思念是一种病

See laul räägib sellest, kuidas igatsus on nagu haigus. Mina ja Fry plaanime selle looga augustikuisel talendišõul esineda. Mina kitarri ja lauluga, Fry räppimise ja ühe teatava valju klopsimisheli tekitava hiina löökriistaga.

Juuli on saabunud märkamatult. Mida rohkem on tööd, seda vähem on märgata aja möödumist. Esimene nädal oli kõige hullem - pidevalt oli midagi lahti, ajakavas oli midagi valesti, õpilased ei leidnud klassiruume üles, ilm oli vaheldumisi vihmane ja liiga palav, ja mis kõige hullem - kohvi ja piim said vaheldumisi liiga vara otsa!

Hiina keel suvekooli õpilasi on mitmesuguseid, mõned neist väga eakad. Kõige vanem õpilane on oma ea kohta väga vapper ja tegus, kuigi programmi alguses oli ta jube vihane, et talle ei olnud piisavalt seletatud, kuidas kasutada Internetist leiduvaid õppematerjale. Muidugi on meie programmis valdav enamus tehnokrattidest kolledžiõpilased, nii et tõenäoliselt oli tal tõesti kurtmiseks põhjust. Üleeile tuli ta aga palju mõistlikuma suhtumisega meie kontorisse abi küsima. Nimelt oli ta endale netist riideid tellinud ning ta ei jõudnud saadetist ise oma tuppa tarida. Sain talle oma abi pakkuda.

Olen nüüd kolledži juhiloa omanik. Laupäeval käisime Jordaniga (tehniline abi) Burlingtonis professor Sunil vastas. Professor Sun oli muideks minu teise aasta hiina keele õpetaja. :) Sõit tuli päris hästi välja, aga üsna pika kerega 7-kohalise mahtuniversaali parkimine osutus oodatust keerulisemaks. Õnneks ei olnud tasuta parkimismajas tol hetkel eriti tihe liiklus, nii et veetsin viis minutit ennast betoonsamba ja järgmise auto vahele sättides.

Olen leidnud endale väljaspool hiina keele kooli nii kitarri- kui sulgpallisõbrad. Pean tunnistama, et mul on õnnestunud natuke rohkem kui aasta jooksul KAKS reketit ära kaotada, aga õnneks on Middlebury's olemas sulgpalliklubi (!), nii et saan vähemalt selle suve jooksul nende reketeid laenata. Tegemist on üsna viisakate mängijatega - tunniajase paarismängu järel olin omadega täiesti läbi. Kohtusin täna nelja klubiliikmega, kes on muide kõik asiaadid. Üks on Bangladeshist, üks Taist, üks Uus-Meremaalt (räägib hiina keelt) ja üks Hong Kongist. Kitarrisõbra leidsin eelmisel pühapäeval muru pealt, Damian Rice'i "Cannonball'i" mängimas. Peatusin ja küsisin naljaga pooleks, kuhu ma dollari panna võin. Leidsime üsna ruttu ühise keele (meile mõlemale meeldib folk) ja nüüdseks oleme juba kolm korda koos mänginud. Plaanime minna Burlingtoni tänavale mängima, kuigi selleks peab olema luba... Aga see maksab 25 dollarit ja me tahame ainult kogemuse pärast minna, nii et kui politsei meid ära ajab, siis pole sellest ka suurt midagi. :)

Kell on juba üksteist läbi, hakkan magama sättima. Olen viimasel ajal avastanud, et üheksa tundi und teeb minust ühe väga rahuliku ja õnneliku inimese!

Maisipõldude vahelt mägede ja järvede maale Vermonti

大家好！(da4jia1 hao3)

Ärkasin täna hommikul telefoni vibreerimise peale. Samamoodi nagu viimased üheksa kuud. Erinevus seisnes selles, et täna ärkasin ma esimest korda oma Middlebury College'i üheinimesetoas. Üks inimene ühe toa kohta! Midagi täiesti uut. Muidugi kui mitte arvestada jõuluvaheaega kodus ja nädalat kevadvaheajast, mil mu toakaaslane Julia oli Lõuna-Carolinas puhkamas. Üksinda olemine on nagu puhkus. Lisaks on mu tuba väga armas, sisseehitatud riidekapi ja kummutiga. Kõik on puust, mis puust olema peab (kaasa arvatud aknaraamid) ja mul on isegi isiklik kraanikauss!!

Ärge arvake, et ma olen seoses iseseisvasse ellu astumisega sattunud materiaalse heaolu võlude kütkesse. Kindlasti mitte. Minu peamine eesmärk oma suvisel ametipostil on siiski kogu Middlebury kolledži hiina keele suvekoolis osalejate füüsilise ja vaimse heaolu eest hoolitsemine. Sellega kaasneb täielik (24/7) pühendumine. Täna olime hommikul 8.30-st jalul, käisime koos oma juhendajaga läbi kogu Hepburni-nimelise viiekorruselise hoone ning kontrollisime kõikide tubade seisukorda. Varsti seisab mul ees sama oma isiklikus hoones nimega Forest. Nimelt on minu hoole all umbes sadakond suvekoolis osalejat, kellest valdav enamus on õpilased, kellest omakorda valdav enamus käib kolledžis, aga minu hoole all on ka näiteks üks seitsmekümnendates daam ja üks Hiinast pärit õpetaja, kes palus seljaprobleemide tõttu oma toas voodi asendada puuplankudega ning laotada nende peale mitu kihti tekke.

Minu paarimees sellel suvel on Efraim Klamph - lühidalt Fry. Ta on pärit Kanadast ja on Kanada rahvusliku talendivõistluse Hanyu Qiao ('hiina keele sild') finalist. Ta räägib hiina keelt väga veenvalt pekingi aktsendiga ning oskab mängida üht väga lärmakat hiina löökpilli. Tema elab Hepburnis koos paarikümne magistrandi ja nelja õpetajaga. Tema hoolealuste hulgas on näiteks filminäitleja, kelle avaldus suvekoolis osalemiseks tuli ühe teatava maailmakuulsa Hong Kongi meesfilmistaari allkirjadega. Just sayin'...


Homme kohtume mina ja Fry kõigi teiste omasugustega - toimub kakskeelsete assistentide Orientation. Middlebury suvekoolis õpetatakse hiina, jaapani, saksa, portugali, itaalia, hispaania, vene ja prantsuse keelt. Teistel koolidel (peale portugali keele) on üldiselt rohkem assistente. Venelased pidavat kogu aeg viiekesi kambas ringi käima. Loodan, et saame mõningaid häid tutvusi, et hiljem kogemusi vahetada. 




Kell hakkab juba pool üksteist saama. Tahan homme hommikul enne ürituste algust jooksma minna, niisiis on varsti uneaeg!

Madli
ehk 罗羽菲 (luo2 yu3fei1)

This is Grameen Foundation

The last two days at Grameen passed quickly. I had finished my research, so after the 9AM call conference with Musoni, Kate sent me over to Development to get to know another part of the organization better and to help them with some end-of-year filing work and mailings. I spent a day and a half with a wonderful lady named Jacqueline who first talked about the importance of the Development department and then answered a pile of questions I had. I am amazed at how patient she was with me – according to another lady in Development, Lusille, the most valuable skill of someone who works at Development (at least if they work for her) is to ask as few questions as possible and to complete as much work as possible! But since Jacqueline also handles all the bookkeeping that goes around donations, it is important to ask questions to make sure that every check and thank you letter goes to the right place when filing.

Development essentially has three sections: one that deals with grants from international corporations, foundations and the government, one that handles middle-sized donations, and one that handles donations smaller than $25,000. Apparently, the smallest donation made to Grameen is a monthly 10-dollar check from somebody in Minnesota. Every donation counts, and each donor gets the appropriate acknowledgement as well as a tax exemption notice (also very important).

People at Grameen Foundation tend to wear many hats. Besides being in charge of smaller donations, Jacqueline also organizes fundraising dinners. She also goes to events to talk to potential donors about Grameen's work. Grameen obviously cannot attract every large corporation or a generous philantrophist, but it gets donors based on mission alignment (there is that word again! It seems to be extremely important in the NGO world). So maybe Nike, a sportswear company, will not fund Grameen, but JPMorgan Chase, the MasterCard Foundation and Google, Inc will. The reason is simple – Grameen helps the poorest using strategies that appeal to banking and technology companies. In terms of mission alignment, these types of companies are the best fit for Grameen. In addition, there are international funds such as USAID, Fund for the Poor etc. Grameen makes sure that their donors' money is spent in the way they have requested. For example, the donors can ask for their money to be used towards a specific program or a specific region. In addition, Grameen's assets and expenses are publicized annually. For the 2010-2011 fiscal year, 82% of the donations go directly to programs, 17% goes to cover overhead expenses (was that the right term?), and 1% goes towards fundraising. The sources of donations are: 50% foundations, 24% corporations, 26% individuals. 15% of the funding comes from in-kind donations, which means services in any other form besides monetary (e.g. volunteering).

