Kayaking in Paradise

Ehk siis muljeid meie kajakimatkast.

Laupäeva hommikul kell 7 olin jalul, et peast välja pesta must juukselakk (mälestus reedesest Rock Cafe-st) ja pakkida oma koli oranzhi veekindlasse torukotti. Kell 8 jalutasin courtyardi, et täita oma kohustusi matkapoes. See tähendas, võtta teatavast majakesest kastrulid-potid-matid-magamiskotid-telgid ja vedada need alla valvurimaja juurde. Seda me siis tegime. Teised inimesed tõid sellel ajal basseini juurest päästevestid, kajakid ja aerud.

Kolmandad inimesed pakkisid kõik meie saiad, tuunikala, tomati, lehtsalati, müsli ja makaronid. Kell 9 toimus kajaki juhtimise lühikursus ning varustuse suurde kaubikusse toppimine, seejärel hommikusöök ning umbes veerand 11 asusime taksodega ranna poole teele. Leone, Libbe, Ema, Ju Li, Helen, Sanja, Anna, Philippe, Sybille, Stephanie, Kasperi, mina + Steve Udy = meie tore väike seltskond. Meil oli 9 üksikut kajakit + kaks paariskajakit. Sybille ja mina hõivasime ühe, Anna ja Libbe teise. Paariskajakis aerutamine on mõnus tunne. Edasiliikumine on siiski meeskonnatöö tulemus. :)
Alustasime oma reisi umbes 10 minuti autosõidu kaugusel LPC-st. Liikusime kõigepealt u 500m üle üsna avara lahe ning sisenesime seejärel kahe saare vahelisse n-ö kanalisse. Ilm oli soe, päikeseline, puhus kerge briis (Pool seltskonda oli end sisse määrinud SPF 55-ga, mistõttu mingit hirmu päikese ees ei olnud). Mõlemalt poolt ümbritsesid meid kaljused mäed, mille nõlvadel kasvasid mõned optimistlikud ja vähenõudlikud puud-põõsad. Äkki nägime keset kogu seda pruuni ja pruunikasrohelist maastikku ühte piirkonda, kus kasvas tõsiselt roheline muru ning kuhu oli ehitet paar euroopa stiilis maja, üleni valget ning kenade roheliste viilkatustega. Ahhetasime. Aga siis selgus, et tegemist oli golfirajaga. Oh jah.

Paari tunni pärast jõudsime oma lõunatamispaika, milleks osutus imepisike, ent -kaunis rand kaljude, lopsakate troopikataimede ja logiseva paadisillaga. Muah! Sõime paar võileiba ja küpsist, olesklesime niisama, tegime pilte meist kui teadmata kadunud turistidest/metslastest, viskasime lutsu (inglise keeles 'skem', tšehhi keeles 'konn' <- see oli muidugi tõlge). Umbes tunnikese pärast jätkasime teekonda. Vahetasime Sybille'iga paadis kohad, mina läksin ette, tema taha s.t. peale aerutamise pidi tema kui tagumine ka tüürima. Mina leidsin selle alguses natuke raske olevat, sest kui ma keskendusin tüürimisele, läks aerutamisrütm sassi ja kui aerutamisele, siis kaldus meie kajak no vähemalt 45 kraadi valesse suunda. :)

Olles umbes pool tundi aerutanud, jõudsime jälle välja suurele lahele. Kasperi sattus mingitel põhjustel natuke hoogu ning keeras oma paadi külili. Õnneks oli meil olnud õppus teemal 'Mida teha, kui kellegi kajak ümber läheb, mis siis, et seda juhtub ainult korra 11 aasta jooksul' ning kõik lõppes õnnelikult. Kasperi keeras ise oma kajaki tagasi õigetpidi ning 15 minutit hiljem maabusime me PARADIISIRANNAS. See oli umbes 15 meetri laiune ning 45 meetri pikkune rannariba, mis oli ümbritset kaljude ning rohelusega. Ujusime 25-kraadises merevees, tähistasime Tšehhi iseseisvuspäeva, matsime Ema liiva alla ning katsime ta Tšehhi lipuga, mängisime lendava taldrikuga, tegime vees inimpüramiide ja palju muid lollusi. Õhtul kell 6 läks juba pimedaks, nii et haigutus kippus tulema juba 7 paiku, kui meid kostitati pastaga tomatikastmes. Peale jõime maailma kõige magusamat kakaod, aga oi kui hästi see maitses. :) Seejärel istusime lihtsalt lõkke ääres ning ajasime paar tundi juttu. Vahepeal pidime veel väikest ümberkolimist tegema, kuna vesi oli tõusnud juba kajakite tüürilabadeni. Umbes 10 paiku oli kogu seltskond nii kustunud, et vajus ära magamiskottidesse. Magasime rannaliival tähtede all. Ja uskumatu fakt oli see, et me tõepoolest nägime tähti! Ja kümneid ja kümneid! Üsna anomaaliline moment, arvestades seda, et HK taevas on tavaliselt suduvines ning sul veab, kui paari üksikut tähtegi näed. Aga jah, igal juhul nägime tohutul hulgal tähti ning kratsisime oma sääsehammustusi. Ärkasime Libbe'ga vaheldumisi üles ning piserdasime sääsetõrjevahendit. Mingi hetk panin ma läbi une lihtsalt oma käe kuhugi tema näo peale, nii et ta ärkas üles ja mina muidugi ka - suurest ehmatusest, et mida paganat ma nüüd tegin. Tõenäoliselt nägin ma unes lihtsalt sääsetõrjevahendit ning hakkasin seda võtma. Muideks, virsikulõhnaline OFF on super. ;)
Järgmisel hommikul ärkasime, käisime ujumas, sõime müslit piimaga, tegelesime tai chi ja budistliku meditatsiooniga. Korjasin hunniku merikarpe ja lahedaid kivimeid, millest ehteid teha (või siis lihtsalt purki panna ja koju tuua... mul pole õrnematki ettekujutust, kuidas karpidest ehteid teha... O_o). Tagasitee oli ehk veidi väsitavam kui sinnasõit, aga ei midagi ületamatut. Võtsime Sybille'iga plaani, et olümpiasuvel teeme koos ühe kajakimatka. Ja seda tõenäoliselt juba Eesti vetel!

