümakas vaiksemaks ja isegi tuled läksid kustu, aga kell 12 oli jälle kogu buss ärkvel ja valge, kuna toimus söögipeatus. Saime riisi, kahtlast liha ja keedukapsast. Eksperimenteerima keegi peale minu ei hakanud, osteti hoopis kollektiivselt paar kilo mandariine. Suurepärane põieergutaja. :P
Kell kaks öösel ületasime praamiga lahe maismaa ja Hainani saare vahel. Pidime praamisõidu ajaks bussist lahkuma ja kui kell kolm öösel taas bussi peale saime, nägime esimese asjana hulganisti prussakaid mööda põrandat ringi roomamas. Anna poolt tuli poolmetsik-poolhumoorikas 'NI HAO' ja juba ta haaras mu tossu ja hakkas sellega prussakate tapatalguid korraldama. Kümme minutit hiljem olime sügavas unes, hoolimata kõikjal hõljuvast tualetiaroomist ja võimsatel detsibellidel tümpsuvast teknost.

Järgmisel hommikul olime Sanyas, mis on Hainani kuurortlinn. Viibisime taas kord Blue Sky nimelises hostelis, mis asus rannast viieminutilise jalutuskäigu kaugusel. Siin on meie rand nimega Dadonghai:



Kohtusime Anna perekonnaga, kes on kolm väga toredat inimest ja mul on hea meel, et paljud minu Annaga seotud küsimused on nüüd geneetilise informatsiooni põhjal vastuse leidnud! :P Anna isa on füüsik, ema reoveespetsialist ja 14-aastane vend täiskohaga teismeline. Siia pildile on jäänud vaid ema ja vend (kaks parempoolset), aga parem kui mitte midagi:


Pildil on muideks meie Hainanil-viibimise kõrghetk sõna otseses mõttes. Nimelt ronisime me 1800 meetri kõrguse mäe otsa, mis kannab nime Wuzhishan ehk otsetõlkes Viie Sõrme Mägi. Oli küll viis mäetippu üsna lähestikku, aga kuna pärast kolmetunnist peaaegu 90-kraadise kalde all ronimist olid meie jõu- ja veevarud end ammendanud, otsustasime lihtsalt tagasi pilvede alla laskuda. Siinkohal pilt mõnusalt suurest vatimadratsist:



Hainan on muideks jõulude ajal vene turiste puupüsti täis, mille auks me ka vene restoranis ära käisime. Toidud olid vaimustavad, nagu vanaema tehtud! Vana hea nõukogude köök. :) Sain veel naaberlauas istuva Kasahstani perega jutule ja võisin oma vene keele oskuste üle lausa uhke olla: terve pikk vestlus sai maha peetud! Muidugi väikeste komistustega (kuidas öelda 2. vene keeles? mis kääne kuhu käib?), aga hääldus pidi mul hea olema. :P

Uusaasta võtsime ka vastu Wuzhishanis ja saime teada, et samamoodi nagu vietnamlased ei tähista jõule, ei pea hiinlased 31. detsembrit sugugi eriliseks. Niisiis saabus uusaasta pudeli kehva hiina shampusega meie hotelli aiapaviljonis. Edasi läks Anna pere magama ja meie mängisime hommikul kella viieni 'nätsupurgikeerutamist' - pudelikeerutamise uuendet variant (oludega tuleb kohanduda).

Siinkohal pilt meie põhilisest transpordivahendist Wuzhishanis, mille täpset nime ma öelda ei oskagi (tuktuk?):


Tagasi Shenzheni (HK-ga piirnev Hiina linn) lendasime eriliste vahejuhtumiteta Haikoust. Tagasi LPC-sse jõudsime hommikul ühe paiku ja leidsime eest viieteistkraadise sisetemperatuuriga toad. Halleluuja, Hong Kongi talv!

Talveseiklus vol 2

Niisiis, istusime kummalisse eiteakust v2ljailmunud autobussi heas lootuses, et 2kki j6uab, kui yldse j6uab t2na 6htuks Hanoisse. Autobussijuht n2htavasti selle p2rast nii palju ei muretsenud: meie viiekesi pluss kaks kohalikku koormaks, tiirutas ta l6pmatult mxxda Lang Soni t2navaid, arusaadavalt otsides rohkem inimesi, kes Hanoisse tahaksid minna. Tund tiirutamist ja neli inimest hiljem olime valmis Lang Sonist lahkuma. Enne soovis Anna WC-sse minna ja ka Igorile meenus, et ta pole Hong Kongist ehk siis eelnevast hommikust saadik ennast kergendanud, niisiis ootasime veel viis minutit, aga keda see enam tapab, kui juba tund aega oodatud on. :P