Overall, I am really fascinated with the microfinance industry. I feel that it is really reaching out to the people, going past a lot of bureaucracies and being efficient with its funds. For inspiration, I would recommend everyone to see some of the success stories: http://www.grameenfoundation.org/our-impact

The story I find most inspirational is this one: a strong woman who does business and cares for her children, all of it while dealing with HIV/AIDS.

So this was my week at Grameen Foundation, at 1101 15th and L Street, Washington, D.C. I would like to thank again all the people whom I interacted with during this week, and of course, my biggest thanks and respect go out to Ms Kate Griffin who supervised everything I did this week and was generally supportive and insightful. Her work is truly inspirational, and so is her attitude towards it, all of which had a great impact on me. Thanks also to Kenyon's Career Development Center for helping me set up this externship, and the Burton D. Morgan Foundation for the financial support!

Madli

Day 3 at Grameen

I took a risk and wore jeans to the office today! It seemed fine, although apparently Friday is more commonly the jeans day.

Anyways, today was a great day! Well, not much happened with me besides working on the Rwanda research, but I got it done! Well, I got the sections on political and socioeconomic background and financial/microfinance sector done, but did not even manage to start on market analysis. To be honest, it did look like an intimidating piece of research, because I have only ever taken Microeconomics, and I am not even sure what I should be looking for when I'm asked to do market analysis. But turns out Grameen has someone working with some data and analyzing it, so I was freed from that part of the research.

I learned a bunch of interesting things while doing the research. One of the more fascinating/random pieces of information I found is that in Kigali, plastic bags are illegal. I'm just wondering, since most people probably arrive to the Kigali airport with some plastic bag, what does the procedure for confiscating and getting rid of them look like. Is there a detector that goes off as the luggage is checked? Hm. Hopefully someone can clarify this for me. Also, there is an intriguing (maybe not for someone who is better versed in Rwandan politics than myself) interview out there with Kagame's ex chief-of-staff who talks about Kagame's somewhat dictatorial politics.

At 3PM Linda and I went to check in with Kate on our research, and mine was deemed complete! So I left the office an hour early and went to American Art Museum. I saw some great Asian American art, as well as a photo portrait exhibit with people's reflections about being Asian American, mostly of Korean heritage. Looking forward to work tomorrow, though - there will be an interesting call meeting at 9AM with Musoni, and a microinsurance - new for me! -call meeting at 11AM.

Love,

Your Extern Girl

Change

Days 1 and 2

It's 5PM and I'm sitting in a fairly crowded Starbucks on the corner of K and 15^th. I will dedicate a whole other blog entry to the urban planning and architecture and everything else not microfinance-related in D.C. later hopelly, but for now, I am going to try and digest my first two days at Grameen Foundation.

Monday was hectic: we started at 8AM with an international conference spanning multiple GF offices and many time zones. I actually have very few memories of this phone call as I was not taking notes, but I do have many impressions of it as it was the first call meeting of this type that I have attended. It was very orderly: Kate was mediating and people would respectfully wait for their turn to talk. I am not the only addition to GF's office this week: Linda who goes to the University of California (San Diego I think) has a three-month internship with Grameen, which started yesterday. After the meeting, we got a tour of the office from Chris, then an introduction from Kate about all the different departments and programs of Grameen. Sounds like a busy day? It was only 10AM after all that! :)

At midday, Kate and Kimberly (Solutions for the Poorest Program Associate and my desk neighbor for the week) took me and Linda out for lunch. We had amazing Thai food and further introductions. Then Kimberly left and Kate shared further details with Linda and me about working on a proposal for MicroLead, a microfinance fund offering grants for microfinance development. I will be doing background research on Rwanda and Linda will be doing it for a project in Kenya.

The MicroLead proposals are due February 1^st, so timing will be crucial for the next couple of weeks in terms of doing research, communicating with the MFIs that GF wants to assist, and eventually writing up the proposals. For this, many of those aforementioned intercontinental-interorganizational call meetings are required. According to Kate, it is a challenge to do everything this quickly and many talks are needed for the parties to get comfortable with each other and slowly delve deeper into the specifics of the process. The call meeting with the Kenyan MFI, Musoni, that I joined Monday afternoon (where some people were calling from desk phones and some were attached to the conference through a Skype by one of the people on the desk phone) was for the most part just an introduction, an ice-breaker of sorts, and after more than an hour of mediated discussion, further meetings were scheduled for later this week.

In the afternoon, Linda and I also met and chatted with representatives from three different departments in Grameen's D.C. office: Jimmy from Social Performance Management Center, Stephanie from Capital Management Advisory Center, and Maria from Human Capital Management Center. Jimmy talked to us about the Progress out of Poverty Index developed by GF to assess poverty levels, which is determined using 10 country-specific statistics. The cool thing about this index is that its straightforward-ness makes it usable not only by MFIs for their purposes but also by other organizations that are trying to assess and understand a country's situation better. Stephanie talked about GF's work in connecting world capital markets with the world's poor through different programs such as Growth Guarantees, Pioneer Fund, and Fair Trade. Maria talked about the importance of carefully choosing and training MFI employees and also about the problems the HCM department has with getting funding, and how underfunding can lead to poor decisions, which in turn can potentially lead to something even worse... All the three department meetings were exteremely interesting, but the HCM one with Maria, both the content of our discussion as well as the sincerity of the interaction definitely left me with quite a deep impression. (Also, as a non-American, may I add that I was quite fascinated by her accent, too!)

It is almost six o'clock now and street lamps, office windows and traffic lights are successfully fighting darkness that has descended over the Eastern Time Zone. I would only like to add some short reflections on today. I worked on my Rwanda research quite a bit in the morning (did you know that Rwanda is the only country in the world where women outnumber men in the Parliament? According to the 2003 constitution, 24 out of 80 seats in the Lower Parliament are reserved for women, and an additional fifteen women were voted into non-reserved seats. But that was just side-tracking...) In the afternoon I joined Kate and Laura for another intercontinental Grameen call, discussing the Musoni call yesterday as well as the MicroLead proposal involving Kenya Commercial Bank. Many questions arose, and will hopefully be answered tomorrow when Erin from GF meets with KCB people. I am excited to follow along as they are moving forward with this project. As I am understanding so far, the main things Grameen is concerned with in getting involved with a MFI or a bank, are mission aligment and institution/capacity building. I was having a chat with Kate a couple of hours ago about the content of today's conference call, and she explained Grameen's strategic thinking. Since GF is a comparatively small NGO, they want to get more bang for their buck, and the way they achieve that is making sure that their assistance multiplies in value after it has been given out. That usually means they want the MFI to expand and grow in clientele to have a bigger impact. It could also mean passing on technical skills.

So the real dilemma here is whether to support KCB whose mission alignment with GF is still undefined but has more capacity building potential, or whether to cooperate with Musoni that is smaller, but seems to be well in line with the main aim of Solutions for the Poorest, which is to reach and improve the living conditions of the poorest.

This is exciting, folks. Stay tuned for further updates on the microfinance front!

(Starting to sound more and more American...)

Externship at Grameen Foundation

For the coming ten days or so, English will become the primary language of this blog as I will be externing at Grameen Foundation in Washington, D.C. and recording my adventures here as a journal for myself as well as for the wonderful people at Burton D. Morgan Foundation who have helped make this experience happen.

The key person in my externship adventure is Ms Kate Griffin, and I would really like to thank her for giving me this opportunity. My path to her was through Kenyon's Alumni Network: she was a Kenyon student from 1995 to 1999, an International Studies major (I was that... almost). Here is a (blatant) copy-paste from the GF official website, which gives a brief overview of her academic and professional career:

Kate Griffin, Director, Solutions for the Poorest

Kate Druschel Griffin is a microfinance professional with regional experience in Asia. She currently leads GF’s initiative to reach the world’s poorest people with access to reliable business opportunities and financial management tools. She has also overseen programs in the Philippines, East Timor, and Indonesia, and led GF’s strategic expansion into China. She is currently an adjunct faculty member at Johns Hopkins School of Advanced International Studies and is a board member of Women Advancing Microfinance International. Previously, Kate focused on microfinance policy and poverty measurement tools at the IRIS Center at the University of Maryland. A Mandarin Chinese speaker, Kate holds an MA in International Development from American University and a BA from Kenyon College.

