www.fotoalbum.ee
kasutaja: madel

Üritan varsti kõik pildid üles saada. :)

Special memories

Kaks kallist punast ja üks kallis hall
+ tore Meelis ja tema kitkutud kanade foobia :)









"Otsi kohta, kus sa saad... ja piilu!"








Mäletate, mis meid ühendab? ;)










Katkend kaksikutest + veel midagi :P









Külmkapireklaam :D








Suur aitäh alljärgnevaile:

Jaanika
Kristel
Kerli
Brita
Gertu
Katz
Merili
Liisu
Marek
Martin
Obe
Tauri
Tiina
Karl
Margo
Meelis

Väga erilised tänud: trennikad ja Tarmo. Nüüd mul on, mida lastelastele näidata. :)

I'll be there for you
Cause you're there for me, too.

-----------

Ja lisaks. Kõik need inimesed, kes on alati nii mõistvad ja toetavad ja nemad ise, olenemata asjaoludest:

Kertu (very special K. Sina ise oled muinasjutt.)
Paju (kitarr. luule. phäh, intelligent! :P)
Priido (uu... icky!)
Marko (küla nobuim mees)
Katrin (millal me jälle koos laulame?)
AnniMae (saatusekaaslased... & Ida-Virumaa forever!)
Sugulased (sugulased!)
Üllar (Üllari nimel!)
D4

Fun in the a.m.

"Uu, kas ma pean nüüd poseerima või?"













Üritame olla...








... ja sellised oleme me tegelikult.










Mittemidagiütlev mina.









Andsin oma parima... "Mrmmmhhh!"










... aga Katrinil tulid pilusilmad paremini välja!










Madli: "Me ei näe teineteist neli kuud."
Katrin: "Ma tean!"






Muahh. Lahe oli!

Tee tööd ja näe vaeva, siis tuleb ka armastus

Pühapäev, 20. august 2006 kell 08.17. Varsti tuleb tööle minna.

Kristel: "Oi! Ma plekkisin mõlki!"

Rahva palvel

Pagan. Ühe pildi ülespanemine võttis nii kaua aega, et hetkel peate leppima selle ühe kaadriga 4-st identsest, v.a. Üllari naeratuse kerge hääbumine lõpupoole. :P

Nüüd lõunaks salatit tegema ja siis väikese hilinemisega tööle. Üllari nimel, et suur hilinemine ei tuleks! :P

1/2 augustit veel

Pärast Ida-Virumaad on olnud töö. Ja töö. Eelmisel nädalal alustasime stabiilse 12 tunniga päevas, lõpus kiskus 15 peale. Meie eest siiski hoolitseti: ühed tõid süüa, teised riideid jne. :D

Haiglane on see, et mulle meeldis see nädal, tundub, et rohkemgi kui mõni (mõttetu?) puhkusenädal. Haiglane on see, et kell 7 hommikul pole raske tõusta. Haiglane on olla mõne inimesega koos 24/7 ja mitte lõplikult ära pöörata. :P Let's do this again sometime?

15. august sõitsin maale. Aahh. Paradiis vms. Urmas pani katust, meie Heleniga (6-aastane onutütar) lõime naelu. Nii armas, kuidas tirts mul iga viimane kui hetk sabas jõlkus. :) Kusjuures meenutab mind ennast selles vanuses. Kuigi ma olin tiba eraklikum ja suutsin vahepeal endale ka ise tegevust leida. Helen tahab, et pidevalt oleks keegi või muidu on tal igav. Suutsin tal oma 20 korda kopsu üle maksa ajada. :P Näiteks sellega, et ei viitsinud temaga Barbie'dega mängida või siis, kui tal põrandat pestes liiga lõbusaks läks. Helari (peaaegu 3a) tegi nonstop midagi põnevat, näiteks sõi ära 5 toorest õuna ja oiii siis lekkis pükstes päev otsa. :P

Urmas läks lastega neljap. õhtul minema, nautisin vabadust. Tegin katusel pilte, korjasin pimedas kurke, käisin koeraga lennuväljal jooksmas. Lapsepõlve tunne tekkis. Reedel ujusin üle järve ja tagasi - põnev! :P Astusin ema jalajälgedes, või noh, ujusin tema kiiluvees - tema sai ka noorena selle trikiga maha. Korjasin ära herned, oad, sibulad ja küüslaugud ning piinasin koera digikaga... Lasin teadvusel puhata ning võtsin tardasendeid kuumal kummi- ja bituumenkatusel palava päikese käes.

Flames to dust
Lovers to friends
Why do all good things come to an end?

Even the wrong words rhyme

Howie Day "Collide" kummitab. Mingi hetk leidsin ühest oma failist järgmised read: "Ka parimad murduvad. Ka valed sõnad riimuvad. Sinu meeli täitvas kahtluses leiad sa lõpuks, et me sinuga ei sobi." Mõtlesin tükk aega, kuni jõudsin järeldusele, et see on "Collide'i" refrääni tõlge. Kohmakas, aga "ka valed sõnad riimuvad" kõlab hästi ja õigesti.