Vietnami elanike p6hiline transpordiviis on mootorratas/motopeed/jalgratas. Vanalinna kitsad t2navad on pidevalt umbes tuututavatest kaherattalistest. Teeyletamine on t2iesti harjumuse kysimus, nagu pea ees vettehyppamine. Esimene kord on hirmus, edaspidi toimub k6ik automaatselt: kiire vaade vasakule, esimene samm teele, lased mootorratturitel endast m6lemalt poolt mxxduda, ootad, kuni voolu tekib sekundiline tyhik, teed veel paar kiiret sammu, kiire vaade paremale, ja samasuguse taktikaga edasi. Esimesel pilgul v6imatuna tunduv ylesanne on tegelikult samm-sammult t2iesti lahendatav. Hindade p2rast kauplemine on teine v2ga iseloomulik asi Vietnamile (ja mitte ainult - igal pool Kagu-Aasias on edukas shoppamine k6nekunsti kysimus). Alustatakse kolmekordsete hindadega, n2iteks 2000-3000D v22rt pirukas on alguses alati 10 000D, kust me ta kohe kiirelt 1000 peale kukutame, et siis 2500D peal m6lemaid pooli rahuldava kokkuleppeni j6uda. Muidugi olen blondijuukselise turistina tohutult t6mmata saanud, aga mis seal ikka. T2navakaubanduse toetamise vastu pole mul ausalt midagi, v2hemalt l2heb k6ik otse tootjale. :)

Vietnam, Vietnam. 19. sajandil prantslaste poolt koloniseeritud riigis toimus pidev v6itlus imperialistidega, mis v2ljendus 20. sajandi alguse tohutus kommunismivaimustuses. II m/s l6pus s6disid vietnamlased nii Prantsusmaa kui Jaapani vastu ning m6ned aastad hiljem sidus riigipea Ngo Dinh Diem oma lapsukese USAga, mis osutus riigile saatuslikuks, vallandus yle 20 aasta pikkune s6da, mille l6puks oli Vietnam ysna laastatud. P2rast seda pxxrasid kaks riiki vastastikku yksteisele selja ning Vietnamis l6i 6itsele kommunism. Kommunistlik partei on v6imul praegugi, ent parteisiseselt ei suudeta otsusele j6uda, kas tahetakse riigile rohkem majanduslikku vabadust anda v6i peaks k6ik olema ilusti riigi kontrolli all. Tulemus: Kagu-Aasia majanduslik hiigelhype on Vietnamis ainult ysa 6rnalt n2ha - pealinn Hanoi on kyll suur ja t2is pooleliolevaid ehitisi, ent ylej22nud riik on siiski primaar- ja sekundaarsektoris veel.

Puhkuseks soovitan Vietnami soojalt! Ainult Hanois ei tasu yle kolme p2eva olla, kui myrataluvus v2ike - hommikul kella 6-7 paiku hakkab kellegi t2di teadustajah22l yle kogu vanalinna vietnamikeelseid uudiseid h6ikama. Samal ajal hakkavad ka sadade mootorrataste mootorid p6risema ja pasunad txrtsuma. Saime retseptsioonist teada, et see hommikune teadustamine on vajalik info, mis vaja linnaosale teatavaks teha, ja kuna enamik inimesi t6en2oliselt hommikuti televiisorit-raadiot lahti ei tee, siis edastatakse teave valjuh22ldi abil. N2iteks yhel hommikul plaaniti kogu linnaosas paariks tunniks elekter 2ra v6tta. Nojah, v2ga armas muidugi, aga kui ikka puhkusel olles keegi sind hommikul kell 6 valjuh22ldiga yles ajab, tekib tahtmine midagi kellegi pihta visata kyll. :)

(Jõudsin vahepeal HK-i tagasi, täpitähed jee!)

Veetsime ühe päeva Halong Bay's, mis on ilusa ilmaga lausa paradiis, aga kahjuks tol päeval päikest pilve tagant välja ei tulnudki. Pärast neljatunnist bussisõitu asusime ümber paadile, mis viis meid paari kilomeetri kaugusele rannikust, merest väljaulatuvate hiiglaslike kaljude juurde. Kaljude sees olid kõrged koopad, stalaktiite ja stalagmiite täis. *vaatab järele, kummad laest ripnevad* Ahaa, Laurenzil oli õigus. 'Tits hang.' :)
Halong Bay koopad on märgistet 'World Heritage Site', mis tähendab, et idee poolest on nad muinsuskaitse all, aga kohalikud on sellegipoolest kõik koopad igatpidi neoonlampe täis riputanud ja loonud jalutusrajad niimoodi, et vasakul ja paremal on stalagmiidiid lausa käeulatuses - patsuta aga nagu koera nina. Väidetavalt aga pole see nende moodustiste 'tervisele' üldse hea ning paneb nende kasvu kinni. See on Halong Bay koobastes mitmes kohas juba juhtunud ning TIIDID on pealt pruuniks tõmbunud. Muidugi pole see kohalike süü rohkem kui kellegi muu - nemad teenivad lihtsalt oma igapäevast elamist. Aga mõnda asjalikku loodus- või muinsuskaitsemeest oleks küll sinna vaja.