(source: GrameenFoundation.org)

This introduction got me really excited, because Ms Griffin a) went to Kenyon b) led GF's expansion into China, and c) is a Mandarin speaker! In addition to this information, the Kenyon Career Network informed me about which Special Interest groups Ms Griffin is willing to mentor, and I happen to belong to all of them. :) At that point I knew that Grameen Foundation was the externship I wanted. This wish was fairly quickly transformed into a real plan with the help of Kenyon's Career Development Center, a big thank you to them as well!

Here is a short video of Ms Griffin talking about the Solutions for the Poorest program in the Philippines, India and Indonesia.

Important point that I picked up on: Although GF is all about providing technology solutions for the poorest, it also stresses the importance of the people and their ability to make this new technology help them. There needs to be education both about the safety and security measures that go along with bank account information, as well as financial education.

Grameen Foundation was founded by Alex Counts in 1997 with a seed grant of $6,000USD by Muhammad Yunus. GF's mission is, "To enable the poor, especially the poorest, to create a world without poverty." The way GF goes about making this mission statement reality is through continued innovation and social entrepreneurship. It supports microfinance (MFI) institutions around the world through funds and technological assistance. Today, Grameen Foundation has grown to a leading international humanitarian organization with an annual budget of approximately $25 million. Its technology projects include:

* the Mobile Technology for Community Health (MOTECH) initiative in Ghana

* the Community Knowledge Worker initiative in Uganda

* the Mobile Money initiative in Kenya

There are many ways Grameen Foundation reaches out to MFIs. Some of them include:

- Help them find financing, either through loan-guarantee programs (Growth Guarantees) or direct funding (Pioneer Fund)

- Improve their IT systems, through Mifos, its open-source MIS software

- Ensure that their staff are as productive as possible, through services and consulting provided by its Human Capital Center

- Measure whether their efforts are reaching the poor, though its Progress out of Poverty Index (PPI)

(Source: Wikipedia)

After this little introduction, I now provide the agenda which I received today by e-mail from Ms Griffin.

Extern week at Grameen Foundation – Jan. 9-13, 2012

Monday, January 9

8:00am Solutions for the Poorest Team Meeting

9:00am Office tour, set up (Chris, Operations)

9:30am Introduction to GF – Kate Griffin, Director, Solutions for the Poorest (SfP)

10:00am Join meeting with Kate and Julia Arnold, Program Associate, SfP

12:00pm Lunch with Kate, joined by Kimberly Davies, Program Asssociate, SfP’s Microsavings Initiative

1-1:30 pm Discuss MicroLead Proposal project with Kate

1:30 – 1:50pm Meet with Jimmy Harris (Social Performance Team – SPMC)

2-2:20pm Meet with Stephanie Simpson (Capital Markets Team – CMAC)

2:30-2:50pm Meet with Maria Luque (Human Capital Team – HCC)

Tuesday, January 10

12:00pm Join Africa Coordination Call with Kate

1:00pm Join MicroLead Proposal team call with Kate

2:00pm Meet with Jacqueline Wiseman, Development Department

Thursday, January 12

9:00am Join ACSI Bi-weekly call with Kate and Microsavings Initiative team

11:00am Join call with MEDA on SEEP Network Practitioner Learning Program

Projects to Complete:

Conduct research and create brief write up on the country of Rwanda to contribute to a large proposal (MicroLead proposal).

Help Development Department with mailings and filings (Friday, January 13)

I can't wait to get started! Monday seems to be the busiest day, with meetings from 8AM until 3PM. I hope I won't be completely overwhelmed! But it promises to be a really exciting day with a tour around the office, an official introduction of GF by Ms Griffin, and meetings with leaders of several teams within GF. Tuesday and Thursday seem to represent the international cooperative spirit of GF as the meetings that I will be attending are all described as "calls," implying distance. Finally I'm excited to see that besides shadowing Ms Griffin, I will also be able to give my little contribution to the work of GF by conducting a bit of research and helping out at the Development Department.

Since this is my first time doing an externship, I am not really sure how to prepare for it. I think a good thing to do for starters would be to try and verbalize my goals for this week:

1) Get to know the inner workings of a fairly large international NGO, the day-to-day work and how the different departments function together;

2) Learn about the strengths and limitations of social entrepreneurship;

3) Be active and ask good questions! (this is a reminder to myself as I tend to be more of a passive listener and sometimes a bit timid when it comes to asking questions)

In addition to these goals, over this week I am trying to find answers to some of the following questions:

How does GF identify the critical areas in which the Foundation's work could have most impact?

How long does this process take, and how much involvement (help/guidance) is there on the side of the target country's government?

Does this involvement differ by country?

GF has an annual budget of $25 million. Where does this money come from? Has the funding been affected by the economic recession?

Mostly, I am just looking forward to being inside an NGO and seeing what it is all about. A senior at an American college with a major in Modern Languages and a foreign passport, I am interested in ways I could put my language skills and energy into good use. I know that apart from languages, I have few other 'concrete' skills - the beauty of a liberal arts degree -, but I assume most skills are actually obtained while working, so I hope that these almost-four years at Kenyon have prepared me well. :)

Counting down until January 9th... Stay tuned!

Talv kodus

Seekordne reis koju oli hirmus pikk. Algas see juba laupäeval, 17. detsembril, mil lahkusin Ffej'i auto tagaistmel Kenyonist, suundudes Idarannikule. Sama päeva õhtul olime Joega New Yorgis, kus veetsime öö Joe venna Nicki korteris Brooklynis. Joe on üks mu parimatest Kenyoni-sõpradest ja muuhulgas suurepärane laulja. Astusime laupäeva õhtul ka Joe vanematekodust läbi, kus meid toideti küpsistega ja meile demonstreeriti korteri remontimise võlusid. Tema vanemad on mõlemad kunstiinimesed: isa on lastekirjanik ning ema jazzpianist ja -laulja. Joe ema Tina rääkis meile toreda loo sellest, kuidas ta kohtus Francis Ford Coppola tütre Sofia Coppolaga, kes olevat väga kiuslik ema. Ei mingit aukartust. :)

Pühapäeval käisime Joega NYC Hiinalinnas suupisteid ehk dim sum'i söömas. Siis läksime tagasi Brooklynisse, kus Nicki korterikaaslane Will (kellega mind seob Kenyoni ansambel nimega the Stairwells) korraldas väikse lindistamissessiooni. Kutsutud oli veel üks endine "stairwell," Elizabeth Hofmann. Leiutasime harmooniaid Willi omakirjutatud lugudele, millest Will plaanib teha jõulualbumi oma perekonnale. Kahjuks sain ma jääda vaid kahe laulu lindistamise ajaks, kuna mul oli vaja õigeks ajaks jõuda JFK-sse ja oma lennule.

Seekordne lennukogemus osutus üsna erakorraliseks. Kuuetunnine lend New Yorgist Dublinisse kulges valdavalt turbulentsi tähe all. Isegi kohvi ja teed ei pakutud. Need loetud minutid, mil lennuk EI rappunud oleks lausa võinud valjuhääldis ära mainida. Näiteks järgnevalt: "Dear passengers, as we are currently NOT experiencing turbulence, we advise you to unbuckle your seatbelts and go to the bathroom while you can!"

Dublinist rändasin kohe edasi Suurbritanniasse. Inglismaa oli vihmane - nagu oligi arvata. Megabus tõi mind õhtuks Londonisse, kus ööbisin LPC-st tuttava Ruari pool. Järgmise päeva veetsin Annasilvia ja Tate Moderni seltsis. Sellest etapist on isegi fotomaterjali natuke:

Püha Pauluse katedraal ja "Occupy London" laager

Panoraamvõte, kus peal jällegi Püha Paulus, Thames'i jõgi, Londoni sild kui ka üks arhitektuuri tippsaavutus, mille nimi mul kahjuks meelest läks... asub ta igatahes pildi paremas servas :)

Karneval H&M'is

Püha Paulus kesk linnamöllu

Ja nii oligi. Kolmapäeva hommikul olin ilusti Lutonis, kus kohtusin juhuslikult kahe Kenyoni õpilasega, kes on mõlemad vahetusaastal, üks New Yorgis, teine Inglismaal. Lennukis tutvusin noormehega Narvast, kes oli jube elevil, et saab koju. Kahjuks peeti teda "ärakulunud passi" pärast üsna pikalt lennujaamas kinni. Aga nägin teda pärast Tallinna Bussijaamas, jätkamas oma teekonda itta. :)

Ilus on talvel kodus olla. Loodetavasti saab kõik kallid näod ka üle vaadatud. Ja lootus püsib, et ka lõputöö saab järgmise kahe nädala jooksul valmis kirjutatud. Eks paistab... :) Ilusaid pühi!