Tagasi jõudes lõunastasime Steve Udy korteris, kuna söökla lõunaaeg oli juba ammu möödas. Ahh! Kui on olemas täiuslik lõpp kahele täiuslikule päevale, siis on see söömaaeg Steve Udy pool. Alustuseks sõime kõik ta omaküpset' leiba, mis oli kaetud krõbekoorikuga ning omas tõepoolest ehtsa leiva pruunikat tooni. Pealepanemiseks oli juustu (juust! maitse! mitte see kiletatud plastikjuust, mida meile sööklas pakutakse. Aga ärge arvake, et ma vingun), tomatit, võid, tuunikala, salsakastet ning maapähklivõid. Appike, Steve Udy maapähklivõi! Pärast seda ei taha söökla maapähklivõi poole enam vaadatagi, y'know. :P Igatahes, kui kellelgi on huvi seda valmistada, siis protsess on selline:
kuumuta maapähkleid ahjus, olenevalt kuumusest tuleb seda teha erineva ajaperioodi jooksul (uurin täpsemalt välja kõik ajad ja kuumused). Siis pane maapähklid köögikombaini, purusta nad, lisa sool (uurin jällegi koguse välja) ning lase köögikombainil senikaua käia, kuni pähklitest hakkab õli välja tulema. Tulemus püsib tänu sellele paremini koos ja pole vaja õli lisada. Ja ongi kõik. Ja seejärel naudi värske leiva või saiaga. Mm! Ja kui sinna veel vanaema tehtud moosi panna... mm! Ma ei kujuta ettegi, milline tulemus olla võiks. Parem mitte mind selle ligi lasta. :P

Veel üks naljakas seik eile õhtust. Mu toakaaslase õde tuli talle HK-i külla ning ta sai kohvritäie šokolaadi, krõpse ja ajalehti-ajakirju pluss 5-6 karbitäit snooze'i. Pakkus tema siis viimast mullegi ja nii me siis istusime tema toas, mõlemal tubakas huule all ja rääkisime juttu. Mingi hetk hakkas suht põnev olla ja ma unustasin asjaolu, et teen sellist asja esimest korda. Uskumatult hea oli olla, noh. :D ja siis, pool tundi hiljem leidis toakaaslane, et ehk nüüd aitab. Njah, olgu, arvasin ma. Äkki läheb veel süda pahaks, kui liiga palju saab. Ja viisteist minutit hiljem tormasin juba vetsu poole, niivõrd kui ma oma seisundis üldse tormata sain. :)

Nii lõppes minu kauneim nädalavahetus LPC-s. Aga pole hullu, uued kogemused ja oma piiride avastamine tulevad alati kasuks. Olen loobunud olemast liiga enesekriitiline ja hakanud rohkem usaldama kõhutunnet. Ja pärast esimesi '6' bioloogias, matas ja hiina keeles on ka akadeemiline pinge hakanud langema. Täna on meil muideks vaba päev, niisiis ootab mind umbes 6 tundi õppetööd. Aga sellest pole hullu, kuna Amandal on karjuv vajadus midagi oma koolitööga ette võtta, niisiis otsustasime me ukse lukustada ja end mitte millesti/kellestki segada lasta. Jeah, täna õhtuks oskan ma 70 hiina tähte!

Sain eile siseinfot, et Eestis hakkas koolivaheaeg. Inimesed, puhake ja tehke kõike, mis pähe tuleb! Ja magage! Uni on seda väärt! Olen õppinud, et kui lõbus sul ka ei oleks, kuu aega järjest kell 2 magama minnes ilmub sulle lõpuks tulikirjas otsaette SLEEP-DEPRIVED. See on krooniline ja nakkav, nii LPC-s kui ka mujal. Ennast ja oma tervist tuleb armastada, eks ole. :)

Sõpruse Puiestee "Kaks meest" ja nostalgiline meeleolu. Armastan teid!