Pildil on Karepa rand õhtupäikese punas. Autoriks muide allakirjutanu. Very special thanks to: onu Raul ja jaapanlane. Oeh, perepuhkused on üle kõige.

Lugesin läbi E. M. Remarque'i "Läänerindel muutuseta". See oli shokk ja kainestus. Ja rõõm ja kurbus korraga. Ja südantsoojendavalt minimalistlik, päevikuvormis personaalne. Polegi midagi nii head juba tükk aega lugenud. P. Süskindi "Parfüüm" ehk. Hetkel loen Dan Ackroydi "Oscar Wilde'i viimast testamenti" ja hakkan vaikselt seda hullu iirlast mõistma. Kahjuks tuleb välja tema tohutu lugemus - tekst on rikastatud tärnikestega, mille seletused asuvad tihedas kirjas raamatu viimastel lehekülgedel ja on tüütud leida. Oo ebavõrdset intelligentsi.

Käisin nädalavahetusel pilvises Pärnus (3 kuud planeerimist!). Neljapäeva õhtul asusime (Jeanne, Karin, mina) Karini onu punase Audi 80-ga Tartust teele, CD-mängijas krooksumas "Crazy Frog", külmkastis loksumas natuke surnud kana vürtsises marinaadis, üks hapukoorekook ja poolik kookose Caribbean Twist. Südaöö paiku jõudsime Karksi-Nuia (minu maakoht), kus toimus ujumine kasinast kuupaistest üleujutatud Karksi paisjärve soojas vees. Tegelikult oli küll peaaegu kottpime ja kõik lasid näkki. :P
Hommik: söömine, puudeladumine, Karin ja Jeanne hoidsid Helarit ja Robit tegevuses. Ja siis: edasi Pärnu poole! Pärnus muidugi ilm kehvapoolne, õhk u 20 kraadi, vesi 18, aga mina suure entusiastina muidugi jooksuga merre. Kohtusime Karini ristiema tütre Airi ja tema tütre Carolinaga. Aw! Hiljem 3 tundi Veeparadiisisi - oh lõbu! Limpa Hull Tunnel oli seest kottpime, kohati valgustas teed särav lampiderida. "Juga" oli vaimustavalt lõbus yet ohutu pikk-pikk toru, kus veesurve sind iga kord eri suunda viis. Inimesed sõitsid aeg-ajalt üksteisele sisse ja siis jälle lõbusalt edasi. Armas. Oli ka surmalähedane kogemus: 4 meetri kõrgune hüpe 4 meetri sügavusse basseini. Hüpe kestis nii kaua, et tekkis tunne nagu unenägudes Sõpruse sillalt Anne kanalisse kukkudes. Selline... paratamatuse tunne. Üsna õõvastav, ent meeldejääv. Mulle meeldis kohutavalt sisekujundus: erksais punastes-oranzhides-valgetes toonides riietusruum, libisemist (edukalt) takistavad materjalid põrandal. Nii värvi-, materjali- ja ruumikasutuse kui turvalisuse poolest ületab Pärnu veekeskus oma Tartu liigikaaslast. Pluss see väsimus, mis meid õhtul kell 10 laiade haigutustega voodisse surus. Nojah, keda voodisse, keda põrandale magamiskotti. :) Loomulikult promeneerisime ranna ääres vastaval teel ning käisime Steffanis soome pitsat söömas. Hitusarvonen, kui ma ei eksi - salaami, sinihallitusjuustu ja paprikaga. Jeanne suutis oma tüki hävitada, meie Kariniga andsime pitsale loobumisvõidu. 2:1 Hitusarvonen. Tänu Jeanne tutvustele saime muideks pitsa kätte kolmveerand tunni asemel 10 minutiga (mul polnud veel ootesalatki söödud) ning joogid tasuta. Oi mõnu. Õnneks lahkusid naaberlauas ebameeldivate kehahelidega hiilanud (vististi) soomlased kiiresti. :P
Laupäev: pilvine. Hommikul väike söök, siis mina merre. Vaatasime rannajalgpalli ning asusime seejärel pettunult tagasi Tartu poole teele. Viljandis ostsid J&K hot dogi, mina hamburgerit, mille vahele oli vist küll kilo kapsasalatit pandud. Äestasin parkimisplatsil oma uksega kogemata kõrvalseisva auto ust: väike täke tuli sisse. Helistati Pärnust: päike olla välja tulnud. Nja. Tartusse jõudes kallas juba nii, et kojamehed vehkisid üsna lõbusasti. Hurraa! Järgmine kord läheme spontaanselt. Leppisime selle juba kokku. ;)