Suundumas parematele jahimaadele...

... ehk tsensori kullipilgu alt ära.

Minu uus kodu asub aadressil orangemoments.wordpress.com - juba varsti peaks sinna laekuma esimesed teated mandariinide mailt :)

Viimaseid päevi

Tere jälle! Kuna Hiinas on blogspot.com karmilt ära keelatud, siis sellesse blogisse järgneva aasta jooksul kirjanduslikus mõttes suurt juurde ei tule. Aga sinna paremal asuvasse muusikamängijasse võite ikka vahepeal kiigata - loodetavasti nad selle vidina koduleheküljele (www.reverbnation.com) mind ikka lubavad. :)

Aga suvest siis ka üht-teist. Üsna sportlik on olnud teine. Reisimist on samuti olnud, nii Eesti-sisest commute'i Karksi-Nuia ja Tartu vahel kui ka kogu Baltikumi hõlmavat trippimist. Juunikuu möödus Elmari juures rohides, kõblates, lõigates, naksutades, istutades... ja muidugi kõige selle juures laterdades. Vestlused kõikusid seinast seina, alustades nippidest, kuidas edukamalt päikest võtta, lõpetades täpsete juhistega, millised on kõige tervislikumad tegevused last oodates. Juulikuus pidin minema Margo talu triatlonile, aga lõpuks sai mindud hoopis UWC Eesti Ühingu kokkutulekule kuhugi metsamajja Põlva (?) maakonnas. Väga äge üritus oli, loodetavasti järgmisel aastal tuleb rohkem rahvast kohale. Hakkasin juulist ka autokoolis käima. Valisin e-kooli ning õppisin teooriat omal käel, mis osutus alguses arvatust keerukamaks, kuid küllaldase harjutamise ja targemate inimeste käest küsimise järel lahenesid ka kõige keerukamad probleemid. Nüüd on siis autokooli tunnistus käes, vaid ARK-i sõidueksam on tegemata. Aeg on pandud sellel reedel kella 9.15-ks, nii et võib pöidlaid pihus hoida.


Katsetan piltide panemisel millegi uuega. Üritan panna siia linki minu suvepiltide albumile Facebook'is ja loodan, et sellele on võimalik ka siitkaudu ligi pääseda. Eks kommenteerige, siis kui ei pääse, tuleb hakata neid ükshaaval üles jebima.

http://www.facebook.com/album.php?aid=481291&id=518820502&l=417c2142f0


Veel viimaseid päevi teie lähedal asuvana
Madli

(sain inspiratsiooni Kata loomingulistest allakirjutamistest)

Luulelised sekeldused

Täna oli mul kolm korda poevarga tunne. Esimene kord oli Lõunakeskuse uues kingapoes SHU, millesse sisenedes turvaväravad hoiatavalt piiksuma hakkasid. Läksime välja tagasi ja emps hakkas minu kotist asju ükshaaval välja võtma ja turvaväravate vahel lehvitama. Süüdlaseks osutus hiljuti Rahva Raamatust ostetud Juhan Viidingu/Jüri Üdi luulekogumik, mille turvakood tõenäoliselt korralikult deaktiveeritud polnud. Läksime siiski poodi, ostsime isegi paari jalanõusid ja ütlesime kassas olevale tädile, et me nüüd välja minnes piiksume. Ja piiksusimegi. Edasi juhtus sama asi Maksimarketis, kus pidin jälle süüdlaslikult näitama 500-leheküljelist Viidingut. Turvatöötaja jäi rahule, aga poest ostetud jäätised jäid pärast seda sabistamist ikkagi lindile. Kolmas kord oli Jaamamõisa Selveris, kus piiksuvad turvaväravad tõid pisikesest kõrvalruumist välja koguni kaks turvameest, kellest üks võttis minult raamatu ja tegi mingi aparaadiga kindlaks, et tõepoolest on raamat piiksude esilekutsuja. Kaebasin, et see raamat on täna juba mitmeid turvaväravaid aktiveerinud, mille peale turvamees teatas:
"Aga võtame ära!"
Mina sattusin ärevusse, et nüüd võetaksegi pahandusetekitajast raamat mul käest ära ja ütlesin:
"Ei, miks?!"
Turvamees sattus hetkeks segadusse, aga siis hakkas naerma ja ütles:
"Ei, turvakoodi ikka!"

Chamber Singers Tour 2010

45 minuti pärast tuleb Skype'i kolme murtud ribiga Annasilvia, aga sinnamaani kavatsen ma (lõpuks!) kirjutada Kenyoni kammerkoori kevadturneest. Kõigepealt meie marsruut:


View Kenyon Chamber Singers Tour 2010 in a larger map


Saturday, March 6, 2010 - 7:30 p.m.
Allisonville Christian Church
7701 Allisonville Road
Indianapolis, IN 46250
(Free will offering)

Väga armas väike kirik puust laepaneelide ja laeakendega. Sisekujundus oli huvitav, traditsioonilise pikliku või ristikujulise plaani asemel meenutas altariruum teatrisaali, kus pingid ümbritsevad poolringikujuliselt lava. Heli oli kõrge lae tõttu üsna hea ja kontsert, kuigi esimene, läks suuremate äpardusteta. Kõigile lauljatele olid leitud võõrustajad, nii et pärast kontserti toimus samas ruumis, kus meile eelnevalt õhtusööki serveeriti, suur kohtumis-ja tutvumissessioon. Ameerika kirikud on vägagi multifunktsionaalsed ja neis on palju lisaruume ürituste korraldamiseks. Väga paljud inimesed, eriti väikestes linnades ja külades, on koguduseliikmed. Enamik meie võõrustajaid olidki sellesama kiriku koguduse liikmed. Mina sattusin Marcie, punapäise esimese kursuse üliõpilasega ühte punti, ja meie võõrustajateks oli üks meeldiv vanapaar, kelle keskmiseks vanuseks julgeksin pakkuda vähemalt 75. Nad olid mõlemad väga jutukad ja me saime teada, et mees on hambaarst ja naine on kunstnik, aga ta tegeleb ka käsitööga. Hommikusöögiks saime õlist tilkuvat peekonit, praemuna ja võiga röstsaia - väga paljude ameeriklaste meelishommikusöök. Praemuna ja röstsai on minu jaoks talutav, aga peekoni järele mul hommikuti eriti isu küll ei ole. Sõin siiski oma kaks viilu ära, sest esiteks on nii viisakas ja teiseks oli meie eelmise päeva õhtusöök kell viis, nii et viimasest söögikorrast oli kuskil neliteist tundi.


Sunday, March 7, 2010 - 7:00 p.m.
Hope United Church of Christ
Corner of Tamm and Eichelberger
St. Louis, MO 63109

Saint Louis't kutsutakse tema asukoha tõttu Gateway to the West ("värav Läände") ja neil on ka sellekohane mälestusmärk, mis asub Mississippi jõe kaldal. Tegemist on kuskil 200 meetri kõrguse metallist kaarega, mis näeb välja järgmine:

Autor: Soumitra Biswas

Saint Louis jääb kõigile kammerlauljatele igaveseks meelde kui reisi kõige dramaatilisem päev. Üks meie liikmetest murdis nimelt oma jalaluu. Olukord oli üsna süütu, me olime just lõunasöögilt tagasi jõudnud, buss seisis teeservas, inimesed tegid teeäärses pargis pilte. Ühel pildil tuli kõigil teeselda kaamera poole tormamist ja hüppamist. Enamik inimesi jooksid, kuid hüppama siiski ei hakanud, kaks inimest aga hüppasid üksteisele sisse, üks nii õnnetult teisele otsa, et juhtuski jalaluumurd. Õnneks oli meie bussi juurest üle tee kohe üks piirkonnahaigla, kuhu jalaluumurruga tüdruk koheselt ka viidi. Kiirabi tuli irooniliselt kusagil kaugelt, nii et neil läks kohalejõudmise peale kusagil 15 minutit. Selle õnnetusega lõppes selle tüdruku turnee, ta jäi meist Saint Louis'isse maha, kust ta vanemad mõni päev hiljem ta Gambier'i viisid.


Monday, March 8 - 5:00 p.m.
Newman Recital Hall in the Gittinger Music Building
College of the Ozarks
Pt. Lookout, MO 65726

Presbüterlik College of the Ozarks (http://www.cofo.edu) on absoluutselt teistmoodi kui Kenyon. Kuigi tegemist on erakooliga, ei pea ükski sealne õpilane õppemaksu või elamiskulusid maksma, vaid teenib need töötamisega tasa. Kuna Poin Lookout on väike maakoht, on paljud sealsed tööd peaaegu talutööd. Koolis on palju õpilasi, kes on kogu oma elu elanud kooli lähistel, paljud on pärit samast maakonnast, kus kool ise asub. Kooli missioon on võimaldada kolledžiharidust majanduslike raskustega perekondadest pärit noortele.

"The College of the Ozarks began as a dream. In 1905, young Presbyterian missionary James Forsythe was assigned to serve the region that encompassed Sparta, Mansfield, and Forsyth, Missouri. When he arrived, he saw that the young people in that region were in desperate need of education. Forsythe expressed to the Missouri Synod of the Presbyterian Church his dream of a school that would provide a quality, Christian education to young people who would, in exchange, work to help the school operate." (http://www.cofo.edu/history.asp)

Koolis pakutakse järgnevaid erialasid:

Accounting
Agriculture
Art
Biology
Business Administration
Chemistry
Communication Arts
Computer Sciences
Criminal Justice
Culinary Arts
Dietetics
Education
English
Family and Consumer Sciences
Foreign Languages
Graphic Arts
History
Hotel and Restaurant Management
Mass Communications
Mathematics-Physics
Military Science
Music
Nursing
Philosophy and Religion
Physical Education
Political Science
Psychology
Sociology
Technology
Theatre

(http://www.cofo.edu/acadDept.asp)

Võrdluseks Kenyoni erialad:

African Diaspora Studies American Studies Anthropology Art Art History Asian Studies Biochemistry Biology Center for the Study of American Democracy Chemistry Classics Dance and Drama Economics English Environmental Studies History Integrated Program in Humane Studies International Studies

Law and Society Mathematics Modern Languages and Literatures Molecular Biology Music Neuroscience Philosophy Physics Political Science Psychology Public Policy Religious Studies Scientific Computing Sociology Women's and Gender Studies

(http://www.kenyon.edu/departments.xml)

Nagu näha, on C of O akadeemiline programm palju praktilisema suunaga. Ja nagu Kenyonis lähevad paljud kolmandal kursusel välismaale, nii käib enamik C of O õpilasi praktikal.
C of O oli väga huvitav, meie kontsert võeti väga hästi vastu ja hiljem näitasid mõned C of O koori lauljad meile linnakut. Kirikus löödi muidugi kohe laul lahti ja juhtumisi olid mõned neist tuttavad ühe lauluga meie programmist (Eric Whitacre, "Lux Aurumque") ning väärt oleks mainida, et see laul on minu absoluutne lemmik, eriti kirikus laulmiseks. Siin on üks YouTube'i video, kus Whitacre ise dirigeerib:



Sellel ööl ööbisime lähedalasuvas hostelis, millest mingeid erilisi mälestusi ei jäänud, välja arvatud üle tee asuvad teised hostelid, mis sarnanesid lõbustuspargi atraktsioonidele. Läheduses oli ka üks theme park (temaatiline lõbustuspark) jäämäge rammiva elusuuruses Titanicuga. Piirkond ise oli üsnagi inimtühi ja kõhedusttekitav oma mahajäetuses.


Tuesday, March 9, 2010 - 7:00 p.m.
Christ Episcopal Church
509 Scott Street
Little Rock, AR 72201
For information call: 501-375-2342 www.christchurchlr.org

Little Rockis saime paar tundi ringi jalutada ja kuna me olime juba piisavalt kaugel lõunas, otsustas allakirjutanu omal teksad jalast ajada ja oma valgeid jalakesi lõõskavale päikesele näidata. Väga mõnus oli. Kontsert oli hea, kahtlemata parim akustika siiamaani. Eesti kirikutele sarnanev piklik kõrge laega lööv suunas heli hästi ja tekitas mõnusa kajaefekti. Minu ja mu tolle õhtu paarilise Joanna võõrustajaks oli üks meeldiv vanem daam, kes viis meid koju oma uhkesse Lõuna stiilis häärberisse, andis meile kuuma teed ja lasi meil kell 11 magama minna - paradiis! Hommikusöögiks olid muffinid ja taaskord tee, mis on iga kammerlaulja meelisjook pärast nelja kontserdiõhtut.


Wednesday, March 10, 2010 - 8:00 p.m.
Bettersworth Auditorium at Lee Hall
Mississippi State University
Starkville, MS 39762

Kõige hullem akustika üldse! Olime hiiglaslikus auditooriumis, mille lava kasutatakse kindlasti ka teatrilavana. Meid ümbritsevad kardinad sõid iga viimse kui kajaraasukese, nii et meil polnud õrna aimuga, kuidas me kõlame. MissState'i ülikoolilinnak oli seevastu väga äge, kohe oli näha, et tegemist on ligi 20-tuhande üliõpilasega kooliga: hiiglaslik ameerika jalgpalli staadium, hiiglaslikud koolihooned, Student Union hoone poodide ja Starbucksiga (!)... Kõik viitab sellele, et koolil on ressurssi. Minu, Lizi ja Eliza võõrustajateks olid noored MissState'i õppejõud, mõlemad creative writing ehk loomingulise kirjutamise (?) kateedris, mõlemad lahked ja jutukad. Saime taaskord enne südaööd magama, mis oli väga meeldiv. Tegemist oli siiski viienda päevaga, me olime kõik väsinud ja tolle õhtu kontsert polnud kõige parem. Aga toredad võõrustajad tegid kogu olukorra tublisti meeldivamaks.

Thursday, March 11, 2010 - 6:30 p.m.
First Presbyterian Church, Franklin
101 Legends Club Lane
Franklin, TN 37069

Kontsert oli üsna elamustevaene, aga võõrustajad jäid meelde! Taaskord vanem abielupaar, mõlemad Lõunast pärit, aga mees oli oma sõnade kohaselt nooruses perekonna must lammas, kuna ta ei pooldanud rassieralduspoliitikat. Autos, teel nende majja, küsisin ma neilt, kas nad on ka kaua Franklinis elanud ja sain vastuseks, et mitte eriti kaua, kuskil 10-15 aastat. Minu küsimuse peale, et kus nad eelnevalt elasid, sain ma vastuseks kusagil kümme erinevat kohanime: selgus, et mehe näol on tegemist endise FBI agendiga! Väga põnev. Naine oli üsnagi traditsiooniline Lõuna koduperenaine, kes uskus, et tüdrukuid ei huvita sõjajutud ja ajalugu ning et tee peaks alati sisaldama jääkuubikuid. Haritud naisterahvaste ja koorilauljatena olime mina ja Joanna kindlalt mõlema arvamuse vastu, aga midagi välja ütlema ei hakanud. Jääkuubikud valasin ma siiski kraanikaussi.

Friday, March 12, 2010 - 5:00 p.m.
St. Francis in the Fields Episcopal Church
(sponsored by the Kentucky Country Day School)
6710 Wolf Pen Branch Road
Louisville, KY 40241

Altariruum oli suurepärane ja kuna kontsert algas kell 5, siis saime me "Lux Aurumque't" laulda õhtupäikese viimaste kiirte valguses. :)

Hei!

Kooli lõpuni on jäänud vähem kui neli nädalat! Sellel rindel läheb kõik hästi, aga tahaks juba koju... Ja marutavat Emajõge näha. Hiinalinn on õnneks üsna turvalises kõrguses, aga kahju neist inimestest, kes juba emigreeruma on pidanud. Vaatasin postimees.ee-st mingeid pilte, kus bikiinides tibid jalgupidi ühekraadises vees olid - huhuu, see on kindlalt hullem kui suvine Põhja-Jäämeri!

Jooksen järgmisel pühapäeval poolmaratoni - 21 kilomeetrit. Siiamaani on mu kõige pikem jooks olnud kuskil 15km, mis võttis ligikaudu poolteist tundi. Seda arvesse võttes ennustan oma lõpuajaks natuke üle kahe tunni (jooksueksperdid, mida teie arvate?). Jooks algab hommikul kell 9, mil ei tohiks veel eriti kuum olla. Viimasetel nädalatel on Gambier'i ilm olnud üsnagi muljetavaldav, s.t. kuum - 25 kraadi ja päikesepaisteline (eelmisel pühapäeval sain ma väljas olemisest aasta esimese päikesepõletuse!). Olen üritanud ülepäeviti jooksmas käia, aga kogu eelmise nädala vaevas mind seletamatu põlvevalu või pigem valus põlv, mis lõpetas valutamise alles pärast 3-kilomeetrist soojendusjooksu, millest osa oli järsk mäkketõus. Vorm on enam-vähem (mitte hullem kui suvel), peaasi et põlveke vastu peaks.

Ups, mulle tuli külaline, kes tahab kitarri mängida. Loodetavasti tuleb enne kojujõudmist veel üks blogi! Pöidlad pihku...

Neljas dekaad...

... mida mu silmad näinud, algas vihmaselt ja Philadelphia kohta ebaharilikult soojalt. Olime Heleni, tema õe, õe poiss-sõbra ja nende kahe tuttavaga Schuylkilli (loodan, et sai õigesti) jõe kaldal ja jälgisime, kuidas kümned ja kümned raketid pauguga üles niiskesse ja tihkesse õhku lendasid ja kuidas neile järgnev suits üsna suuremaks ja suuremaks pilveks paisus, kuni lõpuks iga viimane kui rakett sinnasamma suitsupilve sööstes silmist kadus. Valjuhääldist tuli möödunud kümnendi popmuusika tippsaavutusi (kadunud Michaeli häält huvitaval kombel ei kostnud) ja meie Heleniga helistasime oma ühistele tuttavatele, kes kolm, kes kaks tundi ajas meist tagapool, ja jätsime rõõmsaid ja lärmakaid häälsõnumeid, kuna keegi ei suvatsenud telefoni vastu võtta. Hiljem, poiss-sõbra pool, tuli tema isa samuti meie sekka (õnneks oleme me kõik juba piisavalt täiskasvanud, et vanade inimestega 'hängimine' on lõpuks in) ja algas umbes tunniajane kitarrimängu- ja laulumaraton vanade ameerika lauludega. Mina olin väga rahul!


Philadelphia, kuigi minu külastatud kolmest Idaranniku suurlinnast väikseim, sümpatiseeris mulle miskipärast isegi rohkem kui New York või Boston. Võib-olla on asi selles, et minu võõrustaja elas niivõrd lähedal University of Pennsylvania linnakule ja tekitas minus koduse Tartu-tunde, võib-olla on asi minu ja Heleni suurepärases läbisaamises ja meie ühises second-hand poodide -ja šokolaadivaimustuses, aga nädal Philadelphias oli mõnus, rahulik ja mul oli pidevalt selline peaaegu kodusolemise tunne.

New York, kuigi külm ja tuuline, oli samuti võrratu elamus. Ööbisin Hannah' pool (Kenyon '08) Lääne-Harlemis, 150ndal tänaval ja maksimaalse raha kokkuhoiu mõttes läksin iga päev metrooga all-linna ning lihtsalt kõndisin, kõndisin, kõndisin. Õhtul sõitsin metrooga tagasi üles Harlemisse - niiviisi kulus päevas transpordi peale ainult kahe metroosõidu jagu ehk 4.50USD. Tuleb tõdeda, et see on üks parimaid Manhattaniga tutvumise viise. Teistesse borough'desse muidugi niimoodi ei jalutaks. Üks parimaid NYC elamusi oli Guggenheimi muuseum Upper East Side'il, kus oli väljas Vassili Kandinski näitus. Märgusõnadeks on abstraktsus, geomeetria ja kirkad värvid. Väga mõnus ja emotsionaalne kogemus. Kuna olin selleks ajaks rahast üsna lage, siis mingeid suveniire sealt koju ei toonud.



Boston, kus veetsin jõulud ja uusaastaeelse nädala, oleks saanud mulle rohkem muljet avaldada. Ütlen saanud, mitte võinud, sest asi polnud Bostonis vaid peamiselt minu tervislikus seisukorras ja ka geograafilises asukohas, mis asus linnasüdamest väga kaugel, satelliitlinnas nimega Lexington (kus toimus Lexingtoni lahing! muideks). Minu võõrustaja ja tema perekond olid kõik väga toredad ja kuna Lily isa puhul oli tegemist iiri katoliiklasega, siis toimusid pärast jõule igasugused suguvõsa kokkutulekud jõulupidude näol, kus kohalviibivate sugulaste arv kaldus fantastilise kolmekohalise numbri poole. Meeldejääv elamus olid väikesed nõbud ja ühe sugulase tellitud võimas karaokesüsteem ning allakirjutanu menu karaokelaval.

New Yorgist Ohiosse tagasi saamine osutus üsna dramaatiliseks kogemuseks. Kuna kolmanda puhkusenädala lõpupoole oli mu majanduslik potentsiaal nullilähedane, otsustasin esimesel võimalusel tagasi koduranda sõuda, ning selleks oli mul enne vaheaega isegi ühe tuttavaga kokku lepitud tagasisõidu kuupäev ning reisi alguspunkt. Minu autojuht otsustas aga äkitselt oma plaane muuta ning neli päeva varem tagasi minna ning kohusetundliku inimesena saatis mulle ka sellekohase tekstisõnumi. Kahjuks ei võimalda minu mobiilipakett SMS-e, niisiis ei olnud ma sellest plaanimuutusest teadlik. Otsustasin talle siiski igaks juhuks globaalse suhtlusportaali Facebooki kaudu teate saata ning küsida, kas meie plaanid on ikka samad. Selgus, et ta oli samal hommikul oma kodust Marylandist kooli poole sõitma hakanud, mis viis mind kergesse paanikaseisundisse, kuna mul polnud silmapiiril ühtegi alternatiivi kooli tagasijõudmiseks enne kui päris vaheaja lõpus, aga kauemaks NY jääda ei olnud mul rahaliselt enam võimalik. Õnneks peatus ta sama päeva õhtul Philadelphias, et veeta õhtu sealse tuttava pool. Niisiis leppisime me kokku, et ma hüppan järgmise päeva hommikul bussi peale ja sõidan tagasi Philly'sse, kust ta mu peale võtab. Järgmisel hommikul (kuna tegemist oli pühapäeva hommikuga) suutsin ma aga oma 7.30 bussist maha jääda, kuna New Yorgi metroo lõpetas oma vastutuleliku käitumise ning hiilgas tol hommikul hilinemiste ja ekspressrongide puudumisega. Lõpuks jõudsin siiski kesklinna ning 8.30-se Philly bussi juht oli niivõrd inimlik, et ei küsinud mu 7.30-st broneeringut nähes minu käest lisaraha, vaid võttis mu niisama bussi peale. See oli niivõrd positiivne elamus, et kogu mu õnnetuste jada muutus selle valguses üsna tühiseks ja ma astusin ülirõõmsalt bussi. Reis Philly'st tagasi Gambier'i oli Luke'i seltsis samuti üsna meeldiv ning, oh üllatust, Gambier tervitas meid paksu lumevaiba alt!

Lühidalt: olen elus, terve ja üsna mitme elukogemuse võrra rikkam. Samas olen mitmesaja dollari ja umbes sentimeetri saapakontsa võrra vaesem - need jäid kõik Idaranniku teedele ja tänavatele maha.

Järgmisel semestril olen ma registreeritud järgmistele kursustele:

Intro to Musical Style (muusikaajalugu)
Music Theory and Ear Training (muusikateooria, jätkub eelmisest semestrist)
French Revolution: Myth and Meaning (Prantsuse revolutsioon: müüt ja tähendus)
Chinese Composition and Conversation
Chamber Singers (kammerkoor, kellega koos lähme kevadvaheajal nädalasele kontserttuurile! bussiga! Lõunaosariikidesse!)
Voice (hääletreening)

Ahjaa. Kirjutan seda postitust Pittsburghis, sest Luke'il oli Carnegie Melloni ülikooli raamatukogus vaja mingit prantsuskeelset filmi vaadata, mida kuskilt mujalt kätte ei saa. Minu jättis ta mugavalt ühte pisikesse üliõpilaskohvikusse, kus ma pidin oma OCS ehk välismaal õppimise avaldust täitma hakkama. Eks nüüd kohe hakkangi. Leff!

Tasakaalust v2ljas

Tere, k6ik see pere, kes siiamaani siia blogisse kiikab. Mul on siinpool lompi vahepeal yht-teist p6nevat juhtunud ja m6tlesin, et jagan seda teiega lootuses, et m6ni teist mulle yhe v2ikese e-kirjakese vastu viskab (A) kasv6i m6ni rida, aga siiski. Hea on neid saada.

Igatahes. Olen l6puks oma selle semestri tunniplaani paika saanud. Asi n2eb v2lja j2rgmine:

EKR:
8.40(E 9.00)-10.00 Music Theory/Ear training (see on tegelikult 2 semestri pikkune kursus)
11.10-12.00 hiina keel
12.10-13.00 kammerkoor (endiselt esimene alt, aga seekord juba valitud 50-liikmelises grupis)
13.10-14.00 prantsuse keel
14.10-15.30 ajalugu (Mongoli impeerium)
K: 16.00-18.00 ultimate frisbee (saan j2lle taldrikut loopida)

TN:
12.00-13.00 kammerkoor
T: 16.00-18.00 ultimate frisbee
N: 17.10-18.00 hiina keele harjutustund (6pilase rollis)
19.10-20.00 hiina keele harjutustund (6petaja rollis)

Pyhap2ev:
16.10 hiina keele harjutustund (6petaja rollis)

Yhes6naga k6ik mu neli akadeemilist kursust on EKR-l, j2ttes TN-le hiiglaslikke vaba aja vahemikke. Loodetavasti on mu enesekontroll piisavalt suur, et neist ei kujuneks hiiglaslikud ajaraiskamisvahemikud. Professorid on toredad, eriti nauditav on meie ylikarismaatiline pr. keele 6petaja Mortimer Guiney. Muusikateooria professor Victoria Malawey tundub olevat tore, kuna t2na oli juba kursuse kolmas tund ja minul alles esimene kord selles viibida - otsustasin alles t2na hommikul, et loobun statistikast ja v6tan hoopis muusikateooriat. Selle matemaatikakursuse v6in ma igal ajal v6tta, aga muusika on kogu aasta kestev kursus, niisiis ei saaks ma seda v6tta n2iteks j2rgmisel semestril. Tund algab hommikul kell 8.40 ja enne yheksat me juba laulsime oma m6nusate hommikuh22ltega. Ma juhtusin istuma oma kammerkoori 6pilasjuhi Calista k6rvale, kes oli s6bralik ja kelle ainus kontakt muusikateooriaga tundus olevat sama kursus, mida mina v6tsin eelmisel aastal - Basic Musicianship. Kuna ta on senior ehk viimase kursuse yli6pilane, siis tema BM kogemus p2rineb 2006-2007 6ppeaastast, mil ta oli esimesel kursusel. Niisiis on mul study-buddy olemas, kui vaja peaks olema. :) Hiina keel on samuti v2ga hea, uus 6petaja Sun Chengjuan on kuidagi r66msameelsem ja 6petajana rohkem kogenud kui meie eelmine hiina keele 6petaja. Kahjuks tunnen ma, kuidas kogu suve hiina keelt r22kinud inimesed minust peajagu yle kipuvad olema. Tundub, et sellel kursusel tuleb sel sygisel k6ige rohkem pingutada.

Muidu on k6ik tore ja hea. Ja ma olen suht ekstaasis, et kammerkoori sain. :) Ahjaa, panen varsti m6ne pildi oma toast ka yles. Tegemist on suurep2rase toaga Caples'i 7. korrusel (k6ige kummitusterohkem yhikas ja korrus kogu Kenyonis), mille ainsaks miinuseks on tema asukoht hoone p6hjapoolsel kyljel, mist6ttu on seal alati pisut kylm ja niiske. Aga 6nneks ei veeda ma seal eriti palju aega, arvestades EKR ysnagi tihedat tunniplaani (TN veedan t6en2oliselt lihtsalt rmt. kogus). :P Minu ja Julia (toanaaber) ruumilahendus on ysnagi feng shui - voodid yhes ja lauad teises toa kyljes, et txxtsoon oleks veidikegi eraldatud vabaajatsoonist. Tuba ei ole eriti suur, aga kuna k6ik mxxbel on lykatud seinte 22rde, on keskel p2ris palju vaba ruumi.

Ongi vist k6ik. Midagi eba-akadeemiliselt p6nevat ei ole veel juhtunud, kuna alles t2na 6htust algavad registreeritud peod ehk korporatsioonipeod ja muud suuremad koosviibimised. Peale nende mxxdub mu n2dalavahetus t6en2oliselt hiina keele ja muusikateooria t2he all. Ahjaa, ainuke veidi paha asi on see, et ma kaotasin oma statistika 6piku tsheki 2ra ja seda on vaja, et raamatut tagasi myya. Nyyd pean yritama seda Amazonis v6i m6nele kaas6pilasele 2ra myya. :/

OK. Aitab kah. Head n2dalavahetust :)

Oh kooliaeg, oh kooliaeg

Esmaspäevast hakkab jälle pihta. Ootan juba, kuigi hetkel on jubedam jetlag peal. Kell on kaksteist öösel ja ma lõpetasin just lahtipakendamise. Kuradi palju asju oli ikka. Sättisime Juliaga toa niimoodi, et voodid ja lauad on seina ääres ja keskel on suur vaba ruum. Olen rahul! Saan vist homme muusikapoodi minna, kitarrile istumisaluse osta ja vb ka selle kruvi ära panna, mille külge tegelikult kitarririhm pannakse (mitte kaela ülemisse otsa, nagu ta mul praegu on). Ja poodi oleks kah vaja minna, Caples'is (minu uus 9-kordne kodu) pole nimelt laualampe. Puuduvad ka rätik, šampoon ja dušigeel. Muidu on normaalne mööbel: voodi, kirjutuslaud, suur riidekapp ja kummut.

OK, hetkel ei suuda eriti rohkem millestki kirjutada. Uni ajab visalt ligi. Homme hommikul tuleb vist väike hommikujooks ka, kui Joe suudab kell 9 üles ärgata. :)

Kass installeeritud

Pärast lendu kirjutab piloot raporti, kuhu märgib vead.
Mehaanikud loevad raportit, parandavad vead ära ja kirjutavad sama paberi alumisse ossa, mida nad on teinud, ning piloot saab raporti tagasi, et valmistuda järgmiseks lennuks.
Siin on mõned tõelised, registreeritud vigaderaportid, mille on kirjutanud Quantase piloodid ja vastanud mehaanikud. Quantas on muide ainuke suurem lennufirma, kus ei ole juhtunud ühtegi tõsist õnnetust.

P = probleem, piloodi kirjutatud V = vastus mehaanikult

P: peaaegu peaks ära vahetama vasaku poole sisemise ratta
V: olen peaaegu ära vahetanud vasaku poole sisemise ratta

P: proovilend läks hästi, välja arvatud see, et automaatne maandumine oli pisut kõva
V: sellele lennukile ei ole mingit automaatset maandumissüsteemi installeeritudki

P: propeller nr.2 ei saa piisavalt määret
V: kõik on korras propeller nr.2 määrdega, propelleritel nr.1, 3 ja 4 on määrdeviga

P: juhikabiinis on midagi lahti
V: juhikabiinis on midagi kinni pandud

P: surnud putukad esiklaasil
V: elusad putukad on tagavaraks laos

P: autopiloot teeb, et lennuk kukub 200 jalga siis kui lennukõrgus lukustada
V: ei saa maa peal seda probleemi taasluua

P: märk lekkimisest parema poole maandumistelikul
V: märk eemaldatud

P: uskumatult kõva müra salongis
V: müra on reguleeritud rohkem usutavale tasemele

P: kahtlustan, et esiklaasis on pragu
V: kahtlustan, et sul on õigus

P: puudub mootor nr.3
V: mootor leitud paremal tiival pärast lühikest otsimist

P: lennuk käitub naljakalt V: lennukile on antud korraldus ennast kokku võtta, lennata korralikult ja olla tõsisem

P: radar mõmiseb
V: radar ümberprogrammeeritud rääkima

P: hiir juhikabiinis
V: kass installeeritud

Riime aastast 2003 (8. klassi maailmavalu)

tänapäev on militaarne
idas rahu kapillaarne
aatompomm on aktuaalne
bush ja sõbrad populaarsed
sõda neile printsipaalne
näljahädad sekundaarsed
telesarjad triviaalsed
riigimehed familiaarsed
miski pole siin normaalne
laulja pole musikaalne
välimus on tal primaarne
see ei ole ain’t lokaalne
kehamüük on meil globaalne
talje olgu minimaalne
puusad aga maksimaalsed
“näljuta end maniakaalselt,
siis sa oled ideaalne”-
mõtteviis on kriminaalne
pole individuaalne
köita ainult visuaalselt
kui võid suhelda verbaalselt

18. august 2003 Pollis

Vahelihase venitus teeb invaliidiks

Misasja... ma ei saa Jänese blogisse enam sisse. Jänes?

Sain eelmisel laupäeval Columbusest lennukile, sõin sõbrannaga Chicago lennujaama Mongolian Grillis lahkumislõunasöögi ning võtsin seejärel põhjanaba kaudu suuna Euroopa mandrile. Huvitav, Chicago-Stockholmi lend kestis ainult 7h 45min, kas see tuleneb sellest õhumasside liikumisest? Teistpidi on palju pikem lend. Jõudsin ainult ühe hiinakeelse filmi ära vaadata, natuke magada ja siis oma ameerika jaapanlasest naabritariga veidi juttu rääkida kui olimegi Stockholmis. Kell oli umbes pool kaheksa ja minu lend oli kell kaks pärastlõunal, niisiis otsustasin rändama minna. Ostsin endale hirmkalli Arlanda ekspressi pileti (edasi-tagasi 240SEK), jätsin suuremad kompsud 30 SEKi eest lukuga kappi ning sõitsin kesklinna. Sealt kõndisin üle silla vanalinna ning uitasin kuutõbiselt mööda kitsaid munakivitänavaid. Riia-tunne tekkis kohati. Ühel hetkel tundsin, et palavik hakkab tõusma - külmavärinad ja peavalu - ning põgenesin külmapoolse seenevihma eest ühte pisikesse kohvikusse varjule. Ostsin chai'd vanalinnale kohase hinna eest ning istusin selle taga pool tunnikest, kirjutades igasugu tol hetkel vajalikke asju kaasavõetud ajaloo kaustikusse kaasa. Kell 11 läksin Nobeli muuseumi uudistama, seal oli väljapanek tsensuurist. Hiinast ja nende Internetiterrorist oli muidugi palju juttu, aga ka Birmast, USA-st, Venemaast jne. Siis otsustasin tagasi minna, kuna ikka oli külm ja kuidagi udune olla. Tagasi üle silla, Arlanda ekspressi peale ja olingi lennujaamas. Lennust palju mälestusi ei ole, magasin vist. Riias ei tulnud kohver kohale (kitarr Yuki kastis tuli õnneks ühena esimestest asjadest lindile, huhh :)), läksin kurtma ja siis selgus, et kohver jõuab alles kell 10 Riiga ja pidi sealt lennukiga Tallinna toimetatama. Ega midagi, läksin siis ainult kitarri ja käsipagasiga bussile. Oligi mugavam liigelda. Bussi peal oli kolm erinevat turismigruppi: itaallased, türklased ja sakslased. Muidugi istusin mina türklaste ja itaallaste vahepeale ning pidin kogu reisi kuulma nende omavahelisi ingliskeelseid suhtlusüritusi. Huh. Tartu sain kell 11, emps oli autoga vastas. Kell 12 vajusin magama ja ärkasin järgmisel päeval kell 14.00. Mõnus :)

Eelmine nädal oli üsna aktiivne, käisin empsi ja Anneliga jooksmas ning peaaegu iga päev Kristeli pool, kus sõime maapähklivõi ja moosiga saiu ning jõime liitrite kaupa teed (või olin see ainult mina? hmm). Lõbus oli ja nägin lõpuks Kristeli toakaaslase ka ära, keda ma nende kahe kooselatud aasta jooksul veel kohanud polnud. Et Eesti poliitikast maik suhu saada, käisin Kristeliga Euroopa Parlamenti kandideerivate erakondade esindajate debatil, mida vürtsitas oma vaheleastumistega üksikkandidaat Indrek Tarand. Neljapäeval oli Kristelil Euroopa Liidu loeng, kuhu ka väikese südamevärinaga läksin (äkki paneb võõrast nägu tähele). Hirmuks polnud põhjust ja härra Veebel ajas mind mitmeid kordi südamest naerma. Sellist eestlaslikku sarkasmi ja veel sellistes kogustes (kogu pooleteisetunnise loengu aja) pole ma ammu kogenud. Tema oli ka üks EP debati moderaatoritest ning kommenteeris muuseas pärast ühe esindaja enesetutvustust, et kui mõtted otsa saavad, võib enne ajalimiiti ka lõpetada. Ärapanija.

Nädalavahetusel käisin Anneliga Toilas koolitusel, kus mulle anti austav ülesanne hinnata peritonaaldialüüsi erinevaid lahuseid tutvustavaid plakateid. Õhtusöögi ajal võtsin osa integratsioonilauast, kus peale Anneli ja minu istusid kaks Ida-Virumaalt pärit õde, kes rääkisid valdavalt vene keeles. Anneli vastas neile samuti vene keeles ning mina püüdsin meeleheitlikult tuletada meelde oma kesist vene keele sõnavara, mis minimaalselt ka õnnestus. Valdavalt rääkisin ma ikkagi eesti keeles ja mõtlesin kogu aeg selle peale, kuidas ma tulevikus vene keele korralikult selgeks õpin (minu väike galubaaja metštaa). Laupäeval sain midagi toidumürgituse-laadset ning tahtsin äkki kõigest, mis sisse söödud, kiiremas korras lahti saada. Selle mitmekordse teostamise järel hakkasin äkki küljes meeletut valu tundma, mida lugesime algul mingiks põletikuks, aga et ta iga nüüdseks juba täiesti kadunud on, siis otsustasin ma, et tegemist oli kõhulihaste ülekoormuse tõttu tekkinud vahelihase venitusega. Peaks mainima, et see on üks ebameeldivamaid vigastusi, mis mul kunagi olnud on. Autosseistumine ja sealt väljasaamine olid mõlemad üsna piinarikkad. Püstitõusmiseks ja pikaliheitmiseks kasutasin tantsukursusel õpetatud spiraalseid liigutusi (aitäh, Kora!). But this, too, shall pass. Ja nii ongi.



Uus laul kah siin vasakut kätt.


PS minge vaatama Üliõpilasteatri etendust "Daniil Harms ehk geeniuse elu".

Seagripp

http://flutracker.rhizalabs.com/ <--- siin hoitakse seagripi levikul silma peal. Ohios on juba paar kinnitatud juhtumit: kaks kolmekümnendates meest ja üks 9-aastane poiss.

http://www.postimees.ee/?id=114180 natuke seagripi-teemalist loomingut.

Uurisin ka Läti transpordivahendite kohta, juhuks kui oma bussist maha jään. Eriliselt häid variante ei ole. Kui tahan bussi või rongiga Valka saada, pean järgmise hommikuni ootama. Ptui-ptui-ptui.

Mul ei olegi midagi tarka öelda. Panen mõned luuletused hoopis siia.



friendship
is a strange story
sometimes with no evident
beginning, it starts like a
small stream, cool and candid
then one moment you
realise
you're standing up to your
waist in water

friendship is also
a well, it is
hard work to dig it
deep enough, so that
once it stands there,
it will be yours
deep and pure
and replenishing

and friendship is like
a sunrise that brings
the world to life
it chases away away the ghosts and the
clamping cold in your bones

friendship is like many things that
we tend to take for granted
it's a tree, an ocean
an earthworm
and maybe the small toe on your
left foot

friendship is a strange story


***




I LOOKED AT YOUR PICTURES

I looked at your pictures
so many faces
so many instances of your smile

and not

you seemed so distant
yet there I was
holding you in my hands
running my fingertips across your skin
smooth and flawless
it was lacquered paper


maybe that's why I like you so much
you're the distant reality
and me the sick child
beneath the covers
looking at young birches outside my window
that sway in the wind so gracefully
when I get better, I'll climb you
I really want to

but

will you hold my weight?

KEVAD!!!!!!!!!! või isegi Eesti normide kohaselt suvi

Ja nii ongi. Kenyon College'i kevadkontsert, kus koos Knox'i maakonna sümfooniaorkestriga sai esitatud Mendelssohn'i "Elijah" ehk maakeeli vist "Eelija". Ja ülalpool siis allakirjutanu 2 minutit kuulsust. Väidetavalt kõlas hästi, nii et olen rahul. :)

Teen natuke fotoblogi viimase aja sündmustest. Näiteks laupäeval oli meil Summer Sendoff ehk kooliaasta lõpu ärasaatmispidu, mis toimub enne eksameid, kuna pärast neid on pooled inimesed läinud. Ilm oli kuum, ütleks et ligi 30 kraadi, ja päike praadis meie kauneid pigmendivaeseid kesti nii et vähe polnud. Õnneks olin ma pidevalt kaitsva päikesekreemikihi all. Aga jah, kuna ma ise pilte ei teinud, siis tuleb facebookist mõned pisikesed siia transportida.

Yukiga reede pärastlõunal

Julia (tulevane toakaaslane), Julian ja moi

Tulevane toakaaslane vasakul käel :)

Julian :)

Sel nädalal lõpevad tunnid. Reedel on mul hiina keele suuline, esmaspäevaks peab ajaloo viimane kirjand valmis olema, teisipäeval on hiina keele kirjalik, järgmisel reedel ehk 8. mail on programmeerimine. Laupäeval lennukileeeeee. :)

Olge toredad. Ja VARSTI näeme. Tegelt ka.

Ahjaa. Professor Bai on mu MLL advisor (maakeeli: ühe mu peaeriala juhendaja)!!!!! BIG DEAL!!!! :D